Tehnika ei pidavat lolle sallima, järelikult võin teha siin omad järeldused.
Kogu nali hakkas sellest pihta, et minu arvuti teatas mulle et ta võib olla ohus, sest mu viirusekaitse on otsa lõppenud. Viirusekaitsega viiruseid skännides teatab ta mulle ka alguses, et "Nod 32 is out of date" aga ikkagi skännib mul selle ära. Väga huvitav lugu, aga viirusekaitse kehtib mul veel 7 kuud... Nüüd ei lase mu arvuti mind enam MSN-i, ohtlikeks saitideks peab Orkutit ja ka Bloggerit... Kui lähen e-Buddysse, siis kiilub ta mõne minuti jooksul kinni (e-Buddy siis, mitte arvuti ja soovitab mul internet exploreri kinni panna.....)
Teate, ma lähen hulluks.
Savi on tegelikult sellest internetist või arvutist, aga meele teeb mustaks see, et ma olen terve see nädalavahetus pidanud olema Tartu kodus üksi (õnneks on minu Mupsu mind säästnud täitsa üksi olemisest, aga tal on mingi miljon korda päevas vaja ära käia), puudust tunnen rahast (jaa, minu kasutuses on viimased pool nädalat olnud NULL krooni, sest mu pangakaart jäi kunagi automaati ja nüüd teisipäeval saan selle kätte ja vahepeal olen saanud hakkama nii, et olen kellelegi teinud ülekande ja siis saanud sularaha, aga kuna ma olen pool nädalat üksi olnud, siis võib oletada et poole nädala jooksul ei ole ma saanud kellelegi raha üle kanda ja see ajab ka vihale)
Ma oleksin pidanud ikka minema Tallinnasse.
Ja siin ma nüüd olen, vabariigi aastapäeval üksi. Koos makaronide ja Kairi käest saadud kartulite ja kraaniveega. Mu arvuti võitleb minu vastu ja kui ma sureksin, siis keegi ei saakski seda teada, sest ma olen üksinda. Kui murraksin jalaluu, siis ei saaks ka keegi sellest teada enne teisipäeva, sest MSN mul ei tööta, telefonil krediiti ei ole ja ma elan viiendal korrusel.
Üks väike faktiline vahepala. Täna üheksa aastat tagasi sai minust neiu... ja suurest ehmatusest viskasin oma aluspüksid minema.
Teile kõigile palju õnne meie väärika riigi sünnipäeva puhul, mina senikaua aga vihkan oma elu edasi.
pühapäev, veebruar 24, 2008
esmaspäev, veebruar 18, 2008
Tigedusehunnikud Säili ja Silmik
Viimasel ajal pole minu tagasihoidlikus elus midagi väga šokeerivat juhtunud. Jätkaks sealt kus eelmine kord pooleli jäi.... olin teel Tallinna ja ootasin, et Kaisa mulle vastu tuleks, ta tuligi! Tordi ja õhupalliga. Ega ma talle vastutulekut võlgu ei jäänud, kui ta emaga Tenerifelt tuli, siis läksin lennujaama suure sildiga, kus oli kirjas Kaisa ja Malle:)
Siis oli meie Rootsi reis (või Rodsi või Roodsi nagu me täna eesti keele tunnis pidasime vajalikuks kirjutada), mis oli ka väga tore ja lõbus, ainult et neljane kajut on neljale nii iseteadlikule tüdrukule (nagu meie näiteks) ikka väga väike:D Muidu oli meil väga väga lõbus, jõime rummi, et oleks paadis ikka hoirassaa ja pumpsvalleraa. Siis kohtasin oma elu armastust (mitte Koitu muidugi:D). Noh, tegelikult ta ei olnud mu elu armastus, aga väga tore inimene oli. Uskumatu, et keegi naerab kõigi mu naljade üle, isegi nende, mis on tema pihta suunatud, sellised sällilikud, võiks öelda isegi et veits solvavad naljad. Aga ta sai aru! Ja tegi nalja vastu ka veel. Igatahes mul oli hea meel, et keegi pööras mulle tähelepanu, rõvedalt kiimlemata vaid viisakalt ja lõbusalt.
Rootsis oli meil kõige vajalikum leida üles Burger King, millest unistasime Kaisaga juba ammu ammu. Võiks isegi öelda, et see on mu viimane junkfoodi kogemus, sest kolmandast veebruarist pidin alustama uut elu. Saiata ja värgita, aga juhtus hoopis nii, et jätsin suitsetamise maha, aga see selleks. Kui natuke veel rääkida, siis praegu on kuueteistkümnes päev, olen vahepeal ka väljas käinud, aga suitsu pole kordagi teinud. Isegi kolm tööpäeva pidasin oma "armsas" hotellis vapralt vastu, suitsuta, esmakordselt! Uhke olen enda üle. Tagasi rootslaste juurde... Burger Kingis pettusin veits... või noh, ma ei tea, mul ei olnud väga hea enesetunne ja siis ma ei suutnud midagi valida ja siis ma valisin midagi täiesti tavalist ja siis selgus, et see oli liiga tavaline.. pihv oli natuke kõrbend ja burks oli kuiv, aga friikad olid head ja teenindus!!! Teenindus oli viimase peal, parim lihtsalt. Eestis ei kujuta küll ette et kuskil McDonaldsis või Hesburgeris viskaks teenindaja sinuga nalja ja oleks selline sõbralik ja mõnus ja mitte ainult seetõttu et välismaalane oled, see teenindaja oligi megamõnus.
Natuke shoppasime ja siis läksime tagasi paati, et teha paar tantsu ja mõned kokteilid. Pärast õhtust pidu ootas meid Tallinna sadama D-terminal ja oligi väga hästi:D
Selsamal päeval, veebruari esimesel siis, oli ka minu maailma toredaimate sõbranjede 104. sünnipäev (Katu, Päpu, Potsu, Sirka, Pätu) tunnisaunas Bamba. Selles suhtes, et võrreldes eelmise aasta tunnisauna Marina'ga oli näha tugevat arengut:D Mehed jäid meil kodudesse ja olime ainult suuremate ja väikesmate tüdrukute ja pisikeste poistega. Pärast nelja tundi kvaliteetaega Bamba saunas tuli osadel vesipiibu kihk peale ja läksime Potsu venna juurde vesikat tegema. Flirtisin seal noorte poistega (1o.klass), kellele võiksin olla ema eest:D ja pärast hiljem käisin Miku ja Alluga juttu rääkimas.
Olemegi jõudnud teise veebruari õhtusse, mil oli koolis vilistlaste õhtu ja minu viimane suitsetamise päev. Koolis ei olnud väga põnev, aga lootsin, et veel jõuab minna. Seetõttu ei jõudnudki Kristjani juurde Eurovisiooni vaatama, aga las ta olla siis, järgmine aasta ehk:)
Veel oli vahepeal semestri alguspidu Kairi juures, mis oli kõike muud kui kui see, mis on tulevastele õpetajatele kohane. Sellel pikemalt ei tahaks peatuda, aga ütleme nii, et peaaegu kõik kes olid vajalikud, olid kohal. Üks kursavend pidas muidugi paljuks Kairi juurde ilmumist ja ütleme nii, et ma olen natukene solvunud. Mulle ei meeldi kui inimesed ei täida oma lubadusi. Või noh. Tühjade, katteta lubaduste andmine on kole. Ja valetamine ka.
Ja muidu on käsil minu teine semester siin Tartumaal. Väsimus on peal ja loengutest ei saa veel sotti. Kogu aeg on selline ebamäärane olla ja tegelikult sellest ma üldse tahtsingi alustada oma tänast sissekannet ja peamiselt sellest juttu teha, et mul on kogu aeg halb tuju (juba mingi neljapäevast saati) väikeste vahepeausidega. Sõbrapäev oli täielik jura- Mupsu küll proovis mu tuju parandada ja üritas olla nii tore ja lõbus kui võimalik kui ta mind bussile saatis, aga ikkagi, nõme päev oli (ainult õhtu mitte, siis nägin oma Küllit ja Mannut ja Tiinat ja Kaisat).
Reedel tööl- arvasin et olen hirmus õnnelik kui saan jälle tööle minna. Mingid nõmedad tšekid olid, millega ma ei osanud midagi peale hakata, kliendid olid halvas tujus, samamoodi ka laupäeval ja pühapäeval- ma ei imesta üldse kui mõne kaebuse saan. Mul jalad valutasid, tuju oli halb ja tundsin, et ei tunne sellest tööst mitte mingisugust rõõmu. Tavaliselt juhtub nii ikka kui oled väga palju järjest tööl olnud, aga seekord hakkas kohe reede hommikust see vastikus pihta. Muudkui korista neid molle inimestelt eest, vabanda ette ja taha ja siis lonka oma väsinute jalgadega. Käed ja õlad ja selg, kõik on valusad, siis naerata ennast hulluks ja jutusta maailma kõige ilusamaid jutte maailma kõige igavama toidu kohta.
Täna hommikul tulin Tartusse. Juba hommikul olin tige, karjusin ema peale mõttetute asjade pärast, ei suutnud oma kotti pakkida ja olin lihtsalt kuri mesimumm. Koolis ei suutnud keskenduda ja esimeses kahes loengus olin nagu hüperaktiivne mürsik, kolmandas loengus pidin lihtsalt magama jääma, sest väsisin ära.
Üritasin täna korduvalt meenutada, kuidas A.Valton on öelnud midagi väikeste nagu väiklaste inimeste kohta.. ja ei tule meelde, et kuidas see oli. Lihtsalt mõtlesin, et kas ma mitte ei peaks tegema midagi, et muutuda paremaks inimeseks?
Võib-olla tunnengi seetõttu viha ja kadedust ja masendust, et ma ei suuda elada ise oma elu õigesti nagu tahaksin. Vanasti ikka tahtsin liikuda oma unistuste poole, praegu olen jäänud jälle kuskile toppama. Ma tean, et ma tegelikult liigun edasi ja seda on silmaga näha, aga sisemine areng on hakanud käima hoopis teistmoodi. Tagurpidi...Tõesti, tunnen end nagu puberteediealine. Vihastan ja solvun kergesti, käitun nõmedalt nagu väiklane ja vastik inimene, hoolimata sellest, et ma tegelikult ei taha nõme olla, aga ikkagi miskipärast olen...
Kui tuju kunagi paremaks läheb ja päevad mu kõhus otsa saavad, siis kirjutan rohkem ilusatest asjadest, sest tegelikult on neid maailmas veel alles....
Siis oli meie Rootsi reis (või Rodsi või Roodsi nagu me täna eesti keele tunnis pidasime vajalikuks kirjutada), mis oli ka väga tore ja lõbus, ainult et neljane kajut on neljale nii iseteadlikule tüdrukule (nagu meie näiteks) ikka väga väike:D Muidu oli meil väga väga lõbus, jõime rummi, et oleks paadis ikka hoirassaa ja pumpsvalleraa. Siis kohtasin oma elu armastust (mitte Koitu muidugi:D). Noh, tegelikult ta ei olnud mu elu armastus, aga väga tore inimene oli. Uskumatu, et keegi naerab kõigi mu naljade üle, isegi nende, mis on tema pihta suunatud, sellised sällilikud, võiks öelda isegi et veits solvavad naljad. Aga ta sai aru! Ja tegi nalja vastu ka veel. Igatahes mul oli hea meel, et keegi pööras mulle tähelepanu, rõvedalt kiimlemata vaid viisakalt ja lõbusalt.
Rootsis oli meil kõige vajalikum leida üles Burger King, millest unistasime Kaisaga juba ammu ammu. Võiks isegi öelda, et see on mu viimane junkfoodi kogemus, sest kolmandast veebruarist pidin alustama uut elu. Saiata ja värgita, aga juhtus hoopis nii, et jätsin suitsetamise maha, aga see selleks. Kui natuke veel rääkida, siis praegu on kuueteistkümnes päev, olen vahepeal ka väljas käinud, aga suitsu pole kordagi teinud. Isegi kolm tööpäeva pidasin oma "armsas" hotellis vapralt vastu, suitsuta, esmakordselt! Uhke olen enda üle. Tagasi rootslaste juurde... Burger Kingis pettusin veits... või noh, ma ei tea, mul ei olnud väga hea enesetunne ja siis ma ei suutnud midagi valida ja siis ma valisin midagi täiesti tavalist ja siis selgus, et see oli liiga tavaline.. pihv oli natuke kõrbend ja burks oli kuiv, aga friikad olid head ja teenindus!!! Teenindus oli viimase peal, parim lihtsalt. Eestis ei kujuta küll ette et kuskil McDonaldsis või Hesburgeris viskaks teenindaja sinuga nalja ja oleks selline sõbralik ja mõnus ja mitte ainult seetõttu et välismaalane oled, see teenindaja oligi megamõnus.
Natuke shoppasime ja siis läksime tagasi paati, et teha paar tantsu ja mõned kokteilid. Pärast õhtust pidu ootas meid Tallinna sadama D-terminal ja oligi väga hästi:D
Selsamal päeval, veebruari esimesel siis, oli ka minu maailma toredaimate sõbranjede 104. sünnipäev (Katu, Päpu, Potsu, Sirka, Pätu) tunnisaunas Bamba. Selles suhtes, et võrreldes eelmise aasta tunnisauna Marina'ga oli näha tugevat arengut:D Mehed jäid meil kodudesse ja olime ainult suuremate ja väikesmate tüdrukute ja pisikeste poistega. Pärast nelja tundi kvaliteetaega Bamba saunas tuli osadel vesipiibu kihk peale ja läksime Potsu venna juurde vesikat tegema. Flirtisin seal noorte poistega (1o.klass), kellele võiksin olla ema eest:D ja pärast hiljem käisin Miku ja Alluga juttu rääkimas.
Olemegi jõudnud teise veebruari õhtusse, mil oli koolis vilistlaste õhtu ja minu viimane suitsetamise päev. Koolis ei olnud väga põnev, aga lootsin, et veel jõuab minna. Seetõttu ei jõudnudki Kristjani juurde Eurovisiooni vaatama, aga las ta olla siis, järgmine aasta ehk:)
Veel oli vahepeal semestri alguspidu Kairi juures, mis oli kõike muud kui kui see, mis on tulevastele õpetajatele kohane. Sellel pikemalt ei tahaks peatuda, aga ütleme nii, et peaaegu kõik kes olid vajalikud, olid kohal. Üks kursavend pidas muidugi paljuks Kairi juurde ilmumist ja ütleme nii, et ma olen natukene solvunud. Mulle ei meeldi kui inimesed ei täida oma lubadusi. Või noh. Tühjade, katteta lubaduste andmine on kole. Ja valetamine ka.
Ja muidu on käsil minu teine semester siin Tartumaal. Väsimus on peal ja loengutest ei saa veel sotti. Kogu aeg on selline ebamäärane olla ja tegelikult sellest ma üldse tahtsingi alustada oma tänast sissekannet ja peamiselt sellest juttu teha, et mul on kogu aeg halb tuju (juba mingi neljapäevast saati) väikeste vahepeausidega. Sõbrapäev oli täielik jura- Mupsu küll proovis mu tuju parandada ja üritas olla nii tore ja lõbus kui võimalik kui ta mind bussile saatis, aga ikkagi, nõme päev oli (ainult õhtu mitte, siis nägin oma Küllit ja Mannut ja Tiinat ja Kaisat).
Reedel tööl- arvasin et olen hirmus õnnelik kui saan jälle tööle minna. Mingid nõmedad tšekid olid, millega ma ei osanud midagi peale hakata, kliendid olid halvas tujus, samamoodi ka laupäeval ja pühapäeval- ma ei imesta üldse kui mõne kaebuse saan. Mul jalad valutasid, tuju oli halb ja tundsin, et ei tunne sellest tööst mitte mingisugust rõõmu. Tavaliselt juhtub nii ikka kui oled väga palju järjest tööl olnud, aga seekord hakkas kohe reede hommikust see vastikus pihta. Muudkui korista neid molle inimestelt eest, vabanda ette ja taha ja siis lonka oma väsinute jalgadega. Käed ja õlad ja selg, kõik on valusad, siis naerata ennast hulluks ja jutusta maailma kõige ilusamaid jutte maailma kõige igavama toidu kohta.
Täna hommikul tulin Tartusse. Juba hommikul olin tige, karjusin ema peale mõttetute asjade pärast, ei suutnud oma kotti pakkida ja olin lihtsalt kuri mesimumm. Koolis ei suutnud keskenduda ja esimeses kahes loengus olin nagu hüperaktiivne mürsik, kolmandas loengus pidin lihtsalt magama jääma, sest väsisin ära.
Üritasin täna korduvalt meenutada, kuidas A.Valton on öelnud midagi väikeste nagu väiklaste inimeste kohta.. ja ei tule meelde, et kuidas see oli. Lihtsalt mõtlesin, et kas ma mitte ei peaks tegema midagi, et muutuda paremaks inimeseks?
Võib-olla tunnengi seetõttu viha ja kadedust ja masendust, et ma ei suuda elada ise oma elu õigesti nagu tahaksin. Vanasti ikka tahtsin liikuda oma unistuste poole, praegu olen jäänud jälle kuskile toppama. Ma tean, et ma tegelikult liigun edasi ja seda on silmaga näha, aga sisemine areng on hakanud käima hoopis teistmoodi. Tagurpidi...Tõesti, tunnen end nagu puberteediealine. Vihastan ja solvun kergesti, käitun nõmedalt nagu väiklane ja vastik inimene, hoolimata sellest, et ma tegelikult ei taha nõme olla, aga ikkagi miskipärast olen...
Kui tuju kunagi paremaks läheb ja päevad mu kõhus otsa saavad, siis kirjutan rohkem ilusatest asjadest, sest tegelikult on neid maailmas veel alles....
Tellimine:
Postitused (Atom)