update

• Vahepeal täitus mul aasta aega meie firmas töötamist. Mõnikord tundub, nagu see aasta oleks olnud mu elu pikim - see kontorielu on tõepoolest alles midagi!

• Millalgi tegin ära ka oma hollandi keele eksami kirjutamisosa ning ennäe imet, sain 525 punkti, mis tähendab, et ametlikult on mul nii kirjutamises, kõnelemses, kuulamises kui ka lugemises B2 tase. Milline peen!

• Pipo sai hiljuti kolmekuuseks ja on üks igavesti numps kiisuhärra. Vahepeal oli ta natuke haige ning oli antibiootikumikuuril aga nüüd on ta juba täitsa vinks-vonks ja viimane vaktsiingi saadud.

• Mopsu saab kolme päeva pärast neljakuuseks ja on üks täiesti segane kutsuplika. Oi meil saab siin temaga ikka nalja - ta on hoopis teistsugune kui alguses ning sellest vaiksest kussununnust pole peaaegu jälgegi järel (ainult õhtuti paar tundi, kui ta on tsillrilääks). Olgugi, et vaikne ta enam ei ole (õnneks veel ei haugu), on ta ikkagi niiiii armas ning pean end kogu aeg tagasi hoidma, et teda mitte pooleks musitada ja kallistada.

• Ostsin oma beebidele 18kg toitu, sest korraga rohkem osta ning internetist tellida on poole odavam (nende nädalatoit on poest ostes umbes 13 eurot). Kui pakk jõudis kohale, ei jõudnud ma seda tuppagi tassida. Vähemalt on nüüd 4 kuud mureta ning saab raha koguda järgmise tellimuse jaoks.

• Mopsu koertekool on suvepuhkusel ning teada saime seda siis, kui olime lõbusalt kahekesi kohale läinud (kohaleminek tähendas tunnikest loksumist metroos, bussis ja trammis ning 4 km kõndimist). Egas midas, hakkasime kodu poole tagasi tulema.

• Hollandlased on õnnelikud, et said ujumises olümpiakulla.

• Homme hakkab pihta GayPride ning terve linn on vikerkaarevärvides - täna nägin linna suurima kiriku tornist alla lehvimas umbes 40 meetri pikkust vikerkaarevärvilist lippu - nii äge!

• Ka minul on homme natuke põnevust, läheme sõpradega välja sushitama - "all you can eat" it is! 

• Täna on reede ja mul on nii hea meel, et see töönädal läbi on... nädalavahetused võiksid olla neljapäevased. Või vähemalt kolmepäevased. Oeh.

Nüüdseks aga lõpetan ning viskan end diivanile oma nunnude seltsi kerra, kui midagi põnevat* mu elus peaks juhtuma, küll siis teada annan! 

*See tähendab seda, et viimasel ajal ei ole üldse midagi põnevat juhtunud.. ning ega ma sellest puudust ei tunnegi, sest eks mu elus ole küllalt olnud ka aegu, kus üks põnevus teist taga ajab.. niiet nii ongi praegu hea:)

Näitan teile parem oma numpsakaid, sest nemad ongi praegu minu elus need kõige põnevamad tegelinskid!

Pišikene pišikene Pipo

Pišikene pišikene Mopsu

Oehh. Armunud!

Pipo ja Mopsu

.... ehk siis lugu sellest, kuidas ma lõpuks sain endale kauaigatsetud Munchkini ning et Mopsul on juba nädalajagu olnud kodus väike vennake - sõnnihärra Pipo.

Koos on nad päris nummukad, eriti kui nad üksteist limpsivad ja musitavad ja kallistavad. Vahepeal läheb aga müramine nii hoogu, et karvu lendab ning siis saab Pipo omaette toas olla ning Mopsu oma reisikohvris - noh, kasvatuslikel eesmärkidel või nii. "Karistus" läheb küll õige varsti neil meelest ning siis saab jälle nende mürakarudega paar tõsisemat sõna vahetatud.

Ja olgugi, et see looma-majandamine päris väsitav olla, on see tegelikult nii tore. Nagu lastega ikka - silma peab peal hoidma, et Mopsu Pipo toidukausi kallale ei satuks ning kui Mopsu oma toidu kätte saab, tuleb vaadata, et ta Pipo peale kurjustama ei hakkaks, kui too liiga uudishimulikult sinna kausikese juurde läheb. Ja muud sada asja - et ükski uks ega aken lahti ei oleks, et ma Pipot kogemata seinakappi ei lukustaks (juhtus ka seda ning siis otsisin teda 5min taga, et kust küll see näugumine tuleb). Nimed lähevad ju ka nii mitme lapse kasvatamisel sassi. Umbes nagu mu vanaemal, kes mind ja Silverit kutsus Sil-Sälleriks või Säl-Silveriks või veel mõne muu sarnase nimega. Ehk siis siin on Mo-Po, Pi-Psu ja muud nimed, rääkimata sellest, et võin Mopsule päevas 25 korda Pipo öelda ja vastupidi. Ja siis tuleb meeles pidada, kellel oli millal arstiaeg ja millal ussirohuaeg ja millal kirbuennetusaeg. Ja Mopsuga tuleb esmaspäeviti koolis ka käia, niiet igav siin ei ole.

Maailma parim Mopsu

Mopsu on niiii tubli! Ta ei karda teisi koere ega kasse ega jalgrattaid. Pissil ja kakal käib korralikult õues ning kellegagi ei kurjusta. Saab aru, kui peab istuma ning teab täpselt mis kell on tuduaeg ja söögiaeg ja emme töölt tuleku aeg.

Ja te ei kujuta ettegi, kui uhke ma tema üle meie koertekoolis olin! Ta haarab kõike linnulennult ning on kahtlemata kogu kursuse kõige sõbralikum ja asjalikum kutsikas (ning see ei ole nii, et kuna ma olen tema "emme", arvan vaid ise nii). Kusjuures ta ei ole veel 12-nädalanegi ja on teistest koertest oma 1200 grammise kaaluga 2-10 korda väiksem. Oeh. Mopsu! Mops mops mops.

Loodame, et ka edaspidi jätkuvad meie päevad Mopsuga suure musitamise, maailma avastamise ja rõõmustamise saatel. Oeh. Mopsu! Mops mops mops, musitaks ta pooleks!

Pildikesi Mopsust

Telefoniga tundub see pildisüsteem märksa paremini toimivat. Ehk nii me siin elame, diivanihäng ja maailma avastamine ning tuhanded uudishimulikud tänaval Mopsuga jutustamas.

Saage tuttavaks - preili Mopsu

Pišikene pišikene kutsu sai endale eelmisel nädalavahetusel nimeks Mopsu. Mopsu just nimelt seepärast, et ta on kohe hirrmus musimaias. Ja tänaval kutsuvad teda Moppieks niikuinii kõik, sest see on selline kohalik hellitusnimi tüdrukutele. Kuigi kui inimesed kuulevad, et ta nimi on Mopsu, pööritatakse silmi ning üritatakse seda eriskummalist nime välja hääldada... paistab, et olen pišikesele pišikesele kutsule siinsete inimeste jaoks paraja pähkli nimeks välja mõelnud.

Elu Mopsuga on kõike muud kui igav. Vahepeal tundub mulle, nagu oleks mul käsil "sünnitusjärgne depressioon" või midagi sellist, sest vahepeal kohe tuleb pisar silma, kui mõtlen, et äkki ma ei suuda temast toredat kutsut kasvatada. Õnneks hakkab meil järgmisel nädalal pihta kutsukool - jummel, kui õnnelik ma olin, kui ta sinna vastu võeti, nagu kohe päris emme!

Mopsu on küll enamasti tubli ja musimaias ja pissib õues ja ajalehele, kuid vahepeal võib ka üllatusi mujalt leida. Seda muidugi siis, kui mind platsis ei ole, sest kui ma samas toas olen, tahab ta hirmsasti head meelt teha ning mõnikord käib ajalehe peal 5 minuti jooksul lausa mitu korda, et muudkui kuulda kui tubli ta on. Üleeile õppis ta selgeks uue triki - läheb ajalehe peale ning võtab pissimispoosi sisse, ootab, et ma teda vaataks ja kiitma hakkaks ning siis teeb nägu nagu pissiks - kui ajalehe pealt minema läheb, pole seal tilkagi! Selline natuke naljahammas on. Mõnikord on Mopsu jonnakas (tema jäära tähtkuju lööb siin vist välja) ja mõnikord teeb ulakust. Nalja teeb ta veel, mõnikord kogemata ja mõnikord meelega ning vahel kui tahaks ta peale natuke kurjemat häält teha, ei saa ju, sest naljakas on. Küll aga ei olnud naljakas see, kui täna hommikul kerges vihmasajus pidin temaga õues 40 minutit passima (ja töölemineku aeg lähenes väga ohtliku kiirusega) ning olematut kakat ootama.. ta isegi üritas mind tillist tõmmata, et juba kakas, hakkas oma peput pühkima, et ruttu juba tuppa saaks, aga kakat ei olnud ju mitte kuskil. Pepu pühkimine käib tal väga naljakalt, paneb esikäpad ja pepu maha ning siis tõmbab end esikäppadega edasi, tagakäpad õhus. Üritan teha nii, et ta sellest kombest lahti saaks (vähemalt asfaldil), sest kardan, et ta võib nii oma pepu villiliseks kraapida. Oh neid koerainimese muresid!

Muru peale saame minna järgmisel nädalal, sest sel reedel saab ta oma teised vaktsiinid kätte ning siis juba võime teiste kutsude ja muu maailmaga rohkem sõbruneda.

Praegu tudub pišikene pišikene kutsu mu rinnal ja näeb vist und oma emmest, sest suu käib tal nii nagu maiustaks ta emapiimaga. Oeh, ta on ikka armas!

Nagu üks õige emme kunagi, tahaks ma teiega väga jagada mõnda neist umbes kümnest tuhandest pildist, mida ma igas asendis Mopsust olen teinud, aga et Blogger ei taha minuga koostööd teha, siis jäävad need pildid mõneks teiseks korraks.

Mops mops tsaukiwauki.

Öelge mulle üks ilus tütarlapse nimi....

Juhtus minuga selline lugu, et sain täna endale pišikese pišikese kutsu. Ma tahaks teda hakata Kiiiiiisuks kutsuma, aga ei tea, kas see on kõige sobilikum. Ehk siis praegused nimevariandid on Kiisu, Moppie, Pipo ja of course - Naxzi. Luban lahkesti selles osas sõna võtta :)

Ps. Ma loodan, et mu issi kurjaks ei saa....

Long time....

Ma ei ole ammu kirjutanud ning jälle ei tea, kust alustama peaks. Viimasel ajal on olnud väga kiire ning postkastides on mul ma ei tea mitmeid kirju, mis ootavad vastamist juba kuid. Vahepeal ei olnud mul üldse tuju suhelda ning hiljem polnud mul enam aega, et rahulikult maha istuda ja vastata küsimustele stiilis "kuidas sul läheb".

Kuidas mul siis läheb? Vahepeal õnnestus mul leida 3-toaline aiaga korter, mis asub pargist ja kanalist vaid paarisaja meetri kaugusel. Käisin ka oma hollandi keele riigieksamit tegemas ning sain 3 osa 4-st läbi. Ehk siis lugemises, rääkimises ja kuulamises on mul hollandi keeles B2 tase ning kirjutamises sain läbisaamiseks vajalikust 500-st punktist 489. See tähendab seda, et 31.mail lähen kirjutamist uuesti tegema ning lõpetan selle nalja ära ja saan hollandi keele pealikuks.

Keelest rääkides - sain vahepeal ka ametikõrgendust - olen nüüd meie firmas eesti keele spetsialist, milline peen! Kes oleks võinud arvata, et saan kunagi Hollandis oma eesti keele õpetajaharidusega midagi peale hakata. Ameti järgi olen suur spetsialist küll, aga vahepeal on hirm, et äkki hakkan ma keelt valesti kasutama. Reeglid ju muutuvad kogu aeg ja juba praegu on mul süntaksiga veidi probleeme. Süntaksiprobleemid on mul inglise keeles ka, ilmselt hollandi keele õppimisest - mis aga ei tähenda, et mul hollandi keele lausetega kõik korras oleks, kaugel sellest! Sõnade järjekord lauses saigi mul eksamil saatuslikuks, nüüd tegelen sellega, et pea- ja kõrvallausetes tegusõnad õige koha peal hakkaksid olema.

Aga ega mu elu siin uhkel väljamaal nii lilleline ka ei ole. Praegu olen olukorras, kus pean võitlust jälle oma kaaluga. Siin oldud ajaga võtsin maha 27kg ning mahavõetud kilodest on 15 jälle mu vöökohal, pepul ja käsivartel. Põhjusteks pean seda, et vahepeal ei sõitnud ma rattaga (ca 3 kuud) ning pingelisi aegu töö- ja eraelus. Suveks saledaks vist sel aastal ei õnnestu saada, vast talveks, aga viimane aeg end käsile võtta hakkas pihta üleeile. Eks need ole need heaoluühiskonna probleemid ning see kaaluvärk jääb vist alatiseks minu võitluseks. Loodan, et ma end jälle tuksi ei keera ning suurde ja sügavasse enesehaletsuslõksu ei satuks. Tegutseda tuleb!

Millegi muu põnevaga ma vahepeal hakkama ei olegi saanud, sest eks need kontoriinimesed olegi natukene sellised hallid hiirekesed, kes nurgas omaette nohisevad.

Musid, kallid, õhupallid, alati teie Hollandi hiireke Sälli Slim