minu "huvitavast" muusikamaitsest ja raskest tööelust.

Et viimasel ajal olen olnud kodu- ja tööinimene, on mul olnud aega tutvuda lähemalt ka kohalike telekas näidatavate huvipärasustega. Vastupidiselt minu kallile peikale, meeldivad mulle siinsed reklaamid väga. Kui tema tahaks iga reklaami algades puldiga seda minema klõpsutada, tahaks mina neid ikka ja uuesti vaadata. Üheks selliseks reklaamiks on Albert Heijn'i - Zomerhits'i reklaam (Albert Heijn on siinne supermarket ja nagu juba eeldadagi võib, tähendab zomerhits suvehitte). Igal nädalal on telekas uus reklaam, kus mõne tuntud loo viisil laulab laulja midagi sellist nagu: "La la pasta" (La la bamba lugu) või näiteks "Tweede komme-komme-kommer gratis" (teine kur-kur-kurk tasutaaa) jne. Eelmisel nädalal oli suvehiti-reklaamis selline lugu:

Mulle hakkas see kohe nii hirmsasti meeldima, et küsisin oma peiksilt, et mis lugu see selline on. Sain teada, et originaal-lugu on Damaru - "Tuintje in mijn hart", mis tähendab "Aiake minu südames". Ja lugu on selline, et Damaru laulab hollandi keeles midagi sellist: "Mu südames on aiake, aga ainult sinu jaoks" ja siis suriname keeles: "mu roos, mu must roos". Albert Heijn'i reklaamis aga laulab see mees kõigepealt hollandi keeles midagi sellist: "Pakike kivideta viinamarju, teine tasuta, ainult sinule" ja siis suriname keeles "valged viinamarjad". Ja teate, minu meelest on need reklaamid nii geniaalsed, et ootan põnevusega iga uue nädala suvehitti. Tänu sellele reklaamile olen nüüd terve nädala terroriseerinud oma armsat sõpra selle looga:

Aga, et lisaks telekaelule on mul ka tööelu, siis tahaksin ka sellest veidi kirjutada.

Täna oli mu tööpäev raske, selgus, et mingid punktid, mis arvasin, et saan reedeks, läksid tänasesse päeva kirja ning seetõttu oli mu reedene produktiivsus sama madal kui esimese nädala kolmandal päeval. Tundsin, et see on ebaõiglane, sest töötasin reedel nagu hull professor, juuksed püsti peas, põsed punased ning klaviatuur tossamas. Aga no, kui vaadata asja positiivsest küljest, sain tänasesse päeva lisapunktid ning ei pidanud juuksed püsti peas hulluma. Sain hoopis rahulikult oma töö tehtud (kuigi mitte just maailma kõige parema tujuga) ning koduski olin juba pool tundi varem kui tavaliselt. Paha tuju läks kohe üle, kui olin kodus, sest kuidas sa ikka pahane saad olla, kui koju jõudes saad panna koduriided selga ning telekast reklaame vaatama hakata. Tavaliselt on mu sõber sel ajal kodus, kui ma jõuan, aga täna teda polnud. Mõtlesin, et ei hakka teda telefoniga pommitama, et küll ta varsti kodus on. Tunni aja pärast jõudis ka tema koju ja ütles et tal oli nii nõme päev olnud, et ei jõua ära kirudagi. Ta olevat hommikul oma telefoni koju unustanud ja siis oli tahtnud tulla minuga sama rongi peale, aga oli sellest maha jäänud ja siis oli otsustanud, et läheb võtab ühest restoranist meile koju toidu kaasa ja siis oli seal nii pikk järjekord olnud, et oli ka järgmisest rongist maha jäänud. Küll aga nõustus ta minuga, et kui juba kodus oled, siis ei tundu need väikesed ebaõnnestumised üldse enam häirivad.

Oma tööga seonduvast tahaks kirjutada veel sellest, et lisaks hommikustele varajastele ärkamistele (7.11) on minu puhul häirivaks asjaoluks veel see, et kui ma Amsterdamis rongijaamast tööle rattaga sõidan, on tänavakoristus just kõige suuremas hoos. Tänavakoristuse kui sellise vastu ei ole mul mitte midagi, aga nad kasutavad siin selliseid survepesureid või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse ning pea iga päev pean mõnest sellest pritsivast joast mööda sõitma. Sellel veejoal on iseloomulik prügi hais ning mul on alati selline tunne, et äkki need väiksed udupritsmed lendavad mu näkku ja suhu ja siis ongi selline olukord, et viimase osa tööle sõidan oksemaik kurgus ja üritan mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga" (mis on mu ropsivastane mantra), sest mõte sellest, et see vesi nii must on, ei suudagi minus mitte mingit muud reaktsiooni kui okserefleks, tekitada. Aga ma töötan selle kallal ja üritan neid veejugasid, prügihaisu ja ootamatut oksendamist vältida ning samal ajal ikka vaadata, et ma veejoa alt/vahelt/kõrvalt mõne auto või ratta alla/vahele/kõrvale ei satuks.

november rain

Tunne on selline, et eile, kolmapäeval, oleks mul võinud ka oluliselt paremini minna.. aga no, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Seda, kuidas mul tegelikult läks, saan teada alles järgmise nädala lõpuks, nii, et kes tahab, võib pöidlaid ikka hoida - äkki aitab.

Lisaks sooviksin veidi sõna võtta ilma-teemal.

Igatahes, mul on niiiiii kõrini sellest igikestvast vihmasajust! See ei ole normaalne, ööd ja päevad läbi ainult sajab ja sajab. Vahepeal kõvemini, siis jälle vaiksemini, aga täiesti vihmavabalt pole ükski pooltund siin viimasel ajal möödunud. Ja mul on sellest kõrini! Siinne vihm ei ole normaalne, seda mitte ei saja alla nagu traditsiooniliselt minu silmad on harjunud nägema, vaid vihma pritsib. Igalt poolt! Vasakult, paremalt, alt ja ülevalt ja mul on niiiiiiiiiiii kõrini sellest. Olukord meenutab natuke novembrikuist Eestit, kus pidevalt on hall ning päikese väljatulekut võib rahus päevi oodata.... Koolis tegi täna Deyan ka nalja. Ütles, et näed, eile oli 13 kraadi sooja, täna on juba 14. juuli, äkki täna tuleb 14 kraadi ära. Kas ma juba ütlesin, et mul on sellest vihmast kõ-ri-nii?

Et mitte jätta muljet, et olen ära kaotanud igasuguse positiivse suhtumise, siis pean ütlema, et lõpuks ometi on meie palvetele vastatud ja meil on kodu! Esimene sissemakse on juba ära ka tehtud ja katsugu keegi meilt meie uut kodu ära võtta. Plaanid on suured ning ootusärevuses Imbi ja Ärni ei jõua ära oodatagi, millal saame võtmed kätte ning saame hakata seinu värvima ning mööbeldama. Natukene peab veel ootama ning siis juba varsti saabki!

pilt on pärit siit

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

Oh häda!

Täna oli minu esimene tööpäev uues kohas. Pidin kella üheksaks minema kohale. 5 minutit enne üheksat olin hotelli vastuvõtus, et hakata pihta toateenija kohustustega. Siis aga selgus, et kuna mul on esimene päev, siis oleksin pidanud kella 10.30 tulema. Seal tööagentuuris, mille kaudu ma sinna sain, sellest mulle midagi muidugi ei räägitud. Saatsin siis oma härrale sõnumi, et pangu kohv hakkama, sest ma väntan koju tagasi (ta pidi kell 10 välja minema). Tulin koju ja saime koos veel ühe tassitäie kohvi juua ning aias päikese käes jutustada. Kell 10 läksime kodust välja ning juba enne õiget aega olin kohal.

Mulle näidati ette, mida ma tegema pean.. ja ma pean nentima, et tänasest päevast peale imetlen inimesi, kes selle tööga hakkama saavad ning ühtlasi ei joo ma enam kunagi hotellitoas asuvast klaasist enne, kui olen selle üle loputanud.. sest olgem ausad, toateenijatel võib olla lappidest puudus ning on võimalik, et on juhtunud, et sama lapiga, millega enne puhastati wc-potikaant, antakse viimane poleerimislihv veinipokaalile (mina seda ausalt ei teinud.. aga kogemata nägin sellist asja täna pealt). Mingil hetkel kui vahetasin järjekordse toa voodipesu, tulid mul pisarad kurku... tekk oli raske ja tekikott nii ära triigitud (ja tärgeldatud?).. tundsin, et olen kobakäpp ja nii aeglane. Siis sain vihaseks enda peale ja hakkas tulema vaikne jonn.

Keskpäeval oli meil lõunapaus ja sõin võileibu (ja banaani), mis kallis mulle hommikul kaasa oli teinud ja pannud.. ja mõtlesin, et küll läheb paremaks.

Kuid, nagu arvata võib... läheb sellistel hetkedel ainult halvemaks. Kui mu tööpäev sai läbi, (kella 5 paiku, kuigi tavaliselt peaksime töötama umbes kolmeni ja ma salamisi lootsin, et jõuan veel kooligi minna) siis selgus, et ma ei saa tänase päeva eest palka, sest see oli treeningpäev.. ning ühtlasi oli kadunud kontorist see proua, kelle kätte ma hommikul oma ID-kaardi olin andnud. Keegi ei teadnud, kus on mu dokument.. ning mul hakkas vägisi uuesti nutt kurku tulema.. ma ei tahtnud teiste ees nutma hakata, aga ausalt, ma tundsin end nii halvasti ja selline tunne oli, et kogu maailm on minu vastu. Enne kui ära hakkasin minema, leidis üks mees mu ID-kaardi ning ma sain oma päevaga lõpetada.

Kui olin hotelli ees, siis alles hakkasin tõeliselt töinama. No, et kuidas ma selline kobakäpp ja saamatu olen ja, et miks ainult minuga sellised asjad juhtuvad jne jne. Pidin endale ostma ka uued kingad... nii oligi, et helistasin oma kallile, nutsin natuke telefonis ja leppisime kokku, et saame linnas kokku.

Lonkisin mööda tänavaid, mõtlesin, et olen üks saamatu luuser ja et kogu maailm on minu vastu. Seda ainult selle ajani, kuni nägin oma sõpra, kes kallistas mind ja ütles: oh sa mu vaene väike (oh my poor little baby).. ja et kui ma ei taha, siis ma ei pea sinna enam mitte kunagi minema ja et nii ei saa ju töötada, kui ma end seal nii halvasti tunnen. Ja siis mul juba läkski tuju paremaks (kuigi homme ma lähen jälle tagasi, sest ma ei usu, et see jääbki nii rõvedaks).. no ja siis kõndisimegi nii, et mina olin ta kaitsva käe all.. ja enam ei tundunudki kõik nii jube. Isegi jalad ja selg ei valutanud enam nii kõvasti.

Käisime ostmas igasugust toidukraami ja kui koju jõudsime, sain mina minna pesema ja tema hakkas süüa tegema.. ja pärast kosutavat dušši ja maitsvat õhtusööki tundsin end juba päris hästi.

Kui ma selle tööga hakkama saan, siis saan kõigega hakkama!

aa, ja ma tahtsin veel ju kirjutada sellest, kuidas kinos ja pärast väljas käisime, aga vist enam ei jõua, sest keegi peab hommikul 7.46 ärkama, et rikkus ka meie majja saabuks.

hevi metal, käisin si*al

Hommik algas üsna paljutõotavalt, ei häirinud mind isegi see pisiasi, et magasin kooli kaks tundi hiljaks. Äratuskell helises mul 8.05 ning mina mõtlesin targa peaga, et magaks 5 minutit veel ja tahtsin selle panna helisema 8.10ks... aga kuidagi juhtus nii, et ärkasin kell 10.15 ning märkasin, et olin endale äratuse pannud hoopis 8.01ks, niiet ilmselt oleksin homsel kenal laupäevasel hommikul saanud keset ööd ärgata. Äkki on lõpuks aeg hakata oma härra sõna kuulama ja mitte end üllatada nende hommikuste äratuskelladega? Ta ei saa kunagi aru, miks mul on vaja kuulda äratuskella vähemalt kaks korda.. aga ma tahan end justkui ette hoiatada, et on aeg ärgata, sellepärast panengi kella alati kõigepealt umbes 5 minutit varem kui tegelikult vaja, helisema. Need "võidetud" viis minutit und tunduvad alati niiii magusad.

Hoolimata sellest, et jäin kooli päris palju hiljaks, oli seal ikkagi tore. Näitasin teistele ka pilte, mis Joakim teinud oli ning kõik soovitasid mul hakata modelliks. Oleme Joakimigagi otsinud võimalusi, et äkki saaks ma plus-size modelliks, aga ma olen selleks natuke liiga lühike.. ja riidenumber on ka võib-olla natuke liiga väike.. aga äkki keegi ikka tahab mind face-modeliks, me vaatame.

Pärast kooli läksin pilte ilmutama ja ikka veel oli tore.

Nüüdseks muidugi on kõik muutunud, sest tahtsin olla agar perenaine ning koristada ja juhtumisi juhtus nii, et pesumasinasse sattus koos riietega ka minu lemmiklõhna-pudel, Laura Biagiotti - Laura, mille olin endale soetanud selle raha eest, mis vanemad mulle jõuluks saatsid. Et sellest materiaalsest ja emotsionaalsest kahjust veel vähe oleks, õnnestus mul riideid masinast välja võttes end selle pudeliga ka vigastada, et saaks veel füüsilist valu ka tunda.

Ja noh.. siis ma istusin seal pesuköögis pesumasina ees ja lihtsalt nutsin.

PS. Ma tean, et see on lihtsalt kõigest lõhn..

erakordselt huvipärane aasta algus

Tänaseks on uus aasta kestnud küll alla nädala, aga ega see ei tähenda, et vähe oleks juhtunud. Mul on õnnestunud end täiesti haigeks organiseerida, nina on nii kinni ja rögisen kogu aeg, nii, et ei mina ega ka mu kallis ei saanud öösel silmatäitki magada. Ühtlasi on meie kassil midagi viga, et juba mitmendat päeva teeb ta oma häda meie elutoa põrandale ning meil on siin erakorraline kassikasvatuskomisjon tekkinud, kus kõik oma nõu ja jõu kokku pannes üritavad seda kassi distsiplineerida. Ja meil käisid vargad. Seda muidugi juhul kui ma just ise kõiki Barti sääste ta kapist ära ei varastanud.

Millest ma alustama nüüd siis peaksin?

Pesumasin. Õigus, sellest peaksingi alustama. Kui meil oli pesuköögis juba kaks katkist pesumasinat, võttis Bart end kokku ja helistas ühte firmasse, kust lubati meile uus masin, 6 nädalase garantiiga, kõigest 90 euri eest (ja nad ütlesid et vajaduse korral viivad ka vana masina minema). Nii me siin eile rõõmustasime, et lõpuks ometi saab vanadest masinatest lahti ja uue töötava asemele. Kui masinamees kohale jõudis, siis paigaldasid poisid meile pesukööki uue masina ning see masinamees oli nõus ära viima mõlemad masinad. Bart läks oma tuppa raha tooma ning selgus, et ümbrik, kus olid kõik tema säästud, oli tühi! Panime peenikese raha kõik kokku, et masinamehele maksta ning siis hakkasime uurima võimalusi, et kuidas raha Barti toast kaduda võis.

Ja siis mulle meenuski see, et kui aastavahetusel minu sõbraga ära läksime, siis oli meie maja ees kõik meie naabrid, aga et meil on võtmetega umbes selline panen-võtme-mati-alla süsteem, siis nägid osad meie naabrid, kuhu ma selle võtme panin (kuigi meie teada teavad kõik ümbruskonnas elavad inimesed, kus oma majavõtit hoiame). Ning ilmselt juhtuski nii, et keegi kuri käsi tuli meile vargile siis kui meie olime vana aasta õhtut linna peal nautimas. Kuigi me ei usu, et keegi meie naabritest, see võis olla ükskõik kes, kes oli juhtumisi näinud kedagi meie majast võtit sinna kavalasse peidukohta panemas. Ning millal veel tulla vargile, kui mitte aastavahetusel, kui kõik inimesed on linna peal pidus?

Ja kass! Alates 23. detsembrist on meie must karvapallike teinud 7 korda häda nr kaks tubastes tingimustes. Pean nentima, et see ajab ikka närvi eriti mustaks, kui hommikukohvi jooma hakates oled peaaegu astumas haisva kakapähhi sisse. No ja nüüd me olemegi teda üritanud kasvatada, proovinud panna ta nägu kaka sisse ja siis visanud ta paariks tunniks õue jne jne. Ja me ei teagi, mis temaga juhtunud on. Ta oli meil siin enne nii tubli ja nüüd järsku, korraldab siin selliseid jamasid.

Ja noh, rääkides minu tervisest, siis see on ka paras üllatus. Homme ma kooli ega tööle ei lähe, sest õppimis- ega töölooma minust ei ole. Mu kurk on valus ja mul on nohu ja koos selle nohuga on kaasnenud ka minu erakordselt si** väljanägemine. Olen näost valge, nina laiguline ja nina alt on punane ja suunurgad on mul ka katki. Et kui vanasti oli minu kodune hüüdnimi Hottie, siis nüüd on selleks Snottie, mis hollandi keeles peaks tähendama umbes midagi sellist nagu Tatikollu. Selle nime omandasin vist siis, kui selgus, et mu dressipluusil ilutseb kena tatirida.

Noh, mul oli natuke piinlik, aga sain sellest õige pea üle, sest no, inimestel ikka juhtub.

Aga meil on ikka häid asju ka juhtunud. Et ma haige olen, siis olen saanud senisest enam poputamist ja muretsema olen pidanud vähe (välja arvatud pesumasin, vargad ja kass ja tervis).. ja täna lõikas mu kallis sõber mu juukseid ja pean ütlema, et kuigi ma näost näen paras üllatus välja, on mul maailma kõige ilusam soeng!

poolsurnuks külmumine - minu uus hobi!

Nagu igal esmaspäeval ikka, oli ka täna mul koolipäev. Tänane koolipäev oli eriline seetõttu, et otsustasin esimest korda minna sinna ühistranspordivahendite abiga (sest mulle siin soovitati lahkesti, et tänase lume ja külmaga ei ole vast kõige targem mõte minna kooli rattaga). Ütlen kohe ära, et see oli suur VIGA!

Kui tavaliselt sõidan rattaga kooli umbes 15-20min (sõidu kestvus oleneb nt sellest kas on tuult või mitte; kas sajab vihma, lund või rahet; kas teel kooli tõstetakse minu nina ees mõni sild üles; kuidas valgusfooridega veab; palju erinevaid inimesi ja rattaid mu teel ukerdab jne.), siis täna kooli minek kestis mul 45 minutit ja sealt kojutulek ei rohkem ega vähem kui 1 tund ja 52 minutit!

Oh, las ma räägin teile! Kõigepealt kõndisin omale lähemailasuvasse metroopeatusesse, kus logisin oma reisikaardiga end sisse (Siinne süsteem on selline, et maksad oma reisi eest 0.80 euri ning siis iga sõidetud kilomeetri eest. Kui istud tunni aja jooksul ümber järgmisesse sõiduvahendisse, siis enam uuesti 0.80 maksma ei pea, vaid maksad ainult km eest, kusjuures väga oluline on, et ühissõidukist väljudes logiksid end välja, muidu läheb kaardilt maha automaatselt 4.00, mis oleks siinse pikima sõidu hinnaks. Nt sõit metrooga minu kodust Centraal Stationi maksab 1.44.) ning uljalt sõitsin järgmisesse peatusesse. Kuidagimoodi juhtus nii, et kui logisin end välja, siis näitas mu kaart, et olen omadega miinustes, nii umbes-täpselt 74 senti. Kuna siin on tavaliselt nii, et isegi kui kaart läheb miinusesse, siis saad sõita ikka (lihtsalt järgmine kord, kui laed oma kaardile raha juurde, siis arvutatakse miinuses olev summa maha), siis arvasin, et sellest pole hullu midagi, saan oma ümberistumise rahulikult ära teha ning pärast kui raha laen kaardile juurde, siis tehakse tasaarveldus. Tegelikkuses juhtus aga nii, et kui ma trammi peale läksin, siis see sisselogimissüsteem näitas punast tuld, selle asemel, et öelda mulle, et ümberistumine õnnestus. Mina, paadunud jänesesõitmise-foobikuna, pidin end pooleks ehmatama ja otsustasin, et ostan trammijuhilt üksikpileti, mis kehtib tund aega ning maksab 2.60. Hakkasin siis oma rahakotis sorima ning selgus, et mul ei ole ei rohkem ega vähem kui 2.25. Pangakaardiga trammis maksta ei saa ja inimestelt sente nuruma ma ka ei julgenud minna, võtsin südame rindu ning otsustasin, et saagu mis saab, aga kooli ma pean jõudma ja kui kontrollid peale tulevad, siis nad vähemalt näevad, et ma olen proovinud ausal viisil ümberistumist teha. Äkki aitab ka see, et olen loll turist ja muidu ausa näoga. Kogu trammisõidu aja mul süda puperdas sees nagu ei tea mis asi, sest ausalt, ma kardan väga piletita sõitmist ning tavaliselt ei juhtu seda kunagi. Arvestades ka seda, kuidas mul õnnestub sattuda erinevatesse olukordadesse hirmus hästi, siis olen alati arvanud, et kui ma peaksin kunagi piletita sõitma, siis kindlasti tulevad just siis kontrollid peale. Et ma varem ei olnud trammiga kooli sõitnud, siis ma ei teadnud päris täpselt, kus see peatuda võiks ning siis juhtus selline lugu, et sõitsin õigest peatusest mööda, kuna see tramm sõitis mulle tundmatut rada pidi.

Kui trammist välja sain, hingasin kergendatult ning sõna otseses mõttes jooksin kooli poole. Hiljaks väga palju ei jäänudki, kõigest viis minutit, aga et meil olid täna klassis jälle uued õpilased, siis venis tunni algus nii ehk naa ja mul ei läinudki kõige halvemini.

Oi, aga tagasisõit! Mõtlesin, et tulen jala koju, aga kursavend soovitas mul trammiga minna ja ütles, et teab kohta, kus saan oma sõidukaardile raha juurde laadida. Kõndisime koos sinna peatusesse (see tähendas seda, et pidin nüüd kahe erineva trammi ja metrooga koju minema) ning hoolimata meie rahalaadimis-teele visatud kividest, õnnestus meil lõpuks mu kaardile teha ülekanne. Jätsime üksteisega hüvasti ning mina hakkasin oma trammipeatuse poole kõndima, kui nägin, et tramm oli uksi sulgemas ja ma selle peale kuidagi ei jõua. Et trammid käivad siin iga kümne minuti tagant, mõtlesin, et pole hullu. Kahjuks aga ma ei olnud arvestanud selle asjaoluga, et hollandlased lähevad hulluks kui näevad rohkem kui 5cm lund ning kogu liiklus on hirmsamat moodi häiritud. Selle asjaolu tagajärjel ootasin ma oma trammi 45 minutit, endal nina otsast ära kukkumas ja varbad jääs. Kirusin end ja oma kursavenda, et miks ma üldse siia peatusesse tulin ning et jala oleksin juba ammu kodus, aga kõndima ka ei tahtnud hakata, sest olin kindel, et nii kui ma kodu poole astuma hakkan, tuleb see tramm. Ootasin ja ootasin, kõigest selleks, et sõita kaks peatust edasi, kus sain ümber istuda järgmisele trammile, mida, oh imet (!) sain oodata 25 minutit. No ja siis kaks peatust hiljem pidin istuma ümber metroole, et sõita ühe peatuse ja kõigest peaaegu kaks tundi pärast koolipäeva lõppu jõudsingi koju. Oi, ma olin vihane! Kui kõndisin metroopeatusest koju, siis mingi mees tahtis muga rääkima hakata, mõtlesin, et isegi kui ta mulle tahaks kallale tulla, olen nii vihane, et kindlasti oleks mul karujõud.. ja pealegi on mul alati pipragaas ka taskus, nalja minuga ei ole! Aga ilmselt ta märkas isegi, et ma selline vihapunn olen ning et minuga ei ole mõtet rääkida. Kihutasin tast mööda nagu tuulispask, ise omaette vihast pobisedes.

Kui koju jõudsin, siis soojendasin endale eilset vürtsikat suppi ning pakkisin end soojalt riidesse ja ronisin teki alla. Praegu, 9 tundi hiljem, istun endiselt teki all, seljas jope, dressikas, kampsun, kaks sviitrit, kahed retuusid, teksad ja kolm paari sokke. Ikka on külm!

Aga vihane enam õnneks ei ole.

Väga sadamaõnn

Täna hommikul otsustasime, et teeme Päpule sünnipäevaõnne:D
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D

Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D

Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.

Kui rahast taskus kuulda pole kippu ega kõppu

ning sel suurel vaesusel ei paistagi olema lõppu,

siis ära oota, mil külla tuleb itk -

võta endal amet, mil ajalugu pikk.

Müü oma keha, müü oma hing

ning kui sellest vähe, siis ka Jimmy Choo king.

Rasked ajad on meil kõigil käes,

kalamarja ei sa laual näe.

Kui kehast, hingest alles pole kippu ega kõppu,

siis äkki raha taskusse tagasi leiab tee.

Vaimuvaesusel ei saagi olema lõppu -

tee mis sa tahad või ära tee!

Must masendus valge lume sees

Olgugi, et täna on ikka selline ilus, lumine ja mahe ilm, olen ma natuke kurb. Võib-olla hakkan haigeks jääma, aga võib-olla on lihtsalt suuremale rõõmuajale järgnenud kurbus.

Olen kurb, sest olen juba kaks kuud olnud riius oma väga kalli sõbrannaga ja ma ei tea, kas seda sõprust annab enam päästa.

Olen kurb, sest Mupsu on kaugel kaugel Venemaal ja ma tahaks täiega toriseda, aga ma ei saa ja siis ma saan tema peale kurjaks ja siis ma olen ka teistega kuri.

Olen kurb, sest Ingel on Hispaanias ja igatsen meie õhtuid ja hommikuid tee ja/või kohvitassi taga.

Olen kurb, sest kooliasjad on vist üle pea kasvanud ja ma ei tea, kas ma jõuan oma asjadega ühele poole. Tunnetuspsühholoogiast näiteks pole mul õrna aimugi.

Olen kurb, sest mul on süda paha ja tuju paha.

Ja väljas on nii ilus ilm... ja see teeb ka kurvaks, sest mul ei ole seda kellegiga jagada ja istun toas. Ja unenäod on kogu aeg nii hullud ja ma olen teinud inimestele haiget nii, et see on juhtunud täiesti kogemata. Ja olenemata sellest, et ma kulutan oma aega nii nagu oleks seda nii palju, ei suuda ma oma prioriteete paika panna ja mul ei ole aega nende asjade jaoks, mis on tegelikult olulised. Ja täna hommikul oli mu maine vara 12 krooni, aga ma käisin poes ja nüüd on alles mul 1 kroon.

Ja ma olen töötu, sest Taskust lasti mind nii üllatavalt lahti, et käisin korra reisil.. ja kui tagasi tulin, siis sain teada, et olen töötu. Kuna mul töölepingut veel ei olnud, siis ei saa ma midagi teha.. ja sain sealt ka vähem raha... ja peale minu lasti sealt lahti veel pooled töötajad ja nemad ei käinud isegi reisil.
Ja Pargis ma ei tööta ka enam, sest hotellil on rasked ajad ja neil ei ole enam vaja nii palju töötajaid ja minu nädalavahetustel käimisel pole ka enam kasu ja pidin lahkumisavalduse kirjutama. Kaks aastat ja kuu olin oma maailma lemmikus töökohas ja enam mul ei olegi seda.

Majanduskriis, baaah!

Olen jälle tööinimene:D Seekord Tartus... meisterdan kohvi ja saan iga päev riielda (mitte, et ma oma tööga hakkama ei saaks - lihtsalt, uus koht ja palju on segadust). Muidu on päris tore olla, ainult et niinii paha on õhtuti tulla koju ja olla üksi. Ingel elab nüüd Hispaanias ja Pätu on väga tihti oma peiksi juures ja Maarika on siin ainult kahel päeval nädalas. Minu oma mupsu on Venemaal. Ma tean, et see on talle ja meile hea, aga vahepeal tõmbab ikka närvi mustaks küll. Nii tahaks, et kui ma tulen töölt, siis saaks kellelegi rääkida, kui tropid kõik on või midaiganes, aga pole kellelegi rääkida. Ma ei oska lihtsalt olla üksi, alati on vaja kedagi kõrvale, et oleks hea.

Nt ükspäev... tulin töölt koju, terve päev oli olnud hullumaja (no, mitte päris, aga ma ei tundnud end just kõige värskemalt), pidin pluusi pesema... põlvitasin vanni äärel ja küürisin oma särki.. ja mõtlesin, et võiks kellelegi kaevata kui halb see elu kõik on, aga polnud kedagi. Läksin magama, hommikul ärgates olin väsinud ja särk oli ikka veel märg (sest meil ei köetud veel) ja oli külm ja ma hakkasin fööniga seda särki kuivatama, et ma saaks tööle minna ja siis läks föön põlema ja peaaegu oleks olnud tulekahju ja siis ma oleks tööle hiljaks jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat, kus nad kõik nüüd on, kui mul oleks vaja, et inimesed oleksid mu kõrval.

Ja mõtelge, ma saan varsti vanaks, õudukas.

Kallis taevane vihmaisa

Mõtlesin, et ma kirjutan sulle. Kas sinu meelest on naljakas kui ma tulen koju juba viimased nädal aega iga päev ligumärjade jalgadega, nii et sokist võib terve tassitäie vett välja pigistada ja et isegi see kumm, mis peaks hoidma sokki üleval, ei ole kuiv? Või on sinu meelest humoorikas näha kümneid nohuseid ja köhaseid inimesi? Või hoopiski naudid seda, et ma ei suuda ärritumata vaadata aknast välja ja näha seda halli (mis minu mäletamist mööda läheb veel hullemaks, mida rohkem sügise poole liigume) ja mõelda, et ma ei suuda, ei taha, ei kannata seda kuradi ilma?

Eile proovisin sinuga käsikähmlusesse astuda, sest sa saatsid taeva poolt alla jälle mingit mõttetut jama, mis polnud päris vihm ja polnud päris mittevihm ka. Igal pool oli veeaur ja udu ja mingit ollust sadas taevast alla. Umbes sellist, et osad inimesed käisid küll vihmavarjudega, aga minu meelest oli see mõttetu, sest õhk oli nii niiske, et vihmavarjust poleks olnud mingit kasu. Igatahes, oled sa üks igavene vuss mees, sest piksenooli tulema ei hakanud kui ma rusikaga sinu poole vibutasin. Ja kui sa tahaksid end välja vabandada sellega, et targem annab järele, siis sellesse ma ei usu, sest kui sa tahad tark välja päista, siis oleksid juba ammu lõpetanud selle pa*a alla saatmise!

Ja selle kuradi si*a ilma pärast tunnen ma end kogu aeg nii väsinuna, silmad ei taha lahti püsida ja mõte ei tööta. Tahan värskust ja selget taevast ja päikest!!!!

Segane preili

Melanhool, melanhool, melanhool,
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.

Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.

Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.

Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.

Tahan...

Must lagi on me toal...

Kui ma olen viimasel ajal rääkinud kogu aeg, et muutust on vaja, siis nüüd on vist tõepoolest saabunud kätte see hetk, kus ma ütlen, et kõik, nüüd aitab, tänasest hetkest peale muutub kõik! Kui palju on inimesed maailmas lubanud a'la homsest jätan suitsetamise maha, hakkan dieeti pidama, enam kunagi ei keera käkki teistele jne jne.

Üldiselt, ma olen alati olnud paras käkimeister- seda teavad ilmselt kõik mu tuttavad. Vähe on neid inimesi (minu tutvusringkonnas vähemalt), kes suudaksid väikese ajaga tekitada rohkem draamat, keerata kokku suuremaid käkke, kukkuda ilmvõimatutes kohtades ilmvõimatud luud katki.. jne jne...ühesõnaga, ma suudan toota suurel hulgal jama.. ja seda väga väikese ajaga.

Mõtlesin, et linnavahetusest piisab. Uus linn, uus algus, aga kus sa enda eest ikka peitu poed? Jamad on kerged mind jälitama kui ma ise midagi ei muuda! Et siis nüüd saabuski see hetk, kus mulle tõesti aitab!

Suitsetamise suutsin (loodan et suutsin?) maha jätta, see ei olnud väga keeruline, esimesed paar päeva oli nõmekas, nüüd on juba täitsa hea- vahepeal on selline tunne, et tahaks mahvi, aga siiani olen suutnud endale ikka sisestada, et see oleks halb mõte, mida ma hiljem hakkaksin kahetsema. Kahetsusest üldse- kõik nad räägivad, parem karta kui kahetseda- ma nüüd olen ka selle koolkonna toetaja, kahetsusetunne on ilgelt p**k. Ausalt.

Ja selle kõige juures, kui ma käitun nagu viimane idikas, leidub maailmas inimesi, kes mind armastavad. Mupsu tegi mulle täna hea nalja. Rääkisin talle, et eile helistasid mulle mingid tüübid, salastatud numbrilt, kes palusid talle edasi öelda, et tal on neli konkurenti. Ma ei olnud kade ka, head nalja on ikka hea rääkida. Täna siis juhtus selline lugu, et sain Mupsuga kokku ja kui koju tagasi jõudsin, siis oli mu korteri ukselingile kleebitud roos(neid on viimasel ajal hakatud väga tihti meie korteriuksele kleepima, samuti ei ole kullerpoisid võõrad siin korteris, see on hoopis teine jutt:D) ja selle küljes oli poti äss. Kaardile oli kirjutatud:"Sällile viiendalt sala-austajalt, keda konkurendid Ässa hüüdnime all tunnevad!" Mul oli rõõmu kohe nii palju, aga tegelikult ei ole ma sellist, head, kohtlemist ära teeninud. Ma olen nõme inimene.


Masekas....

Täna on hea kirjutamise päev (nii ütlesin ma eile)

Ma tundsin viimases loengus, et ma kohe pean tulema ja kirjutama blogi. Kohe oli selline tunne. Kuigi ei teadnud ma siis ja ei tea ma nüüd, mida üleüldse kirjutada, aga eks kirjutamise käigus selgub. Täna arutasime Kairi ja Nelega igasuguseid asju, või tähendab, mina arutasin peamiselt, sest ma olen jutukas inimene:D
Jõudsin selgusele, et olen ikka päris raske inimene kantseldada (ja seda mitte ainult kehakaalult:D). Tihtipeale on mul........

Nonii, sedamoodi kirjutasin ma eile, pärast viimast loengut. Mida mul oli plaanis öelda, seda ei tea praegu küll. Ilmselt vist tahtsin öelda seda, mida rääkisin eile Kairile ja Nelele, et ma olen selline raske inimene kantseldada, aga kui ma saaksin endaga juttu rääkida, siis mul oleks päris lõbus, kuigi ma peaksin pidevalt võitlema sõnavõtmise eest. Kui ma eile sellist juttu neile rääkisin ja mingi hetk avastasin, et ma räägin endast juba teises või kolmandas võimaeiteamitmendas astmes, siis sain aru, et tuleks lõpetada sellistel teemadel arutlemine.

Õhtul käisin täpselt kaheks sekundiks armsaks saanud Zavoodis, aga me ei saanud sinna jääda, sest tunne polnud õige ja kõndisime Kairi juurde:) Õhtul naersime vist rohkem kui vaja ja hommikul veelgi enam. Heaheahea. Siis läksime Nele ja Annika juurde Annika piipu tagastama ja istusime köögilaua taga ja rääkisime veidi juttu.

Nüüd olen kodus, oma kallite toanaabritega ja teate mis juhtus?
Mul saabus sõna otseses mõttes eksamipaanika!!!

Kuidas ma peaksin saama tehtud need eksamid ja esseed ja kõik muu?
Kuidas on kevad jõudnud nii ruttu kätte?
Miks mul ei ole üldse teatri ajaloo konspekte?
Miks pole ma alustanud kohususliku kirjanduse lugemisega, vaid loen neid raamatuid mida võiks lugeda mõnel muul (mitte nii kiirel) vabal ajal?
Kuidas on juhtunud nii, et eetika aluseid on jäänud ainult mingi kaks loengut?
Miks ma kirjutan siin praegu blogi, kui ma võiksin vastata mõnele küsimusele?
Millistele või? Ükskõik millistele!

Ja kuidas on nii, et ma olen praegu peaaegu sama närvis kui siis kui oli eelmine sess, olgugi, et praegu ei ole mingit sessi?

Ja miks mul on selline tunne, et see praegune sissekanne mõjub sellisena, et minust võiks jääda mulje nagu ma oleks üks nendest nohikutest, kes ajavad mind muigama?

Nüüd hakkan ma töövihiku ülesandeid tegema. Nädalavahetuseks jään Tartusse, sest keegi peab hakkama nüüd väga hoolsasti õppima. Kena õhtu jätku!

Mu rüperaal on alustanud võitlust mu vastu.

Tehnika ei pidavat lolle sallima, järelikult võin teha siin omad järeldused.
Kogu nali hakkas sellest pihta, et minu arvuti teatas mulle et ta võib olla ohus, sest mu viirusekaitse on otsa lõppenud. Viirusekaitsega viiruseid skännides teatab ta mulle ka alguses, et "Nod 32 is out of date" aga ikkagi skännib mul selle ära. Väga huvitav lugu, aga viirusekaitse kehtib mul veel 7 kuud... Nüüd ei lase mu arvuti mind enam MSN-i, ohtlikeks saitideks peab Orkutit ja ka Bloggerit... Kui lähen e-Buddysse, siis kiilub ta mõne minuti jooksul kinni (e-Buddy siis, mitte arvuti ja soovitab mul internet exploreri kinni panna.....)

Teate, ma lähen hulluks.

Savi on tegelikult sellest internetist või arvutist, aga meele teeb mustaks see, et ma olen terve see nädalavahetus pidanud olema Tartu kodus üksi (õnneks on minu Mupsu mind säästnud täitsa üksi olemisest, aga tal on mingi miljon korda päevas vaja ära käia), puudust tunnen rahast (jaa, minu kasutuses on viimased pool nädalat olnud NULL krooni, sest mu pangakaart jäi kunagi automaati ja nüüd teisipäeval saan selle kätte ja vahepeal olen saanud hakkama nii, et olen kellelegi teinud ülekande ja siis saanud sularaha, aga kuna ma olen pool nädalat üksi olnud, siis võib oletada et poole nädala jooksul ei ole ma saanud kellelegi raha üle kanda ja see ajab ka vihale)

Ma oleksin pidanud ikka minema Tallinnasse.

Ja siin ma nüüd olen, vabariigi aastapäeval üksi. Koos makaronide ja Kairi käest saadud kartulite ja kraaniveega. Mu arvuti võitleb minu vastu ja kui ma sureksin, siis keegi ei saakski seda teada, sest ma olen üksinda. Kui murraksin jalaluu, siis ei saaks ka keegi sellest teada enne teisipäeva, sest MSN mul ei tööta, telefonil krediiti ei ole ja ma elan viiendal korrusel.

Üks väike faktiline vahepala. Täna üheksa aastat tagasi sai minust neiu... ja suurest ehmatusest viskasin oma aluspüksid minema.

Teile kõigile palju õnne meie väärika riigi sünnipäeva puhul, mina senikaua aga vihkan oma elu edasi.

Tigedusehunnikud Säili ja Silmik

Viimasel ajal pole minu tagasihoidlikus elus midagi väga šokeerivat juhtunud. Jätkaks sealt kus eelmine kord pooleli jäi.... olin teel Tallinna ja ootasin, et Kaisa mulle vastu tuleks, ta tuligi! Tordi ja õhupalliga. Ega ma talle vastutulekut võlgu ei jäänud, kui ta emaga Tenerifelt tuli, siis läksin lennujaama suure sildiga, kus oli kirjas Kaisa ja Malle:)

Siis oli meie Rootsi reis (või Rodsi või Roodsi nagu me täna eesti keele tunnis pidasime vajalikuks kirjutada), mis oli ka väga tore ja lõbus, ainult et neljane kajut on neljale nii iseteadlikule tüdrukule (nagu meie näiteks) ikka väga väike:D Muidu oli meil väga väga lõbus, jõime rummi, et oleks paadis ikka hoirassaa ja pumpsvalleraa. Siis kohtasin oma elu armastust (mitte Koitu muidugi:D). Noh, tegelikult ta ei olnud mu elu armastus, aga väga tore inimene oli. Uskumatu, et keegi naerab kõigi mu naljade üle, isegi nende, mis on tema pihta suunatud, sellised sällilikud, võiks öelda isegi et veits solvavad naljad. Aga ta sai aru! Ja tegi nalja vastu ka veel. Igatahes mul oli hea meel, et keegi pööras mulle tähelepanu, rõvedalt kiimlemata vaid viisakalt ja lõbusalt.

Rootsis oli meil kõige vajalikum leida üles Burger King, millest unistasime Kaisaga juba ammu ammu. Võiks isegi öelda, et see on mu viimane junkfoodi kogemus, sest kolmandast veebruarist pidin alustama uut elu. Saiata ja värgita, aga juhtus hoopis nii, et jätsin suitsetamise maha, aga see selleks. Kui natuke veel rääkida, siis praegu on kuueteistkümnes päev, olen vahepeal ka väljas käinud, aga suitsu pole kordagi teinud. Isegi kolm tööpäeva pidasin oma "armsas" hotellis vapralt vastu, suitsuta, esmakordselt! Uhke olen enda üle. Tagasi rootslaste juurde... Burger Kingis pettusin veits... või noh, ma ei tea, mul ei olnud väga hea enesetunne ja siis ma ei suutnud midagi valida ja siis ma valisin midagi täiesti tavalist ja siis selgus, et see oli liiga tavaline.. pihv oli natuke kõrbend ja burks oli kuiv, aga friikad olid head ja teenindus!!! Teenindus oli viimase peal, parim lihtsalt. Eestis ei kujuta küll ette et kuskil McDonaldsis või Hesburgeris viskaks teenindaja sinuga nalja ja oleks selline sõbralik ja mõnus ja mitte ainult seetõttu et välismaalane oled, see teenindaja oligi megamõnus.

Natuke shoppasime ja siis läksime tagasi paati, et teha paar tantsu ja mõned kokteilid. Pärast õhtust pidu ootas meid Tallinna sadama D-terminal ja oligi väga hästi:D

Selsamal päeval, veebruari esimesel siis, oli ka minu maailma toredaimate sõbranjede 104. sünnipäev (Katu, Päpu, Potsu, Sirka, Pätu) tunnisaunas Bamba. Selles suhtes, et võrreldes eelmise aasta tunnisauna Marina'ga oli näha tugevat arengut:D Mehed jäid meil kodudesse ja olime ainult suuremate ja väikesmate tüdrukute ja pisikeste poistega. Pärast nelja tundi kvaliteetaega Bamba saunas tuli osadel vesipiibu kihk peale ja läksime Potsu venna juurde vesikat tegema. Flirtisin seal noorte poistega (1o.klass), kellele võiksin olla ema eest:D ja pärast hiljem käisin Miku ja Alluga juttu rääkimas.

Olemegi jõudnud teise veebruari õhtusse, mil oli koolis vilistlaste õhtu ja minu viimane suitsetamise päev. Koolis ei olnud väga põnev, aga lootsin, et veel jõuab minna. Seetõttu ei jõudnudki Kristjani juurde Eurovisiooni vaatama, aga las ta olla siis, järgmine aasta ehk:)

Veel oli vahepeal semestri alguspidu Kairi juures, mis oli kõike muud kui kui see, mis on tulevastele õpetajatele kohane. Sellel pikemalt ei tahaks peatuda, aga ütleme nii, et peaaegu kõik kes olid vajalikud, olid kohal. Üks kursavend pidas muidugi paljuks Kairi juurde ilmumist ja ütleme nii, et ma olen natukene solvunud. Mulle ei meeldi kui inimesed ei täida oma lubadusi. Või noh. Tühjade, katteta lubaduste andmine on kole. Ja valetamine ka.

Ja muidu on käsil minu teine semester siin Tartumaal. Väsimus on peal ja loengutest ei saa veel sotti. Kogu aeg on selline ebamäärane olla ja tegelikult sellest ma üldse tahtsingi alustada oma tänast sissekannet ja peamiselt sellest juttu teha, et mul on kogu aeg halb tuju (juba mingi neljapäevast saati) väikeste vahepeausidega. Sõbrapäev oli täielik jura- Mupsu küll proovis mu tuju parandada ja üritas olla nii tore ja lõbus kui võimalik kui ta mind bussile saatis, aga ikkagi, nõme päev oli (ainult õhtu mitte, siis nägin oma Küllit ja Mannut ja Tiinat ja Kaisat).

Reedel tööl- arvasin et olen hirmus õnnelik kui saan jälle tööle minna. Mingid nõmedad tšekid olid, millega ma ei osanud midagi peale hakata, kliendid olid halvas tujus, samamoodi ka laupäeval ja pühapäeval- ma ei imesta üldse kui mõne kaebuse saan. Mul jalad valutasid, tuju oli halb ja tundsin, et ei tunne sellest tööst mitte mingisugust rõõmu. Tavaliselt juhtub nii ikka kui oled väga palju järjest tööl olnud, aga seekord hakkas kohe reede hommikust see vastikus pihta. Muudkui korista neid molle inimestelt eest, vabanda ette ja taha ja siis lonka oma väsinute jalgadega. Käed ja õlad ja selg, kõik on valusad, siis naerata ennast hulluks ja jutusta maailma kõige ilusamaid jutte maailma kõige igavama toidu kohta.

Täna hommikul tulin Tartusse. Juba hommikul olin tige, karjusin ema peale mõttetute asjade pärast, ei suutnud oma kotti pakkida ja olin lihtsalt kuri mesimumm. Koolis ei suutnud keskenduda ja esimeses kahes loengus olin nagu hüperaktiivne mürsik, kolmandas loengus pidin lihtsalt magama jääma, sest väsisin ära.

Üritasin täna korduvalt meenutada, kuidas A.Valton on öelnud midagi väikeste nagu väiklaste inimeste kohta.. ja ei tule meelde, et kuidas see oli. Lihtsalt mõtlesin, et kas ma mitte ei peaks tegema midagi, et muutuda paremaks inimeseks?

Võib-olla tunnengi seetõttu viha ja kadedust ja masendust, et ma ei suuda elada ise oma elu õigesti nagu tahaksin. Vanasti ikka tahtsin liikuda oma unistuste poole, praegu olen jäänud jälle kuskile toppama. Ma tean, et ma tegelikult liigun edasi ja seda on silmaga näha, aga sisemine areng on hakanud käima hoopis teistmoodi. Tagurpidi...Tõesti, tunnen end nagu puberteediealine. Vihastan ja solvun kergesti, käitun nõmedalt nagu väiklane ja vastik inimene, hoolimata sellest, et ma tegelikult ei taha nõme olla, aga ikkagi miskipärast olen...


Kui tuju kunagi paremaks läheb ja päevad mu kõhus otsa saavad, siis kirjutan rohkem ilusatest asjadest, sest tegelikult on neid maailmas veel alles....

Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.

Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:

Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.

Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.

Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.

Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.

Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?

Ma ei tea.

Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?

Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?

Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.

Õudne.

Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.

Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.

Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.

Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.

Kuidas Reisupalavikust Regina sai...

Täna öösel juhtus nii, et panin oma hingetorule nimeks Regina. Ta on umbes 14 aastane, näeb välja nagu Tokio Hoteli laulja ja tal on väga raskekujuline puberteet ja ta on kuri. Ja kuna ta on nii tige, siis iga kord kui õhk temast läbi käib, on ta veel kurjem. Ja juuksed lähevad veel rohkem turri. Ja nägu läheb karmimaks. Ma arvan, et talle ei meeldi kui ma hingan. Ja siis kui ma õrnemini hingan, siis tulevad tal puhitsused ja gaasid. Niiet lisaks sellele, et ta mul kuri on, on tal ka seedimisega asjad pisut nihusti.

Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.

Ma olen see talv juba sajandat korda haige.

Koperdaja Park Avenue moodi.

Või tegelikult peaks see olema koperdaja Park Lounge (sest ma käisin käntsa all lounge's, mitte üleval restoranis) moodi. Sest. Sest ma kukkusin täna kolme (või õigemini kahe, sest ühe jõudsin ära serveerida) kausiga brokoli-püreesupiga kõhuli. Kõht oli sousti täis ja taldrik lendas üle pea nii, et selg nägi välja nagu oleks keegi sinna oksendanud. Taldrik katki, suppi põrand täis. Juuksed olid suppi täis, nägu, riided, sukapüksid läksid katki, põlved siniseks ja liigesed valutavad ka.

Oeh.

Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.

Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...

aga kestis ta endiselt edasi:D

Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.

Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.

Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D

Ainult kaks korda tuleb veel magama minna....

.... ja siis juba näengi ma oma kiisukest. Praegu on kõige pikem periood, mil me ei näe peale juulikuist heinategu ja see on ikka päris vastik. Ma ei oska ilma Temata mitte midagi teha. Ei taha magama minna, ei taha tõusta, ei taha süüa teha ega midagi (ainult telekat tahan vaadata ja seda meeldib mulle ka siis teha kui kiisuke on telefoni otsas.. ja siis me kommenteerime nähtut- Tema Tartus ja mina Tallinnas... aga vähemalt vaatame koos telekat)

Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.

Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?



Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.

Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D