pakiraamil istumisest ja õunakoogist

Jälle on kätte jõudnud reede. Minu jaoks tähendab see seda, et koolinädal on läbi ning saab asuda nautima nädalavahetust kallima seltsis. Viimasel ajal oleme jaganud oma olemisi ja aega kahe kodu vahel, mis omakorda tähendab seda, et elamine on kogu aeg kotis kaasas ning jalgratta pedaalid on kõvasti koormust saanud. Minu kodust tema koduni on umbes 10km ja mõnikord saan seda vahemaad vändata mitu korda päevas - see on hea trenn ja mõnus koormus, aga pean ütlema, et ega ise väntamisest pole vähem koormavav seda vahemaad läbida pakiraamil istudes. Kuigi pakiraamil istumise juures on paar head külge, näiteks et saab paremini jälgida teisi inimesi ja saab hoida ühelt nummarilt ümbert kinni ja tunda tema kõige mõnusamat lõhna. Ja veel meeldib mulle pakiraamil istudes kõvasti naerda, sest asjad tunduvad siis nii naljakad. Ja kui mu numpar küsib, et mille üle ma naeran, siis pean end tavaliselt tükk aega kokku võtma, enne kui saan talle nalja edasi rääkida. Igatahes, minu algne hirm pakiraamil olla, on täiesti kadunud.

Ma pean rääkima ka sellest, et olen viimase nädala jooksul vist teinud umbes 5 õunakooki. Härra ja ta perekond on mu koogist nii vaimustuses, et mul isegi paluti seda oma "äiapapa" 70. juubeliks teha. Kogu suguselts oli koos ja ma olin nii hirmul, et äkki ei tule kook välja ja äkki ei oska ma piisavalt hollandi keelt ja jätan endast rumala mulje. Õnneks läks kõik väga hästi - kook maitses kõigile; keelega sain ka hakkama - lausa nii hästi, et kõik arvasid, et olen siin kaua elanud (üks naine ütles, et ma vist ei ole Hollandist pärit, et mul on aktsent juures).. aga noh, ma räägin lihtlausetes ja kasutan neid sõnu, mida tean. Igatahes ütles mulle mu härra täditütar: "Tere tulemast meie perekonda!!".

Ja endiselt otsime oma korterit, niiet kui keegi teab Amsterdamis kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks korterit umbes 800euri eest kuus (suht ebatõenäoline, aga see oleks meile ideaalne), siis andke endast märku. Sest ausalt, ma olen juba natuke väsinud sellest kahe kodu vahel pendeldamisest. Aga noh, me ei anna alla ja küll me endale varsti oma kodu ka saame. Ja kui me juba kodu saame, siis on mulle lubatud ka isiklik muffinivorm ja mikser. Ja oi, kus ma siis alles küpsetan. Kuigi samas ma ei tea, kas see on hea mõte, sest kui me siin nii palju maiustame, siis varsti ei peagi koogitaldrikut käes hoidma, vaid võib ilusasti kõhule selle toetuma panna. Aga praegu on veel olukord kontrolli all (kuigi ma olen tänase seisuga 1.4kg ülekaalus), vähemalt nii kaua, kuni saan oma igapäevast rattasõitu nautida (sest siiski siiski, mõnikord reisin ka sadulal olles).