Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.
Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.
Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.
Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire
total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...
Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.
Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.
Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.
Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).
Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!
Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (
Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.
Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!
