miks on maailmas nii palju kurjust ja õelust?

Mul ei ole sõnu kogu selle õuduse kohta, mis maailmas aset leiab.

Mind on tihti imelikult vaadatud ning selle kohta ka kritiseeriv arvamus öeldud, kui olen väljendanud oma usku heasse maailmasse. Noh, et olen natuke napakas või nii, et üritan igast asjast midagi head välja lugeda. Vaadatakse imelikult, kui räägin, et inglid aitavad ja kui võtan sõna mõtte jõu teemadel. Aga ma olen alati tahtnud elada sellises värvilises maailmas, kus inimesed minu poolest kas või vikerkaari välja puuksutavad. No, et olla oleks hea ja kerge ja iga sõna, mis suust välja tuleb, muutub seebimulliks ning hõljub õrnalt helesinises taevas. Ja kui päike veel nendele seebimullidele peale paistaks, siis helgiksid nad nii ilusalt ja värviliselt.

Alati kui pean kuskilt õhtul üksi koju tulema, on mu sõber mures. Ma olen üritanud talle seletada, et kes see ikka mulle halba tahab! Et minu reaalsustaju suuremaks muuta, näidatakse mulle igal nädalal kohalikku krimisaadet, kust võib näha erinevaid õudseid asju, mis Hollandis viimaste nädalate jooksul juhtunud on. Pea iga nädal on saates selline lõik, kus kellelegi on koju sisse murtud.. või õigemini, tavaline stsenaarium on selline: kellelegi koputatakse uksele või lastakse kella. Inimene läheb ust avama, ukse taga postimees või mõni muu tööriietes inimene, kes ütleb, et tal on pakk või et ta on tulnud juhtmeid vms kontrollima. Kui majaomanik, tavaliselt naine, on ukse avanud, lüüakse talle mingi kõva esemega pähe ning samal ajal kui naine verest peaaegu tühjaks voolab, tehakse maja väärtuslikemaist asjadest tühjaks. Ma olen alati neid saateid vaadates üritanud seletada, et no, kui sa usud, et sul hästi läheb, siis ei juhtu selliseid asju! Kes see ikka minu majja tuleks sisse murdma, mul ei ole kodus raha ega uhkeid ja kalleid asju. Praegusel hetkel on küll selline tunne, et ega keegi ei peagi tahtma mulle halba, ma võin lihtsalt sattuda valel ajal valesse kohta.

Ja kui ma mõtlen sündmustele, mis eile Norras aset leidsid... Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on näha pealt, kuidas su sõbrad maha lastakse. Kuidas keset ilusat päeva, kus võib-olla veel pool tundi tagasi mängiti võrkpalli, leiab aset selline veresaun. Mis tunne on kabuhirmus istuda WC-s veel mõne inimesega ning saata oma vanematele sõnum: "Täna on see päev, mil ma ilmselt suren. Armastan teid!". Istuda ning lugeda sekundeid ja hinge kinni hoida ja loota, et äkki ta ei leia meid... Ning kui lõpuks ta on meie peidiku leidnud ning läbi ukse lendavad sisse mitmed mitmed kuulid ning inimesed sinu kõrval, selles samas peidikus, surevad. Ma olen täna terve päeva selle peale mõelnud ja üritanud end sellesse olukorda panna. Ma ei tea, ma usun, et kui ma oleks seal olnud ning ellu jäänud, oleks ilmselt tänaseks päevaks mu viimnegi selge mõistus kaduma läinud.

Ma tahan elada turvalises maailmas, kus ei juhtu selliseid asju!

Ma ei saa soovida sellist maailma, kus poleks näljahädasid või maavärinaid või suuri loodusõnnetusi - see pole kahjuks lihtsalt võimalik.

Küll aga saan ma soovida maailma, kus inimesed on õnnelikud ja head ja keegi teisele halba ei soovi. Kus elatakse üksmeeles ning arvestatakse oma liigikaaslaste soovide ja uskumustega. Ja kui veel natukene paistaks päikest nendele seebimullidele, milleks meie jutt on muutunud....

---

Täna leiti oma Londoni korterist surnuna 27-aastane laulja Amy Winehouse. Ka minu vend leiti täna, kaks aastat tagasi oma korterist surnuna. Ta oli sel hetkel küll kuus aastat vanem kui Amy... Ja kui ma loen neid kommentaare, mida inimesed on erinevates online-väljaannetes kirjutanud, läheb mul süda lihtsalt pahaks. Samamoodi nagu siis, kui minu vend suri. Keegi on surnud ning inimesed on ikka nii õelad. Millal, ma küsin, millal saadakse aru, et selline käitumine ei ole normaalne? Kuhu on kadunud mõistlikkus? Amy oli kellegi tütar, kellegi sõber ning väga paljud inimesed pidasid tema muusikast lugu. Ning praegusel hetkel ei ole õige aeg visata kommentaare stiilis, et looogish, et see juhtus, paras talle.

Ning venna, kui Sa seda postitust teiste inglite juurest lugema juhtud, siis tea, et oled minu südames alati ning ma igatsen Sind! Vähemalt paistab pilvede kohal alati päike, seega on Sul seal palju soojem ja mõnusam kui meil siin (Hollandis täna 14 kraadi sooja ning vihmasadu ja hallid pilved.. aga no, seda peaksid Sa sealt ülevalt isegi nägema).

minu liba-mittepatriootlus

Viimased päevad on mööda läinud koduselt ning olen ohtrasti laulupeo videoid vaadanud. Vahepeal arvasin, et patrioot minus on manalateele läinud, sest igasugune eestluse ülistamine tundus mulle nii .. kuidas seda öelda.. üleliigne.

Asi sai vist alguse sellest, kui elasin Soomes ning mingi hetk hakkasid teised tähelepanu juhtima sellele, et ma räägin kogu aeg stiilis "oo mu Eesti" jne. Arvasin, et see on normaalne - inimene peabki oma kodumaad armastama. Kuid siis avastasin, et tõesti on seda patriootlust vist natuke liiast, kui ma iga sini-must-valget meenutavat kombinatsiooni meie riigilipuga võrdlesin. No, näiteks oli kellelgi seelikumustris helerohelise, halli ja valgega triibud ning mina olin hetkega üleni vaimustust täis, et: oooo, see on ju peaaegu nagu Eesti lipp!

Siis üritasin endas teadlikult maha suruda oma vaimustuse väljanäitamist ning Eestist rääkimist ning märkasin, et minu ümber olevad eestlased, kellega olen sattunud kokku välismaal, on täpselt samasugused. Alati rõhutatakse seda, kui väiksed me oleme ning mida meie lipp tähendab ja kuidas meil need asjad siis ikkagi on. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kuidagi oli mul neid jutte kuulda nii imelik.

Kuigi kui nüüd mõelda selle peale, mida minu sõber on täheldanud, siis vist ei õnnestunud mul see mahasurumine just kõige paremini.. sest ta on tähele pannud, et ma alustan või jätkan paljusid vestlusi sõnadega "meil Eestis" või "... aga Eestis...!" jne. Ning põgusate kokkupuutumiste põhjal teiste eestlastega on mu sõber välja öelnud, et eestlased on oma rahvuse üle väga uhked ning et see paistab kilomeetrite taha välja. Ma nõustusin selle väitega, kuid üritasin ise uskuda ja tallegi selgeks teha, et mina nüüd küll mingisugune eestluse fanatt ei ole. Aga tegelikult vist ikkagi olen. Ilmselt elasin mingisuguste topeltmoraalide järgi või ma ei teagi, kuidas seda suhtumist/käitumist õigem oleks nimetada.

Sest tegelikult ma ju armastan Eestit ja ma olen uhke meie laulupidude ja tantsupidude üle ning siingi olles kannan päris tihti Muhu rahvariideseelikut. Ja kui ilus on meie lipp! Ja kui ilus on meie keel.. rääkimata heledatest suveöödest ning... oeh.

Lähen parem tagasi youtube'i maailma ning jätkan isamaaliste laulude kuulamist, kananahk ihul ning pisarad silmas.

Ja siis tule veel rääkima, et ma pole mingisugune patrioot. FEIL!

tere olen preili panen tähele

Siit tuleb kaualubatud postitus Hollandile iseloomulikest asjadest/nähtustest. Ma ei tea, kuidas oma juttu alustada ning peas olnud kümnest punktist suudan praegu meenutada vaid kahte või kolme.. aga ma üritan midagi kirja panna.

See pole vist enam kellelegi uudis, et siinseks põhiliseks liikumisvahendiks on jalgratas ning et kanepisuitsetamine on siin üsna tavapärane nähtus.

Üks esimestest asjadest, mida ma siin olles tähele panin, on see, et avalikes tualettruumides (ka näiteks koolis või erinevates ametiasutustes) saab käsi pesta ainult külma veega. Praegusel suvisel ajal on sellest üsna ükskõik, kas vesi on soe või külm, aga talvel oli ikka päris hirmus, kui vesi kogu aeg külm oli. Imelik on ka see, et väiksemates baarides/restoranides on käte kuivatamiseks kasutada antud lihtsalt tavalised käterätikud. Ma ei ole küll eriline hügieenifriik, aga tahes-tahtmata tekib mul iga kord käsi kuivatades mõte, et ei tea, kes kõik selle sama rätikuga oma käsi on kuivatanud.

Hügieenist veel rääkides - Hollandile on väga iseloomulikud erinevad snäkkbaarid, mis alguses mul lausa külmajudinad selja peale tõid. Seintel on tavaliselt valged kahhelplaadid ning sisustus meenutab mõnda pisemat nõukogudeaegset sööklat (ma ei ole neid palju oma elus näinud, aga mõnda ikka) ning vitriinides on imelikud halli värvi lihaollused, mis mitte kuidagi ei tekita minus isu nende proovimiseks. Nii oligi, et alguses, kui siin olin, siis käisin sellistest kohtadest suure kaarega mööda - interjöör oli kahtlane ja tavaliselt seisab leti taga veel mõni naeratav türklane või marokolane. Et aga minu sõber on üsna klassikaline hollandlane (kuigi ta ei ole päris päris hollandlane, on ta ikkagi siin terve elu elanud ja teda võib näiteks küll tuua), siis ei jäänud minagi nendest snäkkbaaride külastustest ilma. Alguses julgesin tellida vaid friikartuleid, mille kohta võin südamerahuga öelda, et see on hollandi rahvusroog. See imelik lihaollus, mis mitte kuidagi ei suuda minus isu tekitada, kannab nime frikandel. Kusjuures kui mõtlema hakata, siis meenutab ta natuke oma koostiselt meile tuntud frikadelli, aga ta on pikliku kujuga nagu mõni vorst. Igatahes, hollandlased armastavad frikandelle. Ja juustu. Juustutoodetest võib snäkkbaarides tavaliselt saada juustusufleed ning paneeritud juustu. Mingi aeg hakkasingi neid oma friikartulitele lisaks sööma.

Snäkkbaaride kõrval võib välja tuua veel igasuguste erinevate maade ja kultuuride rahvusköögia esindatud söögikohti. Neid on siin ausalt igal nurgal ning nüüd olen päris mitmes neist käinud ka. Et Hollandis on taimetoitlus üsna populaarne, siis on igal pool võimalik süüa taimsetest toodetest tehtud toitu. Minu jaoks on see igati tervitatav, sest kuigi ma enam ametlikult taimetoitlane ei ole, tellin väljas süües enamasti alati lihata toite.

Hollandi inimesed. Nad jätavad alguses väga hea esmamulje ning tunduvad nii sõbralikud, kuigi tegelikult on nad pigem kinnised ning mulle on jäänud mulje, et oma lubadustest nad väga kinni ei taha pidada. Või, võib-olla nad ei võtagi iga oma lauset lubadusena, aga hästi tavaline on see, et keegi ütleb: "jaa-jaa, muidugi, homme teeme seda!" ning seda homset päeva ei saabu mitte kunagi. Nii näiteks on läinud mul umbes kümnes kohas, kuhu olen tööle kandideerinud või kui kuskil on keegi lubanud, et räägib oma tuttavaga, kel on tööd pakkuda vms. Tavaline hollandlane on pigem ihne või äkki on tegu kokkuhoidlikkusega.. või lihtsalt erineva kultuuriga. Näiteks kui viia kellelegi külakostiks midagi, siis tavaliselt seda lauale ei panda. Või on minul lihtsalt selline mulje jäänud. Õnneks ma oma kalli härra kohta võin öelda, et ta on kõike muud kui ihne ning see on tore - mitte kunagi pole mitte ükski meie külaline jäänud söögita või jäänud ilma külalislahkest kohtlemisest.

Hollandi mehed on ilusad, naised tavalised. Eriliseks teeb hollandlasi nende pikkus. Kui ma Eestis tundsin end oma 168cm pikkuse juures nagu mõni jaamaülema abi või majakatorn, siis siin olen keskmisest lühem ning selle üle on mul väga hea meel. Hollandi naistel on minu meelest kõigil sarnased näojooned ning minu meelest meenutab nende peakuju natuke suurt varvast. Või ma ei tea, kuidagi on selline varbanägu. Mis ei tähenda, et nad ilusad ei võiks olla. Samuti olen täheldanud, et hollandi naised vananevad kuidagi väga kiiresti (mitte minu õpetaja Herma, sest tema näonahk on küll sile).. või, neil on hästi palju kortse näos. Arutasime seda oma kursaõe Juliaga, kes arvas, et ilmselt on nende näonahk kortsus sellest, et nad sõidavad hästi palju rattaga ning tuul puhub näkku ja kui päike paistab või vihma sajab, siis peab kogu aeg silmi kissitama. Alguses tundus mulle see mõte naljakas, aga mida enam ma selle peale mõtlen, siis leian, et ilmselt on Julial õigus. Kuidas muidu seletada nende kortse?

Veel võib hollandi meeste kohta öelda seda, et nad on kodus väga aktiivsed. Või noh, minu meelest ei ole siin naistetöid ja meestetöid, vaid paarid teevad kõike võrdselt või mehed teevad isegi rohkem. Näiteks kui ma olen Annabellel koolis järgi käinud, siis üle poolte lastele vastu tulnud lastevanematest on isad. Isadel ning nende lastel tundub olevat märksa suurem omavaheline side, kui Eestis. Igatahes mulle tundub, et lapsed on siin kõik isside lapsed, mitte emmede lapsed. Samuti on mehed siin need, kes teevad enamasti süüa ning koristavad, naisi hoitakse. Omast kogemusest võin tuua näiteks selle, et ma ei ole mitte kunagi pidanud poest tulles midagi tassima ning mõnikord lausa kantakse koju mu kooliasju täis raskevõitu käekott. Rääkimata sellest, et nüüd selle aja jooksul, mil olen oma peikaga koos olnud, olen ma üksi süüa teinud kahel korral ning ülejäänud kordadel on tema kanda jäänud söögivalmistaine või on ta olnud peakokk ja mina abiline nii, et minu kanda on jäänud sellised lihtsamad asjad.

Inimesed armastavad siin juua veini või õlut (näiteks söögi kõrvale), aga purjus hollandlast ma ei ole oma elus näinud. Tänavatel võib näha purjus turiste, aga kohalike purjutajatega pole mina veel kokku sattunud. Rääkides jällegi oma härrast peikast - ta näiteks ei ole mitte kunagi oma elus purjus olnud. Ta ütleb, et alati, kui hakkab selline tunne tekkima, et alkohol nagu mõjuma hakkaks, siis läheb ta vee peale üle, sest tema meelest on nõme, kui inimesed on purjus ja tema ei tahaks endast kunagi jätta tobedat muljet. Nii ongi, et meil on kodus alati erinevaid alkohoolseid jooke, aga purjusust siin ei kohta. Nädalavahetustel, kas reedel või laupäeval, joome oma kaks-kolm pitsi konjakit, tantsime, jutustame ja teeme nalja või vaatame filmi ning lähme magama.

Rääkides magamisest, tuli mul praegu selline uni peale, et ma lihtsalt ei jõua enam kirjutada. Ma tean, et see postitus ei tulnud täielik ning unustasin kindlasti paljud asjad, mida siin tähele olen pannud.. ning kõike öeldut ei tasuks võtta absoluutse tõena, vaid lihtsalt minu tagasihoidlike tähelepanekutena. Võib ju olla, et ma olen hoopis teistsuguses, ebastandardses, seltskonnas ringi liikunud. Või et ma olen asjadest täiesti valesti aru saanud...

klassikaline mees

Täna õhtul oli natuke külmem kui viimastel päevadel (rattaga sõites tundub veel eriti külm) ning minu sõber härra tahtis teada, et kus võiksid olla tema kindad. Mõtlesin natuke ja pakkusin välja kolm varianti, kus need olla võiks. Et kas need on meie kummuti alumises sahtlis või ma pakkisin need kohvrisse koos meie teiste talveriietega ja toimetasin selle kohvri pesukööki või on nad mu käekotis, mida kandsin talvel... Läksin esimesena kummuti juurde ja need olid täpselt seal, kus arvasin neid olevat.

Selle peale ütles minu kallis:"Vot sellepärast ma sind armastangi, et sa tead alati, kus mu asjad on."

Mille peale küsisin mina:"Kas sa ainult selle pärast armastadki mind või on mul veel mõni märkimist väärt omadus?"

Ning härra vastas:"Ja selle pärast armastan sind ka, et sa alati nii rumalaid küsimusi küsid. Totu."

kuidas ära tunda See Õige

Suhtespetsialist võtab jälle sõna. Eelmises postituses rääkisin, et elus peab olema vähemalt 30 võimalust leida endale See Õige. Selle peale tahtsid Karine ja Sirgi teada, et kuidas ikkagi ära tunda See Õige. Ma ütlen kohe ära, et see on väga lihtne ülesanne!

Minu jaoks on kõige tähtsam lõhn. Kui juba alguses on inimese lõhn vastumeelne, siis lihtsalt ei saa sellest mitte midagi välja tulla. Olukorda võib päästa see, kui asi on näiteks parfüümis või pesuvahendite lõhnas, aga märksa keerulisem on kui selle INIMESE lõhn vastukarva on. Noh, mõnel kohe on selline lõhn, mida ei või üldse kannatada. Kui selline probleem ilmneb, siis võin kohe ära öelda, et tegemist ei ole Selle Õigega.

Teine asi, mis on väga oluline, on see, et see inimene peab oskama sind naerma ajada. Ilmselt see ei vaja põhjendust, sest olgem ausad, naer on tervisele hea ning ma ei tea küll kedagi, kellele naerda ei meeldiks...

Nendele tähtsatele omadustele järgnevad erinevad omadused. Turvatunne, seksuaalne külgetõmme, erinevad iseloomuomadused, välimus jne jne jne.

Veel olen jõudnud järeldusele, et erinevatel eluetappidel on olulisemad erinevad omadused Selle Õige otsingutel. Noh, nt, kui su eelmine suhe on metsa läinud peamiselt selle tõttu, et su partner/kaaslane vms on sind petnud, siis järgmise Selle Õige otsingul on sinu jaoks kõige olulisem, et kaaslane oleks lojaalne. Kui su eelmine kaaslane on olnud "möku", siis järgmine peab kindlasti olema "tegija". Kui aga suhe on olnud ilus ja hea ja tore ja midagi läheb kuskil valesti, siis alateadlikult otsid sa selle eelmise inimesega sarnast inimest. Vähemalt ma olen enda puhul sellist asja täheldanud.

Tegelikult aga ei tasu minu juttu üldse võtta puhta kullana, sest igaüks saab ikka ise aru, millal see inimene on tema jaoks See Õige. Ning kui tuleb välja, et see õige, ei ole ikkagi See Õige, siis tuleb järgmine ja natukene õigem. Mina praegu ei otsi kedagi, tuleb see mis tuleb ja niikuinii juhtub parim kõikidest võimalikest variantidest ja elu on lill.

Varsti on väljas soe ja mina soovitan kõikidel ära armuda ja lasta endasse inimestel armuda. Mul on küll täiega kevad peas ja südames, armun iga päev millessegi/kellessegi ja ei jõua oma rõõmu igalt poolt kokku korjata. Kõik on nii naljakas ja tore, et isegi kuri sarvedega bakatöö ei suuda mind praegu endast välja viia. Haha, kolme nädala pärast, kui olen tagasi Belgiast, siis räägime uuesti sellel teemal.

Sõbrapäev...

Kallid sõbrad.. head sõbrapäeva! (see hakkab küll lõppema ja ma pole nii mõnelegi jõudnud soovida head sõbrapäeva, aga see ei tähenda, et ma seda tegelikult teile ei sooviks. Teate ju küll mind!)

Minu tänane hommik algas üsnagi mitte sõbrapäevaselt. Kallis sõbranna helistas mulle, arvasin, et selleks, et soovida head sõbrapäeva, aga ta helistas hoopis selleks, et rääkida mulle, kuidas ta oli eile näinud ühe mu teise hea sõbranna noormeest (ja poole aastase lapse isa!) amelemas ööklubis mingi teise tüdrukuga. Miskipärast ei ole sellised uudised viimasel ajal eriti uudised. Või noh, sellised jutud ei jõua minuni just liiga harva. Seejärel arutasin oma kalli toanaabriga umbes kaks tundi teemal: miks inimesed (enamasti mehed) on suhtes sead... ning taustaks mängis Eda-Ines Etti - Sitapeade laul.

Arutasime ka seda et ilmselt varsti võite leida raamaturiiulitelt suhteeksperdi Phd Sälli Silm raamatuid teemadel "Kuidas aru saada, et su mees sind petab", "Kümme asja, mida pead oma mehest teadma", "Mehed - kütid, naised - pereemad. Kas see ikka on nii?"

Mitte, et ma eriliselt tark (veel) nendel teemadel oleksin, aga üsna tihti saan ikka oma tuttavatele nõu anda ja analüüsida erinevate inimeste käitumismusterid püsisuhetes.

Ja et ma siis ise oleksin hullult õnnelikus suhtes, eksole. Muidugi mitte!

Mu toanaabrile kuulub huvitav mõte sellest, et miks meestel on naisi kergem petta. See pidi olema nagu pidudega. Et kui sul on kodus pidu, siis pabistad hullult, kui keegi midagi su valgele vaibale ajab või kukub su kodus laamendama. Samas, kui ise lähed peole ja ajad oma veinipokaali valgele vaibale, siis on küll natuke hirm, aga samas üsna rahulik olla, sest sina niikuinii ei pea seda vaipa puhastama või selle eest vastutama. St et alati on kergem olla see, kes läheb külla. Inimsuhetes võib siis meest pidada külla minejaks ja naist külaliste vastuvõtjaks. Naisele jääb enamasti vastutus hilisemate tagajärgede üle.

Mu tutvusringkonnas on palju paare ja praegu tean vaid mõnda üksikut paari, kellel ei ole truudusega probleeme. Oleme arutanud seda sõbrannadega, et ilmselt on see seetõttu, et inimesed tõepoolest ei ole loodud olema monogaamsed, aga et ühiskond ja sotsiaalne surve on see, mis teeb meid monogaamseks, aga et kuna see on peale surutud, siis inimesed otsivad vabadust või "paremat" või vaheldust... Kui inimene oleks loodud monogaamseks, siis ma arvan, et pärast oma partneri leidmist ei tohiks teised inimesed enam üldse huvi tekitada... Samas, ei ole ma selles täiesti 100% veel kindel, sest kahjuks või õnneks tean ma ka inimesi, kes on suutnud truud olla oma partneritele, seega võib olla asi lihtsalt nii, et minu tutvusringkond koosneb truudusetutest inimestest (tahtsin alguses kirjutada jobudest, aga see ei ole nii, olen lihtsalt ülierutunud sellest teemast ja võib-olla mitte eriti objektiivne).

Rohkem ma suhete teemal praegu sõna ei võta, räägin natuke ka sellest, mis minuga toimub. (Sest minuni on jõudnud mõni nurisemine, et miks ma üldse ei blogi enam). Igatahes, kirjutan siin oma lõputööd. Või noh, ma peaks seda kirjutama. TEGELIKULT uimerdan ma rohkem niisama ja halan oma "raskest elust", mis tegelikult vist ei olegi nii kerge. Mul on lõputöö jaoks tehtud intervjuud, mis kestavad üle kuue tunni. Väike arvutus minu seniste litereeringute põhjal... ja arvan, et litereerin kokku neid intervjuusid mingi 300 tundi. Noh, tegelt see vist ikka nii hull ei ole, aga see tundub ikka mega töö. Praeguseks olen ära litereerinud veerand ühest intervjuust ning ülehomme saan kokku oma juhendajaga, kel meie bakatöö projekti põhjal on alust arvata, et mul on praeguseks intervjuud ka juba ära kategoriseeritud ja analüüsitud.

Lisaks on mul siin paar sellist ainet, kus puudumine ei tule kõne allagi ning ees on mind ootamas ka seminaritöö. Samuti saan osa võtta kevadel ESTL "Seksuaalkasvatuse alused" baaskoolitusest ja kandideerisin ühte märtsikuus Belgias toimuvasse projekti ning osutusin valituks... praegu on mu mure selles, et kuna see reis kestab 15 päeva, siis see eeldab et puudun ühest ainest kolm korda, aga lubatud on puududa vaid kaks korda. Loodan, et õppejõud tuleb mulle vastu. Niisiis, seda, et kas ma lähen sinna või mitte, saan ma ilmselt teada järgmisel nädalal. Kui ma lähen sinna, siis 9.-24. märts võib mind kohata Belgias Antwerpenis. Rääkisin ka oma tuttavatega Hollandist, kes ütlesid, et Atwerpen on mingi tunni aja kaugusel Amsterdamist ning et nemad juba ei jäta kasutamata võimalust mind näha ning et tulevad mulle külla. Pidin jälle end ogaraks rõõmustama.

Praegu otsin ka pingsalt tööd, niiet kui keegi teab mulle midagi pakkuda, siis andku sellest mulle teada.. nimelt, olen akadeemilisel puhkusel ning mul puudub tervisekindlustus. Arvestades seda, millised üllatuspärased seiklused minuga ikka aeg-ajalt juhtuvad, on tervisekindlustus ikka väga oluline! Niiet, pean end töötuna arvele võtma ja lootma, et leian endale kooli kõrvalt töö...

Mis ma veel head (või halba, aga teadupoolest halbu asju minuga ju ei juhtu) rääkida võiksin? Abiellunud ma veel ei ole, kihlunud ka mitte, aga tunne on küll selline, et üks härra täitsa meeldib mulle siin maailmas. Muidugi siinkohal soovitaks teistele, et kui teil tekib tunne, et tahaks armuda, siis eriti ei soovita armuda inimesse, kes elab teises riigis ja/või umbes 300km kaugusel ühe mere ja ühe maa taga.

Aga noh, nagu me ka teame, käivad mul need "kerged" armumised üsna kergelt, niiet ma ei imesta, kui mõne aja pärast on mul see kõik unustatud..

Ja "raskelt" armuda ma praegu ei soovi ega taha, sest, ma tahan olla vaba! Tahan elada!! Pean leidma ju üles enda, et mul sees ei keeks ega podiseks. Poole aasta pärast olen vaba! Ülikool on lõpetatud ja maailm minu isikliku peopesa sees!

Nii me selle Sälliga siin elame ja mõtlemegi.

Ja viimasel ajal oleme kogu aeg ikka sõbrad ka, mõnikord ainult natukene kurvad, aga muidu on elu lill (kui sees on promill - mida minuga muidugi kunagi ei juhtu, sest vanusega on kadunud mul igasugune isu tarbida alkoholi ning pärast kahe siidri manustamist on järgmisel päeval poole päevane pohmelus koos tapva peavaluga garanteeritud).

Tegelikult...

Tegelikult on asi nii, et kirjutasin eile öösel siia ühe sissekande, mille kustutasin nüüd ära. Selles suhtes, et kõik oli tõsi, mis ma kirjutasin ja isegi hommikuse peaga tundus asjal mõte sees olevat. Lihtsalt ma ei tea, Nele võib solvuda selle asemel, et sellest olukorrast midagi õppida ja seda pole vaja. Selles suhtes et eile tundus siin loos olevat väike kasvatuslik point (hingelt pedagoog, näete:D), aga täna ma leian, et ma ju ei tunne teda nagu tema ei tunne mindki ja tont seda teab, äkki solvub hoopis.
Ja solvamine ei olnud minu eesmärk.

Lihtsalt ma loodan, et ta saab aru, kuidas mina neid asju näen.

Päeva parim kommentaar

Epl Online's olevale uudisele, kus räägitakse rekkade sõidu keelustamisest reedeti, on tulnud üks väga hea kommentaar.

"Lisaks raskeveokitele tuleks reedel keelata ka autobusside liiklemine maanteedel. Ning tööpäevadel ajavahemikul 09:00-17:00 tuleks keelata eraautode sõidud. Paariskuupäevadel võiks keelata kaubikud ja maasturid; paaritutel mootorrattad ja rollerid. Peale nende meetmete rakendamist oleks liiklusega seis super."

Tegelikult pole mul midagi selle vastu, et keelustatakse reedeti rekkade sõit, Euroopas toimib, küll meie omad ka ära harjuvad. Ära on harjutud öise alkoholimüügikeeluga, toitlustuskohtades suitsetamiskeeluga jne. Sest tegelikult on see Tallinn-Tartu mnt ikka üks õudne koht. Siis kui uus maantee valmis saab, siis on hea. Seda ma muidugi ei tea, kas minu silmad seda siis veel näevad, äkki juhtub see saja aasta pärast, aga tahaks loota, et valmis see saab.