I'm all at sea

I'm all at sea
Where no-one can bother me

Forgot my roots
If only for a day
Just me and my thoughts sailing far away
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea

I'm all at sea
Where no-one can bother me
I sleep by myself
I drink on my own
Don't speak to nobody
I gave away my phone
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea

(Jamie Cullum - All at sea)

See lugu on alati olnud minu jaoks selline lugu, mis rahustab mind. Ma kuulan seda kas enne eksameid või siis kui mul on vaja mõtteid kokku võtta. Kujutan ette kuidas loksun õrnade lainete sees ja soe päike paitab põske. Praegu kuulan ma seda lugu seetõttu, et tunnen, et vajan päikest rohkem kui kunagi varem. Sellest on juba päevi, mil viimati nägin päikest. Igal pool on nii hall ja sombune ja niiske ja see teeb mind nii kurvaks. Ma olen kogu aeg nii väsinud ja tunnen, et ma ei jõua olla. Hommikuti on väga raske ärgata ja tegelikult ei ole eriti vahet, mis kell ma ärkan, sest nii kui nii on kogu aeg pime ja hall. Ilmselt peaks hakkama d-vitamiini sööma... või siis peaks korraks solaariumisse minema, sest ma tunnen, et mul on vaja PÄIKEST! Kollast, sooja päikest. Valgust ja soojust!

Täna olin väga tubli. Tegin ära oma Multicultural aspects of education essee. Ei võtnudki väga palju aega, aga noh, ma ei tea, kui hea see tuli. Pühapäevaks pean tegema veel peda uurimismeetodite viimase kodutöö ja siis on selles aines jäänud veel eksam. Soomes on mul veel kolm eksamit ja Eestis on ka kolm eksamit. Saan vahepeal natuke edasi-tagasi sõita, aga kui kõik hästi läheb (milles ma ei kahtle, sest elus läheb kõik nii nagu minema peab), siis peaksin omadega täitsa mäel olema. Siis on jäänud veel kaks referaati, üks essee, üks bakatöö retsensioon ja enda bakatöö. Ehk siis kuus eksamit ja 5 kirjalikku tööd + enda lõputöö jaoks on vaja asju teha ja ongi see semester läbi. KUKEPEA, ma ütlen:)

Ja nüüd on vist aeg öelda avalikult välja, et ma jään siia veel üheks semestriks! Kui käisin Tartus, siis mulle pakuti sellist võimalust ja siis kui ma siia jõudsin, siis mõtlesin selle üle pingsalt järele ja kuna minu lõputöö seisukohast on oluline, et ma Soomes ka oleksin, siis mõtlesin, et võtan riski ja proovin siin olla. Iseasi, kui tubli ma olen ja kas ma Tartuga jõuan sammu pidada, et lisaks lõputööle ka vajalikud ained tehtud saaksin. Kui ma sellega hakkama saan, siis võin küll öelda, et saan kõigega hakkama!

Igatsen oma sõpru, aga tean, et ma ei pea nendega kogu aeg koos olema, selleks, et teada, et nad on mul olemas.

ahjaaaa.

Käisin täna International dinneril ja esindasin seal Türgi rahvuskööki. Nimelt, pidime sinna minema koos Ilke ja Gözdega, kes olid valmis teinud mingi sellise söögi, mida ma isegi hääldada ei oska, aga juhtus nii, et nad ei saanud tulla ja siis pidi preili Sälli minema sinna koos selle Türgi rahvustoiduga ja esindama Türgit. No juhtub ikka.


Ja neile, kes siin vahepeal olid mures liblikate pärast mu kõhus, siis võin öelda, et nüüdseks on asi kontrolli all ja olen sellest üle saanud. Küll aga on mul siin igasuguseid naljakaid asju vahepeal juhtunud, mida ma siia ei kirjuta, sest muidu poleks mul millestki raamatut kirjutada.


Homme lähen Markusega päevaks Porvoosse loodust nautima. Oeh. Mõnus!

* "Mis loeb maailma mastaabis üks kollane kass." Miski, mis mu ema mulle eile ütles ja mis pani mind väga mõtlema. Et ma ära ei unustaks. Maailma mastaabis - üks kollane kass.

All I want for christmas is you

Selline on vaade minu koduaknast. Täna on 5. november ja kell on 14.02. Sajab laia lund, just nagu oleksid jõulud käes. Olen kuulanud ka jõululaule, mitte et ma neist muidu nii vaimustuses oleksin, aga lihtsalt on selline tunne. Ja noh. Ma olen haige. Tulin Soome ainult sellepärast, et eile oli meil visiit ühte lasteaeda (ei me ei tegelenud lastega, muidu ma ei oleks haigena sinna läinud), muidu oleksin tahtnud olla nädala lõpuni Tallinnas, emme ja issi ravivate käte all, sest praegu on küll selline tunne et "me oleme nii vaesed, meil on nii külm". (See oli mu lemmikmäng mu väikse vennaga, istusime elutoa põrandal teki sees, tegime nagu lõdiseksime ja jagasime kahekesi poolikut leivaviilu ja jõime tassist vett. Meie vanematel oli kindlasti suur rõõm näha meid seda mängimas:D aga noh, samas, see oli üks meie sõbralikest mängudest, palju hullem oli siis, kui me üksteisel päid maha tahtsime nottida.)

Jah. Rääkides väiksest vennast, kes ei ole enam nii väike, sest ta sai eile juba 20-aastaseks. Täitsa hull ikka. Aeg lendab. Noh, ega ma ise ka palju vanem ei ole, aga lihtsalt, Silver on alati ju olnud pisike pisike ja nüüd on pea kahemeetrine härra.

Ja rääkides vanemast vennast. Tänasel päeval olen ta peale jällle palju mõelnud, sest meil on akna taga lumememm... ja talle meeldis alati lumemehi teha. Mäletan, kui olime Silveriga väikesed, siis viis vanem venna meid alati maja ette ja tegime lumememmesid. Üks kord tegi Talis meile sõpradega isegi suure liumäe maja ette. Ma ei tea, kui suur see tegelikult oli, sest väiksena tunduvad kõik asjad palju suuremad, näiteks see küngas mu maja ees, millelt me alla kelgutasime, tundub praegu vaevumärgatav. Ja üleeile, kui oli hingedepäev ja meil põles köögis küünal, siis nägin ma esmakordselt hingedepäeva "tõelist meeleolu". Kurb on. See on nii nii nii nii ebaõiglane, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi lumememme teha. Et mul ei helise enam kunagi telefon, helistajaks vanem venna, kes tahaks et ma läheks temaga kinno või sööma. Mäletan, kuidas ta helistas mulle paar nädalat enne surma. Olin Tartus ja ta lihtsalt helistas, et rääkida juttu ja et kas ma ei tahaks ühte restorani tööle minna. Ta jutustas oma suurtest plaanidest ja ma ei mõelnud hetkekski, et ta ei jõua neid täide viia. Et vähem kui kahe kuu pärast heliseb mu telefon hommikul kell üheksa ning mu õde teatab mulle, et mu vend on surnud.

See paneb mõtlema. Elu on nii lühike. Isegi kui elad saja viieteistkümne aastaseks, ikka on elu lühike. Ja ikka ei jõua kõiki asju ära teha. Arvan, et mul on õnneks olnud küllaltki palju igasuguseid erinevaid võimalusi näha maailma ja kogeda asju, aga tegelikult on seda nii nii vähe. Ja sellepärast ei jõuagi ma ära oodata järgmist aastat, kui lähen maailma avastama. Ma tean, et see on suur väljakutse ning et sellega kaasnevad igasugused erinevad ohud, aga samas ma tean ka seda, et kui ma suvel ei lähe, siis võib-olla ei tule mul enam kunagi teist võimalust minna.

Nüüd on vaja ainult ülikool ära lõpetada ja siis ongi sellega korras. Õnneks on mul lõputöö teema olemas ja ma ei tea, kuidas muude asjadega korda saab. Mulle pakuti võimalust jääda siia veel üheks semestriks. See, kas ma jään, oleneb ühe õppejõu vastusest. Ülejäänud õppejõud on lubanud mul teha järgmist semestrit siit - see eeldab muidugi väga suurt iseseisvat tööd, aga tean, et mul on eesmärk, mille poole püüdlen ja usun, et saan hakkama.

Nüüd aga väsisin ma ära. See on see haige inimese elu, istud natuke aega arvutis ja juba on silmad ja käed ja selg väsinud. Lähen joon teed ja lakin oma küüsi... ja kui jõuan, siis lähen kella neljaks rootsi keelde.

Ta liigub siiski!!!

Heihopsti. On juhtunud minuga ka selline lugu, et olen leidnud omale bakatöö juhendaja ja umbes tean, millest kirjutada tahan. Seega, olen üks samm lähemale oma unistustele.

Sain valmis eile ka oma essee, mida täna läheme koos ühe kursavennaga ära viima ja pärast seda pidime lõunat sööma ka minema, väga peen.

Ja praegu on kuidagi selline periood, kus kõik ei tundugi nii keeruline. Tegin oma seina peale kalendri, millel on erinevad tähtajad peal.. ja kui suudan neist kinni pidada ja oma aega mõistlikult kasutada, siis võin eeldada, et elan selle semsestri üle! Või noh, vähemalt oktoobrikuu.

Ning lisaks eelnevalt mainitule, võin oletada, et ilmselt on üks pesakond liblikaid hakanud end mu soolestikus mugavalt sisse seadma. Ma ei saa veel päris täpselt aru, aga tunne on selline, et varsti võib asi ohtlik olla. Armumises iseenesest ei ole ju midagi hirmsat, aga ma tunnen, et on vale aeg ja vale koht ja äkki, kui ma piisavalt palju keskendun millelegi muule (nt mõtlen hommikust õhtuni "kahvel-nuga-kahvel-nuga-kahvel-nuga" vms), siis ÄKKI õnnestub mul seda vältida.


Elame, näeme.

Hakkan õppima!!!

Tänane päev on olnud küllaltki humoorikas. NOT. Ärkasin üles hommikul kell kaheksa (täna on laupäev), sest mul lihtsalt ei olnud enam und. Tundsin, et koolitöö kripeldab hinge peal. Ärkasin siis üles, mõtlesin, et loen natuke essee jaoks. Miskipärast ei suutnud ma üldse keskenduda ja otsustasin, et lähen parem jalgrattaga sõitma. Poolteist tundi hiljem olin tagasi kodus, põsed õhetasid ja tundsin, et olen päris väsinud. Läksin korra voodisse pikutama ja kell pool üks tuli mu korterinaaber Jo mu uksest sisse ja hakkas naerma, sest magasin täisriietes õndsa und.

noh ja nüüd ausalt, päev algas uuesti ja mina hakkan õppima!!!!!!

sünnipäev ja soome elu

Hei!

On juhtunud minuga ka selline lugu, et olen nüüd saanud 22. Sünnipäeva hommik ei olnud just paljulubav, ärkasin üles peavaluga, mis ei jätnud mind kordagi päeval maha.. ning esimese kaardi asemel oli mu postkastis kiri mu kursavennalt, et ma KINDLASTI ei unustaks maksta tema arvet 27 EURiga, sest ta peab just minu sünnipäeval minema oma sõpradega Tallinnasse. Ega mul ei olnud kahju seda maksta, aga lihtsalt, mul oli sel päeval palju tegemist ja see, et ta oli nii kindel, et ma seda maksmata ei jäta, näitab kas seda, et ma jätan kas ülilolli või ülivastutustundliku inimese mulje talle. Aga noh, eks see selgub millalgi hiljem.

Siis aga läks päev palju ilusamaks - sain selliseid õnnitlusi sellistest kanalitest, mida poleks osanud isegi unes näha. Õnnitlejaid oli selline aukartust äratav hulk, et ossa pime. Koristasin siin.. ja üritasin kooki küpsetada, millega aga feilisin täiega, sest mu inglise toanaaber oli mingisugust rukkiroovjahu või ma ei tea mida ostnud, igatahes, kook ei paisunud üldse ja oli kivikõva. Aga õnneks ma ei ole loll ka, sest lõikasin selle kivikõva koogi väga väikesteks tükkideks ja sellest ajas peale kutsusin neid oma sünnipäeva küpsisteks.

Õhtul saabusid külalised ja tuju läks veel toredamaks. Ma ei tahtnud neilt mingisuguseid kinke, aga ütlesin, et kui nad saaksid mulle kaardi teha, siis oleksin kõige õnnelikum inimene maailmas.. ja ma sain NIII ilusaid isetehtud kaarte, et tahtsin kogu aeg nutta. Rääkimata sellest, et ma sain igasuguseid toredaid kingitusi ka veel.. kõige toredam oli vist see, kui nad tulid lauluga teisest toast, juustukoogiga, millel oli 22 küünalt südamekujuliselt peal... ja keskel oli S täht:) ja nad laulsid esimese salmi inglise keeles ning teise salmi nii, et igaüks laulis oma maa keeles ja külalisi oli siin: Hispaaniast, Singapurist, Jaapanist, Soomest, Eestist, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast, Türgist.. loodan, et kedagi ära ei unustanud, aga see oli fantastiline kogemus!

Pärast mõningaid jooke läks seltskond aina lõbusamaks ja nalja sai ikka täiega.. kõik jäid peoga väga rahule ja niisamuti minagi.

Järgmisel päeval olid siin veel mu kursakaaslased Fusayo ja Markus ning otsustasime, et ei tohi sellist kena päeva raisku lasta ja otsustasime, et läheme õhtul Markuse juurde õhtusöögile. Siis sain teada veel oma ühe sünnipäeva-üllatuse, milleks olid tasuta piletid Eesti 27.09-30.09, kingi tegi mulle Fusayo oma soome sõbranna Kristiinaga.. ma olin nii õnnelik, et saan üllatada oma vanemaid ja sõpru (sest mu emmel on sünnipäev päev pärast mind, nii et sain teda õnnitlema minna)

Õhtusöök oli Markuse juures väga kena, ta elab ühe järve kõrval ja siis õhtul läksime järve äärde, panime teki maha ja vaatasime tähti ja lihtsalt olime... pärast sellist mõnusat lõõgastavat olesklemist tulin koju ja hakkasin asju sättima, sest juba hommikul vara pidin olema sadamas.

Eestis oli tore, üllatasin oma vanemaid ja ka isegi sõpru päris korralikult. Sain ka natuke jonnida ja toriseda, sest emakeeles ja turvalises keskkonnas on seda oluliselt lihtsam teha kui siin:D

Ja nüüd olen tagasi Helsingis.. ja on aeg hakata õppima, sest olgem ausad, asi tõotab tulla päris hull. Teen siin aineid, Tartust aineid ja ühtlasi pean alustama oma bakatööga, sest tahan kevadel nii väga lõpetada, et te ei usu seda mitte kunagi KUI väga. Sest järgmisel suvel hakkab minu elus üks uus etapp pihta, mille pärast on mul iga päev liblikad kõhus... aga see on võimalik ainult siis, kui lõpetan ülikooli.

Tahtsin veel rääkida oma toanaabritest, kellega saab sellist nalja, et ei usu ise ka ära. Eriti mu Singapuri toanaaber Lisa, kellest ma võiksin lausa kirjutada naljaraamatu. Need naljad muidugi ei tähenda, et ma naeraksin tema üle, sest tegelikult on meil koos väga väga tore... ja mul on toanaabritega hirmsamal kombel vedanud (nagu Tartuski, mul ikka läheb hästi), kuigi kui meid kolmekesi koos nähakse, siis on kõigil suur üllatus. Jo on oranžde, peaaegu vööni ulatuvate rastapatsidega vegaan, kellel on iga asja kohta väga tugev oma arvamus, Lisa on pisike asiaat, kellel on kogu aeg külm, ta emakeel on singlish, nii et vahepeal ma ei saa aru, mida ta räägib, kuigi inglise keel on ta emakeel. Ja noh, siin me oleme nii.. enamasti kõht kõigil kõveras.. ja umbes 90% naljadest on tingitud seiklustest, mis juhtuvad meie pisikese Lisaga:)

aga mis mu sissekande mõte oli? tahtsin lihtsalt öelda, et elu on jälle tore. Vahepeal on natuke raskem... aga see on ikka uskumatu KUI häid inimesi siin maailmas on.

ja.. paistab, et ka täna on tulemas ilus õhtu, sest mind kutsuti jälle järve lähedale korterisse õhtusöögile. üüü:D

Külalised külalised!!!

Täna tulevad mulle külla Ingel ja Pätu ja Tanel - ja nad jäävad siia lausa kuueks päevaks! ma ei jõua neid ära oodata:)

aga millest ma tegelikult tahtsin rääkida?

tahtsin öelda, et soomlased on niiiniiinii toredad! ma ei ole siiamaani kohtunud mitte ühegi nõmeda soomlasega ning võiks öelda, et mõningased eelarvamused, mis meie maal on, on tingitud ilmselt sellest, et nad käivad purjus peaga eestis lällamas.. ja kohalikud soomlased, kellega rääkinud olen, kurdavad tihtipeale, et neil on sellepärast väga häbi. mina tavaliselt ikka ütlen neile, et pole hullu - sest tänu restoranile talukõrts, olen hakanud soomlasi lausa armastama, ka teenindajana:)

ja kõik ülejäänud inimesed, rahvusvahelised õpilased, on ka väga väga väga toredad! olen leidnud endale mitmeid tuttavaid/sõpru, kes on nii toredad, et kuku või pikali!

ja eile, eile käisin ma oma tuutori soolaleivapeol ja pärast läksime kluppi ja enamik seltskonnast oli soomlased, siis ma tagasihoidlikult ütlesin osadele, et ma natuke saan soome keelest ka aru. ja mõtle - ma rääkisin nendega kogu ülejäänud õhtu soome keeles!! ja ma sain väga väga palju kiita, mu tuutor, maarit, ütles oma FB-s nii:

Maarit Eliisa Valkonen kommenteeris samuti oma staatus't.

"Hei Salli sa puhut niin hyvaa suomea,
etta kannattaa opetella ja puhua VAIN suomea! :)"

see annab mulle enesekindlust juurde, et veel rohkem
ja veel paremini soome keelt rääkida - oeh, mõnsakas!!!

Natukene kõigest

Olen seda sissekannet alustanud umbes sada korda erinevatel aegadel, aga alati olen pooleli jäänud. sest noh - pole kirjutamistuju. Viimased kaks kuud on olnud pead pööritama ajavalt kiired. Jõudsin tööd rabada nagu hull (nii Talukõrtsis, Õllesummeril, Laulupeol kui ka korra tennisehallis). Kõik vabad päevad üritasin sisustada kuskil käimisega, et ka minu suvi oleks meenutamist väärt. Seega, juhtuski nii, et vabadel päevadel istusin bussis, autos või rongis, tuju hea ning vaim valmis, vastuvõtmaks uusi ja huvitavaid seiklusi ja emotsioone. Ja noh... siis juhtus minu selle aasta kõige jubedam asi. Kaotasin oma vanema venna. Kohale hakkas see jõudma mulle alles paar päeva tagasi, kuigi tema surmast on mööda läinud juba üle kuu. See meie peret tabanud õnnetus teeb mind ikka väga kurvaks. Minu esimesed mälestused on seotud temaga ja nii imelik on mõelda, et mul ei ole lihtsalt enam venda. Kui terved 33-aastased mehed surevad une pealt südamepuudulikkusesse, siis paneb see mõtlema, kas pole? Ja eelmine nädal suri ka mu vanatädi.. ja üldse, tulin helsingi ülikooli ja eelmine nädal selgus, et mu tartu kooliasjadega on paras jama. aga õnneks sain õppejõududelt loa, et võin neid seminaridega aineid ka siit teha..

et.. keeruline on olnud. ja kui ma oskan end paremini väljendada, siis teen seda.


ps. soome on kuradi kallis!