hevi metal, käisin si*al

Hommik algas üsna paljutõotavalt, ei häirinud mind isegi see pisiasi, et magasin kooli kaks tundi hiljaks. Äratuskell helises mul 8.05 ning mina mõtlesin targa peaga, et magaks 5 minutit veel ja tahtsin selle panna helisema 8.10ks... aga kuidagi juhtus nii, et ärkasin kell 10.15 ning märkasin, et olin endale äratuse pannud hoopis 8.01ks, niiet ilmselt oleksin homsel kenal laupäevasel hommikul saanud keset ööd ärgata. Äkki on lõpuks aeg hakata oma härra sõna kuulama ja mitte end üllatada nende hommikuste äratuskelladega? Ta ei saa kunagi aru, miks mul on vaja kuulda äratuskella vähemalt kaks korda.. aga ma tahan end justkui ette hoiatada, et on aeg ärgata, sellepärast panengi kella alati kõigepealt umbes 5 minutit varem kui tegelikult vaja, helisema. Need "võidetud" viis minutit und tunduvad alati niiii magusad.

Hoolimata sellest, et jäin kooli päris palju hiljaks, oli seal ikkagi tore. Näitasin teistele ka pilte, mis Joakim teinud oli ning kõik soovitasid mul hakata modelliks. Oleme Joakimigagi otsinud võimalusi, et äkki saaks ma plus-size modelliks, aga ma olen selleks natuke liiga lühike.. ja riidenumber on ka võib-olla natuke liiga väike.. aga äkki keegi ikka tahab mind face-modeliks, me vaatame.

Pärast kooli läksin pilte ilmutama ja ikka veel oli tore.

Nüüdseks muidugi on kõik muutunud, sest tahtsin olla agar perenaine ning koristada ja juhtumisi juhtus nii, et pesumasinasse sattus koos riietega ka minu lemmiklõhna-pudel, Laura Biagiotti - Laura, mille olin endale soetanud selle raha eest, mis vanemad mulle jõuluks saatsid. Et sellest materiaalsest ja emotsionaalsest kahjust veel vähe oleks, õnnestus mul riideid masinast välja võttes end selle pudeliga ka vigastada, et saaks veel füüsilist valu ka tunda.

Ja noh.. siis ma istusin seal pesuköögis pesumasina ees ja lihtsalt nutsin.

PS. Ma tean, et see on lihtsalt kõigest lõhn..