i was born in a system...

Üleeile kuulasime lugu, mis mängis suvel tema autos, kui kohtingutel ikka käisime. Mäletan, kuidas sõitsime mööda linna ja kiirteid ringi, muusika mängis suhteliselt kõvasti ja meil olid naeratused kõrvuni. Seda lugu kuulates tekib mul kätele kananahk ning seest hakkab keerama. Ja silme ette tulevad nii ilusad pildid meie esimestest ühistest nädalatest.

Kuigi, kui tema sellele loole kaasa laulab, siis asendab ta sõna Babilonia sõnaga Estonia. Ja see on nii naljakas ja armas.

Et aga praegu on ta autoga üks suuremat sorti peavalu (ei tea, kas seda parandada või maha müüa või ära anda vms), siis oleme viimastel aegadel ikka jalamehed olnud ning veel viimasematel aegadel oleme vuranud kahekesi minu helerohelisel rattal. Proua pakiraamil, käed ümber kõige nunnuma ning suu kõrvuni. Ja ega tänavatel olijadki seda tähele panemata ei jäta. Inimesed naeratavad meile ja lehvitavad ja meie muudkui sõidame. Kuigi jah, peamiselt oleme sõitnud Vondelpargis, seal ongi kõik sellised naeratamis- ja lehvitamistujus kogu aeg. Ma ei oleks kunagi uskunud, et julgen pakiraamil istuda ja end kilomeetrite kaupa sõidutada lasta. Aga näete - temaga julgen. Ja hea on!

Leidsin ühe pildi ka Internetist. Täpselt nii ma seal taga istungi ja mulle tundub, et see piltki on tehtud Vondelpargis, kus me põhiliselt piknikutamas ja parte söötmas käime. Ahjaaa - ma ei olegi ju sellest rääkinud teile! Mulle tundub vist, et ma hakkan oma suurest linnuhirmust üle saama, sest näiteks eile julgesin ühte parti käest toita! Aga noh.. pardid on sellised pehmed ja ma ei arva, et nad võiksid mind väga vigastada, nagu tavaliselt varestel ikka kombeks on. Igatahes, võitleme jõudsasti mu linnuhirmuga ja käime parkides neid toitmas ja vahepeal ikka sööme ise ka!