Kui Eesti taasiseseisvus, olin ma nii väike alles, et mul ei ole sellega seoses mingeid isiklikke mälestusi. Mäletan vaid seda, et kui Eesti kroon juba kehtis, tegi mu vanem vend minu kulul nalja ja saatis mind rublade eest kaljaputkast kalja ostma. Kaljast jäin tookord ilma, aga et mul turu peal oli sõbranje jäätisetädi näol, sain tasuta jäätist.
Rääkides veel sellest, kuidas minu kulul nalja tehtud on, ei saa mainimata jätta ka seda, et tänu mu õe kunagisele peikale oli minu iidoliks Lenin. Ma ei teadnudki vist Leninist muud midagi peale selle, et ta üks tore onu on ja et teda peab hirmsasti austama (nii mulle õe peiks rääkis). Käisin siis tema pilti kogu aeg ENEKE-sest vaatamas ja näitasin ribadeks kulunud lehekülge meie kõikidele külalistele : "Vaata, onu Leini!"
Aga lisaks kolme aasta tagusele öölaulupeole on mul üks taasiseseisvumispäev eriti helgelt meeles.. ja sellest tahakski kirjutada. Olin 15-aastane, aasta oli 2003. Mul olid mõned vanemad sõbrad parasjagu kaitseteenistuses ja et tänasel päeval oli riigipüha, sai neid ka külastada. Käisime sõbrannaga neil külas ning ühtäkki tekkis meil geniaalne plaan, et äkki saame öösel sõjaväeterritooriumile minna. Meil ei olnudki mingit muud plaani peale selle, et natuke nalja teha - mõtlemata sellele, et selline asi on tegelikult vägagi lubamatu. Kuidagi õnnestus meil öösel hiilida sinna väravatesse, sees olnud sõbrad viskasid meile oma taktika-riided ning põõsas panime endale laigulised kostüümid selga. Väravavalvur magas ning hiilisime temast mööda, endal kaitseväeriided seljas ning rinnal nimi, mis kohe kindlasti polnud meie oma.
Kui olime juba väravatest sees, ütles mu parasjagu aega teenimas sõber: "Vasak!" ja hakkas kõndima. Mina, vana kaitseliitlase tütar, teadsin kohe, et see tähendab, et hakkame vasaku jalaga pihta. Läksime siis üle selle platsi, kus nad hommikuti kogunevad - sõber ees, mina teisena ning sõbranna kolmandana. Kui jõudsime kasarmuni, ütles seal olev noor valvur, et ta oli oma silmi kolm korda hõõrunud, kui oli meid üle väljaku näinud tulemas. Ta ütles: "Vaatan mina, tuleb rms X, tema järel mingi suurte rinnalihastega jupats ning kolmas - see ei ole kohe kindlasti mees!". Ja nii oligi olnud, et mu sõbranna polnud aru saanud, mis see vasak tähendab ning oli oma tavalise sammuga meie järgi kõndinud. Et mu sõbranna tegeles tol ajal ka modellindusega, võin oletada et ta kõnnak oli üsna naiselik ning et tal olid juuksed peaaegu puusadeni, siis nägi see krunn ta mütsis ka väga naljakas välja.
Igatahes tahtsid kõik need sõdurpoisid, kes ärkvel olid, meiega pilti teha ja need sõdurpoisid, kes magasid, polnud järgmisel päeval oma kõrvu uskunud, et öösel selline juhtumine nende endi kasarmus oli olnud.
Istusime ühes kabinetis, relvaruumi kõrval, sõime šokolaadi ja jõime teed ning mõne tunni pärast, hommikuvalguse saabudes, hiilisime sealt minema. Kui olime sõjaväe väravatest välja saanud, hingasime kergendatult, et viuh, saime välja... kuid kui nägime politseiautot aeglaselt mööda sõitmas, vajusid me südamed nendesse suurtesse sõjaväesaabaste säärtesse, sest alles siis hakkasime mõtlema, et kui need politseinikud meid kinni peaksid ja hakkaksid midagi küsima, siis oleme suures jamas! Sest me ei olnud ju veel 16-aastasedki ning nii noored ei tohtinud ju öösiti väljas olla. Lisaks sellele olid meil seljas kindla kaitseväe embleemidega riided, mille kandmine ei ole ka lubatud.. ja no, meie sõbrad oleksid päris suurde jamasse sattunud. Õnneks ei jäänud see politseiauto seisma ning kui auto nägevusulatusest kadunud oli, jooksime sõbrannaga jälle põõsasse riideid vahetama. Laigulised riided puntras kaenla all ning kolm numbrit suuremad saapad jalas, kõmpisime kodu poole.
Praegu kui meenutan seda, mõtlen, et mis meil ometi arus oli - see oleks võinud väga halvasti lõppeda.. aga et kõik läks hästi, on sellest saanud lihtsalt üks selline lugu, mida kunagi vanaemana lastelastele rääkida, et kui mina veel noor olin....
Ja et mu vend palus ka ühte patriootlikku lugu, siis siit see tuleb - Eesti kaitseväe orkestri esituses..
Head taasiseseisvuspäeva kõigile!
