:)

Uus nädal, uus hoog! Ainult natukene veel ja saame kolida täitsa oma pesasse. Helistasime täna maaklerile, et kas äkki saaksime sisse natuke varem kolida, sest juhtumisi on mul uue töö esimene päev samal päeval, mil pidime kolima. Maakler aga ütles, et ta üüris viimaseks kaheks nädalaks selle toa kellelegi, kes oli hädas, välja. Ma olin hommikul seda uudist kuuldes nii pettunud, et isegi hakkasin natukene nutma. Minu sõber oli üllatunud, et kuskohast need pisarad küll tulevad, et ma peaksin ju rõõmus olema, et lõpuks ometi saame oma kodu. Aga mulle tundus sel hetkel nii ülekohtune, et tema peab üksi kolima ja mina olen siis tööl ja meil olid suured plaanid, et enne kui sisse kolime, läheme sinna päev varem koristama - kõik seinad laed ja põrandad tuleb ju enne hoolikalt puhtaks pesta. Ta lohutas mind, et küll me oma elus veel koristada jõuame ja et ta saab üksi hakkama ja ongi toredam, kui mina saan töölt tulla ning kohe nö sisse elama asuda.

Praeguseks on kurbus üle läinud ja naudime vaba esmaspäevaõhtut. Homme pole meil ühtegi kohustust, seega saame täna kaua üleval olla ning niisama nunnud olla. Sõime just väga maitsvat pastat ning nüüd joome mõned kokteilid. Küünlad põlevad ning olla on hea ja rahulik.

kivi oli püksis, nael oli kummis, sulg sabas ja tuli rauas..

Igatahes... läks mul täna just nii hästi nagu lootsin...

Aga nagu selgus, siis sellest veel ei piisanud. Ehk siis on ka kolmapäevaks vaja mul väga väga palju õnne ning kõiki neid asju püksi, kummi, sappa ja tulle.

ja kui mul kolmapäeval ka veab, siis räägin kõik ausalt ära!

kivi püksi, nael kummi, sulg sappa ja tuli rauda

... ehk teisisõnu läheb mul homme maailma kõige rohkem õnne ja tarkust ja vedamist vaja. Tegelikult küll kogu sel nädalal, sest tundub, et päris paljud tähtsad asjad on muutumas (just sel nädalal) ning loodetavasti ainult paremuse poole.

Pliisik, pliisik, pliisik, kui homme läheks vaid nii nagu ma soovin, siis oleksin elu-maailma-õnnejunn kuubis!!!!

meie eestikeelne loomaaed

Täna istusime oma tuvide ja kassiga aias ning ühtäkki kuulen oma kalli peigmehe suust, kes parasjagu püüab tuvisid enda juurde kutsuda, sulaselges eesti keeles: "Paksi, tule siia! Tule, tule! Kuuled vä? Tule siia! Imbi, tule!"

Minu silmad läksid üllatusest nii lahti, et ma ei teagi, kas nad varem nii lahti on olnud. Minu peika ja räägib eesti keeles? Ma teadsin, et ta oskab musi küsida ja jagada eesti keeles ning mõnda sõna teab ta veel. Ta kutsub paksu tuvi Paksiks ning meie noorpaar on klassikalisel kombel saanud nimeks Imbi ja Ärni - ma ei tea, kuidas ta Imbil ja Ärnil vahet teeb, sest minu meelest on nad täpselt ühesugused. Aga no, eks härra peab ikka oma linde teadma.

Lindudest veel nii palju, et eile oli näiteks meil köögiakende vahele kinni jäänud üks kuldnokk, kelle mu härra ära päästis ja täna hommikul jalutas Paksi meil elutoas ringi. Oh õudust! Ma ikka üritan enda linnuhirmu maha suruda, aga kui ma kuulen tiibade plaginat, siis hakkab mu süda nii kiiresti puperdama ja kananahk tuleb ihule, õudne ikka. Ja eile kui see kuldnokk oli köögi akende vahel, siis pidin ausalt hirmu kätte ära surema.. jooksin suure kisaga üles meie magamistuppa ja ütlesin härrale, et ta peab ruttu ruttu alla minema, sest seal on midagi nii õudset!

Täna käisime Hilversumis üht korterit vaatamas. Korter oli väike, aga ilus. Loodame selle endale saada (aga seal oli veel teisigi vaatajaid ja me ei tea, kas meil veab.. aga võiks ju).

Muidu oleme käinud ikka kohtingutel, väljas söömas ja jäätisega maiustanud. Ja kokanud. Ja ühel päeval käisime rannas ka. Mul ju nüüd uued bikiinid, ei tea, millal uus bikiinivorm saabub... aga arvestades neid toitumisharjumusi, mis meil siin peres kombeks on, siis tundub et vist ei iial.

Pildil on Imbi. Või Ärni. Tont seda teab, kumb.

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

kassi mure on ka minu mure.

Eile käisime linnas kohvitamas ja rämpstoitu söömas ja küünlaid ostmas, et meie tuba natukenegi jõuluhõngulisemaks ja soojemaks teha. Ja ostsime veelkord neid tumedast šokolaadist tehtud käsitöökomme - need on ikka üle mõistuse head! Õhtu veetsime Internetiavarustes uut kodu ja kodulooma otsides. Tundub, et varsti kolime siit ära, kuskile oma pessa - ma ei tea, mis teised sellest arvavad, sest praegu käivad läbirääkimised, et selle maja squattimine siin legaalseks teha ja siis oleks meie maja üür umbes 12x kallim, kui ta on praegu ja ilmselt teised on arvestanud sellega, et ka meie jääme siia, aga meil on üsna kindel plaan siit ära kolida. Koduloomaga on ka nii, et kuna me oleme mõlemad rohkem koerainimesed, tahaks me omale koera, aga temale meeldivad sellised pisikesed nähvitsad ja mulle natuke suuremad koerad, nii oleme üritanud leida midagi vahepealset. Vaatasime ka erinevaid kasse - see oli kusjuures meie mõlema jaoks üllatus, et olime kassidest huvitatud, sest nii mulle kui ka temale ei ole varem ükski kass meeldinud, aga olen üsna kindel, et selles võib süüdistada ainult meie mustakarvalist Katsot, kes on meie südamed täielikult ära röövinud. Aga enne kui me ei ole siit kuskile kolinud ja endale mingit kodulooma muretsenud, siis ei ole veel midagi kindlat.

Üleeile oli meil ka pikk vestlus sellest, et mis saab meie mustast kassist, kui me siit ära kolime. Ta ei ole minu kass, aga kuna alates augustist oleme ainult meie talle süüa ostnud ja teised temast väga suurt ei pea, siis me ei tea, kuidas see kass siin elama hakkab. Mõtlesime, et peame vist ostma iga kuu talle kuu aja toiduvaru ja siis iga päev siia helistama, et kas kassile ikka keegi süüa on andnud. Kuigi minu jaoks tundub veel suurem mure see, et kes selle kassi eest siis hoolitsema hakkab? Ta vajab ju hoolitsust ja paitamist ja hoolimist, mitte ainult sööki. Kaasa võtta me seda kassi ei saa, sest veelkord, ta ei ole meie kass ning ilmselt kolime kuskile korterisse, aga meie kass käib vetsus õues, mitte liivakastis, seega oleks korteris tema pidamine võimatu. Oeh, ma ei tea... vaatan seda nunnudust siin, kuidas ta mul süles nurrub ja ta on nii armas! Täna hommikul ka, pikutasime kõik voodis reas, mina seina pool, minu sõber keskel ja tema mustakarvaline sõber tema kõrval. Ütlesin, et nad on nagu kaks suurt sõpra, mispeale parandati minu väidet, et me oleme kolm suurt sõpra. Vaene meie kolmas sõber...

what if..

Suurem nostalgiahoog on tänaseks päevaks mööda läinud.. üritan rohkem ikka sellega tegeleda, et kuidas ma siin paremini hakkama saaksin. Hästi palju on olnud selliseid what if... momente.. et noh, kui ma ei oleks otsustanud reisile minna, siis ma ei oleks siia sattunud ja mis oleks saanud kui ma oleks Tiinaga tagasi tulnud või mis oleks juhtunud, kui ma oleks kaotanud oma telefoniga ka oma sõbra kontaktid.. et noh.. Kõik juhtub siin maailmas põhjusega.. ja nüüd ma üritangi veel rohkem õppida sellest kogemusest ja märgata seda, mis toimub mu ümber. Kõik märgid viitavad sellele, et peaksin siia veel kauemaks jääma.. ja nüüd ma siis jäängi. Vaatame, mis toimuma hakkab! Let the show begin!

Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.

Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!

kuhu edasi?

Esitasin täna oma bakatöö ära.. ja 10 päeva pärast peaks siis kaitsmine olema.
Imelik on kohe olla, kui midagi teha pole vaja.

Köögi koristasin ära ja niisama olen siin ka sorteerinud asju.

Ja homme ei peagi ärkama kell 8.20, et minna raamatukokku. Imelik.

Umbes kuu aja pärast peaksin Eestist ära minema. Selleks ajaks on mul vaja kokku saada vähemalt 10 000 krooni stardiraha. On kellegil ideid, kustkohast ja kuidas seda raha saada? Käisin Talukõrtsis ka rääkimas, äkki saan tööd. Enne äraminekut on vaja väga palju asju teha, sh osta omale varustus ja aja erinevad paberid korda (nt kutsetunnistus tuleb lasta inglise keelde tõlkida).

Ei tea, kas ma nüüd hakkangi suureks saama?

Sõbrapäev...

Kallid sõbrad.. head sõbrapäeva! (see hakkab küll lõppema ja ma pole nii mõnelegi jõudnud soovida head sõbrapäeva, aga see ei tähenda, et ma seda tegelikult teile ei sooviks. Teate ju küll mind!)

Minu tänane hommik algas üsnagi mitte sõbrapäevaselt. Kallis sõbranna helistas mulle, arvasin, et selleks, et soovida head sõbrapäeva, aga ta helistas hoopis selleks, et rääkida mulle, kuidas ta oli eile näinud ühe mu teise hea sõbranna noormeest (ja poole aastase lapse isa!) amelemas ööklubis mingi teise tüdrukuga. Miskipärast ei ole sellised uudised viimasel ajal eriti uudised. Või noh, sellised jutud ei jõua minuni just liiga harva. Seejärel arutasin oma kalli toanaabriga umbes kaks tundi teemal: miks inimesed (enamasti mehed) on suhtes sead... ning taustaks mängis Eda-Ines Etti - Sitapeade laul.

Arutasime ka seda et ilmselt varsti võite leida raamaturiiulitelt suhteeksperdi Phd Sälli Silm raamatuid teemadel "Kuidas aru saada, et su mees sind petab", "Kümme asja, mida pead oma mehest teadma", "Mehed - kütid, naised - pereemad. Kas see ikka on nii?"

Mitte, et ma eriliselt tark (veel) nendel teemadel oleksin, aga üsna tihti saan ikka oma tuttavatele nõu anda ja analüüsida erinevate inimeste käitumismusterid püsisuhetes.

Ja et ma siis ise oleksin hullult õnnelikus suhtes, eksole. Muidugi mitte!

Mu toanaabrile kuulub huvitav mõte sellest, et miks meestel on naisi kergem petta. See pidi olema nagu pidudega. Et kui sul on kodus pidu, siis pabistad hullult, kui keegi midagi su valgele vaibale ajab või kukub su kodus laamendama. Samas, kui ise lähed peole ja ajad oma veinipokaali valgele vaibale, siis on küll natuke hirm, aga samas üsna rahulik olla, sest sina niikuinii ei pea seda vaipa puhastama või selle eest vastutama. St et alati on kergem olla see, kes läheb külla. Inimsuhetes võib siis meest pidada külla minejaks ja naist külaliste vastuvõtjaks. Naisele jääb enamasti vastutus hilisemate tagajärgede üle.

Mu tutvusringkonnas on palju paare ja praegu tean vaid mõnda üksikut paari, kellel ei ole truudusega probleeme. Oleme arutanud seda sõbrannadega, et ilmselt on see seetõttu, et inimesed tõepoolest ei ole loodud olema monogaamsed, aga et ühiskond ja sotsiaalne surve on see, mis teeb meid monogaamseks, aga et kuna see on peale surutud, siis inimesed otsivad vabadust või "paremat" või vaheldust... Kui inimene oleks loodud monogaamseks, siis ma arvan, et pärast oma partneri leidmist ei tohiks teised inimesed enam üldse huvi tekitada... Samas, ei ole ma selles täiesti 100% veel kindel, sest kahjuks või õnneks tean ma ka inimesi, kes on suutnud truud olla oma partneritele, seega võib olla asi lihtsalt nii, et minu tutvusringkond koosneb truudusetutest inimestest (tahtsin alguses kirjutada jobudest, aga see ei ole nii, olen lihtsalt ülierutunud sellest teemast ja võib-olla mitte eriti objektiivne).

Rohkem ma suhete teemal praegu sõna ei võta, räägin natuke ka sellest, mis minuga toimub. (Sest minuni on jõudnud mõni nurisemine, et miks ma üldse ei blogi enam). Igatahes, kirjutan siin oma lõputööd. Või noh, ma peaks seda kirjutama. TEGELIKULT uimerdan ma rohkem niisama ja halan oma "raskest elust", mis tegelikult vist ei olegi nii kerge. Mul on lõputöö jaoks tehtud intervjuud, mis kestavad üle kuue tunni. Väike arvutus minu seniste litereeringute põhjal... ja arvan, et litereerin kokku neid intervjuusid mingi 300 tundi. Noh, tegelt see vist ikka nii hull ei ole, aga see tundub ikka mega töö. Praeguseks olen ära litereerinud veerand ühest intervjuust ning ülehomme saan kokku oma juhendajaga, kel meie bakatöö projekti põhjal on alust arvata, et mul on praeguseks intervjuud ka juba ära kategoriseeritud ja analüüsitud.

Lisaks on mul siin paar sellist ainet, kus puudumine ei tule kõne allagi ning ees on mind ootamas ka seminaritöö. Samuti saan osa võtta kevadel ESTL "Seksuaalkasvatuse alused" baaskoolitusest ja kandideerisin ühte märtsikuus Belgias toimuvasse projekti ning osutusin valituks... praegu on mu mure selles, et kuna see reis kestab 15 päeva, siis see eeldab et puudun ühest ainest kolm korda, aga lubatud on puududa vaid kaks korda. Loodan, et õppejõud tuleb mulle vastu. Niisiis, seda, et kas ma lähen sinna või mitte, saan ma ilmselt teada järgmisel nädalal. Kui ma lähen sinna, siis 9.-24. märts võib mind kohata Belgias Antwerpenis. Rääkisin ka oma tuttavatega Hollandist, kes ütlesid, et Atwerpen on mingi tunni aja kaugusel Amsterdamist ning et nemad juba ei jäta kasutamata võimalust mind näha ning et tulevad mulle külla. Pidin jälle end ogaraks rõõmustama.

Praegu otsin ka pingsalt tööd, niiet kui keegi teab mulle midagi pakkuda, siis andku sellest mulle teada.. nimelt, olen akadeemilisel puhkusel ning mul puudub tervisekindlustus. Arvestades seda, millised üllatuspärased seiklused minuga ikka aeg-ajalt juhtuvad, on tervisekindlustus ikka väga oluline! Niiet, pean end töötuna arvele võtma ja lootma, et leian endale kooli kõrvalt töö...

Mis ma veel head (või halba, aga teadupoolest halbu asju minuga ju ei juhtu) rääkida võiksin? Abiellunud ma veel ei ole, kihlunud ka mitte, aga tunne on küll selline, et üks härra täitsa meeldib mulle siin maailmas. Muidugi siinkohal soovitaks teistele, et kui teil tekib tunne, et tahaks armuda, siis eriti ei soovita armuda inimesse, kes elab teises riigis ja/või umbes 300km kaugusel ühe mere ja ühe maa taga.

Aga noh, nagu me ka teame, käivad mul need "kerged" armumised üsna kergelt, niiet ma ei imesta, kui mõne aja pärast on mul see kõik unustatud..

Ja "raskelt" armuda ma praegu ei soovi ega taha, sest, ma tahan olla vaba! Tahan elada!! Pean leidma ju üles enda, et mul sees ei keeks ega podiseks. Poole aasta pärast olen vaba! Ülikool on lõpetatud ja maailm minu isikliku peopesa sees!

Nii me selle Sälliga siin elame ja mõtlemegi.

Ja viimasel ajal oleme kogu aeg ikka sõbrad ka, mõnikord ainult natukene kurvad, aga muidu on elu lill (kui sees on promill - mida minuga muidugi kunagi ei juhtu, sest vanusega on kadunud mul igasugune isu tarbida alkoholi ning pärast kahe siidri manustamist on järgmisel päeval poole päevane pohmelus koos tapva peavaluga garanteeritud).

All I want for christmas is you

Selline on vaade minu koduaknast. Täna on 5. november ja kell on 14.02. Sajab laia lund, just nagu oleksid jõulud käes. Olen kuulanud ka jõululaule, mitte et ma neist muidu nii vaimustuses oleksin, aga lihtsalt on selline tunne. Ja noh. Ma olen haige. Tulin Soome ainult sellepärast, et eile oli meil visiit ühte lasteaeda (ei me ei tegelenud lastega, muidu ma ei oleks haigena sinna läinud), muidu oleksin tahtnud olla nädala lõpuni Tallinnas, emme ja issi ravivate käte all, sest praegu on küll selline tunne et "me oleme nii vaesed, meil on nii külm". (See oli mu lemmikmäng mu väikse vennaga, istusime elutoa põrandal teki sees, tegime nagu lõdiseksime ja jagasime kahekesi poolikut leivaviilu ja jõime tassist vett. Meie vanematel oli kindlasti suur rõõm näha meid seda mängimas:D aga noh, samas, see oli üks meie sõbralikest mängudest, palju hullem oli siis, kui me üksteisel päid maha tahtsime nottida.)

Jah. Rääkides väiksest vennast, kes ei ole enam nii väike, sest ta sai eile juba 20-aastaseks. Täitsa hull ikka. Aeg lendab. Noh, ega ma ise ka palju vanem ei ole, aga lihtsalt, Silver on alati ju olnud pisike pisike ja nüüd on pea kahemeetrine härra.

Ja rääkides vanemast vennast. Tänasel päeval olen ta peale jällle palju mõelnud, sest meil on akna taga lumememm... ja talle meeldis alati lumemehi teha. Mäletan, kui olime Silveriga väikesed, siis viis vanem venna meid alati maja ette ja tegime lumememmesid. Üks kord tegi Talis meile sõpradega isegi suure liumäe maja ette. Ma ei tea, kui suur see tegelikult oli, sest väiksena tunduvad kõik asjad palju suuremad, näiteks see küngas mu maja ees, millelt me alla kelgutasime, tundub praegu vaevumärgatav. Ja üleeile, kui oli hingedepäev ja meil põles köögis küünal, siis nägin ma esmakordselt hingedepäeva "tõelist meeleolu". Kurb on. See on nii nii nii nii ebaõiglane, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi lumememme teha. Et mul ei helise enam kunagi telefon, helistajaks vanem venna, kes tahaks et ma läheks temaga kinno või sööma. Mäletan, kuidas ta helistas mulle paar nädalat enne surma. Olin Tartus ja ta lihtsalt helistas, et rääkida juttu ja et kas ma ei tahaks ühte restorani tööle minna. Ta jutustas oma suurtest plaanidest ja ma ei mõelnud hetkekski, et ta ei jõua neid täide viia. Et vähem kui kahe kuu pärast heliseb mu telefon hommikul kell üheksa ning mu õde teatab mulle, et mu vend on surnud.

See paneb mõtlema. Elu on nii lühike. Isegi kui elad saja viieteistkümne aastaseks, ikka on elu lühike. Ja ikka ei jõua kõiki asju ära teha. Arvan, et mul on õnneks olnud küllaltki palju igasuguseid erinevaid võimalusi näha maailma ja kogeda asju, aga tegelikult on seda nii nii vähe. Ja sellepärast ei jõuagi ma ära oodata järgmist aastat, kui lähen maailma avastama. Ma tean, et see on suur väljakutse ning et sellega kaasnevad igasugused erinevad ohud, aga samas ma tean ka seda, et kui ma suvel ei lähe, siis võib-olla ei tule mul enam kunagi teist võimalust minna.

Nüüd on vaja ainult ülikool ära lõpetada ja siis ongi sellega korras. Õnneks on mul lõputöö teema olemas ja ma ei tea, kuidas muude asjadega korda saab. Mulle pakuti võimalust jääda siia veel üheks semestriks. See, kas ma jään, oleneb ühe õppejõu vastusest. Ülejäänud õppejõud on lubanud mul teha järgmist semestrit siit - see eeldab muidugi väga suurt iseseisvat tööd, aga tean, et mul on eesmärk, mille poole püüdlen ja usun, et saan hakkama.

Nüüd aga väsisin ma ära. See on see haige inimese elu, istud natuke aega arvutis ja juba on silmad ja käed ja selg väsinud. Lähen joon teed ja lakin oma küüsi... ja kui jõuan, siis lähen kella neljaks rootsi keelde.

Niisama, sessielu sel semestril

Olengi oma juttudega jõudnud umbes sinnapaika, kuhu tahtsin jõuda. Sõidan praegu Tartust Tallinnasse ja viimased kaks tundi olen kirjutanud blogi, et teil oleks ikka midagi lugeda. Allpool on siis postitused minu SPA-s käigust, jõuludest ja aastavahetusest. Sess on minu jaoks läbi, kui ma kuskilt läbi ei kukkunud. Täna hommikul pool seitse lõpetasin oma kultuurilugude koduse eksami, mis oli minu jaoks ikka paras pähkel.

Sess on mõjunud mulle nii, et arvan, et kui kooli õpetama jõuan, siis pole mul alles mitte ühtegi närvirakku. Nii palju on olnud närveerimist ja muid jamasid, olgugi, et hinded on olnud seni positiivsed ja minu jaoks üsna arvestatavalt head tulemused (A; A; B, B; C, C, C, D) See D on keeleteaduste aluses. Oleks võinud paremini minna, aga olen üsna rahul, sest see oli tegelikult päris raske eksam. Või noh.. mitte väga raske, aga siiamaani kõige raskem. Tean, et oleksin suutnud teha selle paremini ja seetõttu see natuke torgib, aga samas on ju D rahuldav ja oleks võinud palju hullemini minna.

Eesmärgiks oli mul alguses saada tasuta kohale (kui ma astusin ülikooli, siis jäi mul tasuta koha lävendist 0.5p puudu), aga nüüd lugesin, et lihtsalt heade hinnetega ei saa tasuta kohale, kuna meid on nii palju ja riiklik koolitustellimus on palju väiksem kui meil on tasuta kohti, seega, võib juhtuda, et jäängi tasulisele kohale. Olgugi, et ma teen see aasta jälle kirjandi ja ühiskonnaeksami uuesti, tõsteti lävendit kaheksa punkti võrra ja ma peaksin saama kirjandi eest 95p, et kandideerida uuesti tasuta kohale. Seetõttu võtsin ka ühiskonna eksami, et äkki üle 82 nad mõlemad saada ja siis tasuta kohale tulla.

Mulle meeldib praegu see, mida ma õpin ja tunnen et tahangi seda teha. Mäletan, kuidas eelmine aasta kutsekas käies tundsin puudust „päris õppimisest“, sest mulle tundus, et seal oli nii lihtne. Oligi lihtne, aga oli huvitav ka ja ma õppisin palju eluks vajalikku. Koolis olen viimasel ajal pannud tähele suhtumist, et „aa, niikuinii saad jälle mingi A või B“- samamoodi nagu eelmine aasta oli Teeninduskoolis. Ma ei leia, et ma õpiksin eriti palju ja samas ma ei näe ka, et ma oleksin eriliselt tark või et mul lihtsalt veaks eksamiteemadega. Kuidagi on nii läinud, et mul on eksamid läinud normaalselt.

Enne iga eksamit pabistan nagu hull, pärast eksamit nutan nagu hull, sest selline tunne on, et ma olen nii rumal ja kukun läbi. Närvid on lihtsalt nii pingul... sest tahan saada häid tulemusi, et kuidagi leevendada oma „tasulise koha staatust“.

Kaalutud keskmine hinne on mul üsna normaalne, Ingel ja Pätu arvavad, et võiksin saada isegi õppetoetust, aga ma kahtlen selles, sest sain aru, et selleks, et saada stippi, peab olema 20AP-d koos. Mul ongi, peaks tulema 23AP-d semestri lõpuks, aga nendest on 4AP mittediferentseeritud väärtusega (arvestatud), mis tähendab seda, et kaalutud keskmises arvestatakse mul ainult 19AP. Mingis mõttes tundub see imelik, et jääksin kohe kandidatuurist välja, aga samas võiks mul olla ka nii, et mul on ainult üks aine hindeline, mis on A ja 18AP eest mittediferentseeritud hindega punkte- siis oleks mu keskmine hinne 5.0, oleksin kohe ees, aga see oleks ebaõiglane ju nende suhtes, kel on kõrge hinne tekkinud erinevate eksamite põhjal.

Mingis mõttes ma ikka loodan, et saan kandideerida õppetoetusele, vähemalt lisatoetust tahaks saada, sest päris raske on materiaalses mõttes. Kirjutasin õppekorralduse spetsialistile ka vastavasisulise küsimuse, aga ma ei ole vastust saanud. Noh, ei ole mingisugune hull häda pole rahadega, aga ikka meeldiks kui oleks natuke parem seis. Tööl käin väga harva, mõnel nädalavahetusel ainult ja sealt eriti palka ei saa, vanemad niigi maksavad õppemaksu ja õppelaenu ma võtta ei tahtnud. Elu võõras linnas, bussisõit koju on vähemalt 100 krooni.. mõnikord läheb transpordi peale juba 1000 krooni kuus, rääkimata üür (mis on tänu Pätule muidugi oluliselt väiksem kui see olla võiks) ja söök ja vahepeal tahaks endale midagi ilusat ja head ka lubada.

Nüüd sõidan Tallinnasse, bussijaama tuleb mulle Kaisa vastu (kes teab ehk isegi õhupallidega, nagu ma sisimas loodan:D) ja läheme Kompressorisse pannkooke sööma:). Nädalavahetusel (homme, ülehomme ja pühapäeval) olen tööl ja siis naudin oma vaba aega. 30. jaanuar sõidame Katsi, Anna ja Kaisaga Rootsi, saab kordki päris rootlasi näha:D Polegi juba pea aasta käinud seal Stockholmi manu. Seekord siis selline tüdrukute reis, loodan et meil on hullult lõbus ja et juttu ja naeru jätkub kauemaks ja veel kauemaks..

1.01 peavad Katu, Päpu, Pätu, Potsu ja Sirka oma suurt sünnipäevapidu (Kamba peale saavad nad 104 aastaseks, hästi elatud elu ilmselt) Bamba saunas ja pärast seda läheme piljardit mängima. 2.02 on koolis vilistlaste pidu ja siis puhkan nädalakese ja sõidan tagasi Tartusse.

Loodan, et mu väikeste kirjatükkidega saite jälle väikest ülevaadet, mis see Sälli vahepeal susserdanud on ja kuidas ta elanud on. Kuueteist minuti pärast olen bussijaamas ja siinkohal lõpetakski.

Ilusat jaanuarikuu jätku:)

Siis kui kätte jõudis jaanipäev

Pole ammu kirjutanud, kuigi tegelikult aega oleks ju olnud. Eelmine teisipäev jäin haigeks. Lootsin see nädal juba kooli minna, aga esmaspäeval arsti juures selgus, et tegelikult olen ikka haige ja et mul on madal kolesterool ja veresuhkur. Ja nüüd lähen märtsikuus endokrinoloogi juurde, sest mu kaalukõver on liiga kõver. Jah, mingil eluperioodil olin 113cm pikk ja kaalusin 68kg. Kaks aastat hiljem olin 55cm pikem ja 20 kg kergem. Ehk siis 168cm pikk ja 48kg. Sellest kaks aastat hiljem olin endiselt sama pikk, aga kaalusin 86kg.

Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.

Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.

Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...

Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.

PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.

Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.

Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D

Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.


Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.

Uus aasta, uus hoog.

Nagu ikka mul kombeks on, on mul alati kuskile kiire, teha on nii palju ja tegelikkuses ei teegi ma midagi. See on paha- laiskuseuss tuleb välja süüa. Seega- minu esimene uusaasta lubadus on, et ma vähemalt püüan olla tegusam.

Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.

Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.

Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.

Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".

Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.

Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.



Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.

Uus aasta, uus segadus.