2010 a. jaanuaris kirjutasin:
“Ma ei teagi, mida ma sellelt aastalt ootan. Tahan veel rohkem endani jõuda ning aru saada sellest, mis toimub mu sees, et seejärel oskaksin paremini aru saada sellest, mis toimub mu ümber. Mu hing nii ihkab sellist aega, et ei oleks tähtaegu või muud sellist. Et saaks lihtsalt olla ja mõtelda. Näha ja avastada. /.../ Tahan iseend rohkem avastada, mis eeldab seda, et tegelikult peaksin ma teistest veidi eralduma, sealsamas on olemas kuskil vana preili Silm, kes tahab jõuda igale poole ja teha kõike ja ei oska õigel ajal stop nuppu vajutada...”Pean ütlema, et eraldumine on mul sel aastal väga hästi välja tulnud, sest kui aus olla, siis pole ma vist kunagi varem nii palju aega üksi veetnud kui sel aastal. Ning mis kõige hirmuäratavam, üksioldud aeg ei teinud mulle mitte head. Üksinda oldud hetked viisid mind tihti suurde kurbusesse ja nii valus oli see igatsemise tunne. Igatsesin oma kodu, igatsesin peret ja sõpru.. igatsesin tuttavaid tänavaid ja tuttavaid lõhnu. Vahepeal tundus, et olen kaotanud kõik, mis on oma.. ja asemele saanud midagi, kuhu ma ei oska end sobitada. Sada korda käisin kanalite ääres istumas, jalgu üle ääre kõlgutamas ja mõtlemas, et mis nüüd saab – kuhu edasi?
Leevendust pakkus küll see, et olin (olen) armunud, aga ma kartsin sellest üleöö tekkinud üllatussuhtest ilma jääda. Selline tunne oli, nagu oleks tema mu ainuke õlekõrs, millest kinni haarata ning see omakorda tekitas minus vastakaid tundeid. Ma ei taha kedagi enda küljes kramplikult kinni hoida, inimene, kellest ma hoolin, peab ise tundma, et ta tahab minuga koos olla, mitte sellepärast, et mina selline ebastabiilsus kuubis olen. No ja siis see kõik viiski mind veel suuremasse segadusse. Nüüd on tunne natuke turvalisem, sest ma tean, et tema tunded on siirad ja et ma ei hoia teda kümne küünega kinni, vaid ta tuleb ja on, millal ta ise tahab ning enamasti on see suurem osa tema ajast, kui mitte öelda, et ta veedab minuga peaaegu kogu oma vaba aja.
Samuti sain vabaks tähtaegadest – lõpetasin ülikooli! Kuigi see ei tähenda, et mu haridustee oleks lõppenud, sest magistriõppesse kavatsen minna igal juhul. Ja mingis mõttes õpin ju praegu ka, käin koolis ja teen kodutöid... tähtaegu küll kukil ei ole, aga väike hirm piilub küll juba õla tagant, mismoodi ma selle keele küll augusti kuuks selgeks saan?
No... ja minu sooviga iseend veel rohkem avastada, läksin küll aastal 2010 natuke omadega metsa. Või noh, 2009. aastal hakkas minu elus pihta selline periood, kus arenesin spirituaalselt ning kõik nii maagiline tundus järsku iseenesest mõistetav ja rahulolu ja õnn olid igapäevaseks osaks minu loomulikus olekus. Praegu on aga nii, et olen kuskile ära libisenud sellelt „elu on liblikad ja vikerkaared ja seebimullid“ rajalt. See on kuskil alles, ma tunnen.. sest tean, et elu ongi lisaks kõigele muule natuke liblikaline ja vikerkaareline ja seebimulliline.. aga kuidagi on juhtunud nii, et materiaalne maailm on mulle hakanud taaskord haamriga pähe taguma ning suhtumisest „ma olen õnnelik, sest hingan“, on saanud „ma olen õnnelik, sest mul on soe jope“. See ei meeldi mulle eriti ning ma kavatsen selle asjaga uuesti tegelema hakata, et materiaalne maailm minu elus nii suurt rolli ei mängiks. Suvel, kui Eestist ära tulin, andsin ja viskasin väga palju asju minema, sest tundsin, et mulle ei ole nii palju kraami vaja. Praegu on mul asju rohkem kui ruumi nende jaoks.. kuidas see küll varbavaheplätude ja seljakotiga Jupiter-50 maailma vallutama läinud Sälliga nii on juhtunud, ma ei tea.
Natuke ka igast kuust eraldi:
Jaanuar oli üsna pingeline kuu. Jaanuari alguses olin Tartus, käimas oli eksamisessioon ja et ma olin terve 2009 aasta sügissemestri Soomes olnud, siis olid minu eksamitulemused äärmiselt tagasihoidlikud, kui mitte öelda, et peaaegu puudulikud. Pärast sessi suundusin tagasi Helsingisse, et saada ühele poole oma intervjuudega lõputöö jaoks. Haigestusin kahel korral põiepõletikku ning taaskord haigla poole kõmpides arvasin, et nüüd küll suren, ausalt. Selline tunne oli, et veri mu veenides on asendunud uriiniga ning et lõhken.. Haiglas oli minuga kaasas mu toanaaber Jo, kes heast soovist läks mulle jõhvikamahla tooma, kuid saabus tagasi rabarberikisselliga, sest soome keelt ta ei osanud ja pilt tetrapakil tundus talle meenutavat jõhvikaid. Oi see oli naljakas, aga naerda oli nii valus.. Ilm oli külm ja lumine, aga esimest korda elus ei nautinud ma ühtegi talvemõnu. Ma ei jõudnud ei kelgutama, suusatama ega uisutama.
Veebruaris paanitsesin oma lõputöö pärast – tundus, et ei jõua neid intervjuusid IIAL ära litereerida ning mõtlesin umbes sada kaks korda, et „ah, metsa kõik!“. Alla ma siiski ei andnud, aga töö edenes ühe väga laisa teo edasiliikumist meenutaval viisil. Kandideerisin
Art@Muse projekti Belgiasse ja ESTL seksuaaltervise koolitajate koolitusele. Mõlemais osutusin valituks. Veebruari lõpus käis mul külas Jo, käisime erinevates Tartu öölokaalides ning tutvustasin talle ka ööelu Tallinnas. Kuidagimoodi juhtus nii, et oleksin äärepealt ühes Tallinna lesbibaaris ühelt kurjalt vene preililt peksa saanud. Jälle. Õnneks päästsid mind Kristjan ja Jo ning võrdlemisi kiired jalad.
Suurema osa märtsist olin Belgias, Antwerpenis. Oi, see oli ilus aeg! Leidsin endale juurde palju tuttavaid-sõpru, kellega suhtleme siiani. Ja need erinevad töötoad! Maalisime, näitlesime, tantsisime, lõikasime-kleepisime, kasutasime oma fantaasiat, mängisime lastega, kirjutasime valmis näidendi ning esitasime selle, andsin lastele ka muusika- ja rütmitundi – nii põnev! Märtsist hakkas pihta ka see aeg, mil otsustasime Kairiga väisata kõiki meile sobivaid kultuuriüritusi. Käisime raamatuesitlustel, teatrites, kirjandusüritustel ning ega ka peoprogramm tagasihoidlikum ei olnud. ESTL kursus käis suure hooga ning ootasin iga koolituspäeva mõnusa ärevuse ja põnevusega. Soome jõudsin märtsikuus kahel korral.
Aprill möödus õppimise tähe all. Askeldasin oma lõputööga ning olin hõivatud ka ESTL koolitusega. Õppisin ise ning õpetasin teisi – suur oli mu üllatus, kui mul oli praktikaeksam ja pidin andma loengut seksuaaltervisest ning turvalisest seksuaalkäitumisest 9.klassi tüdrukutele ning õpilaste hulgas oli ka mu endise noormehe noorem õde. Kultuuriprogramm Kairiga jätkus – teater, muuseumid, kontserdid – igal pool olime kohal. Soomes käisin ka korra või kaks.
Maikuu veetsin Tartu Ülikooli raamatukogus lõputööd kirjutades. Oh seda rõõmu kui 10 päeva enne mu lõputöö esitamist läks mu arvuti kõvaketas läbi. Tänu Mortenile sain oma vajalikud dokumendid kätte, aga tunne oli küll selline, et viskan selle vigase arvuti aknast välja ja kitkun oma juuksed peast välja ja karjun ja nutan... ja naersin muidugi ka. Sest, kellega ikka, kui mitte minuga selline arvutijuhtum peaks juhtuma? Esitasin lõputöö ning jäin kaitsmist ootama.
Juuni algusest hakkas pihta minu töösuvi armsaks saanud Talukõrtsis. Kandsin soomlastele suppi ja piprapihve ette, vahepeal ikka paar suur õlut ja hulga rohkem väikseid viinapitse ka. Kaitsesin oma lõputöö hindele B. Vahepeal oli minu lõpetamine ja teiste lõpetamised ja sünnipäevad. Ostsime Tiinaga lennukipiletid Riiast Brüsselisse, Chrarleroi lennujaama.
Juuli alguses oli meie lahkumispidu, kallid sõbrad olid koos ja tuju oli rõõmus ja natukene kurb ka. Ma ei teadnud siis ega tea nüüd, mil näen oma kalleid inimesi uuesti. Hääletasime Tiinaga Riiga, seal
couchsurfisime ning järgmisel hommikul seiklesime lennujaama poole. Belgias olime nädala, nägime erinevaid Belgia linnu ja käisime rannas ja hüppasime trampliinil ja päike paistis ja vahepeal jõime mõned kosutavad belgia ja hollandi õlled. Pärast nädalat Belgias olekut tulime Amsterdami, mina käisin veel pärast korra Antwerpenis. Juulis sain tuttavaks oma kalli sõbraga. Ma ei olegi teile seda lugu rääkinud. Kõndisime Tiinaga Amsterdami kesklinnas ning olime natuke eksinud. Otsisime immigratsioonibürood ning vaidlesime keset tänavat, et kuhu poole minna. Mõlemal näpud kaardi peal ning üks näitas vasakus suunas, teine paremas. Juhtumisi olime jäänud seisma ühe pingi ette, millel istus üks mees. See mees küsis meilt, et kas ta saab meid kuidagi aidata. Me Tiinaga vaatasime teda umbusaldava pilguga, stiilis „mida sa veel tahad“, aga et ta oli lahke olemisega ja ilusate silmadega, siis küsisime ta käest nõu, et kuhu me minema peaksime. Ta küsis, et kust me pärit oleme ja andis meile paar head nõuannet töötamise osas. Paar päeva hiljem olime jälle Tiinaga linna peal ja kuulsime, kuidas keegi hüüdis meid, et hei, need on ju need tüdrukud Eestist. Jutustasime tema ja ta sõbraga, oli tore ja siis vahetasime telefoninumbreid, et kunagi võiks ju midagi koos teha. Tema sõber üritas mulle külge ajada, aga mulle meeldis tema palju rohkem, aga et ta oli selline viisakas ja reserveeritud olekuga, siis ma ei osanud aimatagi, et talle ka mina meeldisin.
Augustis saime oma
sofinumbrid, mis andsid meile võimaluse siin legaalselt töötamiseks. Et aga meil oli plaan minna Portugali, Boom Festivalile, siis mõtlesime, et hakkame tööle pärast tagasi tulekut. Kuna meil oli rahadega juba natuke kitsas käes ja põnevusisu suur, siis otsustasime Portugali hääletada. Hääletamiskogemus oli erakordne, omapärane ning viis meid kokku paljude imeliste inimestega. Boom Festival ise oli veel ägedam! Siinkohal pean tänama oma sõpru, kes tegid mulle selle nii toreda sünnipäevakingituse, Boom Festivali pileti näol, aitäh! Kui tagasi tulime hakkas tunduma, et Tiinal on koduigatsus juba natukene liiga suureks läinud ning ta mõtles üha enam kojumineku peale. Mina tundsin, et ma ei taha veel kuskile minna. Kuigi mul ei olnud siin ei tööd ega midagi, tundsin, et enne ma siit ära ei lähe, kui olen viimase piirini lükatud.
Septembri alguses läks Tiina tagasi Eestisse. Minul pidid olema tööintervjuud ja kohting juulikuus tutvutud mehega. Siis aga kaotasin ära oma telefoni ja edasine elu tundus olevat üsna keeruline. Olin kaotanud kõik oma siinsed kontaktid, võimalused töötamiseks nendes kohtades, kuhu olin oma CV-d viinud jne. Õnneks leidsin oma tulevase peika numbri oma eesti telefonist ning meie kohting ikkagi toimus. Sellest ajast peale on olnud siin enamasti üks suurem armunud olek. Leidsin omale töö lapsehoidjana ning registreerisin end hollandi keele kursusele. Pidasin oma 23-ndat sünnipäeva ning vahepeal olin kurb ja vahepeal jälle üle ootuste rõõmus. Peas oli mul ka kaval plaan sõita Inglismaale, et seal oma õnneotsinguid jätkata, aga saatuse tahtel ja ikka enda soovil ka, otsustasin, et jään mõneks ajaks siia pidama.
Oktoobris oli mu esimene tööpäev, intervjuud ka teises kohas, kuhu kandideerisin, aga kus ma ei osutunud valituks. Armumistunne kasvas iga päevaga ja kindlustunne ka, kuigi vahepeal oli ikka raske ka.
Novembris oli minu kallis sõber siit kaks nädalat eemal ja selle ajaga suutsin tekitada endale üsna korraliku stressi. Olin õnnetu ja igatsus lähedaste järele oli suurem kui kunagi varem. Lõpuks ometi algasid mu esimesed hollandi keele tunnid.
Detsember on olnud mõnus! Käisin uisutamas ja oleme olnud siin minu kallimaga suured sõbrad. Õnn on ja kõik on olemas. Peale töötava pesumasina muidugi.
Aasta 2010 oli huvitav, täis suuri muutusi ning ootamatuid olukordi. Sain olla üksinda ja kahekesi ja rohkemakesi. Õppisin end paremini tundma, aga kahjuks natuke teistmoodi, kui oleksin oodanud.
Milline oli Sinu 2010. aasta?
