Täna ongi lõppemas see aasta 2008. Aasta on olnud üsna tegusid täis - kes on kolinud kokku, kes on saanud lapsi, kes on läinud lahku. Praegu mõtlevad kindlasti kõik, et homsest algab uus elu. Homsest hakkab pihta dieet ja trenn. Homsest jätavad mõned suitsetamise maha, mõned teised lubavad täna südaöösel, et neist saavad alates homsest paremad inimesed. Enam ei tee haiget lähedastele, enam ei valeta kallitele inimestele ning kindlasti hakkab alates homsest olema meie toad puhtad ja korras.. ning koolitööd ei jäeta enam viimasele minutile.
Tegelikult?
Homme trenni minna ei saa, sest on riigipüha, õppida ei saa sest on pidustustejärgne periood ning ka dieeti ei saa alustada, sest pole esmaspäev. Inimestel on vaja esmaspäevi ja aastavahetusi, et teha endale neid lubadusi, vahet pole, kas neid siis tegelikult jõutakse realiseerida või mitte. Mina igatahes tahan küll alates homsest olla parem inimene ja ehk õnnestubki mul see. Muud uusaastalubadust ma pole veel välja mõelnud, eelmise aasta omaga sain väga hästi hakkama. Eelmine aastavahetus lubasin nimelt, et ei lähe kodust meikimata mitte kuskile. See oli küll raske, aga võin öelda, et sain sellega hakkama. Meikimise hinnaks on see, et minu nägu on saanud endale juurde punne ja arme ning nahk ise on läinud kuivaks. Eks järgmine aasta teen siis hooldusaasta.
Milline oli minu aasta 2008
Aasta algas paljulubavalt, olime Kaisaga tema juures ja mina laulsin sada aastat karaoket ja tema tegi tantsu. Pildistasime end oimetuks ning jõudsime laulusuil ka Nõmmele rakette piiluma.. kuigi südaöösel olime veel silla all, olime siiski väga raketilised. Mõtlesime, et kui juba aastavahetus sai koos veedetud, küll siis on terve aasta selline. Seda tegelikult ei juhtunud. Terve selle aasta viimase kvartali oleme olnud riius ja see on väga kurb. Ma ei osanud arvata, et täiskasvanueas võib ka sõbrannade vahel selliseid riide olla - nüüd tean.. ja see valu on vahest ehk suuremgi kui väiksena. Kurbust tekitab tunne, et äkki ma ei saagi temaga mitte ühtegi aastavahetust koos olla või teha selliseid napakaid lubadusi, et me ei lahku kodust meigita mitte kuskile... niiet üks minu järgmise aasta soovidest oleks ka see, et ma saaksin oma kalli sõbranna tagasi.
2008 aastal oli minu elu esimene sess, mis oli väga närvesööv, aga millega sain ilusasti hakkama. Hakkasin isegi õppetoetust saama ja tundusin endale isegi päris nutikas ja ka tark:D
Veel käisime Kaisa ja Anna ja Katsiga Rootsis, oli vahva.. ja teate mis veel juhtus? Tartu rahu aastapäeval tegin mina oma senise elu viimase suitsu. Pärast seda pole ma mitte ühtegi mahvi sigaretisuitsu enda sisse tõmmanud. See vist oli minu aasta kõige suurem saavutus. Hmm - mida veel aastalt loota kui juba veebruaris on kõige suuremad õnnestumised ära olnud. Kevadel seiklesime Kairiga siin Emajõe Ateenas ning nalja sai palju. Mõned unetud ööd õppimist, aga ka mõni unetu öö tantsu ja tralli. Suvi oli see aasta väga töörohke, puhata peaaegu ei jõudnudki, aga sai käidud paar korda Tartus ja Vergis ja Pärnus ja isegi Riias ja Hiiumaal - vot see oli üks vahva reis! Sügisel käisin Hispaanias ja sain kasiinoealiseks ning talv on saabunud nii, et uusi saapaid ma osta veel pole jõudnud. Sain tööl käia ja töölt ära tuldud, isegi sain maksuvabalt ja palgavabalt Taskus töötada, õppisin, et mitte kunagi ei jää kannatlikult lepingut ootama, sest ei ole eriti mõnus saada töötatud aja eest poole vähem palka ning siis MSN-ist kuulda, et ma ei olegi enam seal töötajate nimekirjas.
Huvitav elu eksole. Mitte eriti.
Kuigi vahepeal on põnevust ikka ka olnud, aga lihtsalt kõik ei tule meelde ja mõnda asja ei pea vajalikuks ka siinkohal märkida.
Kas tundub ka imelik, et ma ei ole üldse selle aastaga seoses rääkinud oma Mupsust?
Mulle tunduks küll. Ja tegelikult tundub kogu see asi mulle imelik.
Suve lõpus läks ta Venemaale õppima, nüüd on ta tagasi, aga meie suhe on kummalisem kui kunagi varem. Ma ei oska öelda, kas siit üldse hakkab midagi tulema või mitte. Armastus on alles, aga see on niiiii harjumuspäraseks muutunud, et sure või ära. Kuhu kadusid liblikad? Mis sai sellest, et temaga kohtudes läksid jalad nõrgaks? Kas suhe peabki selliseks muutuma? Või äkki me ei ole lihtsalt üksteise jaoks mõeldud ja siis me raiskame väärtuslikku aega, kui oleme veel noored ja üritame end kokku sobitada, kui tegelikult ei ole see üldse vajalik ega ka meeldiv. Ma ei tea. Olen ikka armastusehiireke, aga ma tahaks, et see oleks teistmoodi. Tema tahaks ka. Koos on hea, aga midagi on kuskil läinud väga teistmoodi. Lahku minna ei taha ka, lihtsalt selle pärast, et lahku minna - kui juba minna, siis põhjusega. Oeh, ma ei tea.
Aasta 2008 oli siis üldkokkuvõttes pigem kurb kui rõõmus. See aasta jääb mulle alati meelde sellega seoses, et pidin kogu aeg ootama. Ootama millal üks või teine asi juhtub, ootama, millal Mupsu tagasi tuleb ja kui ta tuligi, siis oli kõik teistmoodi. Samuti jääb see aasta mulle meelde sellega, et sain valusa õppetunni sellest et tõelisi sõpru tuleb hoida ja neid hinnata. Ja ka see jääb loodetavasti meelde, et ilma töölepinguta tööle minna ei tohi.
Homsest hakkab parem elu.
Homsest hakkab dieet ja trenn, homsest alates ei tee ma enam teistele haiget.
Homme näete - ma olen parem kui kunagi varem!
kolmapäev, detsember 31, 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)