:)

Nüüdseks oleme uues kodus elanud kaks nädalat. Sama kaua olen ka tööl käinud. Veidi on veel harjumatu see tööinimese elu, sest ma ei ole kunagi varem niimoodi töötanud. Töötanud olen küll varem, aga siis on graafik olnud teistsugune - nüüd olen kontoriinimene ja töötan üheksast viieni.. aga küll ma sellega ära harjun.

Töö on mõnus, alguses olin küll veidi aeglane, aga tänaseks on mu tempo juba päris normaalne... kuigi natuke võiks ikka veel kiirem olla. Kolleegid on mõnusad ja sõbralikud ning tööle lähen hommikuti hea meelega. Kuigi mõnel päeval on natuke raske nii vara üles ärgata ja mõnel õhtul olen nii väsinud, et ei jõua jutustadagi, olen asjadega praegu rahul.

Kodus on ka asjad paigas, mõne asja peab veel ostma.. aga nüüd tuleb natuke raha koguda ja siis juba saabki.

Ja unenäopüüdja on saanud omale kõige õigema koha.

lülita sisse vinguviiul ja kohe hakkab paremini minema!

Paistab, et mõnikord vingumine ja virisemine siiski aitavad, sest täna näiteks paistis päike terve päeva! Ei ühtegi vihmapiiska - milline rõõm! Juba hommikul, enne kui kooli läksin, sain hommikukohvi aias nautida ja päike paitas põski ja nii hea oli olla.

Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.

Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.

Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada.

Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.

Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud.

Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna.

Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud.

Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.

Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...

Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!

Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain.

Aitäh!

kivi püksi, nael kummi, sulg sappa ja tuli rauda

... ehk teisisõnu läheb mul homme maailma kõige rohkem õnne ja tarkust ja vedamist vaja. Tegelikult küll kogu sel nädalal, sest tundub, et päris paljud tähtsad asjad on muutumas (just sel nädalal) ning loodetavasti ainult paremuse poole.

Pliisik, pliisik, pliisik, kui homme läheks vaid nii nagu ma soovin, siis oleksin elu-maailma-õnnejunn kuubis!!!!

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

ärahellitatud plika?

Eile unustasin rääkida sellest, et lisaks kõigele muule tekkis mul nendest puhastusvahenditest näole allergiline reaktsioon. Vasak põsk ja lõug oli punane ja täppe täis. See meenutas mulle end peegelpildist siis, kui läksin pärast postituse tegemist hambaid pesema.

Hommikul küsis mu kallis, et kas ma ikka tahan sinna tagasi minna.. et ma ei peaks seal töötama, kui see mulle sellist stressi ja füüsilist piina valmistab. Ütlesin, et ega ma mingi nõrguke pole ning väntasin tugevat vihmasadu trotsides oma hotelli poole.

Täna aga selgus, et seal hotellis on nii mõningaid asju, mille kohta tööagentuurist mulle midagi ei öeldud. Näiteks on toateenijal aega tubade koristamiseks ütleme et 13.30ni. Kui koristad kauem, siis on see su oma probleem - palka saad ikkagi ainult selle ajani, mis paberil kirjas on. (Eile töötasin kella viieni, aga makstud oleks kella poole kaheni).. ja siis täna selgus ka see, et tüdrukud ei võta tavaliselt oma pausi välja (kuigi pausi eest ei maksta), sest muidu ei jõua lihtsalt tööga valmis.. ning pooled tulevad tööle tund aega enne töö algust oma vabast ajast, sest muidu lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tubasid tehtud.

Suurem osa sealsetest töötajatest on Poolast või Aafrika riikidest, kes ei räägi head inglise või hollandi keelt ning kel ei ole muud võimalust, kui hambad ristis see töö ära kannatada (või siis tagasi koju minna, kus sama töö eest makstav palk on 3 korda väiksem) .. aga kõik vihkavad oma tööd ja rääkisid mulle, et kui neil ainult oleks võimalus midagi muud teha, siis nad teeksid seda heameelega.. ja ütlesid, et kui mul on võimalik sealt ära minna, siis andku ma minna. Näiteks oli seal üks tüdruk, kes sööb igapäevaselt morfiini, sest tal on sellised seljavalud sellest tööst, aga võimalust tööd lõpetada ei ole, sest peab üksi oma last kasvatama. Ja no need jutud, mida ma seal täna kuulsin - hirmus!

No ja siis sai mu tööpäev läbi ja ma läksin ja arutasin seda kõike selle bossiga seal.. kes ütles mulle, et kõige tähtsam on mu tervis.. ja et kui ma ei taha või ei saa seda tööd teha, siis nad saavad aru, aga neil on kahju, kui ma ära lähen, sest ma pidavat olema tore, töökas ja naljakas.

No ja nüüd ongi asjad sellised, et preili pirtspekk oli oma elu kõige lühemal tööpostil. KAKS päeva - minu uus rekord!

Jätkan tänasest tööotsinguid. Kohtumiseni.

mõned viimatised juhtumised/tähelepanekud

* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..

* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...

* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.

* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)

* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab
* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.

rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.

tsitaat

Inimesed muutuvad, aga alati tuleb meeles pidada, et elu läheb edasi ... Elu võib tuua pisaraid, naeratusi ja mälestusi. Pisarad kuivavad, naeratused kustuvad, aga mälestused kestavad igavesti. Keegi ei öelnud, et see on kerge. Lihtsalt lubati, et see kõik on seda väärt!

Leidsin sellise tsitaadi rate.ee portaalist, ühe neiu kasutajakontolt. Kas keegi teab, kelle tsitaat see on? Natuke teenagerilik, aga minumeelest päris tabavalt öeldud.

Sess on täiega peal, elu on mõnss- veel on jäänud 4 eksamit, 2 esseed, üks kodune eksam ja umbes sada raamatut lugeda... aga 3.juuniks peaks olema kõik läbi. Siis hakkab pihta minu hull töösuvi ja ma loodan, et saan piisavalt raha panna kõrvale, et talvel vanematelt vähem raha küsida ja ehk isegi reisile minna kuskile päikese poole. Loodan, et järgmised kolm kuud kestvad piinad (valutavad jalad, väsinud lihased, pingeseisus selg, must närv jms) on seda väärt.

Rahahimu ajab inimesed hulluks, teoorias olen kõva töömees, kas ka tegelikkuses suudan vastu pidada?

Tsirkust ja leiba vol 2.

Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.

Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"

Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.

Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.

Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)

Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.

Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".

Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.

Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.

Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.

Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)

Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"

jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.

Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.

Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.

Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.

Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.

Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D

Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.

Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.

Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)

Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.

Mulle meeldib mu töö

Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.

Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.

Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.

Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.

Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.

Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.

Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D

Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D

Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D

Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.

nii ta on

Talismani/kaelakee kadumine
kassast 500 krooni kadumine
kiisu
Draamateatri "Julia"
töö, töö, töö
KOOL


kõigest sellest millalgi... millalgi siis kui on aega...

ilusat und