Päeva tarkusetera

A dirty mind is a joy forever.

Tegelikult tahtsin öelda, et minuga on kõik hästi, käisin vahepeal Eestis ning praegu üritan uuesti argipäevarütmiga harjuda. Aega ainult kipub oluliselt vähem olema kui kunagi varem. See-eest ei ole puudust saanud tunda dirty mind'ist.

preili Hurmur võtab taaskord sõna

Jälle on kuu aega mööda lennanud nii, et ma pole ise sellest aru saanudki - hambaarsti juures olen selle-eest küll käia saanud nii et vähe pole. Kui viimane kord oli mu eeldatav hambaravi umbes 3000 euri, siis sellele lisandus pärast mõne röntgenipildi tegemist veel lõbus peaaegu 1000 eurone summa. Nimelt oli kahes hambas vaja teha juurekanaliravi.. Nii alustasimegi sellest ning kõigepealt arvas arst, et mu kahe hamba arve on 832 eurot, olenevalt sellest, kui mitu kanalit mõlemas hambas on. Juba esimese hambaga ilmnes üks üllatuskanal, mida ükski arst varem märganud ei olnud ning see oli veel elus - oi rõõmu, kui mu hambaarst oma instrumentidega sinna sisse sattus! Kui olime teinud esimesele hambale juureravi ning ajutise täidisega rõõmsalt tööle läksin, ei osanud ma arvatagi, et sellega mu tore hambaelu veel ei lõppe. Nagu mul nendel hammastel ikka kombeks on ("targem annab järele" stiil), juhtus minuga selline lugu, et oma hammas murdus ajutise täidise ümbert. Kobistasin jälle hambaarsti juurde, kes õnneks ütles, et: "Pole hullu, selle saame korda!". Mina muidugi olin valmis jälle suuremaks nuturalliks, et jään ilma ka järgmisest hambast.

Nüüd ongi plaan selline, et teen need kaks juurekanali hammast nüüd, kaks krooni 6 kuu pärast ning silla paneme 6 kuud pärast kroonide panemist. Ehk siis tuleb hakata vaid leivakoorukesi sööma järgnevad 12 kuud - ah jaa, õigus, ma ei saa neid süüa ju, sest mu hambad ilmselt annaksid siis kõik otsad. Pealegi - vesi on isegi veel odavam ning nii saan ehk suveks saledakski!

Vahepeal olin ka natuke haige ning põiepõletikki ei jätnud mind külastamata. Praeguseks olen jälle tipp-topp traksis ning valmis kõikideks huvipärasusteks, mis minu eluteele sattuda võiks.

Õnneks on mu tuba nii ilus, et mu korterinaaber, kel on minu toast 2x suurem tuba, ütles, et tal tuleb minu tuba nähes kadedus peale, et nii ilus on! Ja nii ongi, mul on paar toataime, ilusad küünlaalused ning udupeen valge seinale kinnitatud televiisor. Kurta küll mitte millegi üle ei saa.

Ja tegelikult on mul kardin ka seal akna taga, aga see ei paista välja - ausalt on. Musta värvi ruloo, mis lisab mu üldiselt heledale toale (lisaks minu tumedale diivanvoodile) sellist üllatusaktsenti.

Ja ise olen ikka lõbus ja naeran ja panen pea püsti edasi!

Preili Hurmur

Juhtus siis täna minuga selline lugu, et võtsin jalad selga ja läksin hambaarstile, endal hirm kurgus, et ongi juurekanalipõletik ning et ravi läheb vähemalt 400 euri maksma. Oh oleks mul vaid olnud õigus!

Hambaarsti juures selgus, et see kivi, mis mu leivas oli, oli mu hamba teinud katki (põhjuseks oli see, et seda hammast oli varem ravitud - aitäh, Eesti arstid - ning et täidis oli selle hamba jaoks liiga suur), sest noh, targem annab järele!

Arst ütles, et ta proovib murdunud osa lahti saada, aga ta ei ole kindel, kas mul veab ja saab seda hammast uuesti üles ehitada. Kaks minutit ja tuhat verepritset ta maskil hiljem, võttis ta maski näost ja ütles, et siin ei ole mitte midagi teha, hammas oli murdunud juurekohast ning tuleb välja tõmmata...

Mina, emotsionaalne inimene, nagu ma olen, hakkasin nutma ja naerma ühekorraga. Arutasime mu edasist suutulevikku ning raskel südamel tegin oma suu lahti ja lasin hamba välja tõmmata. Lisaks sellele sillale on mul veel kahe hambaga sama probleem ning et seda ennetada, tuleb panna 2 uut krooni. Eeldatav hambaravi seega on 2900-3500 euri. Palju õnne, preili Silm!

Hambaarst ise oli aga väga tore Saksa noormees, kes mu järgmisele kohtumiskaardile oli joonistanud naerunäo.. et juhuks, kui mul tekib tunne, et ma enam kunagi ei saa naeratada (mida ma talle ütlesin enne, kui ta mu hammast välja tõmbama hakkas), siis vaataksin seda naerunägu. Naersin oma hambutut naeru, puhastasime mu näo verest ning uksel tegin veel nalja, et olukord võiks ikka palju hullem olla, näiteks võiksin ma olla kodutu ja ilma esihambata!

Järgmiste seiklusteni!

Õnn on see, et ka si*ad ajad mööduvad kiiresti..

Oeh. Kust alustada? Ma ei ole nii kaua bloginud, et ei saanud esimese korraga siia sissegi logitud, sest parool ja kasutajanimi ei tahtnud meeldegi tulla (vaja ju muuta kogu aeg paroole, sest turvaline peab olema!)

Vahepeal on juhtunud minu tagasihoidlikus elus seninägematud traagilised sündmused, et ma ei oska kohe kuidagi kokkugi seda kõike võtta ega algust teha.

Alustama peaks vist sellest, et minu uskumatult ilus armastuselugu sai uskumatul kombel nii otsa, et kohe mitte midagi ei jäänud järele. Jäin ilma peiksist ja kolisin suure hurraaga välja ning hakkasin kodutuks. Viimased ajad olen veetnud lahkete inimeste armust nende diivanil/külalistetoas/kabinetis ning jah - ka voodi ees maas joogamadratsil!

Kui olin kõigest siin Hollandimaal juba ilma jäänud (välja arvatud minu töö), otsustasin, et läheks õige välja ja teeks kaks tantsu. Tantsud tantsitud, hakkasin ära minema ning selgus, et ka mu jope on otsustanud mind jätta. Nii läksin klubist koju (hkm, kuidas peaks ma seda sõnastama, sest mul ei olnud ju kodu?) jopeta, sest see leidis tee kellegi pikanäpuvenna(õe?) selga.

Peika läinud, kodu läinud, jope läinud.. aga suurel hulgal tahtmist hakkama saada oli veel alles.

Ei murdnud mu meelt ka see, kui mu telefon andis otsad ning asendustelefon otsustas, et oleks hea olla kogu aeg olekus, mille nimi oleks roaming.. ehk siis mu Hollandi sim-kaardiga telefon arvas, et on väljamaal ning lõpetas mu krediidi iga kord kui selle peale laadisin. Praeguseks ta enam raha niisama maha ei võta, aga näiteks ei saa ma juba kuu aega valikuliselt sõnumeid kätte ega kõnedele vastata...

Siis tuli minu grande jubilee, mille nimeks oleks 24. Et ma juba selline ajaraiskaja ei ole, otsustasin, et oleks paras aeg hakata deitima. Noh, et saaks kohvitada ja kinos ja loomaaias käia. Nii oligi, et parasjagu oli käsil minu 23. eluaasta viimane päev, kui minu härra Deit arvas, et võiks koos minna filmi vaatama. Mõeldud-tehtud! Olime siis kohtingul ja mul hakkas keskmisest natuke halvem - nina oli kinni, pea valutas, süda paha, kõrvad lukus ning rääkida ka enam ei saanud - ja palusin end koju viia. Hr Deit arvas, et ma teen nalja ning otsustas omalt poolt nalja veel naljakamaks teha ning muretses kuskilt ühe kilekoti, et noh, juhuks kui mul peaks süda pahaks minema. Kui kell sai 00.00, ehk siis minu 24. eluaasta esimene minut pihta hakkas, ei suutnud ma enam oma südapahatsemist vaos hoida. Peas ketras mu ropsivastane mantra (kahvelnugakahvelnuga), kuid ega sellestki polnud enam abi. Nii oligi, et olin Hr Deidiga kolmandal kohtingul ning oma 24. eluaasta esimesel minutil oksendasin tema autos. Kilekotti, mis ta seks puhuks oli ettenägelikult ning naljatades muretsenud. Sünnipäevamusi ma ilmselgelt ei saanud ning kui olime jõudnud selle maja ette, kus ma parasjagu öösiti joogamatil magasin, hüppasin autost välja, midagi umbmääraselt seletades.. et: "noh, eks siis kunagi näeme. võib-olla. tsau."

Peiks läind, kodu läind, jope läind, telefon läind, eneseväärikus ka... see-eest isu elada oli endiselt olemas.

Otsisin omale tuba, nagu hull - kandideerisin kokku kuskil 80-100 toale ning sain mõnda vaatamaski käidud. Tüüpiliseks vastuseks, miks mind isegi tuba vaatama ei kutsutud, oli see, et ma ei ole hollandlane (seda muidugi viisakas vormis, et kuna olen välismaalane, on suurem tõenäosus, et kolin varem minema). Noh jah. Idaeurooplane nagu ma olen. Tulen siia, võtan teiste töö, teiste mehed ja nõuan muudkui kodu.. MILLEKS? Ma olin juba lootuse nii kaotanud, kui alguses otsisin max 400 eurist tuba, siis nüüd kandideerisin juba 8 ruutmeetristele tubadele, mil hinnaks 600 euri kuus või veelgi enam. Täiesti hull, mis olukord siin Amsterdamis ikka elamispindadega on!

Ja võib öelda, et kui me härra ekspeiksiga kodu otsisime, siis oli see ikka palju lihtsam, sest tema muudkui askeldas ja majandas ning eelarvegi oli märksa suurem kui nüüd mul üksi otsides.

Ühel korral peaaegu leidsin toa. Saksa tüdruk üüris välja üht tuba oma kolmetoalisest korterist. Hind oli hea, tüdruk täiega lahe ning kodu superarmas! Ta ütles, et ma olen nii tore, et ta on enam-vähem kindel, et valib mu (ta sai kokku 30 avaldust, kellest 5 kutsus tuba vaatama, mina olin 3.). Mõtlesin, et ohh, jess, kes see ikka minust toredam on, lõpuks ometi on mul kodu! Paar päeva hiljem sain sõnumi, et tal on väga väga kahju, aga ta ei valinud mind. Samal päeval sain ka e-kirja oma vanast majast, et pean sealt välja registreerima, muidu tuleb neil maksta 500euri lisaks seetõttu, et mina oma palgaga sinna sisse registreeritud olen.

Oeh. Peiks läind, kodu läind, jope läind, telefon läind, eneseväärikus läind, uus tuba toreda korterinaabriga läind, võimalus olla tuttavale aadressile registreeritud - läind... vaikselt hakkas ka eluisu mind jätma.

Eluisu muidugi tuli tagasi, kui hakkasid sellised huvipärased asjad juhtuma, et läksin üht tuba vaatama ning korteriomanik soovis mind hoopis kohtingule kutsuda, selle asemel, et mulle tuba üürida. Koos eluisuga tuli ka tunne, et tahaks sellest absurditeatri peaesinejarollist hetkeks välja saada, sest kaua sa ikka selle elu üle naerda jõuad nii, et pisarad silmis.

Vahepeal jäin ka rolleri alla. Minuga muidugi ei juhtunud midagi, sest ma olen selline Lucky-Luciano, aga minu imeilus valge jalgratas on täiesti kaheksas. Pizza delivery-guy ei olnud ka nii õnnelik, sest ta jalg sai haiget ning kõrvaklapid läksid katki... ja noh, sain hulganisti sõimu, hollandikeelset ning inglisekeelset, et miks ma keset teed olin. Ega mul ei olnud plaanis olla, aga ta tuli kuskilt nurga tagant 100km/h ning ma otsustasin, et seisma jääda on ohutum, et äkki ta saab mu eest mööda, sest kui ma oleks 40 cm edasi liikunud, oleks mul väga väga väga halvasti läinud. Kui võiks arvata, et sellega minu seiklused lõppesid - oo ei! Kui olime vahetanud numbrid, et kui ma mõtlen välja, mida temaga teha (et noh, kui viin ratta parandusse, et palju ta mulle maksma peab jne), muutus olukord veel absurdsemaks. Härra pitsapoiss arvas, et oleks õige aeg vabandada oma ebaviisaka käitumise eest ning küsida, kas ta saaks seda olukorda paranda mind õhtusöögile kutsudes ning et kas ma ehk sooviks ta pitsarolleri tagaistmel end koju sõidutada lasta. Tänasin teda ning keeldusin viisakalt, samal ajal oma katkist jalgratast tee äärde lohistades, et seda kuskile parkida nii, et kunagi kui mul aega on, parandusse viia saaks. Mõtlesin, et no - ei ole olemas!

Samamoodi mõtlesin ka siis, kui ühel päeval einestasin töö juures ning minu leivas olev kivitükk otsustas mu hamba murda. Kas tõesti seda on siis vaja? Nüüd olengi katkise hambaga ning oletatavasti on mul hambas põletik ning eeldatav minimaalne summa selle parandamiseks oleks umbes 400 euri. Jehhuu! Ehk siis viimasel ajal olen vältinud olukordi, kus inimestega peaks rääkima või veelgi hullem - musitama - sest mul on tunne, et mul on suus ebameeldiv lõhn. Milline piinlik olukord!

Mis veel? Vahepeal käisin Saksamaal, 23h autoreisil, kordagi ei oksendanud, jälle hästi.

Ning täna sain kätte oma uue kodu võtmed! Tuba on küll täiesti tühi, ehk siis pean taaskord muretsema kõik hädavajalikud asjad, alustades kardinapuudest, aga - LÕPUKS OMETI! Ma sain endale toa. Ise ajasin asju ja ise askeldasin ja ise sain sellega hakkama. Sest ma olen üks paras hakkamasaamis-Mihkel, hoolimata kõikidest kodaratest ja kaigastest, mida minu poole teele on saadetud!

Ja ausalt, kui mul ei oleks siin maailmas sellist perekonda, selliseid sõpru ning tuttavaid ja lahkeid inimesi, kes on toetanud mind hea sõna ning muuga, poleks mind vist enam siin maailmas oma askeldusi askeldamas.

Aitäh! Elu on ilus!

Preili nostalgia

Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.

Oeh, lapsepõlv.

Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.

Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema.

Oh seda peoelu!

See nädal on üks suur pidustuste nädal olnud. Kolmapäeval oli minu kalli teispoole sünnipäev, mida tähistasime kahekesi kodus, õhtusöögi ja kahe kokteiliga. Kinkisin talle sünnipäevaks pildi endast (sellesama, mis selle blogi päises on) ja et ma selline nartsissist olen, nagu ma olen, siis pilt oli ikka suur, 60x40 cm ja trükitud kangale, et ikka uhkem oleks! Kui ma seda pilti alguses nägin, ehmatasin natuke ära, sest see tundus liiga suur. Aga härra peika arvas, et see on väga ilus pilt ja valis seinal kohagi, kus see pilt edaspidi asetsema hakkaks.

Eile, reedel, oli meil töötajate suvepidu. Kahtlesin alguses, kas peaksin sinna minema, aga pärast läbirääkimisi härraga otsustasin, et peaksin ikka minema. Ja milline suurepärane mõte see oli!

Meie kariibiteemaline pidu oli Amsterdami põhjaosas, kuhu tuleb tavaliselt minna praamiga. Meie firma töötajate jaoks oli tellitud palmidega kaunistatud praam. Peokohas anti kõigile prillid, mille klaase kujutasid kokteiliklaasid - oi, kuidas mulle need prillid meeldisid! Ja kaela saime lilled, et ikka peoline meeleolu oleks. Programm oli väga hea - tantsijad, trummarid, tuleshow, väga äge dj ja vahepeal mängis saksofonimängija lugudele kaasa ja oli nii hea! Ning siis oli veel teine saal, kus oli silent disco, ehk siis kõik said endale suured kõrvaklapid ja said tantsida... ja isegi "tätoveerijad" olid, mina lasin oma parema käe siserandmele ingli ja vasaku käe siserandmele Pipi Piksuka joonistada. Ja fotograafid olid ka, mis tähendab et kolmapäevaks peaks mul ka mõned pildid olemas olema. Kokteile ja erinevaid jooke voolas ojadena - mojitod, daiquirid, sex on the beach - you name it. Suupisteid oli ka igasuguseid, alustades kanatiibadest ja lõpetades sushiga. Ja ma pean ütlema, et mul on nii hea meel, et otsustasin sinna peole minna - sain tuttavaks paljude uute kolleegidega ning tantsida ka nii et kohe sai.

Ja hoolimata eilsest küllaltki mitmest mojitost, pole täna mul peojärgseid nähtusid ollagi (peale jalal olevate suurte villide ning Pipi Pikksuka parema jala kinga ninaots mu vasakul käel). Jei!

minu "huvitavast" muusikamaitsest ja raskest tööelust.

Et viimasel ajal olen olnud kodu- ja tööinimene, on mul olnud aega tutvuda lähemalt ka kohalike telekas näidatavate huvipärasustega. Vastupidiselt minu kallile peikale, meeldivad mulle siinsed reklaamid väga. Kui tema tahaks iga reklaami algades puldiga seda minema klõpsutada, tahaks mina neid ikka ja uuesti vaadata. Üheks selliseks reklaamiks on Albert Heijn'i - Zomerhits'i reklaam (Albert Heijn on siinne supermarket ja nagu juba eeldadagi võib, tähendab zomerhits suvehitte). Igal nädalal on telekas uus reklaam, kus mõne tuntud loo viisil laulab laulja midagi sellist nagu: "La la pasta" (La la bamba lugu) või näiteks "Tweede komme-komme-kommer gratis" (teine kur-kur-kurk tasutaaa) jne. Eelmisel nädalal oli suvehiti-reklaamis selline lugu:

Mulle hakkas see kohe nii hirmsasti meeldima, et küsisin oma peiksilt, et mis lugu see selline on. Sain teada, et originaal-lugu on Damaru - "Tuintje in mijn hart", mis tähendab "Aiake minu südames". Ja lugu on selline, et Damaru laulab hollandi keeles midagi sellist: "Mu südames on aiake, aga ainult sinu jaoks" ja siis suriname keeles: "mu roos, mu must roos". Albert Heijn'i reklaamis aga laulab see mees kõigepealt hollandi keeles midagi sellist: "Pakike kivideta viinamarju, teine tasuta, ainult sinule" ja siis suriname keeles "valged viinamarjad". Ja teate, minu meelest on need reklaamid nii geniaalsed, et ootan põnevusega iga uue nädala suvehitti. Tänu sellele reklaamile olen nüüd terve nädala terroriseerinud oma armsat sõpra selle looga:

Aga, et lisaks telekaelule on mul ka tööelu, siis tahaksin ka sellest veidi kirjutada.

Täna oli mu tööpäev raske, selgus, et mingid punktid, mis arvasin, et saan reedeks, läksid tänasesse päeva kirja ning seetõttu oli mu reedene produktiivsus sama madal kui esimese nädala kolmandal päeval. Tundsin, et see on ebaõiglane, sest töötasin reedel nagu hull professor, juuksed püsti peas, põsed punased ning klaviatuur tossamas. Aga no, kui vaadata asja positiivsest küljest, sain tänasesse päeva lisapunktid ning ei pidanud juuksed püsti peas hulluma. Sain hoopis rahulikult oma töö tehtud (kuigi mitte just maailma kõige parema tujuga) ning koduski olin juba pool tundi varem kui tavaliselt. Paha tuju läks kohe üle, kui olin kodus, sest kuidas sa ikka pahane saad olla, kui koju jõudes saad panna koduriided selga ning telekast reklaame vaatama hakata. Tavaliselt on mu sõber sel ajal kodus, kui ma jõuan, aga täna teda polnud. Mõtlesin, et ei hakka teda telefoniga pommitama, et küll ta varsti kodus on. Tunni aja pärast jõudis ka tema koju ja ütles et tal oli nii nõme päev olnud, et ei jõua ära kirudagi. Ta olevat hommikul oma telefoni koju unustanud ja siis oli tahtnud tulla minuga sama rongi peale, aga oli sellest maha jäänud ja siis oli otsustanud, et läheb võtab ühest restoranist meile koju toidu kaasa ja siis oli seal nii pikk järjekord olnud, et oli ka järgmisest rongist maha jäänud. Küll aga nõustus ta minuga, et kui juba kodus oled, siis ei tundu need väikesed ebaõnnestumised üldse enam häirivad.

Oma tööga seonduvast tahaks kirjutada veel sellest, et lisaks hommikustele varajastele ärkamistele (7.11) on minu puhul häirivaks asjaoluks veel see, et kui ma Amsterdamis rongijaamast tööle rattaga sõidan, on tänavakoristus just kõige suuremas hoos. Tänavakoristuse kui sellise vastu ei ole mul mitte midagi, aga nad kasutavad siin selliseid survepesureid või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse ning pea iga päev pean mõnest sellest pritsivast joast mööda sõitma. Sellel veejoal on iseloomulik prügi hais ning mul on alati selline tunne, et äkki need väiksed udupritsmed lendavad mu näkku ja suhu ja siis ongi selline olukord, et viimase osa tööle sõidan oksemaik kurgus ja üritan mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga" (mis on mu ropsivastane mantra), sest mõte sellest, et see vesi nii must on, ei suudagi minus mitte mingit muud reaktsiooni kui okserefleks, tekitada. Aga ma töötan selle kallal ja üritan neid veejugasid, prügihaisu ja ootamatut oksendamist vältida ning samal ajal ikka vaadata, et ma veejoa alt/vahelt/kõrvalt mõne auto või ratta alla/vahele/kõrvale ei satuks.