Olgugi, et täna on ikka selline ilus, lumine ja mahe ilm, olen ma natuke kurb. Võib-olla hakkan haigeks jääma, aga võib-olla on lihtsalt suuremale rõõmuajale järgnenud kurbus.
Olen kurb, sest olen juba kaks kuud olnud riius oma väga kalli sõbrannaga ja ma ei tea, kas seda sõprust annab enam päästa.
Olen kurb, sest Mupsu on kaugel kaugel Venemaal ja ma tahaks täiega toriseda, aga ma ei saa ja siis ma saan tema peale kurjaks ja siis ma olen ka teistega kuri.
Olen kurb, sest Ingel on Hispaanias ja igatsen meie õhtuid ja hommikuid tee ja/või kohvitassi taga.
Olen kurb, sest kooliasjad on vist üle pea kasvanud ja ma ei tea, kas ma jõuan oma asjadega ühele poole. Tunnetuspsühholoogiast näiteks pole mul õrna aimugi.
Olen kurb, sest mul on süda paha ja tuju paha.
Ja väljas on nii ilus ilm... ja see teeb ka kurvaks, sest mul ei ole seda kellegiga jagada ja istun toas. Ja unenäod on kogu aeg nii hullud ja ma olen teinud inimestele haiget nii, et see on juhtunud täiesti kogemata. Ja olenemata sellest, et ma kulutan oma aega nii nagu oleks seda nii palju, ei suuda ma oma prioriteete paika panna ja mul ei ole aega nende asjade jaoks, mis on tegelikult olulised. Ja täna hommikul oli mu maine vara 12 krooni, aga ma käisin poes ja nüüd on alles mul 1 kroon.
Ja ma olen töötu, sest Taskust lasti mind nii üllatavalt lahti, et käisin korra reisil.. ja kui tagasi tulin, siis sain teada, et olen töötu. Kuna mul töölepingut veel ei olnud, siis ei saa ma midagi teha.. ja sain sealt ka vähem raha... ja peale minu lasti sealt lahti veel pooled töötajad ja nemad ei käinud isegi reisil.
Ja Pargis ma ei tööta ka enam, sest hotellil on rasked ajad ja neil ei ole enam vaja nii palju töötajaid ja minu nädalavahetustel käimisel pole ka enam kasu ja pidin lahkumisavalduse kirjutama. Kaks aastat ja kuu olin oma maailma lemmikus töökohas ja enam mul ei olegi seda.
Majanduskriis, baaah!
