Sõbrapäev

Ilusat sõbrapäeva kõigile!

Panin siia pildi ka juurde kaardist, mis sain oma sõbralt valentninipäeva puhul. See karu pidi minu näoga olema.. ja noh, nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis on talle pea kohale ka ennast tutvustav nimi pandud. Numps mu meelest!

Mida veel? 10 päeva pärast olen kodus ja siis näen ka oma sõpru, sest olgem ausad, siin võin enda tõeliseks tõeliseks sõbraks ainult ühte inimest pidada. Eestis on neid mul aga mitmeid. Oeh. Ma igatsen teid, aga tean, et juba varsti olengi kodus.. ja natuke kardan, et aeg hakkab seal nii kiiresti lendama, et äkki ma ei näegi kõiki...

Aga üritan anda endast parima, et kõigi jaoks kasvõi natukene aega leida - sest ma nii nii nii väga tahan teid näha. Kasvõi korraks!

Vabariigi aastapäevaks koju!!!

Jah, hakkan 24.02 siit tulema ning Tallinna lennujaamas olen 25.02 00.50. (olen Eestis kuni naistepäeva õhtuni.. ehk siis väga pidustusteline reisja olen)

Ma olen niiiii õnnelik, et ei suuda seda uskuda!

PS. eile kui ütlesin, et tahaks koju.. siis kuulsin härra suust pärast pikka mõttepausi umbes midagi sellist "..... ee... aga Eestis on praegu külm ju. Sa jääd nii haigeks. Kas sul seal ikka sooje riideid on?"

haha ja jälle oli naljakas.

SÕBRAD, ma ei jõua ära oodata, mil teid näen!!!!

nostalgia

Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...

Ma igatsen teid.

Minu maailma kõige toredam sünnipäev nr 2 ja nr 3 ja Hispaania ka

Oeh, palju aega on mööda läinud, aga ma lihtsalt PEAN seda teistega jagama... et pärast oma esimest maailma lahedaimat sünnipäeva läksin Tallinnasse ja siis selgus, et minu uus sünnipäev on üllatuslikult Küllikese juures. Juhtus nimelt selline lugu, et läksin siis sinna kohale... ja hakkasin kinke saama... ja ühes kotis olid suured suures kõrvaklapid.. ja siis ma olin hästi õnnelik ja siis ültesid Pille ja Mannu et see pole päris kingitus, et kink on hoopis midagi muud.. ja siis ma nägin et seal oli üks cd plaat ka... ja siis pandi see arvutisse.. JA NAD OLID MULLE LOO SÜNNOPÄEVAKS TEINUD:D loo nimi oli Faxing Sälli Mõmm ja see oli Pille ja Mannu ja Deadmau5 ja Mannu isa koostöö tulemusena valminud lugu, mis on minu maailma kõige lemmiklugu, sest see on lihtsalt nii armas! ja siis sain veel Hugo Boss Femme lõhna, mis (nagu eelmiseski postis mainisin) on üks mu lemmiklõhnadest.... no mida pakki, ei suutnud oma õnne ja rõõmu varjata...

ja siis pidin oma töökaaslastega pidu pidama, aga Kristjan oli siis reisil ja ei saanud ja siis ma tegin talle nalja, et korraldagu mulle siis ise pidu... mõtlesin et äkki ta unustab ära, aga äkki ei unusta ka.. noh kuigi ma teadsin tegelt et ta ei unusta ära, aga võimalus on ju alati olemas:D

Läksin siis reisile, Hispaaniasse, Ingli sünnipäeva puhul talle külla. Olime kuuekesi, Pätu, Kriss, Kädi, Joonas ja Riff ning meil oli väga lõbus! Käisime siis Barcelonas, Tarragonas ja Valencias ja Port Aventura lõbustuspargis ka... 10 sigalõbusat päeva lendasid linnulennul.. kuigi viimasel kahel või kolmel päeval oli juba täiega näha, et kõik inimesed olid väsinud ja omavahelised suhted hakkasid ka veidi halvenema, aga õnneks sai reis enne läbi kui tõeliselt halvad emotsioonid jõudsid tekkida. Ja juudas, ma isegi sain armuda:D Kohtasin kuuma lõunamaa meest, kelle nimi oli Ramon. No okei, ta ei olnud eriti ilus ja ta oli minust vist isegi lühem ja ta hambad olid väga tumedad... aga midagi oli temas sellist, et iga kord kui ma talle otsa vaatasin, tahtsin ära minestada. Muidugi midagi ei juhtunud ja ma ei väljendanud ka talle oma Suurt Armastust, aga lihtsalt, see oli minu jaoks üks reisi põhiasjadest. Ja ta tegi maailma kõige paremat Mojitot, sest see oli kuuba baar ja ma ei saanud aru, ta vist oli üks omanikest ja seega vist ka kuubakas:D igatahes, väga kihvt oli.

Praegu katsun harjuda jälle külma ilma ja kooliga, rasked on mõlemad.

Ohh ja mis veel. Tulin siis mina tagasi, telefon piiksus kogu aeg tulevate sõnumite tõttu, mis oli teele läkitanud härra Kristjan... a'la "Lähenemas on midagi suurt", "Pidu hakkab 18.5 tunni pärast", "Peo värv on kollane", "Õhus on peo hõngu", "Peoni on jäänud 6.5h" jne jne kui tahtsin teada, kus pidu asub, siis ma sain aint riielda, et ärgu ma olgu nii uudishimulik, aga ise saatis mulle iga poole tunni tagant üllatussõnumeid... ja siis lõpuks sain teada, et pidu toimub Olümpia hotellis... läksin siis kohale, juba uksel ootas mind vahva pilt

ja siis pandi mulle kaela vetsupaberirullid ja siis anti mulle kätte vahtralehtedest kimp ja anti mulle üle mu pokkerimängu-joogikülmutid:D

no... ja siis oli edaspidi nii nagu võite näha juuresolevalt pildilt... PALJU HULLU NALJA!

aga kogu see toredus maksis mulle vist nüüd kätte, loodan, et see laheneb:(

Minu maailma kõige toredam sünnipäev

Kolmapäeva õhtul (24.09) läksime pärast tööd Pätu ja teistega Pätu kursavenna Jaani juurde, et minna hiljem, nii 00-01 paiku Illusionisse ja teha üks retrotants. Istusime seal vaikselt ja tegime piipu ja kui kell sai südaöö, siis hakkasid kõik mind õnnitlema, Jaan pani minu auks isegi küünla põlema, mille sain siis pärast ära puhuda. Juba teel kluppi tulid mitmed mitmed sõnumid ja mul oli tuju hea. Klubis nägin nii mõndagi tuttavat, kel kõigil olid meeles, et mul on sünnipäev. Egoahv minus sai päris hästi toidetud. Klubis jõime Pätuga coca-colat, et järgmine päev olla äärmiselt värske:D

Hommikul kell seitse jätkus minu õnnitluste vastuvõtmise saaga. Helistajaks oli Timmo, kes oli väga õnnelik, et suutis mind äratada. Kella üheksaks olid juba jõudnud mulle helistada ka mu vanaema ja mupsu emme ja olin jõudnud vastu võtta üsna mitu sünnipäevasõnumit. Tõusin voodist püsti ja tulin teise tuppa, pidin minema tagasi voodisse, et võtta vastu mu esimene sünnipäevalaul... ja teine ka, sest lauljateks olid Pätu ja Alar... ja siis ma ronisin veel pärast nende voodisse, et Pätu saaks mulle teha kohvi ja mind "vcel korra üles laulda" :D siis tõi Pätu mulle teisest toast Maarika kingituse, mis ajas mind kohe rõõmust rulli:D

Siis saabus minu juurde Potsu, kes oli sunnitud mind veel korra üles laulma, oeh, kui hea:D ja me suundusime poodi, kus kulutasime üsna mitu tuhat, et tähistada minu sünnipäeva ja siis veel pärast meie sünnipäeva-soolaleiva ühispidu.

Koju jõudes ootas mind ees juba köögitoimkonna esinaine preili Nele Kübar, kes oskab muuseas äärmiselt hästi porgandeid viilutada. Nii me siis hakkisime salatit ja olime tublid köögiinimesed, tube koristas Pätu ja pärast ühines meiega salatitalgutele.

Vahepeal aga võtsin vastu sõnumeid ja kõnesid ja skräppe ja e-kaarte, oh seda rõõmu!

Õhtul kella kaheksaks olid siis minu juurde oodatud kõik mu külalised. Pidu polnud alatagi jõudnud, kui uksele koputati. Mõtlesin, et mida helli, et kas juba segame naabreid, aga ei, ukse taga olid minu kallid kursakaaslased eesotsas Kairiga, kellel oli käes maailma kõige vahvam küpsisetort, millel põlesid 21 küünalt ja ma pidin küünlad kohe uksel ära puhuma. Tort oli väga maitsev ning selle peale oli drazheekommidest kirjutatud maailma kõige ilusam nimi: SÄLLI! Lisaks sellele oli tort kaunistatud KOLLASTE kookoshelvestega, sest kollane on mu lemmikvärv... ja nad olid mulle joonistanud kamba peale kaardi ka! Rääkimata selleks, et kingituseks oli Laura Biagotti - Laura lõhn, mis on üks mu kolmest lemmiklõhnast! (vahelduva eduga on kõige lemmikum ja siis on jälle teisel kohal, praegu on kõige lemmikumal kohal, kui läheb rohkem talveks, siis on Hugo Bossi - Boss või Femme mu lemmiklõhnad või Carolina Herrera - Chic, aga see selleks).

Külalised muudkui saabusid ja sain igasuguseid vahvaid kingitusi, üks parimatest oli näiteks maisihelveste dosaator, mis on umbestäpselt sama suur kui mu köök:D

Ja vahepeal tulid ikka veel sõnumid ja skräpid ja telefonikõned...

Siis üks huvitav lugu veel. Kuna mul oli seljas mu äärmiselt pidulik kleit, siis olin kurb, et mul pole printsessikrooni, kuid see probleem sai lahenduse kui saabus preili Evs Mes, kes kinkis mulle sünnipäevalapse printsessikrooni, mis oli nii uhke, et ma olin maailma kõige ilusam sünnipäevainimene:)

Igatahes, ma keksisin terve õhtu ringi, et mul on nii hea meel, nii hea meel, nii hea meel... suurest rõõmust tegin neile isegi viktoriini:D Kahju ainult, et Kristine, Maarja ja Mann kohale ei tulnud, sest nad olid ka kutsutud. Ja kohalolnutest on pildilt puudu ainult Jaan, ülejäänud on pildil.

Kella poole nelja ajal lahkusid mu külalised ning me Pätuga olime nii tublid, et selleks ajaks olid kõik asjad juba koristatud ka. Läksime magama, et ärgata üles ning pidada mu teine sünnipäev:D

reede õhtul saabusid Tartusse meie P-Gängi Tallinna seltskond (va Katu, kes tuli hiljem autoga järele) ja hakkas pihta üks trall. Põhimõtteliselt, esimesel õhtul oli mul külas 20 inimest ja mitte keegi ei koputanud ja me suutsime olla üsna vaikselt. Kui P-Gängiga olime kaheksakesi, siis juba saabus ukse taha inspektor (või konstaabel vms) Remmelgas või Remmelg vms, kes soovitas meil vaiksemalt võtta ning soovis ilusat peo jätku. Ja kas te kujutate ette, mis mulle minu kõige vahvamad P-kad kinkisid???

Nad olid teinud mulle fotokollaazhi meie kõige metsikumatest piltidest. Noh, seal oli ka tavalisi, poseeritud pilte ja lihtsalt pilte mingitest hetkedest. Kõik on öelnud, et see on armas kink, aga minu jaoks on see veel eriti armas, sest iga pildiga kaasneb mulle mingi mälestus. Kaheksanda klassi emakeeletund, meie esimene ühine aastavahetus, mis oli maailma kõige hullem alaealiste pidu, kus ma oma elus olen viibinud:D, siis igasugused ühisreisid jpm. Pildid olid pandud KOLLASELE:) taustale ning kuna neid oli nii palju, siis on see pilt kahepoolne, et kui tüdinen ühtedest piltidest siis võin keerata teise poole. Pildiraam on suurem kui A3 ning pilte on seal üsna palju. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin lausa nutma... istusin maha ja nutsin ja olin maailma kõige õnnelikum inimene! Ja siis nad kõik hüppasid mulle selga ja kallistasid mind ja laulsid mulle tuhat korda "ta elagu'd" ja siis ma kargasin mööda tuba ringi ja olin nii õnnelik, et siin maailmas polnud mu õnnele lihtsalt ruumi:) ja nad kinkisid mulle ka "Eesti värsiõpetuse" raamatu, mida mul oli väga vaja. Lihtsalt super:)

Pärast läksime linna peale ning Potsu koju (seal hakkas pihta meie soolaleivapidu ning minu sünnipäeva pidulik laud) jõudsime alles hommikul kella kuue paiku.

Kella 12 paiku ärkasime üles ja hakkasime jälle salatit ja torti meisterdama... keetsime, lõikusime ja maitsestasime ja katsime laua ja mõtleisme viktoriine ja seltskonnamänge ja nautisime maailma ilusaimat päeva. Mängisime lastega ja tegime nalja suurtega. Vahepeal kallistasime ja vaidlesime, et mida tuleks salatisse panna ja mida mitte ning selle üle vaidlesime ka, et kes mida ei söö ja kellele kuidas ei meeldi. Poisid mängisid saunas pokkerit ja tuba oli tüdrukute päralt.

Õhtul hakkas pihta pidulik õhtusöök ja Potsu soolaleivakingi veel pidulikum üleandmine. Pärast sööki magasime natuke õhtuund ja siis hakkas trall pihta. Mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ja saime nalja nii palju, et see nali ei mahtunud Potsu majja äragi. Kui mehed olid saunas, siis naised klatshisid neid ja eks nad klatshisid seal saunas meid ka:D Öösel saime magama mingi nelja ajal.

Pühapäeva hommik algas kohe uute pidustustega, nimelt oli meil suvel jäänud tähistamata väikese Kristoferi teine sünnipäev ja siis me suundusimegi Potsu kõrvalmajja Poku juurde, kus ootas meid pidulik hommikusöök omleti ja kodujuustutordi ja morsiga. Toimus pidulik kingi üleandmine ning siis oli kõigil juba kiire, et liikuda kodu poole.

Õhtul tulid veel Kixa ja Potsu minu ja Pätu juurde, et nautida meie lux-dushi.

Oeh, siis hakkasime koristama ja õhtu lõpuks olime Pätuga nii väsinud, et vajusime jalapealt magama.

Inimesed, mul oli maailma kõige toredam sünnipäev, sest mul on maailma kõige toredamad ja armsamad ja lahedaimad sõbrad. Suur aitäh teile kõigile, et olemas olete!!!

Töösuvi on lõppenud

Sain sel suvel töötada päris palju, kuid ega tegelikult ei jäänud puhkusest ka palju puudu. Algsed plaanid kogu suve töötada ei läinud läbi ja ega ma poleks jõudnudki. Praegu on küll selline tunne, et ma ei taha mitte kunagi vist olla ettekandja, kuigi panin oma CV üles ja tean, et kui on vaja, siis jõuan jälle ja paremini ja rohkem kui varem.

Suvel käisin kaks korda Tartus, mõlemal korral oli hirmus tore, esimesel korral oli Nele mu nalja- ja muude tegevuste partner, teine kord olime enamasti kolmekesi Kairi ja Nelega. Nalja sai igatahes mu elutoa põrandal rohkem kui vaja oleks olnud. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Mupsuga oli väga torekas.

Hiiumaa trip oli sigatore, esimesel ööl olime Pätu vanaema juures, teine öö Ristnal, maailma kõige ilusamal telkimisplatsil. Laulsime lõkke ääres ja tegime vesipiipu, nostalgitsesime ja jagasime üksteisele kallistusi ja naljalugusid. Armastan oma tüdrukuid ikka väga väga palju! Kuigi jah, meie abielunaine Katu oli vahepeal nii kärts-mürts, et ma tahtsin lahkuda sellelt üksikult saarelt:D

Veel käisin Vergis, Potsu juures, kus käisime Lamba-Ada juures peoõhtul, mille teemaks oli "Idamaade öö". No, juhtus siis nii, et mina panin selga kaks tekikotti ja Potsu bikiinide ülemise osa ja oma seeliku ja läksime ning olime hiinlannad ning mustlannad. Igav igatahes ei olnud:D

Kus ja mida veel? Ahjaa, Pärnus käisime Veikoga, tahtsime Kixale minna külla, aga kuna ta blokkis, siis piirdusime tunniajase pikutusega pärnu blääžil ja siis sõitsime tagasi. Tore päev oli, ütlesin talle seda vist sada tuhat korda:D

Tiinaga käisin Kuusalus ka, aga sellest ei tea ma midagi, sest magasin terve autosõidu ja sealoldud aja, nimelt oli eelmisel õhtul maailma kõige parem üritus, kus olen viimasel ajal olnud. Von Krahlis oli 2. augustil Tallinn Express ja see oli nii hea, et röökisin suurest rõõmust ja mõnust kogu Meri ja Julma mängimise ajal.

Ja nüüd, viimane seiklus oli Riias käik Kristjanite, Taneli, Vesa ja Anzelikaga. See oli ikka mega üritus, nagu ikka Riia on. Ööbisime siis seekord Ridzenes, olime raudselt toateenijate lemmikud. Paadiga sõita ei saanud, sest ilm oli jama, aga see-eest saime käia paljudes riidemuuseumites, kus mul õnnestus isegi hiphoppariks saada. Kuigi jah, mõistet 'hiphoppar' tõlgendasin ma vist valesti, sest see ei tähenda et pean hüppama hip - oma hüppeliigese paigast ära ja hop - põlve puruks:D

Arvasin, et ei pea enam kunagi sel suvel töötama ja tahtsin juba täna Tartusse minna, aga kuna meil Pargis oli 130 inimest ja Kristjan oli üksi tööl, siis käisin eile talle abiks ja nüüd lähen Tartusse homme. Hakkab pihta jälle see koolielu ja Pirogov ja Zavood ja minugipoolest kas või Illusion.

Riiamägi ootab mind, ma tunnen seda;)

Aastavahetus, 2007-2008

Kõigepealt peaks mainima, et mul ei ole nii kummalist aastavahetust vist varem veel olnud. Ekstreemsemaid on küll olnud, näiteks siis kui ükskord peksa sain.. või siis kui kohtusin mingi jubeda hambutu mehega, kes oli peksa saanud ja tahtis mind omale naiseks saada ja kui me Kixa juures lasime pauguka rõdule ja ma oleks äärepealt kurdiks ja võibolla ka mõnest jäsemest ilma jäänud...Terve detsembrikuu viimase päeva istusin kodus, kirjutasin oma esseid ja hullusin. Lubasin endale, et ma ei lähe mitte kuskile välja, kui ma pole oma esseesid valmis teinud, tahtsin et vana aasta sees saaksid kõik vanad võlad korda aetud. Õhtul kella seitsme paiku sain omadega valmis. MSNis ei teadnud keegi aastavahetuse plaanidest midagi:D

Helistasin siis oma sünkroon-elu elavale sõbrannale Kaisale ja otsustasime, et veedame selle aastavahetuse koos. Saime enne kaheksat kokku, läksime poodi, ostsime Martini Astit ja koorelikööri. Kaisa juures otsustasime, et mul oleks hirmsasti vaja laulda ta õe superlaheda karaoke-machinega ja tal oleks hirmsasti vaja selle järgi tantsida. Ma ei tea, ma laulsin vist miljon laulu, Kaisa laulis ja tantsis kaasa. Vahepeal leidsime, et äärmiselt vajalik oleks ennast ikka korralikult üles mukkida. Kasutusele läksid erkpunased huulepulgad ja üsna tugev õhtumeik. Mukksime ja siis pildistasime endid ja oli väga lõbus. Me olime küll ainult kahekesi, aga naersime ja laulsime ja tantsisime.

Mingi hetk avastasime, et poole tunni pärast saabub uus aasta, aga meie oleme ikka kahekesi, et äkki peaks kuskile minema. Mõeldud, tehtud, läksime Nõmme silla juurde. Kui me oleks ühe laulu vähem laulnud, võib-olla oleksime jõudnud isegi õigeks ajaks:D Nii oligi, olime sillani jõudmas kui raketid lendasid üle me peade, mul tuli päris hirm naha vahele. Kallistasime üksteist silla all ja soovisime head uut aastat. Läksime suures raketihirmus Vanakale, igalt poolt kostis pauke ja sähvatas valgus.. vahepeal süttis mõni põõsas ja ma olin üldse päris hirmu täis.

Hakkasime siis kõigile helistama, kätte muidugi saime ainult vähesed, sest oli üleüldine liinide ülekoormus. Õige pea kohtasime mu väikest vennat, kes oma sõpradega laulis lorilaule:D Ma ei uskunud oma silmi. Läksime ja pakkusime neile vahuveini, rääkisime natuke naljajuttu. Siis hakkasime Kaisaga tagasi tema poole liikuma, ise uhkesti mukitud ja lauldes neid samu lorilaule, mida mu venna sõbrad laulsid. Meie ees kõndis üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli me vana klassiõde Sirgi. Rääkisime temaga juttu ja kõmpisime Kaisa poole, Sirgi läks sealt edasi oma koju. Kaisa juures oli esimese asjana vaja mul käima panna karaoke-machine, laulda paar laulu ja nii me seal tiksusime. Siis käisime korra Exi juures, jõime meie uut shot’i nimega Metsästäjän Orgasmi, mida tellime kindlasti kui Soome kunagi läheme, see saab hea nali olema:D

Mõne aja pärast läksime tagasi Kaisa juurde, käes oli juba üsna arvestatav hommik. Praadisime kartuleid ja tegime sooje juustusaiu ja sõime ennast peaaegu lõhki. Kes uue aasta varahommikul saab kõhu täis, sel on terve aasta kõht täis ja tuju hea. Lisaks sellele läksime kogu oma tugeva meigiga magama, et olla terve aasta ilus, sest kes on uue aasta hommikul juba ärgates kena, on alati kena. Ja sealt ka minu uusaastalubadus- meigita ei lähe ma see aasta mitte kuskile.

Ja muidugi ei tasuks unustada seda, et kes käib uue aasta esimesel päeval McDonaldsis maailma parimat topeltjuustuburgerit sööma, sel on terve aasta mäkiõnne:)

Jõulud 2007

Jõululaupäeval käisin jälle Võtikveres, Mupsu perekonnaga jõule tähistamas. Käisime saunas, seebitasime ja kreemitasime, nagu ikka ja siis nautisime jõulusööki. Pärast söömist tuli meile jõuluvana, kes tõi igasugust head ja paremat kõigile. See aasta ei olnud nii suurt jõuluansamblit kui eelmine aasta, üldse oli kuidagi vaiksem. Kingid jagatud, läksid kõik kuskile pikutama. Võib-olla ei olnud nii suurt jõulutunnet seetõttu, et väljas ei olnud jõuluilma. Kuigi Mupsu isa pani õue saami küünlad põlema ja laud oli kaetud pidulikult, ei olnud sees sellist jõulutunnet Järgmine päev hakkas Mupsul nii kiire oma autoasjadega, et pidime Võtikverest sõitma tagasi Tartu. Selle peale me muidugi ei mõelnud, et riigipüha on parasjagu:D

Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.

Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D

Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D

Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D

Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D

Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D

Maailma toredaim päev maailma halvima teenindusega

Vahepeal on juhtunud igasuguseid põnevaid asju. Detsebmris käisime P-gängiga Haapsalus, Fra Mares. Tegime endile jõulukingitused. See oli üks väga tore käik! Kõigepealt saime hommikul meie vana kooli juures (Kixa, Poku, Potsu, Pätu, mina) kokku, kus oli juhtumisi ka mu vana klassijuhataja, kes ütles, et me pole sugugi muutunud- ikka hullud. Mul oli kotiks mu „dhi juusjual SPA-bääg“, mis oli tegelikult lihtsalt mingi ruuduline kinkekott:D Sealt edasi suundusime Laagri Statoili, kus elavad meie gängi uusrikkad:D Katu, Sirka ja Päpu. Jagasime endid autodesse ära. See toimis üsna heal, paariks loe, meetodil. Naljakaks tegi asja see, et meil ei olnud mingit järjekorda lugemisel, kes jõudis enne oma numbri hüüda, see oli siis vastavalt autos number 1 ja autos number 2. Alguses olin mina Poku ja Sirka ja Pätuga autos number üks. Meil oli lisaks toredale seltskonnale veel 1 mandariin kamba peale (emme andis mulle hommikul kaks tükki kaasa, tegime mõlemale autole kaasavara) ja imevahvad walkie-talkied.

Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.

Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.

Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.

Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.

Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)

Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.

Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.

Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.

Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.

Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.

Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.

Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)

Oh issand, kuidas ma neid tüdrukuid armastan:)

Eile oli siis kauaoodatud Kixa ja Poku sünnipäevapidu.

Kõigepealt peaks mainima, et ma oleks võib-olla selle aasta parima peo maha maganud, sest olin õhtul söönud nii mõnuga valuvaigisteid, et ärkasin alles õhtul kell 16.30 ning sedagi seetõttu, et Tiina helistas mulle. Kui rääkisin temaga telefonis, nägin, et väljas on pime, arvasin et Tiina on kuskil peo peal ja helistab mulle ja et parasjagu on varahommik. Peaaegu hakkasin temaga riidlema, aga siis ta ütles, et mis ma magan, kell on pool viis. Ma kohe üldse ei uskunud teda, et kell on õhtul pool viis:D Ärkasin siis jooksuga üles, läksin dushi alla, panin peale mõnusa muusika ning hakkasin oma loppis nägu mukkima. Vasak näopool oli omadega ikka jumala paistes. Tegin muki, panin selga sellesama kleidi, mis oli minu põhiline Naxitrall Martjoki pidu- ja tavalise päeva kostüüm. Mahtus ikka veel, kuigi ta pole kunagi nii ümber mulle olnud:D Kuna see kleit oli märkamatult nii lühikeseks jäänud, siis keerasin allääre sisse ning tegin sellest pluusi ja alla panin pidupäeva seeliku ja pidukingad. Nii uhke oli kohe:)

Kõndisin siis kõps-kõps Kixa poole. Kohal olid juba Kixa ja Poku ning pisike Kristofer. Potsu perekonnast olid esindatud ta ise, tema kõhubeebi ja väike Kristofer Mirko. Mirko oli natuke jonnine, aga Kristofer tatsas ringi nii mis hirmus. Järgmisena saabus meie meeldivasse seltskonda preili Katu, kes oli jätnud Emma Charlotte'i koju. Küsisime kas Kixa ja Poku vajavad köögis meie abi- iseteadlikud skorpionineiud teatasid, et kui me tahame, võime katta laua, aga kööki nad meid ei lase:D Läksime siis tuppa ning kõlas jälle uksekell. Seekordseteks saabujateks olid preili Päpu ja Pätu isiklikult:D Kogu me seltskond liikus jälle esikusse, et külalised vastu võtta. Mul oli kõhus selline põnevus sees nagu oleks enda sünnipäev! Tahtsin muudkui külalisi tervitada ja vastu võtta:D Aga eks see olegi nii, et kui on P-Gängist kellegi sünnipäev, siis on kõigil teistel ka õnnepäev. Või kuidas see meie laul käibki:)

Toidud said valmis ja meie tahtsime kõik pidu, aga Sirka polnud veel kohale jõudnud. Tegime talle väikse kõne ning selgus, et ta ei soovigi süüa, sest ta oli just parasjagu oma isa sünnipäeval. Preilid serveerisid meile tomati-püreesuppi kreeka pähklite ja juustuga (jah, kas te kujutate ette, minu sõbrannad võtsid oma menüüsse püreesupi, sest nad teadsid, et ma ei saa midagi eriti süüa oma suu-invaliidsuse tõttu. Ning nad ei teinud ainult mulle mingit nalja, vaid kõik said nautida püreesuppi. kas te kujutate ette?!:)) ning sinna kõrvale olid väiksed juustu-singi-tomati ahjusaiad. Pearoaks olid ahjukartulid peekoni ja verivorstidega. Selleks ajaks olid kõik ennast juba nii täis söönud, et ei tahtnud eriti see sisse mahtuda. Vahepeal oli meie juurde saabunud ka preili Sirka ning siis tegime tervitus-shampuse (tegelikult see oli vahuvein, aga meil oli uhkushoog) ringi. Noh, mina muidugi ei teinud, sest ma ei tohtinud vahuveini juua. Ning siis saabus kõige põnevam osa. Mõtlesime, et mida laulda, et meie "Kui on (Nimi) sünnipäev/pensipäev/vanadekodupäev/sünnipäev, siis on meie õnnepäev" laul on jälle ringi täis teinud, et peaks midagi muud laulma.. siis laulsime "Ta elagu'd" No ikka täitsa hull. Ma olen seda alati puhta pensionäri lauluks pidanud. Laulsime ikka mitu korda ja kõva häälega. Siis saabus kinkide üleandmine. Selleks puhuks oli meil lausa hädavajalik tõusta püsti ning mitte niisama püsti vaid toolide/diivanite peale püsti. Seisimegi siis kõik kaheksakesi ümber laua, toolidel ja diivanitel püsti ning kõigepealt laulsime Pokule sünnipäevalaulu, milleks oli "Ta elagu" Kixa tegi meile ka lavalise liikumise . (Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime.

Siis hakkas pihta koogisöömine ning heietamine. Otsisime üles vanad Kixa albumid ja hakkasime oma heietustega pihta. Vergiskäigud, kes kus magas ning kuhu kraavi kukkus. Kuidas Päpu magas nii, et põsk oli aknast väljas ja kuidas pool nägu oli sääsehammustusi täis. Kuidas Kixa ja Katu olid jooksnud pimedas vastu traataeda ning kukkunud mõlemad kõhuli. Kuidas Potsu ja Päpu magasid kuskil põõsa all (nad ise muidugi väidavad, et nad rääkisid juttu).. Arutasime et meie P-Gäng on selline juba seitsmendat aastat. Mõtledsa, viimased seitse aastat on need kaheksa tüdrukut käinud koos, jaganud üksteisega oma suurimaid rõõme ja muresid. Osad meist on kauem tuttavad/sõbrad olnud, aga P-Gäng tervikuna on ka juba päris vana. Või noh, juba nii vana, et võime sünnipäevadel laulda üksteisele "Ta elagu'd" Naersime nii, et kahju neist vaestest naabritest. No kõik meie teod on ikka puhta segased olnud. Ning mis kõige imelikum, meie emmed ja issid on ka meie sõprusest vaimustuses. Nii kui tuleb sisse sõna P-Gäng, siis on hoopis teistmoodi. Juba siis kui olime nooremad, lubasid meie vanemad P-katega meid alati välja. See on kuidagi selline... usaldust tekitav hullukari:D

Mäletame kõik, kuidas nutsime üheksandas klassis, et meie teed lähevad nüüd lahku. Aga kus sa sellega. Põhikooli lõpetamisest on varsti viis aastat möödas, osadel meist on lapsed, Katu on isegi abielus, aga ikka, IKKA saame kokku ja teeme nalja. Minuga on kohe nii põnevasti läinud, et elan lausa Pätuga koos. Ning kui on mure, siis kellele veel seda rääkida kui mitte neile?

Leppisime kokku, et P-Gängil tuleb mälestuspäev, 2009 aasta juulikuus. See peab siis olema selline aeg, kus keegi ei ole rase, et saaksime kõik koos teha sellist nalja nagu vanasti. Jooma peaks pliskat ja peeti ning ringi peaks jooksma ilmtingimata kas karnevaliriietes või riieteta. Nii hea on ikka kui oled oma maailma kõige õudsama pubekaea maailma kõige toredamate inimestega veetnud. Lihtsalt niiväga armastan oma tüdrukuid!

Sõime siis seda kooki. Taldrikuid pold enam kellelgi. Kõikidel olid koogivõrud suude ümber, sõime näppudega ja naersime vahetpidamata. Kas te kujutate ette, et kui siin maailmas on võimalik üldse ennast täiesti vabalt tunda, siis on see just nende tüdrukutega?

Siis tegime grupipilti. Haa, panime fotoka riiulile ning üritasime seda asja tasakaalu saada. Pätu opereeris mingi peegliga, et näha kuidas inimesed peale jäävad:D

Kui kell hakkas lähenema südaööle, siis hakkasid Potsu ja Poku ning väiksed Kristoferid Tartu poole sõitma ning Katu läks koju. Meie Kixa, Sirka, Pätu ja Päpuga jäime veel pittu. Tüdrukud tahtsid minna Hollykasse Terminaatorit kuulama, mul ei olnud erilist isu, aga nad rääkisid mind nõusse. Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47.

Hollikasse jõudsime täpselt sekund enne seda kui oleks olnud juba liiga hilja. Vedasime endid trepist üles ning tegime väiksed tantsud. Klubi kohta oli seal väga kummaline muusika seekord. Mingi rocki-pidu oli ning seega lasti seal enamasti kõike sellist muusikat, mida tavaliselt ööklubis ei kuule. Pigem sellist muusikat, mida mina kuulen vaid mõne oma kursaõe juures, isa arvutist või raadiost Radio Mania:D

Rokkisime täiega nagu öeldakse. Tants ja trall oli taevani, naerda sai nii mis hirmus. Mingi aeg tuli Terminaator lava peale ja siis nagu rohkem kuulasime ja laulsime kaasa ja natuke tantsisime ka.

Kui kell sai vist mingi kolm või midagi või ma ei teagi, siis mõtleisme, et läheks Kixa juurde tagasi. (Mina, Pätu, Päpu ja Kixa. Sirka oli vahepeal koju läinud) Kuna me õhtul ei jõudnud väga pearooga süüa, siis tegime Päpuga sellest uue värgi. Tegime ahjukartulitest kartulivormi juustuga või midagi sellist:D Igatahes ahjuplaat sai tühjaks söödud. Mingi hetk hakkas Pätul juba pohmell vist. Tahtis valuvaigistit ja ütles, et tal on nii külm, et nüüd on vist kõik. (Klubis suutis Kristjan ajada Pätu pükstele paraja koguse õlut. Nii mõnna.) Päpu luksus nagu segane. Naersime tema üle ja temaga koos:D Kixa oli ka peale söömist väga näljane, rääkis vaid burksidest ja hot dogidest, mina olin teki all ja naersin. Hääl oli jällegikord ära karjutud, põsk hakkas ka nagu jälle rohkem valutama, pidin uuesti valuvaigistit võtma.

Natuke pärast viit tuli Sirka meie juurde ning Pätu ja Päpu läksid koju. MÕne aja pärast otsustasin ka, et ronin teki alt välja ja lähen koju, on aeg:)

Kõmpisin hommikupimeduse ajal oma Mustamäel. Majade vahel kus kõik on nii oma, aga samas praeguseks juba üsna hirmuäratav. Kunagi ei tea, millise nurga tagant sulle mõni taskuvaras, pätt või narkomaan selga hüppab. Kõndisin, laulsin omaette.. ning tuju oli nii hea.

Kui koju jõudsin, avastasin et pean emmega voodit jagama, sest Marken oli meil. Ronisin talle kõrvale ning ta küisis, et kuidas mul läks.. ma ütlesin et maailma kõige paremini. Et oli nii tore, et ma ei oska seda sõnadessegi panna. Arutasime natuke puberteedieast ning viimane, mida enne uinumist kuulsin oli. "Jah Sälli, sinu puberteet oli ikka õudne. Või noh, mis õudne. Kõige õudsem oli see, missuguseid riideid sa kandsid, ma kohe ei julgenudki sinuga mitte kuskile minna...."

Aga minu P-Gäng julges. Armastan neid tüdrukuid nii palju, et lausa valus on:)

karm elu purjus

Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.

Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.

Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D

Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.

Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)

Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...




Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)


"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."

Supermõnus laupäev:)

Täna on nii mõnus päev. Sain käia õues täitsa lühikeste varrukatega pluusiga, sest siin Tartus, on niiiii soe.

Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.

Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.

Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.

Reisupoisid:D

Oleme tagasi. Hirmsasti sai nalja ja tasaarveldusi:D
Neljapäeval läksime einestama Kaisaga KuKu klubisse jasiis läksime suure ringiga sadama poole. Seal oli SadamaRket või midagi sellist.. juba sadamas oli meil hea tuju. Jõime kakaod ja ootasime oma poisse.. Poisid tulid, ära külmunud, aga siiski heatujulised. Käisime check in-ist läbi, lunastasime oma piletid ja läksime läbi tollist. Mul oli hirmsasti mure, et kas kokaiini peab ka ära deklareerima:D aga ma seda väga kõvasti ei julgenud öelda ka:D

Laevas läksime oma kajutitesse, sättisime natuke ja siis läksime pubisse istuma ja mõnusalt ära olema... varsti tuli juba oodatud söögiaeg. Adi ja tema lihapallid:D Igatahes sõime ennast suhteliselt lapikuteks... peale söömist tulime meie kabinetti, jõime seal vahvaid kokteile ja nalja sai:D Kui kell oli juba palju, siis läksid meie reisikompanjonid oma kabinetti ja meie sättisime ennast magama. Käisime dushi all ja kreemitasime ja.. nagu ikka.

Hommikul ärkasime meie Kiisuga natuke varem kui meie kompanjonid. Sättisime ennast korda ja käisime tekil merd vaatamas. Kompanjonid ärkasid üles ja läksime hommikust sööma. Istusime akna ääres ja vaatasime maju väikestel saartel. Sõime salaamit ja juustu ja arutasime maailmaasju.

Tollist läbi käidud, läksime linna peale, sõitsime kohaliku linnaliinibussiga (mille piletid on meie mõistes ikka väga kallid 40 seki täiskasvanutele ja 20 seki õpilastele) linna ja shoppama:D Otsustasime, et ostame poistele ühesugused asjad ja tüdrukutele ka. Et võiks toimida Sõnajalgade clänn. Ja nüüd võingi uhkusega teatada, et mul on nüüd kaksikõde! Jah, tore, tänan:) Nalja sai seal linna peal palju. Igasugused tsiktõmmide moodi vennad tegid seal mingit protesti või meeleavaldust. Ja siis nad kolistasid pottide ja pannidega ja meie arvasime, et Veerpalu jõuab kohe finishisse:D

Ahjaaa... ikka õudne on see, kui sa ei saa sõnagi sellest rootsi keelest aru;D meie uued sõnad : stanner, röker, öl ja ohlens (need muidugi selle rootsi a-ga, millel on väike o peal:D)... no ja kuna me eriti palju rohkem sõnu ei tea (hihihiii), siis ostsime piima asemel keefiri või petti või ma ei tea, mis tükkidega jampsi:D igatahes Dooley's-iga segades see maitses nagu karamellijogurt (olgugi, et ma maitset eriti ei tundnud, sest Regina võttis mu maitse- ja lõhnameele selle reisi jaoks täitsa ära)..

Laevas käisime ringi nagu Abba või Sõnajalad. Inimesed vaatasid meid imelikult aga meil oli naljakas. Õhtul istusime veel meie kabinetis, tegime natuke lonksu ja kõikusime hoolega.


Tore oli. Aitäh Kaisa ja Adi, et tegite meie reisi mõnusaks. Olete parimad kompanjonid:)

Meie seiklustest kirjutavad veel Kaisa ja Kiisu.


Mõnus oli:)

Minu targad sõbrad:D

"no ma veel päris kindel ei ole, aga teoreetiliselt võibolla tulen see neljapäev kindlasti, aga võibolla järgmine ka"


jaa, sa oled mul tubli. Tark oled ja natuke otu oled vahel ka. Ja sellepärast ma Sind, Pätu armastangi.

Koperdaja Park Avenue moodi.

Või tegelikult peaks see olema koperdaja Park Lounge (sest ma käisin käntsa all lounge's, mitte üleval restoranis) moodi. Sest. Sest ma kukkusin täna kolme (või õigemini kahe, sest ühe jõudsin ära serveerida) kausiga brokoli-püreesupiga kõhuli. Kõht oli sousti täis ja taldrik lendas üle pea nii, et selg nägi välja nagu oleks keegi sinna oksendanud. Taldrik katki, suppi põrand täis. Juuksed olid suppi täis, nägu, riided, sukapüksid läksid katki, põlved siniseks ja liigesed valutavad ka.

Oeh.

Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.

Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...

aga kestis ta endiselt edasi:D

Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.

Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.

Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D

Ilusat sõbrapäeva:)

Tehke täna oma sõpradele head meelt. Ja mitte ainult täna, sest sõbrad on need, kes jäävad....

laupäev kiisu eksidega, Pätu, Etu ja Mariaga:)

Käisime peipsi ääres, viisime ta EX-GIRLFRIENDI, poldki nii hull, kutsuti meid isegi pulma. Pätu ei ole purjus, ja kõik muud on toredad ja ma armastan oma kiisut ülekõige. Vaatan Teda......... okei, tal on Hugo Bossi püksid, okei, Ta on nagu mingi peikari ässss.... TA ON IKKAGI MAAILMA PARIM........... ja Pätu ja Etu ja Maria ja Andres ja mina ja MINU KIISU



PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)

Nostalgia

Eile käisime Pätul külas. Pätu värvis mu juuksed ära ja siis vaatasime vanu pilte. Vaatasime neid ja mõtlesime, et kus on ikka nalja saanud. Meie kaheksaliikmelisest tüdrukutegängist, kes kunagi käisid üheksakordse maja all salaja siidrit joomas ja veebruarikuus päevitamas- on saanud kaheksaliikmeline naistegäng kahe lapse ja ühe kõhubeebiga. Sel aastal hakkavad suurem osa kolmekümnendate poole astuma, mõni jõudis seda juba eelmine aasta teha. Ainult Potsu jääb meil veel nooreks. Kunagi tundus, et Potsu ei saa kunagi vanemaks kui 14, praegu on tal juba poole aastane pisipoeg ja sellest sinise peaga uljaspeast ei ole just sama pilt säilinud.

Katu oli varem meie pisike blondiin, kellega ja kelle kulul sai alati palju nalja, praegu on ta abielunaine ja veebruaris saab tütre. Kummaline mõelda ja ette kujutada, kuidas ta kunagi aastavahetusel Kixa rõdul kukkus kummuli, nõudis Batmani plaastrit ja huilgas nagu Tarzan....

Pilte oli palju: meie igaastased Vergis ja Murastes käigud, meie suursugused matkareisid, snnipäevad, maskiballeraadid, koosviibimised, Lounge's käik jpm...

.. ja siis äkki- tekkis tunne, et me ei saagi enam kunagi samamoodi nalja. Pea ei kannata enam alkoholi, järgmisel päeval on kõva pohmell ja kuidas me saaksimegi täiskasvanud naisterahvastena teha selliseid lolluseid nagu vanasti. Enam ei pea politsei eest ära jooksma, keegi meist ei ürita plastmassist võinoaga enesetappu teha või puu otsast alla kukkuda, Kixa ei korja enam maasolevaid süstlaid. Ei usu ka, et keegi meist tuleks nii geniaalse idee peale, et teeks kardina taga suitsu, et suitsuhais vanemate toani ei jõuaks... Striptiisivõistlused, tõsieluseriaalid, koos Nicklebacki saatel nutta ja ulguda paralleelklassi poisi pärast, luuletusi a'la stiilis: "Miks ma sind ei saa, sa oled teise oma, üksi peangi jääma maaa...."- me enam ka ei kirjuta:D - need jäävad ka ilmselt edaspidi olemata.

Jõudsime Pätuga järeldusele, et olgugi, me olime kaheksa kõige ehtpubekalikku pubekat- oli meil alati lõbus. Missest, et meie teod/mõtted, mis tundusid tol ajal nii targad ja suured ja tõsised- teevad praegu sellist nalja, et neist ei julge kirjutadagi.

Ja olgugi, et enam ei saa sellist nalja- oleme jäänud kõik kokku. Juba kuus aastat on mul lisaks muudele väga kallitele sõpradele minu P-Gäng: Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka.. ja lisaks veel kõhubeebi ja Kristofer ja Kristofer-Mirko... Osa neist on mul juba üle kümne aasta olnud alati kõrval. Igasugust jampsi on juhtunud, aga nemad on alati mu kõrval olnud.. ja see on tore:)

Ja uusi nalju saab alati teha. Natuke küll täiskasvanulikumaid nalju, aga siiski tobedusi suudab meie kamp küll välja genereerida.

"Poisid, pumba peab tööle saama, muidu tuleb kops!"

___________________________

Ja natuke on kurb ka... kahe tunni pärast ootab mind Tallinna rong.. ja kiisu jääb Tartusse, sest ikkagi on eksamiperiood...

oeh.