pühapäev, detsember 23, 2007
pühapäev, november 25, 2007
Oh issand, kuidas ma neid tüdrukuid armastan:)
Eile oli siis kauaoodatud Kixa ja Poku sünnipäevapidu.Kõigepealt peaks mainima, et ma oleks võib-olla selle aasta parima peo maha maganud, sest olin õhtul söönud nii mõnuga valuvaigisteid, et ärkasin alles õhtul kell 16.30 ning sedagi seetõttu, et Tiina helistas mulle. Kui rääkisin temaga telefonis, nägin, et väljas on pime, arvasin et Tiina on kuskil peo peal ja helistab mulle ja et parasjagu on varahommik. Peaaegu hakkasin temaga riidlema, aga siis ta ütles, et mis ma magan, kell on pool viis. Ma kohe üldse ei uskunud teda, et kell on õhtul pool viis:D Ärkasin siis jooksuga üles, läksin dushi alla, panin peale mõnusa muusika ning hakkasin oma loppis nägu mukkima. Vasak näopool oli omadega ikka jumala paistes. Tegin muki, panin selga sellesama kleidi, mis oli minu põhiline Naxitrall Martjoki pidu- ja tavalise päeva kostüüm. Mahtus ikka veel, kuigi ta pole kunagi nii ümber mulle olnud:D Kuna see kleit oli märkamatult nii lühikeseks jäänud, siis keerasin allääre sisse ning tegin sellest pluusi ja alla panin pidupäeva seeliku ja pidukingad. Nii uhke oli kohe:)
Kõndisin siis kõps-kõps Kixa poole. Kohal olid juba Kixa ja Poku ning pisike Kristofer. Potsu perekonnast olid esindatud ta ise, tema kõhubeebi ja väike Kristofer Mirko. Mirko oli natuke jonnine, aga Kristofer tatsas ringi nii mis hirmus. Järgmisena saabus meie meeldivasse seltskonda preili Katu, kes oli jätnud Emma Charlotte'i koju. Küsisime kas Kixa ja Poku vajavad köögis meie abi- iseteadlikud skorpionineiud teatasid, et kui me tahame, võime katta laua, aga kööki nad meid ei lase:D Läksime siis tuppa ning kõlas jälle uksekell. Seekordseteks saabujateks olid preili Päpu ja Pätu isiklikult:D Kogu me seltskond liikus jälle esikusse, et külalised vastu võtta. Mul oli kõhus selline põnevus sees nagu oleks enda sünnipäev! Tahtsin muudkui külalisi tervitada ja vastu võtta:D Aga eks see olegi nii, et kui on P-Gängist kellegi sünnipäev, siis on kõigil teistel ka õnnepäev. Või kuidas see meie laul käibki:)
Toidud said valmis ja meie tahtsime kõik pidu, aga Sirka polnud veel kohale jõudnud. Tegime talle väikse kõne ning selgus, et ta ei soovigi süüa, sest ta oli just parasjagu oma isa sünnipäeval. Preilid serveerisid meile tomati-püreesuppi kreeka pähklite ja juustuga (jah, kas te kujutate ette, minu sõbrannad võtsid oma menüüsse püreesupi, sest nad teadsid, et ma ei saa midagi eriti süüa oma suu-invaliidsuse tõttu. Ning nad ei teinud ainult mulle mingit nalja, vaid kõik said nautida püreesuppi. kas te kujutate ette?!:)) ning sinna kõrvale olid väiksed juustu-singi-tomati ahjusaiad. Pearoaks olid ahjukartulid peekoni ja verivorstidega. Selleks ajaks olid kõik ennast juba nii täis söönud, et ei tahtnud eriti see sisse mahtuda. Vahepeal oli meie juurde saabunud ka preili Sirka ning siis tegime tervitus-shampuse (tegelikult see oli vahuvein, aga meil oli uhkushoog) ringi. Noh, mina muidugi ei teinud, sest ma ei tohtinud vahuveini juua. Ning siis saabus kõige põnevam osa. Mõtlesime, et mida laulda, et meie "Kui on (Nimi) sünnipäev/pensipäev/vanadekodupäev/sünnipäev, siis on meie õnnepäev" laul on jälle ringi täis teinud, et peaks midagi muud laulma.. siis laulsime "Ta elagu'd" No ikka täitsa hull. Ma olen seda alati puhta pensionäri lauluks pidanud. Laulsime ikka mitu korda ja kõva häälega. Siis saabus kinkide üleandmine. Selleks puhuks oli meil lausa hädavajalik tõusta püsti ning mitte niisama püsti vaid toolide/diivanite peale püsti. Seisimegi siis kõik kaheksakesi ümber laua, toolidel ja diivanitel püsti ning kõigepealt laulsime Pokule sünnipäevalaulu, milleks oli "Ta elagu" Kixa tegi meile ka lavalise liikumise . 
(Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D 
Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime.
(Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D 
Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime. 
Siis hakkas pihta koogisöömine ning heietamine. Otsisime üles vanad Kixa albumid ja hakkasime oma heietustega pihta. Vergiskäigud, kes kus magas ning kuhu kraavi kukkus. Kuidas Päpu magas nii, et põsk oli aknast väljas ja kuidas pool nägu oli sääsehammustusi täis. Kuidas Kixa ja Katu olid jooksnud pimedas vastu traataeda ning kukkunud mõlemad kõhuli. Kuidas Potsu ja Päpu magasid kuskil põõsa all (nad ise muidugi väidavad, et nad rääkisid juttu).. Arutasime et meie P-Gäng on selline juba seitsmendat aastat. Mõtledsa, viimased seitse aastat on need kaheksa tüdrukut käinud koos, jaganud üksteisega oma suurimaid rõõme ja muresid. Osad meist on kauem tuttavad/sõbrad olnud, aga P-Gäng tervikuna on ka juba päris vana. Või noh, juba nii vana, et võime sünnipäevadel laulda üksteisele "Ta elagu'd" Naersime nii, et kahju neist vaestest naabritest. No kõik meie teod on ikka puhta segased olnud. Ning mis kõige imelikum, meie emmed ja issid on ka meie sõprusest vaimustuses. Nii kui tuleb sisse sõna P-Gäng, siis on hoopis teistmoodi. Juba siis kui olime nooremad, lubasid meie vanemad P-katega meid alati välja. See on kuidagi selline... usaldust tekitav hullukari:D
Mäletame kõik, kuidas nutsime üheksandas klassis, et meie teed lähevad nüüd lahku. Aga kus sa sellega. Põhikooli lõpetamisest on varsti viis aastat möödas, osadel meist on lapsed, Katu on isegi abielus, aga ikka, IKKA saame kokku ja teeme nalja. Minuga on kohe nii põnevasti läinud, et elan lausa Pätuga koos. Ning kui on mure, siis kellele veel seda rääkida kui mitte neile?
Leppisime kokku, et P-Gängil tuleb mälestuspäev, 2009 aasta juulikuus. See peab siis olema selline aeg, kus keegi ei ole rase, et saaksime kõik koos teha sellist nalja nagu vanasti. Jooma peaks pliskat ja peeti ning ringi peaks jooksma ilmtingimata kas karnevaliriietes või riieteta. Nii hea on ikka kui oled oma maailma kõige õudsama pubekaea maailma kõige toredamate inimestega veetnud. Lihtsalt niiväga armastan oma tüdrukuid!
Sõime siis seda kooki. Taldrikuid pold enam kellelgi. Kõikidel olid koogivõrud suude ümber, sõime näppudega ja naersime vahetpidamata. Kas te kujutate ette, et kui siin maailmas on võimalik üldse ennast täiesti vabalt tunda, siis on see just nende tüdrukutega?
Siis tegime grupipilti. Haa, panime fotoka riiulile ning üritasime seda asja tasakaalu saada. Pätu opereeris mingi peegliga, et näha kuidas inimesed peale jäävad:D
Kui kell hakkas lähenema südaööle, siis hakkasid Potsu ja Poku ning väiksed Kristoferid Tartu poole sõitma ning Katu läks koju. Meie Kixa, Sirka, Pätu ja Päpuga jäime veel pittu. Tüdrukud tahtsid minna Hollykasse Terminaatorit kuulama, mul ei olnud erilist isu, aga nad rääkisid mind nõusse.
Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47.
Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47. Hollikasse jõudsime täpselt sekund enne seda kui oleks olnud juba liiga hilja. Vedasime endid trepist üles ning tegime väiksed tantsud. Klubi kohta oli seal väga kummaline muusika seekord. Mingi rocki-pidu oli ning seega lasti seal enamasti kõike sellist muusikat, mida tavaliselt ööklubis ei kuule. Pigem sellist muusikat, mida mina kuulen vaid mõne oma kursaõe juures, isa arvutist või raadiost Radio Mania:D
Rokkisime täiega nagu öeldakse. Tants ja trall oli taevani, naerda sai nii mis hirmus. Mingi aeg tuli Terminaator lava peale ja siis nagu rohkem kuulasime ja laulsime kaasa ja natuke tantsisime ka.
Kui kell sai vist mingi kolm või midagi või ma ei teagi, siis mõtleisme, et läheks Kixa juurde tagasi. (Mina, Pätu, Päpu ja Kixa. Sirka oli vahepeal koju läinud) Kuna me õhtul ei jõudnud väga pearooga süüa, siis tegime Päpuga sellest uue värgi. Tegime ahjukartulitest kartulivormi juustuga või midagi sellist:D Igatahes ahjuplaat sai tühjaks söödud. Mingi hetk hakkas Pätul juba pohmell vist. Tahtis valuvaigistit ja ütles, et tal on nii külm, et nüüd on vist kõik. (Klubis suutis Kristjan ajada Pätu pükstele paraja koguse õlut. Nii mõnna.) Päpu luksus nagu segane. Naersime tema üle ja temaga koos:D Kixa oli ka peale söömist väga näljane, rääkis vaid burksidest ja hot dogidest, mina olin teki all ja naersin. Hääl oli jällegikord ära karjutud, põsk hakkas ka nagu jälle rohkem valutama, pidin uuesti valuvaigistit võtma.
Natuke pärast viit tuli Sirka meie juurde ning Pätu ja Päpu läksid koju. MÕne aja pärast otsustasin ka, et ronin teki alt välja ja lähen koju, on aeg:)
Kõmpisin hommikupimeduse ajal oma Mustamäel. Majade vahel kus kõik on nii oma, aga samas praeguseks juba üsna hirmuäratav. Kunagi ei tea, millise nurga tagant sulle mõni taskuvaras, pätt või narkomaan selga hüppab. Kõndisin, laulsin omaette.. ning tuju oli nii hea.
Kui koju jõudsin, avastasin et pean emmega voodit jagama, sest Marken oli meil. Ronisin talle kõrvale ning ta küisis, et kuidas mul läks.. ma ütlesin et maailma kõige paremini. Et oli nii tore, et ma ei oska seda sõnadessegi panna. Arutasime natuke puberteedieast ning viimane, mida enne uinumist kuulsin oli. "Jah Sälli, sinu puberteet oli ikka õudne. Või noh, mis õudne. Kõige õudsem oli see, missuguseid riideid sa kandsid, ma kohe ei julgenudki sinuga mitte kuskile minna...."
Aga minu P-Gäng julges. Armastan neid tüdrukuid nii palju, et lausa valus on:)
neljapäev, november 22, 2007
Tegelikult...
Tegelikult on asi nii, et kirjutasin eile öösel siia ühe sissekande, mille kustutasin nüüd ära. Selles suhtes, et kõik oli tõsi, mis ma kirjutasin ja isegi hommikuse peaga tundus asjal mõte sees olevat. Lihtsalt ma ei tea, Nele võib solvuda selle asemel, et sellest olukorrast midagi õppida ja seda pole vaja. Selles suhtes et eile tundus siin loos olevat väike kasvatuslik point (hingelt pedagoog, näete:D), aga täna ma leian, et ma ju ei tunne teda nagu tema ei tunne mindki ja tont seda teab, äkki solvub hoopis.
Ja solvamine ei olnud minu eesmärk.
Lihtsalt ma loodan, et ta saab aru, kuidas mina neid asju näen.
Ja solvamine ei olnud minu eesmärk.
Lihtsalt ma loodan, et ta saab aru, kuidas mina neid asju näen.
kolmapäev, november 21, 2007
Kolmeteistkümnes haiguspäev
Üleelmisel neljapäeval jäin haigeks. Või noh, siis saabus minu manu väike nohupoiss. See ei olnud selline nohu, millele peaks väga reageerima. Selline tavaline, nuuskad ja on nagu jälle parem. Teisipäevaks(eelmiseks siis) oli nohu läinud juba selliseks, et pärast nuuskamist oli küll parem, aga kohe läks jälle halvemaks. Kui jõudis kätte minu esimene vaba nädalavahetus üle pika aja, siis olin juba märksa tõbisem. Kurk valutas ja nohu oli juba selline massive:D Kõige hullem oli vist pühapäeval ja esmaspäeval kui nina oli kogu aeg nii kinni, nii kinni, nii kinni. Siis tulin mõttele, et ehk peaks end ravima hakkama. Võtsin nohutablette ja Coldrex Bronchot. Eilseks oli nohu nii mõnusasti lahti, et sain kohe neli pakki taskurätikuid täis nuusata. (Jah, pühapäeva õhtul oli mul veel 16 pakki pabertaskurätikuid, praeguseks on alles 2 pakki:D) õhtul panin endale veel küüslauku kaela, et meie korter lõhnaks ikka rohkem pensionäri-kodu moodi. Siis tegi Pätu mulle kuulsat Sirka ravimeetodit, mis seisnes selles, et pidin ära jooma pitsi viina, kuhu sisse oli pandud pool teelusikatäit jahvatatud musta pipart. Võib oletada, et mu söögitoru kipitas täitsa tükk aega veel pärast selle ravimi manustamist. Lisaks sellele sõin eile ära 6 küünt küüslauku, loodan, et piprast, viinast ja küüslaugust mulle maohaavandid ei tule:D
Täna hommikul avastasin, et nohu peaaegu polegi, küll aga on saabunud minu manu köha.
Hästi elame, hästi elame.
Täna hommikul avastasin, et nohu peaaegu polegi, küll aga on saabunud minu manu köha.
Hästi elame, hästi elame.
pühapäev, november 18, 2007
Tuleb taas meie aeg, kurbusest silmades saab naer...
Ma ei ole sellest siin rääkinud.. tegelikult ei ole sellest üldse eriti kellelegi rääkinud.. ootasin, et aeg läheks paremaks. Meil vahepeal oli Mupsuga väike paus.. või noh, mis väike, me ei kohtunud natuke üle kahe nädala. Mõtlesime, et oleks aeg, et midagi muutuks. Me oleme koos olnud meie jaoks pikka aega, aga maailma mastaabis on see aeg justkui murdosa sekundist. Selle aja jooksul oleme end näidanud üksteisele nii heast kui ka halvemast ja väga halvast küljest.
Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.
Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.
Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.
Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.
Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.
Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.
Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.
Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.
Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "
Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.
Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.
Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.
Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.
Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.
Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.
Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.
Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.
Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.
Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "
Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.
Muuda ennast, muutub maailm mitte palju küll,
Kuid siiski sinu enda jagu.
Kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat,
Näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.
Jää iseendaks, jälle muutub miski,
Muutub maailm, paigale jääb sinu jagu.
Tekib hõredus, käib pauk ja jälle miski,
Kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu.
Jäääär- Muuda ennast
neljapäev, november 15, 2007
Päeva parim kommentaar
Epl Online's olevale uudisele, kus räägitakse rekkade sõidu keelustamisest reedeti, on tulnud üks väga hea kommentaar.
"Lisaks raskeveokitele tuleks reedel keelata ka autobusside liiklemine maanteedel. Ning tööpäevadel ajavahemikul 09:00-17:00 tuleks keelata eraautode sõidud. Paariskuupäevadel võiks keelata kaubikud ja maasturid; paaritutel mootorrattad ja rollerid. Peale nende meetmete rakendamist oleks liiklusega seis super."
Tegelikult pole mul midagi selle vastu, et keelustatakse reedeti rekkade sõit, Euroopas toimib, küll meie omad ka ära harjuvad. Ära on harjutud öise alkoholimüügikeeluga, toitlustuskohtades suitsetamiskeeluga jne. Sest tegelikult on see Tallinn-Tartu mnt ikka üks õudne koht. Siis kui uus maantee valmis saab, siis on hea. Seda ma muidugi ei tea, kas minu silmad seda siis veel näevad, äkki juhtub see saja aasta pärast, aga tahaks loota, et valmis see saab.
"Lisaks raskeveokitele tuleks reedel keelata ka autobusside liiklemine maanteedel. Ning tööpäevadel ajavahemikul 09:00-17:00 tuleks keelata eraautode sõidud. Paariskuupäevadel võiks keelata kaubikud ja maasturid; paaritutel mootorrattad ja rollerid. Peale nende meetmete rakendamist oleks liiklusega seis super."
Tegelikult pole mul midagi selle vastu, et keelustatakse reedeti rekkade sõit, Euroopas toimib, küll meie omad ka ära harjuvad. Ära on harjutud öise alkoholimüügikeeluga, toitlustuskohtades suitsetamiskeeluga jne. Sest tegelikult on see Tallinn-Tartu mnt ikka üks õudne koht. Siis kui uus maantee valmis saab, siis on hea. Seda ma muidugi ei tea, kas minu silmad seda siis veel näevad, äkki juhtub see saja aasta pärast, aga tahaks loota, et valmis see saab.
Seitse viisi, kuidas jõuda minu blogini:D
Vaatasin siin üle pika aja sitemeter'it ja mida ma nägin:D viimase ööpäeva jooksul on minu blogini jõutud selliste huvitavate google'i otsingutega
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..
Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.
Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.
Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?
Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?
Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."
Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.
Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.
Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.
Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.
_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..
Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.
Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.
Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?
Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?
Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."
Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.
Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.
Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.
Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.
_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.
teisipäev, november 13, 2007
Tsirkust ja leiba vol 2.
Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.
Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"
Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.
Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.
Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)
Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.
Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".
Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.
Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.
Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.
Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)
Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"
jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.
Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.
Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.
Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.
Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.
Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D
Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.
Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.
Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)
Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.
Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"
Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.
Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.
Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)
Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.
Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".
Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.
Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.
Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.
Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)
Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"
jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.
Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.
Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.
Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.
Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.
Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D
Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.
Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.
Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)
Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.
neljapäev, november 08, 2007
Tsirkust ja leiba
Seda te ju teate, et nalja saab minuga ikka. Nii ka täna. Ja eile ka:) Minu kõige lähedasemad peaksid teadma, et eriti saab minuga nalja hommikuti, kui ma ei jaga veel maad ega ilma.
Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D
Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.
Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.
Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.
Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.
Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.
Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.
Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.
Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)
Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D
Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.
Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.
Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.
Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.
Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.
Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.
Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.
Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)
teisipäev, november 06, 2007
Paanikahood
Pätu kirjutas oma viimases sissekandes paanikahäiretest ja -hoogudest. Minul on oma elus olnud siiani kolm paanikahoogi. Esimene neist oli mingi poolteist aastat tagasi, kus süda kloppis nii kiiresti, et arvasin, et ta kohe seiskub. Üritasin jalgadega sahmerdada, et ei paneks seda tähele ja rahustasin ennast maha ja lootsin, et ei sure.
Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.
Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.
Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.
Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.
Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.
Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.
Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.
Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.
Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.
Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.
esmaspäev, november 05, 2007
oh kooliaeg
alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.
Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.
Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D
kolmapäev, oktoober 31, 2007
Mulle meeldib mu töö
Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.
Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.
Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.
Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.
Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.
Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.
Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D
Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D
Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D
Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.
Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.
Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.
Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.
Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.
Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.
Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D
Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D
Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D
Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.
teisipäev, oktoober 23, 2007
Jälle kuu läinud nagu naksti..
Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.
Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.
Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.
Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".
Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)
Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.
Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)
laupäev, september 22, 2007
pühapäev, juuli 08, 2007
Jälle midagi.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
Pole üle kuu aja kirjutanud. Üldse käin arvutis korra üle paari päeva, kiikan üle asjad, mis huvi pakuvad ja sellega on korras.
Lõppes just selle nädala töömaraton ja võib hakata ootama järgmist.
See on normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ei julge sellest teistele rääkida, eks? Aga kas see on ka normaalne, et kui keegi midagi tunneb ja ta ei julge selle peale mõelda?
Meil sai Mupsuga aasta. Aasta aega olen olnud nüüd ühemehenaine. Tore on olnud.. vahepeal on olnud ka mitte-nii-tore, aga see vist peabki nii olema.
Ma vajan muutust. Suuremat muutust kui nüüd, kahe kuu pärast Tartusse kolimist.
teisipäev, juuni 05, 2007
...
... ja see ei olnud demagoogia ega midagi muud kah. Mu eesti keele õpetaja ilmselt kukuks pikali selle eelmise lause eest... aga tõesti:
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...
Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)
Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...
Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.
Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.
Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.
Nostalgia in da hauss.
Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.
Haiku meid bai Sälli:D
Need ajad...
...ei tule enam kunagi tagasi
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
ja selline see nostalgia ongi. Nali naljaks, ku*i kaljaks, aga nii need lood juba kord on.
neljapäev, mai 31, 2007
Palju õnne mulle ja minu blogile:)
...Egonaine, nagu ma olen:D
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
teisipäev, mai 29, 2007
Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.
Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
teisipäev, mai 01, 2007
Uskumatu?!
Lihtsalt uskumatu, aga ma tõepoolest saan täna oma kodus midagi siia kirjutada?!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
karm elu purjus
Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
pühapäev, aprill 22, 2007
Haalu haalu
Ei ole ma kuskile kaduma läinud. Ainult et mu uus arvuti ei võta bloggerilaineid üles, miskipärast ei saa sisse logida.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
Kuu ajaga on juhtunud niipalju, et olen jõudnud olla korra jälle haige, siis kaotasin ära selle sõrmuse, millest eelmises sissekandes juttu oli. Vahepeal oli mul masendusepoiss nädal aega kallal ja kõik tundus olevat tupikus. Nüüd on nagu jälle päikselisem, olgugi et ilmad on jälle nukramaks läinud.
Sain nautida ka uuesti kirjandikirjutamisrõõmu, kirjutasin teemal "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub."(M.Unt). Alguses hakkasin kirjutama inimeste teemal (neljas teema oli, mingi selline, et kõigel on hind, vähesel väärtus), aga siis mõtlesin, et ma olen alati kirjutanud sel teemal ja puusse pannud, et kirjutaks hoopis keskkonnateemal. Saavale (mu vana bioloogia ja keskkonnaõpetuse õpetaja) oleks see kindlasti meeldinud ja midagi peab ju olema pähe jäänud kolmeaastasest loodusteaduste klassist (keskkond-keemia-bioloogia trallallaaa). Kirjutasin, mis ma kirjutasin, viis tundi kirjutasin, aga puusse panin vist ikkagi. Eks näis:D
Nüüd olen nädal aega olnud Tartus ja kolme tunni pärast istun rongile, et sõita Tallinna. Homme koolipäev ja nädala lõpupoole on tööpäevad. Eile käisime Pätu, Potsu, Päpu ja Kiisuga väljas:D Naisterahvad mukkisid end ära ja Kiisu oli lihtsalt ilus nagu ikka. Väljaskäik lõppes sellega, et maandusime Pätu juures, vaatasime pubekaaegseid pilte, nostalgitsesime, sõime popcorni ja mõned jõid mõne siidri, mina jõin coca colat, sest see on vähemalt sama kahjulik, kui mitte kahjulikum.. ja ei ole vaja alati juua midagi alkohoolset et möll taevani oleks. AHjaa, enne seda ma jõin küll paar lonksu vaarika zipist, sest käisime Etu juures pokkerit mängimas ja vesipiipu tegemas ja reeglid olid sellised, et võitja peab võtma ühe lonksu oma joogipoolisest (kuna mul ei olnud plaanis midagi juua, siis muretseti mulle külmikust Zip), ja segama uued kaardid, teised peavad niikaua kuni võitja teeb kaarte kas A) tegema vesipiipu B)katsuma ennast C)pildistama ennast. Kuna mängisime neljakesi, siis oli kõigil tegevust palju:D
Üleeile käisime Poku juures (ja seal ma tegelikult olin eelnevad päevad ka alates sellest kui tervis lubas), tegime mõned kokteilid, mängisime lauamänge, klatshisime ja lubasime endale mõnusa äraolemise.
Kui juhtub nii, et ma lähen koju ja arvuti ei pane pange, siis võib loota, et kirjutan tihemini. Hea kui kõik on kuskil kirjas.
laupäev, märts 24, 2007
Supermõnus laupäev:)
Täna on nii mõnus päev. Sain käia õues täitsa lühikeste varrukatega pluusiga, sest siin Tartus, on niiiii soe.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
reede, märts 16, 2007
Siilike teeb pot-pot-pot-pot.
Niih. pole kaua kirjutanud. Aega lihtsalt ei ole. Lõputöö on vaja ära kirjutada, homme on mul katsed, mida ma kardan ja terve see märtsikuu on selline kiire.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
Kõigepealt pidin rääkima meie Leedu seiklustest. Igast asju juhtus. Küll meie lend lükati edasi, küll unustasime oma kotid Vilniuses sinna lindi peale:D läksime juba välja.. ja siis oli tükk tegu, et saada turvaväravatest sisse tagasi ja oma kott kätte saada:D Ja koha peal läks meil enam-vähem edukalt- kutsuti tagasi septembris.
Katu sai beebi:) Pühapäeva hommikul. Täna pidime pisikest vaatama minema aga mul on kurk jälle valus ja nohu..ja ma ei taha et beebi tõbiseks jääb. Niiet pean teine kord jalad selga võtma ja neile külla minema.
Eelmine laupäev käisime Sirkal külas naiskadega ja tore oli seal Nirgi tänavas:D
Ja mis on veel tore- tore on see, et nüüd on 100% kindel et ma hakkan stipendiumi saama. Ja Kiisu. Kiisu on nüüd koolis tasuta kohal! See on ju väga hästi:)
Aga ma arvan, et mina kui väike siilike- peaksin minema koos oma meessiilikesega teki alla peitu ja arutama, et mis ma seal homme katsetel rääkima hakkan.
Vot tak.
esmaspäev, märts 05, 2007
Eestlaste seiklused Leedumaal:D
Niih- kõigepealt peaksin alustama kõige algusest. Huvitavamad kohad teen igaks juhuks paksus trükis:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
Neljapäev, 1. märts.
Potsu tuli juba hommikul vara minu juurde, seega läks pakkimine mul nagu ikka. Mõni asi kotti, mõni kotist välja, palju lobisemist ja vähe tegusid. Siis oli juba aeg niikaugel, et pidime Sirlega Liivakus kokku saama. Pidime minema trolliga, mis läks 12.39. Trollipeatuses selgus, et mu telefoni tagumine klapp oli kaduma läinud. Otsisime siis seda tagust ja lõpuks leidis Sirle selle üles. Kuna meil kulus aega nii palju, siis jäime sellest trollist maha, mille peale me olime planeerinud minna. See selleks, ootasime järgmist. Järgmine tuli mingi aja peale ja trollibussijuht oli Troll rappus nii, et peaaegu oleksime sinna kõhuli kukkunud:D. Jõudsime linna, mõtlesime, et oleme kavalad, läheme Viru keskuse all olevast tunnelist läbi, ja et alla sõidame liftiga. Kõigepealt ei tulnud liftikused lahti, siis saime sinna sisse ja siis selgus, et liftil pole nuppu, millega minna 0-korrusele ja siis läksid uksed kinni. Torkasin küünega sinna auku ja saime kuidagi 0-korrusele. Siis mõtlesime, et me lähme üles igaks juhuks trepist. Kuna me olime oma trollist maha jäänud, siis jäime ka maha nr 2 bussist. Ootasime uut bussi üle 20 minuti, lõpuks saime selle peale, istusime maha ja sõitsime lennujaama poole. Lennujaamas aga hakkasid uued seiklused pihta. Kõigepealt läksime oma check in-i väravate juurde. Aega oli ikka enam-vähem normaalselt, inimesi oli meie ees mingi viis. Järsku hakkas aeg lendama. Check-in'i lõpuni oli jäänud viis minutit ja meie ees oli ikka veel kaks inimest, olgugi et me olime seal järjekorras juba üle poole tunni seisnud. Kuidagi õnnestus meil saada nii, et jõudsime õigel ajal. Läksime passikontrolli ja siis vetsu.....
jätkub:D
kirjutaksin edasi ja siis paneksin selle üles, aga mu Kiisu helistab mulle ja siis mõtlesin, et lähen pessu, aga et teil lugeda oleks midagi, siis panen selle praegu üles. Et põnevus ikka kasvaks.
Ütlen kohe ausalt ära, et edasi läheb asi aina põnevamaks.
TroubleMaaster Sällissimo:D
laupäev, märts 03, 2007
Varsti....
Homme, juba homme tulen ma koju:)
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
Siin on kåll väga tore, aga ma üdsalt igatsen juba kodu. Igatsen oma Kiisut ja teisi musikesi.
Ja ma kavatsen teile veel rääkida oma 2x2 m voodist ja massaashivannist ja kïgest, kïgest muust.
Loodame, et lend on ikka ïgel ajal, siis olen normaalsel ajal Kodus.
IGATSEN
kolmapäev, veebruar 28, 2007
| My Purity Report - Compared to Others | ||||
| Category |
| |||
| Sexual: |
| |||
| Homosexual: |
| |||
| Nerdiness: |
| |||
| Healthiness: |
| |||
| Financial: |
| |||
| Criminal: |
| |||
| Drug Use: |
| |||
| Grossness: |
| |||
| Report By NerdTests.com. Click Here to get your purity scores! | ||||
Niipalju siis igasugustest testidest. Leidsin Marta blogist. Vahva küll:D Seksuaalsus puudulik ja homoseksuaalsus veel puudulikum. Ikka õudne on see elu.
Tegelikult on lugu nii, et täna, peale Kiisu blogi lugemist sattusin jälle jumala mõttesse ära. Ma olen viimasel ajal Tema peale nii ülekohtuselt turtsuv olnud. Ma saan aru, et reisil ma olin haige ja viimasel ajal olen üldse olnud tõbine ja seetõttu turtsu... aga ikkagi. Ma ei tahaks ju tegelikult kogu aeg vinguda kui põhjust ei ole ja näägutada ja nuriseda. Ja ma tean, et ma teen valesti.. ja ikka leian ma ennast lihtsalt norimas. Ei taha, ei taha, ei taha! Ilmselt teen seda seetõttu, et meil on kõik kogu aeg hästi ja oleks vaja probleeme, et asi oleks põnev... aga TEGELIKULT olen ma just veel eriti õnnelik seetõttu et meil tavaliselt on kõik hästi. Ei saa ma aru endast, ei saa ma aru teistest.
Ja kas mul hakkab reisupalavik jälle peale tulema? Loodame, et ta seekord Reginaga väga mestis pole... sest eelmine kord tegid Regina ja ta peika Rögnar endale minu hingetorus koha, kus on hea amüsantselt aega veeta. Ja teglikult oli see päris rõve. Siiamaani natuke rögistan, aga enesetunne on juba palju parem.
Homme pean lennujaamas olema 13.30 Varsti lähen koju (ma olen Küllikese juures, sest mul on nett maas kodus) ja hakkan asju pakkima.
Tuleb jälle üks nädalavahetus Temata.
pühapäev, veebruar 25, 2007
Reisupoisid:D
Oleme tagasi. Hirmsasti sai nalja ja tasaarveldusi:D
Neljapäeval läksime einestama Kaisaga KuKu klubisse jasiis läksime suure ringiga sadama poole. Seal oli SadamaRket või midagi sellist.. juba sadamas oli meil hea tuju. Jõime kakaod ja ootasime oma poisse.. Poisid tulid, ära külmunud, aga siiski heatujulised. Käisime check in-ist läbi, lunastasime oma piletid ja läksime läbi tollist. Mul oli hirmsasti mure, et kas kokaiini peab ka ära deklareerima:D aga ma seda väga kõvasti ei julgenud öelda ka:D
Laevas läksime oma kajutitesse, sättisime natuke ja siis läksime pubisse istuma ja mõnusalt ära olema... varsti tuli juba oodatud söögiaeg. Adi ja tema lihapallid:D Igatahes sõime ennast suhteliselt lapikuteks... peale söömist tulime meie kabinetti, jõime seal vahvaid kokteile ja nalja sai:D Kui kell oli juba palju, siis läksid meie reisikompanjonid oma kabinetti ja meie sättisime ennast magama. Käisime dushi all ja kreemitasime ja.. nagu ikka.
Hommikul ärkasime meie Kiisuga natuke varem kui meie kompanjonid. Sättisime ennast korda ja käisime tekil merd vaatamas. Kompanjonid ärkasid üles ja läksime hommikust sööma. Istusime akna ääres ja vaatasime maju väikestel saartel. Sõime salaamit ja juustu ja arutasime maailmaasju.
Tollist läbi käidud, läksime linna peale, sõitsime kohaliku linnaliinibussiga (mille piletid on meie mõistes ikka väga kallid 40 seki täiskasvanutele ja 20 seki õpilastele) linna ja shoppama:D Otsustasime, et ostame poistele ühesugused asjad ja tüdrukutele ka. Et võiks toimida Sõnajalgade clänn. Ja nüüd võingi uhkusega teatada, et mul on nüüd kaksikõde! Jah, tore, tänan:) Nalja sai seal linna peal palju. Igasugused tsiktõmmide moodi vennad tegid seal mingit protesti või meeleavaldust. Ja siis nad kolistasid pottide ja pannidega ja meie arvasime, et Veerpalu jõuab kohe finishisse:D
Ahjaaa... ikka õudne on see, kui sa ei saa sõnagi sellest rootsi keelest aru;D meie uued sõnad : stanner, röker, öl ja ohlens (need muidugi selle rootsi a-ga, millel on väike o peal:D)... no ja kuna me eriti palju rohkem sõnu ei tea (hihihiii), siis ostsime piima asemel keefiri või petti või ma ei tea, mis tükkidega jampsi:D igatahes Dooley's-iga segades see maitses nagu karamellijogurt (olgugi, et ma maitset eriti ei tundnud, sest Regina võttis mu maitse- ja lõhnameele selle reisi jaoks täitsa ära)..
Laevas käisime ringi nagu Abba või Sõnajalad. Inimesed vaatasid meid imelikult aga meil oli naljakas. Õhtul istusime veel meie kabinetis, tegime natuke lonksu ja kõikusime hoolega.
Tore oli. Aitäh Kaisa ja Adi, et tegite meie reisi mõnusaks. Olete parimad kompanjonid:)
Meie seiklustest kirjutavad veel Kaisa ja Kiisu.
Mõnus oli:)
Neljapäeval läksime einestama Kaisaga KuKu klubisse jasiis läksime suure ringiga sadama poole. Seal oli SadamaRket või midagi sellist.. juba sadamas oli meil hea tuju. Jõime kakaod ja ootasime oma poisse.. Poisid tulid, ära külmunud, aga siiski heatujulised. Käisime check in-ist läbi, lunastasime oma piletid ja läksime läbi tollist. Mul oli hirmsasti mure, et kas kokaiini peab ka ära deklareerima:D aga ma seda väga kõvasti ei julgenud öelda ka:D
Laevas läksime oma kajutitesse, sättisime natuke ja siis läksime pubisse istuma ja mõnusalt ära olema... varsti tuli juba oodatud söögiaeg. Adi ja tema lihapallid:D Igatahes sõime ennast suhteliselt lapikuteks... peale söömist tulime meie kabinetti, jõime seal vahvaid kokteile ja nalja sai:D Kui kell oli juba palju, siis läksid meie reisikompanjonid oma kabinetti ja meie sättisime ennast magama. Käisime dushi all ja kreemitasime ja.. nagu ikka.
Hommikul ärkasime meie Kiisuga natuke varem kui meie kompanjonid. Sättisime ennast korda ja käisime tekil merd vaatamas. Kompanjonid ärkasid üles ja läksime hommikust sööma. Istusime akna ääres ja vaatasime maju väikestel saartel. Sõime salaamit ja juustu ja arutasime maailmaasju.
Tollist läbi käidud, läksime linna peale, sõitsime kohaliku linnaliinibussiga (mille piletid on meie mõistes ikka väga kallid 40 seki täiskasvanutele ja 20 seki õpilastele) linna ja shoppama:D Otsustasime, et ostame poistele ühesugused asjad ja tüdrukutele ka. Et võiks toimida Sõnajalgade clänn. Ja nüüd võingi uhkusega teatada, et mul on nüüd kaksikõde! Jah, tore, tänan:) Nalja sai seal linna peal palju. Igasugused tsiktõmmide moodi vennad tegid seal mingit protesti või meeleavaldust. Ja siis nad kolistasid pottide ja pannidega ja meie arvasime, et Veerpalu jõuab kohe finishisse:D
Ahjaaa... ikka õudne on see, kui sa ei saa sõnagi sellest rootsi keelest aru;D meie uued sõnad : stanner, röker, öl ja ohlens (need muidugi selle rootsi a-ga, millel on väike o peal:D)... no ja kuna me eriti palju rohkem sõnu ei tea (hihihiii), siis ostsime piima asemel keefiri või petti või ma ei tea, mis tükkidega jampsi:D igatahes Dooley's-iga segades see maitses nagu karamellijogurt (olgugi, et ma maitset eriti ei tundnud, sest Regina võttis mu maitse- ja lõhnameele selle reisi jaoks täitsa ära)..
Laevas käisime ringi nagu Abba või Sõnajalad. Inimesed vaatasid meid imelikult aga meil oli naljakas. Õhtul istusime veel meie kabinetis, tegime natuke lonksu ja kõikusime hoolega.
Tore oli. Aitäh Kaisa ja Adi, et tegite meie reisi mõnusaks. Olete parimad kompanjonid:)
Meie seiklustest kirjutavad veel Kaisa ja Kiisu.
Mõnus oli:)
neljapäev, veebruar 22, 2007
Kuidas Reisupalavikust Regina sai...
Täna öösel juhtus nii, et panin oma hingetorule nimeks Regina. Ta on umbes 14 aastane, näeb välja nagu Tokio Hoteli laulja ja tal on väga raskekujuline puberteet ja ta on kuri. Ja kuna ta on nii tige, siis iga kord kui õhk temast läbi käib, on ta veel kurjem. Ja juuksed lähevad veel rohkem turri. Ja nägu läheb karmimaks. Ma arvan, et talle ei meeldi kui ma hingan. Ja siis kui ma õrnemini hingan, siis tulevad tal puhitsused ja gaasid. Niiet lisaks sellele, et ta mul kuri on, on tal ka seedimisega asjad pisut nihusti.
Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.
Ma olen see talv juba sajandat korda haige.
Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.
Ma olen see talv juba sajandat korda haige.
kolmapäev, veebruar 21, 2007
Reisupalavik, reisupalavik. 46'C:D
Tegelikult on asjalood nii, et päris nii hull see asi pole. Raha me täna vahetama ei jõudnud, küll aga käisime lasnamäe vanaemale süüa viimas ja minu töö juurest käisime ka läbi, et võtta sealt riided. Homme on ju koolis catering ja seetõttu pean olema ponks poiss. Koolist sadamasse lähen ilmselt taxiga, sest ma olen miljonär-poiss. Vanaema viskas mulle kaks (KAKS!) sotti- lenda või Kuule.
Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D
Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.
Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D
Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)
Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D
Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.
Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D
Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)
pühapäev, veebruar 18, 2007
Minu targad sõbrad:D
"no ma veel päris kindel ei ole, aga teoreetiliselt võibolla tulen see neljapäev kindlasti, aga võibolla järgmine ka"
jaa, sa oled mul tubli. Tark oled ja natuke otu oled vahel ka. Ja sellepärast ma Sind, Pätu armastangi.
jaa, sa oled mul tubli. Tark oled ja natuke otu oled vahel ka. Ja sellepärast ma Sind, Pätu armastangi.
Kõik on ju hästi...
Eile peale tööd läksin Krissu sünnipäevale. Kui ma sinna jõudsin, olid mõned juba purjus ja mõned rohkem purjus ja mõned väga purjus. Britu ootas mind, et saaks nalja. Ja nalja saigi, nii hea oli teda üle aasta aja jälle näha. Siis mingi aeg läksime linna, Old Pub'i ja Nimegasse. Jõime paar koksi, tantsisime- lõbus oli. Enne kui ma arugi sain, oli kell 6 ja mul tekkis tahtmine koju minna (mingi tüüp üritas mind sebida, rääkis igasuguseid ulmejutte, et umbes pole olemas maailmas riiki, kus ta käinud poleks jms. Tema katse peale mind suudelda sain päris vihaseks ja ütlesin, et ma pole huvitatud... ja teate, mida tema siis ütles? tsiteerin "Ma pole näinud naist, kes ei tahaks minuga suudelda või k**pida" Tegelikult jäi mul selle peale karp üsna lahti, (milline enesehinnang, ego vms?) aga mitte väga ja kauaks ka mitte. Vastasin talle "Noh, siis on ju tore, et sa oma elu jooksul näed sellise naise ka ära, kes ei taha sinuga suudelda ega ke**ida." Ja siis ta tegi midagi mökmök sarnast ja ma kõndisin minema. Ja siis ma tahtsingi juba väga koju tulla. Puhkama. Vaadates jällegikord purjus mehi- oli mul nii hea meel, et mul just minu Kiisu on. Ei käitu ta nõmedalt ega joo ennast pildituks... Saatsin Talle sõnumi... ja tulime taksoga linnast ära...
Täna hommikul käis siin Tiina, tegime küünehooldust, rääkisime juttu. Natuke on mul pohmell ja natuke on kuidagi imelik olla. Nagu puuduks mõtlemisvõime või midagi seesugust. Tiinale rääkisin ka mitu korda kõiki asju uuesti läbi, sest ma lihtsalt unustasin, et ma olin juba korra või paar samal teemal juba sõna võtnud. Hommikul panin unesokki, rääkisin midagi taksorestoranidest. Imelik on olla.
M. ja E. olid lahku läinud. Ja T. ja K. vist ka (ei taha panna pikki nimesid, ilmselt see ei ole ilus teiste lugulauludest siin kriisata) Vaadates M.i tuli mul natuke kurbus peale. Ta on muidu alati nii elurõõmus ja särav, täna oli ta nagu inimvare. Deprekalik. Meisendav, ma ütlen. Ja siis ma üritasin aru saada, et miks ma täna ei suuda end tema olukorda panna... ja sain aru, et ma ei ole vist oma eluga olnud kunagi nii rahul kui umbes viimane aasta. Muidugi on mul kurbusenoote toreduse vahele kaduma läinud.. ja on ka turtsutuju sisse tulnud.. aga tegelikult olen ma rahul. Rahul sellega, et mul on hoolitsev ja armastav Kiisu, kes hoiab mind nagu kullatükki ja kellele ma tahangi olla maailma parim naine, et tal oleks põhjust minu eest hoolitseda. Rahul sellega, et mul on maailma parimad sõbrad, kes teavad, milline ma olen, lepivad sellega ja suudavad mind armastada nagu mina neid.. Koolis läheb mul superhästi, tööl samuti normaalselt. Kodus on viimasel ajal kõik hästi olnud...
Nii ma mõtlesin, kui ma M.i vaatasin... ma ei öelnud eriti midagi, niisama tühja-tähja rääkisin küll, üritasin nalja teha. Tulutult muidugi.... ja kuidagi mõjus M. mulle ikka niimoodi, et mul tuli natuke kurbus sisse... kahju kui sõbrannadel ei lähe hästi... kahju et keegi peab nii kurb olema, kui mina olen nii õnnelik... Tahaks anda M.le oma rõõmust natukene (mitte muidugi palju, sest ma olen ju "väike pankurike" ja "väike juudike" nagu Kiisul on kombeks öelda)...või natukene rohkem, et tema oleks ka rõõmus ja särav nagu vanasti. Ta on ju ikkagi minu kameeleonike...
____________________
Ainult neli korda tuleb veel magama minna, siis ma juba näengi Kiisut ja siis me juba lähemegi paadiga reisule. Saab ka ükskord neid rootslasi näha:D
2.-4. märts sõidan Leetu. Olles kolmandat päeva ametiühingus, õnnestus mul neile kuidagi nii silma jääda, et olen üks kahest, kes lähevad Eestist sinna... lennukipiletid, majutus, toitlustus- kõik maksab ametiühing kinni. Normaalne.
Ahjaa. Eile oli mul mõtte materjaliseerumine. Kui mul sai raha otsa, siis hakkasin mõtlema, et ma võiks raha leida. Et sellistes baarides kaotavad kindlasti inimesed taskutest raha ja hommikuti võivad koristajad päris huvitavaid asju leida... ja... vaatasin oma nina ette maha.. ja seal oli sada krooni!:D
Loodan, et see polnud kellegi viimane raha.. Aga kellelegi ma seda pakkuma ei hakanud ka, sest inimesi oli seal mingi miljon... ja siis tegime veel ühed kokteilid ja hea oli.
Täna hommikul käis siin Tiina, tegime küünehooldust, rääkisime juttu. Natuke on mul pohmell ja natuke on kuidagi imelik olla. Nagu puuduks mõtlemisvõime või midagi seesugust. Tiinale rääkisin ka mitu korda kõiki asju uuesti läbi, sest ma lihtsalt unustasin, et ma olin juba korra või paar samal teemal juba sõna võtnud. Hommikul panin unesokki, rääkisin midagi taksorestoranidest. Imelik on olla.
M. ja E. olid lahku läinud. Ja T. ja K. vist ka (ei taha panna pikki nimesid, ilmselt see ei ole ilus teiste lugulauludest siin kriisata) Vaadates M.i tuli mul natuke kurbus peale. Ta on muidu alati nii elurõõmus ja särav, täna oli ta nagu inimvare. Deprekalik. Meisendav, ma ütlen. Ja siis ma üritasin aru saada, et miks ma täna ei suuda end tema olukorda panna... ja sain aru, et ma ei ole vist oma eluga olnud kunagi nii rahul kui umbes viimane aasta. Muidugi on mul kurbusenoote toreduse vahele kaduma läinud.. ja on ka turtsutuju sisse tulnud.. aga tegelikult olen ma rahul. Rahul sellega, et mul on hoolitsev ja armastav Kiisu, kes hoiab mind nagu kullatükki ja kellele ma tahangi olla maailma parim naine, et tal oleks põhjust minu eest hoolitseda. Rahul sellega, et mul on maailma parimad sõbrad, kes teavad, milline ma olen, lepivad sellega ja suudavad mind armastada nagu mina neid.. Koolis läheb mul superhästi, tööl samuti normaalselt. Kodus on viimasel ajal kõik hästi olnud...
Nii ma mõtlesin, kui ma M.i vaatasin... ma ei öelnud eriti midagi, niisama tühja-tähja rääkisin küll, üritasin nalja teha. Tulutult muidugi.... ja kuidagi mõjus M. mulle ikka niimoodi, et mul tuli natuke kurbus sisse... kahju kui sõbrannadel ei lähe hästi... kahju et keegi peab nii kurb olema, kui mina olen nii õnnelik... Tahaks anda M.le oma rõõmust natukene (mitte muidugi palju, sest ma olen ju "väike pankurike" ja "väike juudike" nagu Kiisul on kombeks öelda)...või natukene rohkem, et tema oleks ka rõõmus ja särav nagu vanasti. Ta on ju ikkagi minu kameeleonike...
____________________
Ainult neli korda tuleb veel magama minna, siis ma juba näengi Kiisut ja siis me juba lähemegi paadiga reisule. Saab ka ükskord neid rootslasi näha:D
2.-4. märts sõidan Leetu. Olles kolmandat päeva ametiühingus, õnnestus mul neile kuidagi nii silma jääda, et olen üks kahest, kes lähevad Eestist sinna... lennukipiletid, majutus, toitlustus- kõik maksab ametiühing kinni. Normaalne.
Ahjaa. Eile oli mul mõtte materjaliseerumine. Kui mul sai raha otsa, siis hakkasin mõtlema, et ma võiks raha leida. Et sellistes baarides kaotavad kindlasti inimesed taskutest raha ja hommikuti võivad koristajad päris huvitavaid asju leida... ja... vaatasin oma nina ette maha.. ja seal oli sada krooni!:D
Loodan, et see polnud kellegi viimane raha.. Aga kellelegi ma seda pakkuma ei hakanud ka, sest inimesi oli seal mingi miljon... ja siis tegime veel ühed kokteilid ja hea oli.
kolmapäev, veebruar 14, 2007
Koperdaja Park Avenue moodi.
Või tegelikult peaks see olema koperdaja Park Lounge (sest ma käisin käntsa all lounge's, mitte üleval restoranis) moodi. Sest. Sest ma kukkusin täna kolme (või õigemini kahe, sest ühe jõudsin ära serveerida) kausiga brokoli-püreesupiga kõhuli. Kõht oli sousti täis ja taldrik lendas üle pea nii, et selg nägi välja nagu oleks keegi sinna oksendanud. Taldrik katki, suppi põrand täis. Juuksed olid suppi täis, nägu, riided, sukapüksid läksid katki, põlved siniseks ja liigesed valutavad ka.
Oeh.
Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.
Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...
aga kestis ta endiselt edasi:D
Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.
Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.
Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D
Oeh.
Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.
Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...
aga kestis ta endiselt edasi:D
Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.
Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.
Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D
Ilusat sõbrapäeva:)
Tehke täna oma sõpradele head meelt. Ja mitte ainult täna, sest sõbrad on need, kes jäävad....
teisipäev, veebruar 13, 2007
Mõtlesin ümber. Kaks korda
Ja eelmises postis ei olnud sõnagi kiisust. Üldiselt see oli meelega, aga siis mõtlesin ma ümber. Kaks korda.
Saiasöömine on patt
Tegime täna koolis igasuguseid asju :Jugoslaavia lõhepada, õunakooki, seenepirukaid, lõhe juustukastmes, lõhe-shampinjonivardaid, kringlit ja porgandikaraskit.
Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.
Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.
(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)
Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.
Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.
Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.
Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D
Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"
ALATI SAAB.
Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.
Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.
(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)
Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.
Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.
Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.
Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D
Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"
ALATI SAAB.
pühapäev, veebruar 11, 2007
Blogger beta
Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
kolmapäev, veebruar 07, 2007
Siis kui kätte jõudis jaanipäev
Pole ammu kirjutanud, kuigi tegelikult aega oleks ju olnud. Eelmine teisipäev jäin haigeks. Lootsin see nädal juba kooli minna, aga esmaspäeval arsti juures selgus, et tegelikult olen ikka haige ja et mul on madal kolesterool ja veresuhkur. Ja nüüd lähen märtsikuus endokrinoloogi juurde, sest mu kaalukõver on liiga kõver. Jah, mingil eluperioodil olin 113cm pikk ja kaalusin 68kg. Kaks aastat hiljem olin 55cm pikem ja 20 kg kergem. Ehk siis 168cm pikk ja 48kg. Sellest kaks aastat hiljem olin endiselt sama pikk, aga kaalusin 86kg.
Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.
Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.
Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...
Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.
PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.
Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.
Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D
Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.
Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.
Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.
Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.
Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...
Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.
PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.
Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.
Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D
Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.
Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.
neljapäev, veebruar 01, 2007
Vanaemad aferistideks:D
Ei, mu lasnamäe vanaema mõistab vahel nalja ka:D
Jutt käis sellest, et kas vene õigeusust saab välja astuda.
"Ma olen täiskasvanud inimene, võin usku vahetada kui tahan. Mina olen luterist, tahan- liitun mormoonidega, või hakkan hoopis baptistiks, budistiks, ateistiks või aferistiks. Igale poole võin minna, kuhu aga tahan. Meil siin Eestis on usuvabadus:D"
Täna neid nalju siin meie peres saab:)
Jutt käis sellest, et kas vene õigeusust saab välja astuda.
"Ma olen täiskasvanud inimene, võin usku vahetada kui tahan. Mina olen luterist, tahan- liitun mormoonidega, või hakkan hoopis baptistiks, budistiks, ateistiks või aferistiks. Igale poole võin minna, kuhu aga tahan. Meil siin Eestis on usuvabadus:D"
Täna neid nalju siin meie peres saab:)
Hommikunaljad
Kiisu mõni hetk tagasi, hommikukohvi-söögilauas:"Tead, ma mõtlesin, et peaks ise sinna Riigikokku kandideerima. Ma ei suuda enam välja kannatada, mis siin riigis toimub"
Ja rohkem ei öelnud ta midagi, selline naljapoiss ta mul ongi:D
Muidu on meil hästi. Täna on meil tähtpäev:)
Ja mina olen haiguslehel, teisipäeval arsti juurde.
Tõbistaja-kiisu olen.
Ja rohkem ei öelnud ta midagi, selline naljapoiss ta mul ongi:D
Muidu on meil hästi. Täna on meil tähtpäev:)
Ja mina olen haiguslehel, teisipäeval arsti juurde.
Tõbistaja-kiisu olen.
teisipäev, jaanuar 30, 2007
Ilus kleit Dakile:)!
Lihtsalt super idee! Marta on selle idee autor ja ma arvan, et kõik kes Daki tegemistele kaasa elavad, peaksid sellele kaasa aitama. Kasvõi natukene, juba see toob Dakile tema unistuste kleidi lähemale.
"kas sa Dakit tead?… mina tean ka…
ma vist julgen isegi öelda, et tunnen, olgugi, et päriselus ei ole ma teda kordagi näinud… ma loen teda hommikukohvi kõrvale juba ma-ei-tea-mis ajast… loen seepärast, et usun… minu meelest on ta üks siiramaid ja vahetumaid blogijaid, keda mina tean… ma elan talle kaasa… tunnen kaasa ja rõõmustan koos temaga - vastavalt olukorrale… kas sina ka?… just, seda ma arvasingi…
Daki kihlus … Dakil tulevad maikuus pulmad… pulmad - saad sa aru… DAKIL TULEVAD PULMAD!… Dakil tuleb maikuus päev, mis on üks erilisemaid päevi elus… üks ilusamaid ja meeldejäävamaid… kahjuks ka majanduslikult kulukamaid…
Daki on tubli - teeb ettevalmistusi - organiseerib, lepib kokku, arvutab, ootab, unistab ja loomulikult - pabistab ka natuke… hiljuti kirjutas Daki, kuidas ta on unistanud ainult tema jaoks tehtud pulmakleidist… päris tema jaoks ja tema järgi õmmeldust… majanduslikel kaalutlustel tuleb tal aga sellest võib-olla loobuda…
kurb, eks ole… muidugi pole kleit peamine ega mahu isegi vist kümne olulisema pulma atribuudi hulka, kuid sellegi poolest – kes meist ei tahaks, et sel päeval oleks kõik kõige kõige kõige… täpselt nii kõigem, kui unistusteski…
siit siis:Kallis rahvas!
TEEME DAKILE PULMAKINGI TEMA LUGEJATE POOLT… kingime Dakile pulmakleidi raha…
KÕIK BLOGIJAD, DAKI SÕBRAD JA FÄNNID ON PALUTUD ANDMISRÕÕMUST OSA SAAMA…
andmisrõõmust osa saamise juhend:
1. ava oma internetipanga aken või mine lähimasse panka
2. saada oma soovi ja võimaluste kohane kingituse osamakse Eva-Liisa Orula nimele Ühispangas asuvale arvele nr. 10010600658010, soovi korral koos märkuste lahtrisse kirjutatud õnnesooviga…
3. tunne head meelt, et said teha midagi ilusat ühe toreda inimese tarvis…
raamatupidaja kohused võttis enda kanda Eva-Liisa… ta avas enda nimele lisakonto nimega “Teeme Dakile Pulmakingi”… kingituse osamakseid saab sinna kanda kuni 14.02.2007… Sõbrapäeval annab Eva-Liisa kingituse koos nimekirja ja õnnesoovidega Dakile üle – siis jääb Dakil piisavalt aega õmbleja, kanga ja tegumoe valikuks…
ideed toetavad: Eva-Liisa, Pirtsu, Bobik, Birxu, Punane-Hanrahan ja Liis
***
et kõik üritusest osa võtta soovijad saaksid võimaluse kaasa lüüa, palume blogijatel seda posti levitada…"
"kas sa Dakit tead?… mina tean ka…
ma vist julgen isegi öelda, et tunnen, olgugi, et päriselus ei ole ma teda kordagi näinud… ma loen teda hommikukohvi kõrvale juba ma-ei-tea-mis ajast… loen seepärast, et usun… minu meelest on ta üks siiramaid ja vahetumaid blogijaid, keda mina tean… ma elan talle kaasa… tunnen kaasa ja rõõmustan koos temaga - vastavalt olukorrale… kas sina ka?… just, seda ma arvasingi…
Daki kihlus … Dakil tulevad maikuus pulmad… pulmad - saad sa aru… DAKIL TULEVAD PULMAD!… Dakil tuleb maikuus päev, mis on üks erilisemaid päevi elus… üks ilusamaid ja meeldejäävamaid… kahjuks ka majanduslikult kulukamaid…
Daki on tubli - teeb ettevalmistusi - organiseerib, lepib kokku, arvutab, ootab, unistab ja loomulikult - pabistab ka natuke… hiljuti kirjutas Daki, kuidas ta on unistanud ainult tema jaoks tehtud pulmakleidist… päris tema jaoks ja tema järgi õmmeldust… majanduslikel kaalutlustel tuleb tal aga sellest võib-olla loobuda…
kurb, eks ole… muidugi pole kleit peamine ega mahu isegi vist kümne olulisema pulma atribuudi hulka, kuid sellegi poolest – kes meist ei tahaks, et sel päeval oleks kõik kõige kõige kõige… täpselt nii kõigem, kui unistusteski…
siit siis:Kallis rahvas!
TEEME DAKILE PULMAKINGI TEMA LUGEJATE POOLT… kingime Dakile pulmakleidi raha…
KÕIK BLOGIJAD, DAKI SÕBRAD JA FÄNNID ON PALUTUD ANDMISRÕÕMUST OSA SAAMA…
andmisrõõmust osa saamise juhend:
1. ava oma internetipanga aken või mine lähimasse panka
2. saada oma soovi ja võimaluste kohane kingituse osamakse Eva-Liisa Orula nimele Ühispangas asuvale arvele nr. 10010600658010, soovi korral koos märkuste lahtrisse kirjutatud õnnesooviga…
3. tunne head meelt, et said teha midagi ilusat ühe toreda inimese tarvis…
raamatupidaja kohused võttis enda kanda Eva-Liisa… ta avas enda nimele lisakonto nimega “Teeme Dakile Pulmakingi”… kingituse osamakseid saab sinna kanda kuni 14.02.2007… Sõbrapäeval annab Eva-Liisa kingituse koos nimekirja ja õnnesoovidega Dakile üle – siis jääb Dakil piisavalt aega õmbleja, kanga ja tegumoe valikuks…
ideed toetavad: Eva-Liisa, Pirtsu, Bobik, Birxu, Punane-Hanrahan ja Liis
***
et kõik üritusest osa võtta soovijad saaksid võimaluse kaasa lüüa, palume blogijatel seda posti levitada…"
Tellimine:
Postitused (Atom)