Hmm.. ilmselt teile ja mulle endalegi tundub, et ma võtan viimasel ajal kuidagi maru tihti sõna.. või noh, mitte nüüd nii hirmus tihti, aga võrreldes vahepealse ajaga, siis ikka üsna arvestatavalt rohkem. Võib-olla on see tulnud sellest, et vahepeal ma tundsin, et mul ei ole midagi öelda ja kui mul olekski olnud millestki rääkida, siis poleks ühele või teisele mu jutud meeldinud, aga kuna ma siin mõni aeg tagasi võtsin vastu otsuse, et ma elan endale, mitte teistele, siis olen hakanud ka rohkem sõna võtma erinevatel teemadel ja ka oma toimetamisi teistega jagama hakanud uuesti.
Täna kui kõndisin kuskilt kuhugi (ma ei mäleta, olin mõtetes), siis hakkasin meenutama neid asju, mille pärast mul on kõige rohkem hirm olnud. Ma ei mõtle selliseid hirme, et oh ma kardan jubedasti linde või et ma kardan et mu lähedastega võib midagi juhtuda.. vaid selliseid, teistsuguseid hirme. Ja siis ma sain aru, et mulle valmistavad kõige rohkem hirmu sõnad, mida ise olen või keegi teine on öelnud.
Mõte. Sõna. Tegu.
Sõna on tavaliselt mõtte väljendus ja tegelikult on see natuke ka tegu, sest piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Sa võid tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad. Piisab sellest, kui lobised kogemata mõne saladuse välja ja mitmete inimeste elu on rikutud. Sa võid öelda kellelegi mõne enda meelest täiesti suvalise lause, mis jääb teisele kummitama aastateks ja mis mõjutab kogu tema edasist elukäiku. Mõtlesin, et tean asju, mida teada ei tohiks ja olen nendest rääkinud neile, kellele võib-olla ei tohiks... ja tegelikult on mul silme ees mitmed võimalikud koledad stsenaariumid, kui tuleks välja kõik see, mis siin maailmas, või õigemini öeldes kas või minu tutvusringkonnas tegelikult toimub. Ja siis mõtlesin selle peale, et ka minu enesehinnangule on mõjunud kõige halvemini just pilkavad sõnad... ja nende mõju ei võta ära positiivsed sõnad, mida on palju enam. Nii imelik eks. näiteks keegi ütleb sulle korra, et sa oled kole... ja sa usud seda ja siis võivad sada inimest sulle tuhat korda öelda, et sa oled tegelt ilus, aga sinul on hinges ikka okas selle sulle kellegi täiesti tähtsusetu inimese täiesti tähtsusetu ütlus.
Ja siis ma mõtlesingi, et ma loodan, et ma ei ole kellelegi midagi sellist öelnud, mis on nad teinud jäädavalt kurvaks. Ma tean, et ma olen halvasti öelnud ja haiget teinud.. aga ma ei taha, et keegi minu sõnade pärast kannataks. Mu ema on mulle alati öelnud, et sõna on nagu lind: kui sa ta suust lendu lased, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Sa võid vabandust paluda tuhandeid kordi, aga see sõna on öeldud.
Oeh, ma tahan täiega paremaks inimeseks muutuda kui ma praegu olen. Ma ei ole vist väga halb, aga ma olen ikka siin parajaid seiklusi oma elus korraldanud.
Kui ma hakkasin uuesti lugema seda, mis ma praegu kirjutasin, siis jääb isegi mulle mulje nagu oleks mul midagi südamel. Tegelt ei ole. Ma ei ole kurb ja ei mõelnud mitte ühelegi konkreetsele juhtumile. Lihtsalt. Mul on viimasel ajal nii hea ja ei tahaks olla selline võlts-persoon, kel endal on kõik hästi ja siis teistele muudkui keerab nii kuis jaksab.
Kui ma olen teile teinud kurja, siis proovige unustada see. Ausalt:)
Ja nüüd tuli mulle meelde üks Betti Alveri luuletus, mida hiljuti pidin analüüsima, seal on kohe esimeses salmis öeldud see, mida kõik peaksid omale meelde jätma:
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.
"Suured voogajad", mõnes kohas on tuntud ka kui "Titaanid".
