tarkus tarviline vara

Mitte, et ma nüüd eriti tark oleksin, aga oma rõõmu tahaks ikka teistega jagada. Nimelt, oli mul täna vaheeksam. Tegelikult pidi see eksam paberite järgi juba aprilli lõpus olema, aga meil koolis muutus projektijuht ja oli sada muud asja vahel, nii et nüüd saabus kätte see päev, mil testi tegema pidin.

Eksam algas kell 9.30. Et mul oleks olnud täna tavaline koolipäev 9-12, siis otsustasin, et lähen pool tundi varem kohale ning võtan tunnist ka osa. 9.30 läksin oma testi tegema, sees väike ärevus. Eksami läbiviija selgitas eksami ülesehitust ning teavitas meid sellest, et kui eksami edukalt sooritame, siis oleme saanud kätte A2 taseme. Kui sain esimese osa (kirjutamine) paberid kätte, mõtlesin, et ei ole olemas - nii lihtne! Meile oli kirjutamiseks aega antud tund aega ning 20 minutit pärast testi alustamist olid mul kõik ülesanded tehtud ning kontrollitudki.

Andsin oma paberid ära ning mind juhatati ühe arvutini, kus hakkas pihta eksami teine osa, lugemine. Aega oli antud 45 minutit ning lugemisülesandeid oli 20. 15 minutit pärast selle osa alustamist olin jälle omadega valmis ning läksin selle naise juurde, kes seal vastutas asjade eest.

Kolmas osa oli kuulamine. Aega oli kuulamisülesannete tegemiseks 25 minutit ning minul kulus kuulamiseks ning vastamiseks ei rohkem ega vähem kui 12 minutit. Kui valmis sain, siis oli eksami läbiviija enam kui üllatunud ning ütles, et ta ei jõua mulle neid asju valmiski sättida, kui ma juba valmis olen. Kõik teised eksaminandid tegid ikka veel kirjutamisosa. Mind saadeti kohvi jooma ning öeldi, et 10 minuti pärast saan oma suulise osa ära teha.

Suuliseks osaks läksime ühte väiksesse ruumi, kus see naine ütles, et kuigi see eksam on mõeldud A2 taseme teadasaamiseks, otsustas ta, et teeb minu suulise osa B1 taseme ülesannetega, sest ilmselgelt on A2 minu jaoks natuke liiga lihtne. Jutustasin siis seal ning enne kui ma kõik ära rääkida olin jõudnud, ütles see naine, et ta on kõik vajaliku minu käest teada saanud. Ta palus mul paar minutit seal ruumis oodata, et ta prindib välja mu eksamiraporti.

Nagu arvatagi võis, läbisin kõik osad edukalt. Lugemine 95% (19 20st), kuulamine 100% (20 20st) ning kirjutamise ja suulise kohta tal protsente ei olnud, aga ütles, et väga hästi läks. Raportis oli kirjas, et minu tase on kindlasti kõrgem kui A2, ilmselt B1 või isegi B2, aga et kuna see eksam oli A2 tasemele mõeldud, siis selle põhjal ei saa ta öelda, kummal B astmel ma oma teadmistega istun. Siis ütles ta veel, et mu sõnavara on väga hea, samuti saan aegadega väga hästi hakkama, aga et edaspidiseks harjutamiseks soovitaks ta mul sõnajärjekorraga tegeleda. Ta ütles, et mõnikord moodustan nii ilusaid pikki pea- ja kõrvallausetega lauseid ning siis täiesti suvalises kohas ütlen sama struktuuriga lauseid hoopis teistmoodi. Aga et muidu, kõik on väga hästi.

No ja siis läksin tagasi tundi.. sest teistel ju tund kestis ning sain veel viimased 45 minutit tunnis kaasa teha ning oma eksamikogemusest rääkida. Herma oli minu üle väga uhke! Meie rühmast oli veel kahel tüdrukul täna see eksam ning nad tulid tagasi just siis kui meil tund lõppes.

Ja noh.. eks ma ise olen ka natuke heameeleline, et mul hästi läks.

õites puud

Täna ei ole olnud just küll kõige meeldivam ilm, aga sellegipoolest tegin oma telefoniga paar pilti nendest ilusatest õitsevatest puudest, mida siin igal pool näha võib. Miks ma varem selle peale ei ole tulnud, et telefoniga pilti teha? Telefon on mul küll vana ja fotode kvaliteet ei ole nii hea, aga - puud on ilusad!

Käisime jälle jalutamas ja siis söömas. Nüüd on mul kõht niii täis, et hirmus. Uni on ka silmas, aga magada ei saa, sest alates eilsest on mulle peale pandud väga range õppimiskoormus. Nimelt, olen ma oma raamatuga lootusetult maha jäänud graafikust, mille endale teinud olin. Ja see, kuidas ma oma õppimisega maha jäin, juhtus nii, et kuna me koolis enam ei tegele oma õpikutega, vaid lihtsalt teeme harjutusi, mis õpetaja annab (ning kodus olen ma olnud üks suur laiskvorst).. ja koolis läheb mul tegelikult hästi, saan sealsete ülesannetega hästi hakkama. Igatahes, eile tegin ma oma suu lahti ja tunnistasin oma sõbrale üles, et ma olen lootusetult maha jäänud.. ja nüüd tuleb välja, et ei ole siin enam mingit nalja, pean tegema iga päev vähemalt 14 lehekülge ning siis peaksin olema 10 päeva jooksul tagasi graafikus. Eile olin ekstra-tubli ja liikusin edasi 25 lehekülge.

Nii võib minust isegi veel asja saada.

Ainult et vahepeal on vaja, et keegi tagant utsitaks.

Neljapäev Nederlandsis

Täna on taaskord selline päev, kus olen olnud nii väsinud, et ei jõua seda päris hästi äragi imestada. Ilmselt tuleneb see sellest, et eile õhtul ei läinud ma just väga vara magama. Küll võib öelda, et uni tuli tänasel varajasel hommikutunnil. Magasin öösel paar tunnikest ning hommikul pidin kooli minema. Oi, kuidas ma ei tahtnud üles tõusta.. Voodi oli nii sossukas ja nii mõnus ja väljas tundus nii külm olevat. Et aga ma olen vapper inimene ja lubasin endale, et sel nädalal koolist poppi ei tee (eelmisel nädalal jäi natuke puudu sellest, et ma kõikidel päevadel kohal oleksin olnud), siis sain end piisavalt distsiplineeritud, et õigel ajal koolis olla.

Meil on seal ikka üks väga kirju ja huvitav seltskond koos, aga see selleks. Varsti täitub mul kolm kuud hollandi keele õppimise algusest ning seni on mul klikkinud ainult kahe kursusekaaslasega (mõlemaga kusjuures esimesest tunnist peale). Ma saan ka kõikide teistega hästi läbi, aga ma tavaliselt tunnen, et ma ei ole väga huvitatud kõigiga suhtlemisest. Ja Herma, minu õpetaja – temaga on meil vist kõige suurem klapp. Ta on niiii nunnu!

Kui koolist koju tulin, oli Joakimil taaskord isu mind pildistada. Mina, tüüpilise eneseimetlejana, olin kohe selle plaaniga nõus. Vahetasin riided ning läksime õue pildistama. Arvasin et oleks hea mõte teha pilte mu härra autoga.. läksime autoni ning ma märkasin et auto kõik uksed on lahti. Tagumine parempoolne uks oli lausa nii lahti, et ei pidanud lingilegi vajutama. Oletame, et see on olnud nii võib-olla... kuu või peaaegu kaks, sest mäletame, et käisime viimati autos detsembri alguses. Kusjuures imelik on see, et juhiukse juures tundub isegi nagu keegi oleks seda muukinud – aga autost poldud midagi võetud. Igatahes, imelik. Joakimi auto seisab meie auto kõrval ja ta ütles, et temal oli ka ustega mingi imelik asi olnud.. ei tea, kas oleme sattunud kriminaalsesse piirkonda elama, sest aasta alguses käisid meil ju kodus vargad ka. Nüüd on meil plaanis vahetada lukk ja enam ei hoia me võtit „mati all“. Saime paar pilti klõpsida, kui mul juba hakkas kiire kiire, sest pidin tööle minema.

Annabellel on nüüd uus hobi, ta käib ratsutamas.. juhtumisi on ratsutamistunnid just neljapäeviti, mil teda hoian. Seega on nüüd nii, et lähen talle kooli juurde vastu, siis lähme ta koju, jutustame natuke või mängime klaverit või mängime mõnda nuputusmängu, seejärel teen talle pizza soojaks või mõtlen midagi muud välja, sööme ning lähme Vondelpargi juurde Amsterdami maneeži. Tal kestab ratsutamistund tunnikese ja mina saan samal ajal õppida või tegeleda millegi muu meelepärasega. Kui tund lõppeb, siis annan talle mingi snäki, banaani või midagi ja kõnnime trammi peale. Tavaliselt on ta koju minnes nii väsinud, et jutustamisest ja kepslevast sammust (nagu siis kui talle kooli järgi lähen), on asi kaugel. Viimasel ajal oleme Annabellega kuidagi eriti lähedasteks saanud, või ma ei tea, ta kallistab mind kogu aeg ja tahab käest kinni hoida.. ja ma tunnen, et ma olen talle kuidagi omaks saanud.

Ja.. nüüd on kell sada, teen veel koduseid ülesandeid. Lõpetan sel nädalal oma raamatu (tegelikult on tähtaeg 15.veebruar) ning järgmisel nädalal käin kogu õpiku algusest lõpuni läbi, kirjutan üles kõik reeglid ning vaatan, kas on vaja midagi endale selgemaks teha või meelde tuletada. Varsti peaks tulema mul vaheeksam ka, natuke olen hirmul, sest mul oli kooli tulles kõige madalam tase ning eksam on kõigil ühesugune, seega pean olema ekstra-tubli. Aga ma olengi ju!

what i've learned from you...

Hiljuti märkasin, et tunnen, et olen palju julgem, kui minu sõber on läheduses. Miskipärast on mul selline tunne, nagu oleks ta Superman. Noh, et kui olen temaga koos, siis ma ei pea mitte midagi kartma, tema on alati mu selja taga. Ja siis mõtlen ka seda, et ilmselt olen temaga koos palju abitum kui üksinda, sest alati on mul vaja abi, et ta mul aitaks asju tassida ja piimapakki avada ja kassitoitu kapi otsast kätte saada.. või noh, ma ei küsi abi, aga ta ise näeb, et ma olen omadega jännis ja tuleb alati hea meelega mind hädast välja aitama. See on nii hea, et tal on silmad alati igal pool ja näeb, kui ma mõne tegevuse juurde natuke liiga kauaks olen askeldama jäänud...

Ja siis mõtlesin ka selle peale, et tegelikult on ta mulle NIIII palju õpetanud.. siit mõned näited:

* ma ei tohi oma jooki järelvalveta jätta. Ei, ärge saage valesti aru, ta ei ole mulle joogi sisse midagi sokutanud.. aga ükskord oli nii, et käisime kontserdil ja ta oli ostnud mulle klaasi koorelikööri, mida ma seal rahulikult limpsisin. Mingil hetkel oli tal vaja minna parkimisautomaati raha juurde panema ning mina läksin tualetti nina puuderdama ja kui ma tagasi tulin, siis oli tema juba tagasi jõudnud ja mind ootas üks kuri pilk. Nimelt on ta vist veendunud, et kõik inimesed tahavad mind uimastada ning on ka mind teinud nüüd üsna paranoiliseks. Igatahes, siin pidid sellised asjad tihti juhtuma, et tüdrukutele pannakse joogi sisse mingeid drooge. Mina oma jooki ei jäta enam kunagi ilma järelvalveta.

* ma ei tohi nii usaldav olla. Ka sellega on nii, et ta arvab, et usaldan inimesi liiga kergelt ning usun neist parimat. Inimesed pidavat olema salakavalad ning enamasti ikka üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Ma loodan ikkagi, et inimesed on ilusad ja head.. aga olen natuke ettevaatlikum ka.

* ma ei tohi nii pehmeke olla ja lasta endale igasuguseid asju ütelda. Sellega on nii, et päris tihti tunnen ma, et keegi on mulle ülekohut teinud ja siis ma olen õnnetu, aga õigel ajal ei ole ise osanud suud lahti teha. Ja nüüd ma olengi saanud siin viis viimast kuud koolitust, et kuidas mingis olukorras enda eest seista. Täna näiteks oli meil köögis intsident ühe majanaabriga, kus ta pidas vajalikuks märkida, et tema peseb viimasel ajal rohkem nõusi kui mina. Kusjuures täna päeval pesin ma järjekordselt terve maja nõud, aga ilmselt ei pannud seda keegi tähele, sest mina ei lähe teiste ustele koputama, et vaadake, kui tubli ma olin, pesin kõik nõud. Ma ei osanud midagi muud talle selle peale kosta kui, et ärgu siis söögu nii palju, et terve kraanikauss ta nõusi täis on, sest mina ei ole selles süüdi, et kui nad süüa teevad, siis on vaja kasutada kaht panni, kolme potti, viit kaussi ja veel hulganisti lauanõusid. Majanaaber oli enam kui üllatunud, sest tavaliselt ei ütle ma tema vingumise peale midagi ning hiljem isegi vabandas. Ega ma ei olnudki väga pahane, aga lihtsalt närvi ajab, kui keegi ei pane tähele minu panust selles majas. Aga uhke olin ka enda üle, et ma suutsin enda eest seista ilma selleta, et härra mu selja taga oleks olnud.

* ma pean oma rahaasjade üle hoidma paremat kontrolli. Tihti on nii, et Annabelle vanemad unustavad mulle õigel ajal ülekande teha ning siis ma ei saa aru, kas nad on kõikide hoidmiste eest ikka korralikult maksnud. Mul ei ole Internetipanka ka, et seda kontrollida ning automaadist ei näe viimaseid tehinguid. Igatahes ütles mu kallis sõber mulle, et mul on vaja märkmikut, kuhu panen kõik oma töötunnid kirja ning saadud raha. Kuigi tema meelest ei ole mu palk üldse mingisugune palk, ei kannata ta mõtet sellest, et keegi mind üle võiks lasta.

Ja noh.. neid asju on tegelikult veel ja veel.. sest üsna tihti kuulen ma sellist lauset: "and lesson for today is that..." Ja teate.. kuigi need asjad tunduvad kõik nii iseenesestmõistetavad, on nii hea, kui on olemas keegi, kes tuletab selliseid asju meelde ja valvab su seljatagust.

PS. Aga noh, on ka palju muid asju, mida ta mulle siin on soovitanud - näiteks ei taha ta, et ma käiksin väljas ilma pipragaasita taskus, sest ta kardab, et keegi võib mind rünnata kui ma üksi töölt tulen. Samuti ei meeldi talle, kui mul on käe ümber patsikumm, sest ta arvab, et mul jääb siis veri seisma. Ja ma pidin oma voodi ühe seina juurest natuke eemale lükkama, sest ta kartis, et äkki mu juuksed lähevad seinakontakti ja et siis on minuga kööga. Et noh - sellised asjad. Aga ma saan aru, ta lihtsalt muretseb mu pärast ja tahab, et minuga oleks kõik hästi.

Ja see on hea:)

aga meie lähme täna pulma!

Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!

Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.

Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!

Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.

Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!

Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!

eager beaver

Heihopsti! Täna oli mul esimene test hollandi keeles ja ütlen kohe ära, et mul läks väga hästi! Test oli 2lk pikk ja tegin ainult paar viga. Arvan, et kui oleksin selle eest hinde saanud, oleks see olnud A või 5. eager beaver sallie slim. Saatsin kohe pärast testi oma sõbrale ka sõnumi (hollandi keeles of koors), et mul läks väga hästi ja tema vastas mulle ka hollandi keeles.

Arvan, et mul ei oleks nii hästi läinud, kui ma ei oleks eile koos temaga õppinud. Ma olin meeldivalt üllatunud, et ta viitsis minuga tundide kaupa sõnu õppida ja kontrollida ülesandeid, mis teinud olin. Kui ma teda hommikul tänasin, et ta minuga alati nii kannatlik on, siis ta ütles selle peale ainult, et see on normaalne ja ei midagi tänuväärset. Aga ma olen ikkagi tänulik, see on nii hea tunne, kui keegi pühendab sulle oma aega ja ilmselt ei ole tema jaoks kõige meeldivam korrata samu lihtsaid sõnu ja ülesandeid tundide viisi. Ja see on ka nii armas, kuidas ta laseb mul alati lugeda hollandikeelseid uudiseid oma lemmiklehest. Ta ise loeb artikli läbi 30 sekundiga ja siis viitsib kuulata, kuidas ma talle seda 5 minutit ette loen ja siis veel umbes 10 minutit uudist tõlgin. Üleeile oli mul juba kõrini ja ma enam ei viitsinud, aga ta utsitas mind ikkagi nende uudistega pusima ja ütles, et ainult nii saan ma õppida hollandi keele korralikult ära.

Oeh. Ma olen ülepeakaela armunud, mis siin ikka pikalt mõelda. Ma ei ole seda talle kunagi öelnud, aga arvan, et ilmselt võib ta seda minu käitumisest välja lugeda. Ja kui ma tema käitumist ja olemist vaatan, siis võin eeldada, et ka temaga on sama lugu juhtunud.


Eile oli mul jälle tööpäev, Annabelle'i ema palus mul teha fondüüd, niiet olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Ühtlasi õnnestus mul Annabellele õpetada järgmine klaveripala (see on mõnikord ikka väga raske, sest ta on selline püsimatu tüdruk ja kui tal kohe välja ei tule, siis ta jookseb teise tuppa ja hakkab peaaegu nutma) ja mängisime ka telekamängu Wii sports ja tänaseks on juhtunud minuga selline lugu, et mul käelihased valutavad sellest hirmsast vehkimisest tenniseväljakul, pesapalliplatsil, golfiväljakul, bowlingurajal ja poksiringis. Rääkisin entusiastlikult oma sõbrale ka, et ma vehkisin nagu hull, et see oli nii lahe mäng ja ta ütles, et tal on see kodus kuskil olemas, niiet varsti võime hakata koos teleka ees vehklema.

Ühtlasi tean nüüd ka seda, mis tunne on talvel rattaga sõita. Või noh - sõita vähemalt 10km päevas, nii, et suu ja silmad on lund täis. Mul oleks vaja suusaprille, sest mõnikord ei näe ikka mitte midagi välja. Kinnitamata andmetel (ma ise ei tea kraadidest midagi ja kuskilt seda ise ei uurinud ka) oli meil eile -8 kraadi. Eile hommikul kell 8 kui hakkasin end kooli poole sättima, siis vaatas mu sõber mulle imestunult otsa, et kas ma tõesti SELLISE ilmaga hakkan rattaga sõitma? Tema soovitas mul muidugi helistada õpetajale, et ma ei saa kooli tulla, sest ilm on nii hull ja kui ma ütlesin, et ma ikkagi lähen, siis kõigepealt ütles ta, et äkki ma saan metrooga minna, aga kui ma ka selle võimaluse välistasin, siis pakiti mind salli sisse nagu eskimo ja loeti umbes 100 korda sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks ja ei kiirustaks ja et kohe kui tundub, et libe on, siis ratta pealt maha tuleksin. Nii armas!

Ik ben moe!

Täna olen kohe eriliselt väsinud! Ärkasin kell 8, et minna kooli, siis olin 3h koolis ja siis sõitsin natuke rattaga ringi ja vaatasin, mis linna peal toimub ja siis tulin tunniks koju ja siis olin pea 5h last hoidmas.. ja nüüd olen nii väss, et ausalt öeldes ei jõua ma eriti oma hirmarmsat kassigi paitada. Õnneks nii palju jõudsin end kokku võtta, et talle süüa panna ja endale midagi hamba alla saada (Bart oli teinud imemaitsva õhtusöögi, minu ülesandeks jäi see ainult endale üles soojendada).

Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.

11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.

Niisama, sessielu sel semestril

Olengi oma juttudega jõudnud umbes sinnapaika, kuhu tahtsin jõuda. Sõidan praegu Tartust Tallinnasse ja viimased kaks tundi olen kirjutanud blogi, et teil oleks ikka midagi lugeda. Allpool on siis postitused minu SPA-s käigust, jõuludest ja aastavahetusest. Sess on minu jaoks läbi, kui ma kuskilt läbi ei kukkunud. Täna hommikul pool seitse lõpetasin oma kultuurilugude koduse eksami, mis oli minu jaoks ikka paras pähkel.

Sess on mõjunud mulle nii, et arvan, et kui kooli õpetama jõuan, siis pole mul alles mitte ühtegi närvirakku. Nii palju on olnud närveerimist ja muid jamasid, olgugi, et hinded on olnud seni positiivsed ja minu jaoks üsna arvestatavalt head tulemused (A; A; B, B; C, C, C, D) See D on keeleteaduste aluses. Oleks võinud paremini minna, aga olen üsna rahul, sest see oli tegelikult päris raske eksam. Või noh.. mitte väga raske, aga siiamaani kõige raskem. Tean, et oleksin suutnud teha selle paremini ja seetõttu see natuke torgib, aga samas on ju D rahuldav ja oleks võinud palju hullemini minna.

Eesmärgiks oli mul alguses saada tasuta kohale (kui ma astusin ülikooli, siis jäi mul tasuta koha lävendist 0.5p puudu), aga nüüd lugesin, et lihtsalt heade hinnetega ei saa tasuta kohale, kuna meid on nii palju ja riiklik koolitustellimus on palju väiksem kui meil on tasuta kohti, seega, võib juhtuda, et jäängi tasulisele kohale. Olgugi, et ma teen see aasta jälle kirjandi ja ühiskonnaeksami uuesti, tõsteti lävendit kaheksa punkti võrra ja ma peaksin saama kirjandi eest 95p, et kandideerida uuesti tasuta kohale. Seetõttu võtsin ka ühiskonna eksami, et äkki üle 82 nad mõlemad saada ja siis tasuta kohale tulla.

Mulle meeldib praegu see, mida ma õpin ja tunnen et tahangi seda teha. Mäletan, kuidas eelmine aasta kutsekas käies tundsin puudust „päris õppimisest“, sest mulle tundus, et seal oli nii lihtne. Oligi lihtne, aga oli huvitav ka ja ma õppisin palju eluks vajalikku. Koolis olen viimasel ajal pannud tähele suhtumist, et „aa, niikuinii saad jälle mingi A või B“- samamoodi nagu eelmine aasta oli Teeninduskoolis. Ma ei leia, et ma õpiksin eriti palju ja samas ma ei näe ka, et ma oleksin eriliselt tark või et mul lihtsalt veaks eksamiteemadega. Kuidagi on nii läinud, et mul on eksamid läinud normaalselt.

Enne iga eksamit pabistan nagu hull, pärast eksamit nutan nagu hull, sest selline tunne on, et ma olen nii rumal ja kukun läbi. Närvid on lihtsalt nii pingul... sest tahan saada häid tulemusi, et kuidagi leevendada oma „tasulise koha staatust“.

Kaalutud keskmine hinne on mul üsna normaalne, Ingel ja Pätu arvavad, et võiksin saada isegi õppetoetust, aga ma kahtlen selles, sest sain aru, et selleks, et saada stippi, peab olema 20AP-d koos. Mul ongi, peaks tulema 23AP-d semestri lõpuks, aga nendest on 4AP mittediferentseeritud väärtusega (arvestatud), mis tähendab seda, et kaalutud keskmises arvestatakse mul ainult 19AP. Mingis mõttes tundub see imelik, et jääksin kohe kandidatuurist välja, aga samas võiks mul olla ka nii, et mul on ainult üks aine hindeline, mis on A ja 18AP eest mittediferentseeritud hindega punkte- siis oleks mu keskmine hinne 5.0, oleksin kohe ees, aga see oleks ebaõiglane ju nende suhtes, kel on kõrge hinne tekkinud erinevate eksamite põhjal.

Mingis mõttes ma ikka loodan, et saan kandideerida õppetoetusele, vähemalt lisatoetust tahaks saada, sest päris raske on materiaalses mõttes. Kirjutasin õppekorralduse spetsialistile ka vastavasisulise küsimuse, aga ma ei ole vastust saanud. Noh, ei ole mingisugune hull häda pole rahadega, aga ikka meeldiks kui oleks natuke parem seis. Tööl käin väga harva, mõnel nädalavahetusel ainult ja sealt eriti palka ei saa, vanemad niigi maksavad õppemaksu ja õppelaenu ma võtta ei tahtnud. Elu võõras linnas, bussisõit koju on vähemalt 100 krooni.. mõnikord läheb transpordi peale juba 1000 krooni kuus, rääkimata üür (mis on tänu Pätule muidugi oluliselt väiksem kui see olla võiks) ja söök ja vahepeal tahaks endale midagi ilusat ja head ka lubada.

Nüüd sõidan Tallinnasse, bussijaama tuleb mulle Kaisa vastu (kes teab ehk isegi õhupallidega, nagu ma sisimas loodan:D) ja läheme Kompressorisse pannkooke sööma:). Nädalavahetusel (homme, ülehomme ja pühapäeval) olen tööl ja siis naudin oma vaba aega. 30. jaanuar sõidame Katsi, Anna ja Kaisaga Rootsi, saab kordki päris rootlasi näha:D Polegi juba pea aasta käinud seal Stockholmi manu. Seekord siis selline tüdrukute reis, loodan et meil on hullult lõbus ja et juttu ja naeru jätkub kauemaks ja veel kauemaks..

1.01 peavad Katu, Päpu, Pätu, Potsu ja Sirka oma suurt sünnipäevapidu (Kamba peale saavad nad 104 aastaseks, hästi elatud elu ilmselt) Bamba saunas ja pärast seda läheme piljardit mängima. 2.02 on koolis vilistlaste pidu ja siis puhkan nädalakese ja sõidan tagasi Tartusse.

Loodan, et mu väikeste kirjatükkidega saite jälle väikest ülevaadet, mis see Sälli vahepeal susserdanud on ja kuidas ta elanud on. Kuueteist minuti pärast olen bussijaamas ja siinkohal lõpetakski.

Ilusat jaanuarikuu jätku:)

oh kooliaeg

alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.

Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.

Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D

Blogger beta

Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)

Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".

Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.

Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.

Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.

Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?

Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.

Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D

*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.

PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.