meie eestikeelne loomaaed

Täna istusime oma tuvide ja kassiga aias ning ühtäkki kuulen oma kalli peigmehe suust, kes parasjagu püüab tuvisid enda juurde kutsuda, sulaselges eesti keeles: "Paksi, tule siia! Tule, tule! Kuuled vä? Tule siia! Imbi, tule!"

Minu silmad läksid üllatusest nii lahti, et ma ei teagi, kas nad varem nii lahti on olnud. Minu peika ja räägib eesti keeles? Ma teadsin, et ta oskab musi küsida ja jagada eesti keeles ning mõnda sõna teab ta veel. Ta kutsub paksu tuvi Paksiks ning meie noorpaar on klassikalisel kombel saanud nimeks Imbi ja Ärni - ma ei tea, kuidas ta Imbil ja Ärnil vahet teeb, sest minu meelest on nad täpselt ühesugused. Aga no, eks härra peab ikka oma linde teadma.

Lindudest veel nii palju, et eile oli näiteks meil köögiakende vahele kinni jäänud üks kuldnokk, kelle mu härra ära päästis ja täna hommikul jalutas Paksi meil elutoas ringi. Oh õudust! Ma ikka üritan enda linnuhirmu maha suruda, aga kui ma kuulen tiibade plaginat, siis hakkab mu süda nii kiiresti puperdama ja kananahk tuleb ihule, õudne ikka. Ja eile kui see kuldnokk oli köögi akende vahel, siis pidin ausalt hirmu kätte ära surema.. jooksin suure kisaga üles meie magamistuppa ja ütlesin härrale, et ta peab ruttu ruttu alla minema, sest seal on midagi nii õudset!

Täna käisime Hilversumis üht korterit vaatamas. Korter oli väike, aga ilus. Loodame selle endale saada (aga seal oli veel teisigi vaatajaid ja me ei tea, kas meil veab.. aga võiks ju).

Muidu oleme käinud ikka kohtingutel, väljas söömas ja jäätisega maiustanud. Ja kokanud. Ja ühel päeval käisime rannas ka. Mul ju nüüd uued bikiinid, ei tea, millal uus bikiinivorm saabub... aga arvestades neid toitumisharjumusi, mis meil siin peres kombeks on, siis tundub et vist ei iial.

Pildil on Imbi. Või Ärni. Tont seda teab, kumb.

the world is your kiluvõileib

Gustave Caillebotte "Still Life with Oysters"

No, ega ei ole midagi teha, rumalust ei sünni patta panna ega vaid enda teada hoida, seega jagan vahvaid avastusi ka teistega. Käisime täna Van Goghi muuseumis... ja ühtäkki näeme Maikega üht pilti, mispeale kostub peaaegu kooris: "Ooo, kiluvõileivad! Ja viin!" Pärast olukorraga tutvumist saime naerda head kõhutäied, mida kolme sõnaga kokkuvõtvalt võiks nimetada: Matsid käisid muuseumis.

Et siin mõistusega viimasel ajal just väga hiilata ei ole, siis saime üleeile maha peetud ka ühe huvitavamat sorti jaanipäeva, millel minul elus on au olnud osaleda. Jaanipäeva tähistamist alustasime (Maike, Tanel, Raido, üks saladuskatte alla jääda sooviv persoon, minu peiks ja mina) pitsi Viru Valgega ning seejärel liikusime kõik kuuekesi kanali äärde, et seal siis meeldivalt jaaniõhtu mööda saata. Tutvustasime minu härrale eesti rahvalaule ja -tantse ning kohalikku jaanikultuuri (ehk siis seda, et põhiliselt surevad jaanilaupäeva paiku inimesed kas uppumissurma, kukuvad lõkkesse või lähevad autodega hulljulgelt seiklema) ning hüppasime kõik agaralt paadisillal üle küünla.

Minu sõber vaatas seda kõike pealt ning vangutas pead, aga ega talgi ei jäänud muud üle, kui üle küünla hüpata ning loota, et vette või tulle ei kuku. Autoga me sõitma igaks juhuks ei läinud, aga ratastega küll. Tegelikult sai meil seal täiega nalja ja mul oli nii hea meel, et me just niimoodi selle õhtu veetsime. Nägime tee peal ka soomlasi, kes küsisid, et kas me oleme eestlased ning soovisid meile häid pühi. Milline rõõm! Tagasi kodus olime juba enne südaööd ja rõõm mahapeetud peost suur.

Eile käisime jällegi härraga puu- ja juurviljajahil ning pärast otsustasime, et peaks vahelduse mõttes ühe kohtingu maha pidama. Mõtlesime pikalt, et kas minna kinno või kohvikusse või restorani või hoopis mõnda neljandasse kohta, kuid välja mõelda ei suutnud. Otsustasime, et lähme linna ja siis otsustame. Kõigepealt käisime ühes kohvikus, kus jõime mangomahla... seejärel läksime ühte türgi restorani, kus tema sõi shoarmat ja mina falafele...siis läksime ühe kohviku väliterrassile, kus jõime konjakit ning siis saime Maikega kokku.

Viisime Maike ühte baari, kus mängitakse põhiliselt rock-muusikalt, aga kus muusika ei ole liiga kõva ega rahvast liialt palju. Oma interjöörilt meenutab see baar veidi Krooksu. Selles baaris on täiega naljakad baarmänid. Kaks kutti, kes on sellised, pikkade juustega rokipoisid.. aga natukene nohiklikud ja kõnnivad sellisel hüpleval sammul. Üks neist oli natuke purjus ka ja tegi seal meile nalja ja tõi lauale EuroShopperi krõbuskeid ja soolapulke. No ja me ikka naersime seal kolmekesi neid baarmäne ja nende nalju. Mingi hetk oli see üks baarmän minu juures ja järsku tõstis nimetissõrme üles, justkui oleks talle just selsamal hetkel midagi väga olulist meenunud. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi minu juures tikutopsisuuruse nahktagiga ja ütles kuulsad sõnad: "Ma arvan, et see on sinu suurus". Vaatasin seda jakki ja siis talle otsa ning siis jälle seda jakki. Ei pidanud just väga keenius geeniast olema, et taibata, et seda jakki võin endale heal juhul varba otsa proovida sikutada. Baarmän seletas, et see jakk on seal juba kaks kuud seisnud ja et tema arvas, et mulle võiks see äkki sobida. Pakkusin välja, et ehk võiks ta seda jakki Maikele pakkuda, sest tema on just täpselt nii suur, et tikutopsisuurusesse jakki mahtuda. Ja nii läkski! Jakk oli täpselt Maike suurus ning sobis talle hästi. Kõigil hea meel.

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

slapen: ik slaap, je slaapt, hij/zij slaapt. wij/jullie/ze slapen

Uni uni uni. Kas teate, mitu korda ma täna olen magama jäänud ja jälle üles ärganud? Arvan, et vähemalt viis! Kuigi läksime eile õhtul päris vara magama (nii südaöö paiku), ei ole mul siiamaani sellist tunnet, et oleksin välja puhanud (kell on 16.00). Esimest korda ärkasin täna üles kell 8. Või noh, mina ei ärganud ise midagi üles, mind ÄRATATI üles, et ega ma juhuslikult kohvi ei soovi juua. Minul oli torrtorrtorr, kes see ÖÖSEL kohvi joob?! Vaatasin aknast välja ja ütlesin, et kell on ilmselt mingi viis (kuigi väljas oli juba natuke valge, pidin ikka liialdama). Igatahes minu kallis sõber ütles, et ta otsustas, et võiks valmistada meile kohvi ja siis ära minna, et kas ma ka soovin kohvi juua? Pobisesin talle vastu, et tehku, mis tahab.. kui ta umbes ühe sekundi pärast aurava kohvitassi mulle nina alla pani, siis võtsin vaevuks istuli tõusta ja veel natuke toriseda, et mina saan üks kord elus kaua magada ja sel nädalal on see ainuke päev, kus ma kuhugi ei pea hommikul minema ja tema ajab mind keset ööd üles, ainult selleks, et siis minu juurest ära minna, et oleks siis võinud vähemalt salaja minema hiilida, et mul lasta magada.. Tema muudkui vaatas mind ja silitas mu põlvi ja naeris, minul oli, et mis siin nii naljakat on. Siis ta ütles veel midagi sellist, et ega ta igaveseks ära ei lähe, küll ta tagasi tuleb. Lõpetasin oma kohviga ja ronisin teki alla tagasi, umbes 20 sekundit hiljem oli ka härra teki all. Küsisin, et mida ta enda meelest teeb, et ta pidi ju kuskile minema? Selle peale öeldi mulle ainult, et kes see normaalne inimene ikka keset ööd välja läheb.. et ta oli lihtsalt ärganud üles, sest pidi vetsu minema ja siis mõtles, et üllatab mind kohviga, aga et ma olin nii huvitavalt üles ärganud, siis ta mõtles, et mängib muga natuke lolli ka.

Mul oli muidugi uni läind, tema hakkas magama jääma, aga ega ma üksi ka ei pea üleval olema, kui mind juba keset ööd on üles aetud. Küsisin hoopis, et kas ta tahaks veel kohvi juua ja minuga koos kööki tulla kohvi tegema ja siis nt aias lumehelbeid vaadata ja kohvi juua... läksimegi koos alla, naersime, võib-olla natuke liiga kõva häälega, sest teised veel magasid ja siis järsku ma tundsin, et olen NIII väsinud, et kukun jalapealt pikali. Tulime tagasi magama, magasime umbes tund, aga siis ärkas Bart üles ja hakkas koridoris kõrge häälega ja kõvasti laulma ja mõne aja pärast hakkasime kuulma ka klaveril Bohemian Rhapsody ja Türgi marsi mängimist. Mingi hetk jäime uuesti magama, äratuskell oli meil pandud kella 12ks. Kui kell helises, tundsin, et olen väga värske. Minu sõber pidi kella kaheks minema kohtumisele, seega pidi ta mingi kella 1 ajal siit ära minema (auto seisab meil parklas siiamaani, juba 3 nädalat ei ole paigalt liikunud). Küsisin ta käest, et kas ta tahab kohvi. Silmad kinni vastati mulle unesossuka häälega, et kohvi ei soovita, aga natuke magada võiks küll veel. Siis küsisin, et aga äkki soovib ta teed. Vastuseks sain jälle ei. Siis küsisin: aga musi? Vastus oli jälle ei, aga samal ajal kui ta seda ütles, siis läksid huuled juba prunti. Tegin talle selle hommikumusi ja alustasime kolmandat korda oma päevaga. Sõime siis siin hommikust ja istusime elutoas ja siis ta juba pidigi ära minema. Saatsin ta uksest välja ning ise tulin üles, et hollandi keelt õppida, panin veel raadio ka mängima.. ja siis juhtuski nii, et äkki oli kell saanud 15.40, ma olin kaks tundi siin toas maganud! Ja kui aus olla, siis magaks veel, aga ma ei saa, sest lubasin oma nunnukale, et kella kuueks on mul kõik õpitud, siis saame koos minna uisutama või kuskile (kui me täna uisutama ei lähe, siis lähme homme!).

Mul kurk valutab ka, võib-olla olen natuke haige ja sellepärast olengi selline väss ja hommikul olin selline torrtorr, tavaliselt ikka ärkan naeratus kõrvuni üles, kui tema mu kõrval on.

Ja muidugi ärkasime öösel kassi pärast ka umbes sada korda üles. Talle meeldib öösiti meie peal käia ja siis ennast sügada ja lakkuda ja tekitada igasuguseid imelikke hääli. Täna olid need hääled nii hullud, et minu kallis juhatas kassi lihtsalt toast välja ja blokeeris kassiukse.

Nüüd ausalt hakkan õppima, sest kell aina tiksub!

superšokk

Üleeile käisime shoppamas, ostsime mulle kahed teksad (ise ostsin, aga härra aitas valida) ja käisime niisama linna peal ringi. Õhtul otsustasime, et on parem kui ta ei tule ööseks siia, sest ma ikka tunnen end ebamugavalt, kui mul kogu aeg külaline on. Niisiis magasin siin üksi ja juba jõudis kätte eilne hommik ja juba keskpäevgi kui sain härralt sõnumi, et ta peab oma telefonile krediiti laadima, siis saab mulle helistada. Olin siis siin kodus ja mõtlesin, et millal siis omale krediiti laetakse - ise ka ei helistanud. Ja siis juba jõudis kätte õhtugi.. ja mõtlesin, et lähen vara magama, nii umbes kümne paiku.. Keerasin end ühelt küljelt teisele ja kell oli juba üksteist ja juba oli saanud isegi kaksteistki.. und ei tulnud, sest üksinda on kuidagi jälle harjumatu magada ja imelik oli ka see, et ta polnud ikka veel mulle helistanud... ja siis kui kell oli juba natuke rohkem, jäin kuidagiviisi magama.

Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.

Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!

viis võimalust

Nagu ikka meil Riiamäel kombeks on, on ka tänane õhtu möödunud peamiselt arutades inimsuhete teemadel. Üsna ühene järeldus oli meil, et paaris olevad inimesed peavad olema enam-vähem samal tasemel kas teadmiste suhtes või välimuselt. (ma tean, see lause kõlab nii imelikult, aga ma üritan seda natukene lahti seletada) Noh, et kui sa ei ole just maailma kõige ilusam inimene, siis ilmselt on ka su kaaslane keskpärane (ja kui tavaliselt nii ei ole, siis kindlasti võib kuulda kommentaare stiilis "miks selline inimene, SELLISEGA ringi käib" vms) või kui oled omandanud doktorikraadi, siis tõenäoliselt ei ole su kaaslane kahe muusikakoolilise algharidusega....

Veel jõudsime järeldusele, et see ei saa olla nii, et maailmas on ainult üks ja õige... neid peab ikka rohkem olema.. mina arvasin alguses et kolmkümmend, aga siis minu kallid riigiteadlastest elukaaslased hakkasid huvi tundma, et kustkohast selline arv... jõudsime siis järeldusele, et võib-olla on maailmas rohkem võimalusi, aga Eestis peaks neid olema umbes seitse.

Siis aga tekkis mul küsimus, et kui ma olen kolmel korral oma elus vähemalt aasta aega uskunud, et see inimene on minu jaoks õige, kas ma siis olen kasutanud oma seitsmest võimalusest ära kolm? Sest näiteks nendest kolmest inimesest kahega ei oleks mul praegu vist mitte midagi teha, sest ma tunnen, et ma olen ise nii palju muutunud, et mul võib-olla poleks isegi millestki rääkidagi nende inimestega enam.. noh ja siis jõudsime kompromissile, et olen kasutanud ära oma Eesti võimalustest kaks. Nüüd võib natukene tunduda, et me poolitasime siin härrasid, aga tegelikult me siiski seda ei teinud, arvasime et oleks lihtsalt aus nii mõelda. Et siis viis võimalust on veel alles. Muidugi, kui ma suureks maailmaränduriks saan, siis võivad mu võimalused veel paremaks minna, sest mina arvan ikkagi et maailmas peaks olema umbes kolmkümmend inimest, kes vastavad kriteeriumile See Õige. Siis aga mõtlesime, et tegelikult on väga raske olla suhtes inimesega, kes tuleb väga teistsugusest kultuurist. Või noh, see on võimalik, aga siis peab üks suhtes olevatest pooltest kogu aeg alistuma ning see ei tundu meile just kõige parem, sest leidsime, et paarissuhtus on võrdsus või mingisugunegi "sarnastel alustel" suhtumine oluline. Et siis äkki ikkagi on oma riigis vaja leida omale kaaslane kolmekümne hulgast?

Veel otsustasime, et kui ma näiteks peaksin mingil põhjusel oma kätest ilma jääma, siis oleksin päris edukas vasakujalgne kunstnik... ning kindaid saaksin ikka kanda, sest varbad ei ole mul just maailma kõige lühikesemad.... Harjutasin ka natuke joonistamist ja arvan, et olen jalaga joonistamises andekam kui käega....

Ja täna juhtus minuga selline lugu, et kohtasin oma vana klassiõde, kellega suurest rõõmust kallistasime sellise hooga, et ta prillisang läks pooleks. Ja siis ma kuulsin: "Sälliiii!! sa lõhkusid jälle mu prillid ära!" ja mul oli, et mida.... ja siis kuulsin et ka kümnendas klassis olin ta prillidelt saanud lahti ühest klaasist... noh... te ju teate, et kui midagi on võimalik lõhkuda, siis ma sellega ka hakkama saan


____________

Ja meie populaarteaduslikku arutelu suhete teemal ei tasuks päris puhta tõena võtta. Jätkan nüüd oma litereerimist ning lasen oma kallitel elukaaslastel edasi hulle professoreid mängida, kes peavad päevas umbes 1000lk lugema Väga Tähtsat Poliitikajuttu.


Õppimine on lollidele!


___________

ps. ma nägin täna unes suurt veeuputust, mis oli tingitud lume sulamisest.. siis keetsin veel gaasipliidiga vett nii, et leegid tõusid igalt poolt... ja ärkasin hommikul sada korda üles, sest nägin kogu aeg unes, et kell on juba 12.16, aga ma pidin juba kella kümneks koolis olema...

ebanormaalne!

Oeh, siin maailmas on ikka nalja saanud...

eelmine nädal käis mul külas Jo.. olime koos Tartus ja käisime Tallinnas ka... noh, juhtus igasuguseid huvitavaid asju, nt oleksin peaaegu peksa saanud Tallinnas ja Tartus sain istuda raekojaplatsil asuvas lumelinnas Jo, Kairi ja siis ühe austraallase ja tüübiga Walesist. Kell oli vist mingi kuus hommikul ning öölokaal half past five oli juba suletud:P

ja nüüd pean toibuma sellest, et preilid Tallinnast käisid mul külas... no, olgem ausad, see oli ikka väga hull! Ma ei suuda meenutada, millal viimati ma nii palju naersin... ma ei saa ennast isegi normaalselt liigutada, sest selline tunne on nagu oleksin peksa saanud + käinud mingis eriti retsis kõhulihastele mõeldud trennis... no päriselt... mul oli laupäeva õhtul väga tõsine hirm, et lihtsalt suren naeru kätte....

Aga õnneks on nüüd nali läbi.. ja tuleb hakata koolitööga suurema hoolega tegelema, sest neljapäeval sõidan Soome kolmeks päevaks.. ja 9.-25.03 võib mind kohata Belgias.. ja tõenäoliselt vahepeal natuke Hollandis ka.

tsutsufrei!

Tsirkust ja leiba vol 2.

Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.

Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"

Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.

Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.

Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)

Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.

Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".

Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.

Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.

Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.

Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)

Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"

jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.

Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.

Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.

Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.

Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.

Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D

Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.

Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.

Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)

Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.

Tsirkust ja leiba

Seda te ju teate, et nalja saab minuga ikka. Nii ka täna. Ja eile ka:) Minu kõige lähedasemad peaksid teadma, et eriti saab minuga nalja hommikuti, kui ma ei jaga veel maad ega ilma.



Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D



Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.

Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.

Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.

Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.

Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.

Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.

Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.

Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)

Vanaemad aferistideks:D

Ei, mu lasnamäe vanaema mõistab vahel nalja ka:D

Jutt käis sellest, et kas vene õigeusust saab välja astuda.

"Ma olen täiskasvanud inimene, võin usku vahetada kui tahan. Mina olen luterist, tahan- liitun mormoonidega, või hakkan hoopis baptistiks, budistiks, ateistiks või aferistiks. Igale poole võin minna, kuhu aga tahan. Meil siin Eestis on usuvabadus:D"


Täna neid nalju siin meie peres saab:)

Hommikunaljad

Kiisu mõni hetk tagasi, hommikukohvi-söögilauas:"Tead, ma mõtlesin, et peaks ise sinna Riigikokku kandideerima. Ma ei suuda enam välja kannatada, mis siin riigis toimub"

Ja rohkem ei öelnud ta midagi, selline naljapoiss ta mul ongi:D

Muidu on meil hästi. Täna on meil tähtpäev:)


Ja mina olen haiguslehel, teisipäeval arsti juurde.
Tõbistaja-kiisu olen.