Jälle kuu läinud nagu naksti..

Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.

Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.

Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.

Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.

Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".

Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)

Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.

Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)

...

... ja see ei olnud demagoogia ega midagi muud kah. Mu eesti keele õpetaja ilmselt kukuks pikali selle eelmise lause eest... aga tõesti:

rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...

Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)

Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...


Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.

Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.

Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.

Nostalgia in da hauss.

Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.

Haiku meid bai Sälli:D

Uskumatu?!

Lihtsalt uskumatu, aga ma tõepoolest saan täna oma kodus midagi siia kirjutada?!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.

Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.

Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)

Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)



Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...

Inimesed, tehke head!

Haalu haalu

Ei ole ma kuskile kaduma läinud. Ainult et mu uus arvuti ei võta bloggerilaineid üles, miskipärast ei saa sisse logida.

Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.

Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D

Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D

Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.

Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.