2009 aasta on olnud üks mu elu õnnelikemaid. Ma tunnen, et olen väga palju arenenud ja saanud elada iseendale. Olen saanud ise otsustada, mida teha tahan ning käituda oma südame- ja kõhutunde järgi. Ma proovin natuke oma aastat kokku võtta.
jaanuar:
aastavahetus oli vägagi huvitav, mis pani mind mõtlema edasiste käikude peale. Olin aastavahetusel väga õnnelik ning kõik mis juhtus sellel õhtul oli väga üllatuslik ning salapärane ning selline... magusvalus. Koiduga oli meil ka tähtpäev, kuid tundus, et see asi ei taha meil enam nii hästi minna ja siis mõtlesime et tuleks selle asjaga aeg maha võtta ja natuke ise olla, et me saaks areneda ning kui kunagi on vaja, siis ka uuesti kokku tagasi minna. Hakkasin käima vabastavas hingamises (kahjuks jõudsin sinna mitmetel erinevatel põhjustel vaid kolm korda) ning avastasin, et tegelikult on elu ikka väga ilus. Sain ülikoolis oma elu esimese F (mis kusjuures oli avatud materjalidega eksam ning pärast, järeleksamit samade materjalidega tehes sain C). Käisin jaanuaris ka oma endiste töökaaslastega Rootsis, kus sai väga väga palju nalja ning natuke sain ka südant pahatseda, sest see loksumine ei ole ikka kõikidele mõeldud:D
veebruar:
Kohe esimesel veebruaril sõitsime Kairiga Egiptusesse. Oi, see oli alles ilus! Ausalt, siiamaani, kui mul mõnikord kipub paha tuju peale tulema, siis mõtlen selle peale, kui palju nalja sai seal Egiptimaal. Päike paistis, merevesi oli soe ja helesinine ning härrad rõõmustasid meid sellise huumoriga, mida Euroopas juba naljalt ei kohta. Kairo muidugi oli natuke õudne, nii et daamidel olid lausa pisarad (mis tavaliselt olid rõõmupisarad, aga seal sai kohe suurest kurbusest ja pahameelest nutta) silmas. Saime käia Parasailingul ja ATV safaril ja snorgeldada ja päevitada ja vesipiipu tõmmata ja lasta päikesel meie põski paitada ja koos kaamliga rannas ringi jalutada. Pärast tagasitulekut hakkasin väga ühiskondlikult aktiivseks inimeseks. Liitusin Lastefondiga ja hakkasin vabatahtlikuks ning läksin ka Eesti Seksuaalterviseliidu projekti Light and Love, millega saime käia koolides/vaba aja keskustes noortele rääkimas turvalisest seksuaalkäitumisest. Samuti hakkasin veebruaris trennis käima nii mis hirmus, pilateses, joogas, igasugustes aeroobsetes trennides (ka strippaeroobika, mis tegi mind veel hotimaks:D)
märts:
otsustasin, et pean minema Soome vahetusüliõpilaseks. Käisin tegemas keeletesti ja ajasin oma pabereid, kuigi üldiselt varjasin seda oma vanemate ja sõprade eest, ei tahtnud, et keegi teaks enne kui asi kindel veel polnud. Naistepäeval juhtus minu elus üks pöördepunkte, millest ma siinkohal rohkem rääkida ei tahaks, aga ütleme nii, et juhtus minuga midagi sellist, mida varem ei olnud juhtunud ning mis muutis nii mõndagi minu elus. Käisin ikka rõõmselt trennis ja koolis oli tööd nii palju, et minesta või ära, aga üldiselt sain kõikide asjadega hakkama nii nagu vaja oli.
aprill:
aprilli esimeses pooles oli hirmus palju koolitööd, aga aprill lõppes tudengite kevadpäevadega, mis oli Tartus olles aasta tippsündmus, nagu ikka. Saime ikka väga palju hullu panna ning juhtus väga väga palju erinevaid asju, mis jällegi aitasid mul siin elus asjadest aru saada natuke teise nurga alt.
mai:
Mai algus oli samuti veel tudengipäevade ajal. Kohe kõige esimestel päevadel sain paraja jamaga hakkama. Tundsin end halvasti, sest tegin midagi, mille üle ma uhke ei ole. Tiina aga ütles mulle, et ei tasu põdeda nende asjade pärast, mida me enam niikuinii muuta ei saa. Noh, kahetseda muidugi võib, aga et istuda kodus ja nutta ning põdeda - seda ei ole vaja. Niisiis otsustasingi, et see käkk, millega hakkama sain, et ma ei süüdista end sellepärast ning võtan asja vabalt. Samuti juhtus mai alguses minuga selline lugu, et leidsin kellegi, kellega hakkasin veetma üsna suurt osa oma ajast koos. Me saime hästi läbi ja ta oli tore ning nägus noormees, kellega koos oli mul väga tore olla. 17. mail korraldasime AIDSi ohvrite päeva rongkäiku Tartus. Rahvast muidugi väga palju ei tulnud, aga siiski parasjagu, et mitte häbisse jääda.
juuni:
Juuni algas sellega, et käisime Kristjaniga Pärnus. Niinii külm oli, aga palju rohkem oli tore ja naljakas! Käisime Uku baaris ning lõpuks pidi meile Anzelika järele tulema. Samuti käisin juunis Laulasmaal ja Murastes ning Nõos. Leppisin ära Kaisaga!!!! Selle üle on mul väga väga väga hea meel, sest mäletan, et eelmise aasta üks suurimatest muredest oli mul see, et olin Kaisaga riius. Osalesime Lastefondiga laulupeol. Olime Kairiga väga korraldajad ja noh, olgem ausad, nalja sai jälle taaskord. Siinsestest käikudest võiks järeldada, et küll mul oli alles vaba aega laialt käes, aga ei, tegelikul olin täiskohaga tööl Talukõrtsis ning iga oma vaba hetke sisustasin sellega, et sõita kuskile, teha või näha midagi. Pätu ja Ingel lõpetasid ülikooli, tahtsin neid nii väga õnnitleda, et läksin sinna öösel kell 4 hääletades (parasjagu oli enne just Kristjani sünnipäevapidu) ja kuna ma ei julgenud nende iluund segada enne kui kell on 9, siis istusin hommikul kella poole seitsmest Tartus Olympic Casinos ja jõin kakaod. Tegelikult oli taaskord väga lustakas. Jaanipäeva veetsime Kixa, Päpu, Kaido ja Kristjaniga Viljandis ja see oli mu elu kõige lahedam ja toredam jaanipäev ÜLDSE. No ausalt, nalja, naeru, tantsu ja tralli sai rohkem kui saja miljoni eest!
juuli:
juuli alguses töötasin Õllesummeril, lisaks käisin tööl Talukõrtsis ning ka AMPS3 cateringiga tennisevõistlustel. Töötasin nii palju, et hirmus, puhata ei saanud peaaegu üldse. Otsustasin, et puhkan Viljandi folgi ajal, kuid täpselt siis, kui Folk algas, tabas meie peret väga suur õnnetus ning valus kaotus. Tuli hakata matuseid korraldama ning muid asjaajamisi teha ning ausalt öeldes ei olegi mul väga meeles kõik need asjaajamised, sest see nädal, mis oli siis, on mul väga häguselt meeles. Pärast matuseid otsustasin, et lähen ikkagi Folgile, aga ausalt öeldes ei olnud mul eriti tuju. Kristjan tuli mulle õhtul Viljandisse järele ja läksime tema Tartu koju. Nutsin tema diivanil ning üritasin end lõbustada vilepilliga, mille endale folgilt 10 krooni eest ostnud olin.
august:
August algas sellega, et sõitsin Ungarisse, Light and Love inimestega Balatoni äärde, "seksilaagrisse". Nädal aega huvitavaid loenguid ja töötubasid ning samuti palju päevitamist, ujumist, nalja ja sportlikke tegevusi - see oli mõnus! Õhtuti käisime diskotamas ning rahvusõhtutel ja oli väga tore! Pärast Ungarist tagasi tulekut juhtus jällegi üks selle aasta pöördepunktidest ning lõppes ära see meeldiv "suhe" härraga, kellega olime maikuust senimaani lähemalt suhelnud. Kurvastada ma ei jõudnudki, sest oli vaja minna kohe Hollandisse. Olime 2 nädalat Amsterdamis Tiina ja Kairiga ja noh, see oli jälle üks nendest asjadest siin elus, mis aitasid mul kinnistada mõtteid, mis olin omaks võtnud juba aasta alguses. Vabadus! Nägime Tiinaga ühte meest, kes pidi olema kindlasti haldjas... ja üldse, juhtus palju sellist, mida ilmselt ei unusta kunagi. Õnneks lähen 2010 suvel tagasi sinna. Loobusin lõplikult lihasöömisest.
september:
Kui olin Amsterdamist tagasi jõudnud, ei saanud korralikult kotte ümbergi pakkida, sest pidin juba minema Helsingisse, ülikooli. Läksime koos Kristjaniga mu uut kodu vaatama. Kodu oli nii heas kohas, kohe Pasila rongipeatuses, et me ei jõudnud seda otsimagi hakata kui juba olime kohal. Lõhkusin kohe esimesel nädalal ära oma telefoni, nii jäin ilma kõikidest numbritest ja kuna ma kasutasin siis juba soome numbrit, tegi see oluliselt raskemaks inimestel minuga suhtlemise telefoni teel. Sain endale väga palju rahvusvahelisi tuttavaid, võtsin vastu peened külalised Eestist ning pidasin oma 22. jubileed. Armusin (millest sain hiljem õnneks üle) ning rõõmustasin oma uute tuttavate üle. Käisin ka Eestis, sest sain kingiks piletid siia.
oktoober:
Tutvused süvenesid ning trall ja pillerkaar Soomes jätkus. Samuti sain koolitarkust oma pähe ning selleks ajaks oli välja selgunud juba mõningad härrasmehed, kes proovisid mu tähelepanu võita. Kuid neil ei õnnestunud see:D Või noh, tähelepanu õnnestus mõnel ikka võita, aga südant ei saanud keegi, sest endiselt olin enda meelest armunud kellessegi, kellele ma seda öelda ei söandanud ning tegelikult ma ootasin ja lootsin et see läheks üle ka, sest tahtsin selle inimesega olla sõber. Oktoobri lõpus käisin Tartus, viisin ära oma lõputöö kavandi ning käisin Zavoodis seiklemas. Sain tõendust, et mehed on ikka tõepoolest suurema osa ajast väga vastutustundetud ning loodan, et minu peetud loengud kunagi kellelegi ka pea sisse jõuavad.
november:
Novembri alguses pidin Soome tagasi minema, olin haige ning selgus, et mul oli palavikku 40 kraadi. Pidin kindlasti Soome minema ja nii ma laevas loksusin ja värisesin, ise köhides välja oma viimaseidki kopse ning nina oli ka nii lustakalt tatine, et pea valutas nagu ma ei tea mis asi. Siis tulid mulle külla Sirka, Päpu, Kixa ja Katu, käisime IKEAS ja linna peal jalutamas ja ka minu juures oli korraldatud selleks puhuks pidu. Olin ilusalongis juuksemodelliks ning hakkasin seejärel brünetiks. Tundsin, et kaotasin blondide juustega ka osa iseendast ning hakkasin unistama sellest, et saaksin olla kiilakas. Tegin kooliasju ja käisime palju ringi nii Helsingis kui ka väljaspool linnapiire.
detsember:
Kuu algas hullu eksami- ja esseeperioodiga, asju oli nii palju teha et hirmus. Samuti lubasin ära tüki oma südamest ühele inimesele, kes juba oktoobri algusest peale selle nimel võitles. Süüdistan end tänini selles, et miks ma ometi varem teda kuulda ei võtnud, et sain temaga koos olla ainult nädalajagu. Aga see nädal oli üks ilusamaid! Ja taaskord juhtus minu elus üks sellistest pöödrepunktidest, mida ma kõvasti öelda ei tahaks, aga mis muutis nii mõndagi. Tulin Eestisse 9. detsembril. Markus ja Ilke saatsid mind sadamasse, võitlesime kõik kolm pisaratega. Käisin Tartus eksameid tegemas, mille tagajärjel on mul keskmine hinne sel semestril ei rohkem ega vähem kui 1:D aga noh, arvestades sellega, et ma loengutes ei käinud, ja mõned ikka läbi kukkusid, läks mul vist päris hästi. Käisin Kairiga Tõrvas ning pärast seda olen saanud pidada erinevaid jõulupidusi erinevate seltskondadega ning taaskord veendunud selles, et mul on siin maailmas ikka kõige paremad sõbrad!
Ma olen ümbritsetud olnud kogu see aasta suure armastusega, kuigi olen nimetanud end kogu aeg vallaliseks ja see armastus ei ole tulnud suhetest vastassugupoolega. Ma olen leidnud selle armastuse enda seest ja oma sõpradest. Mind on ümbritsenud ka koledamatel päevadel suur hunnik päikest, mis on minu ja teiste südametes ning ma olen väga õnnelik! Ma tean, et jõuan oma elus veel kaugele ning see aasta on olnud selline, mis on aidanud mul sellele järeldusele jõuda.
Ma olen õnnelik!
neljapäev, detsember 31, 2009
esmaspäev, november 30, 2009
Uued tuuled
Sain teada, et ma ei hakka saama Erasmuse stippi, sest neil ei ole raha.. ja see muudab veidi mu plaane. Nimelt, kui ma ei saa toetust teisel semestril, siis äkki ei pea võtma ka ettenähtud hulga ainepunkte... ja kuna ma ühte ainet ikkagi tahaks siit võtta, siis äkki saan nii teha, et olen kogu aeg Tartus, kuid ametlikult erasmuslane, ilma stipendiumita. Igatahes, ootan vastuseid, aga võib juhtuda, et ma olen kogu aeg nüüd uuest aastast Eestis, sest nii rikas ma ka veel ei ole et omast taskust iga kuu üüri maksta üle 6000 krooni.
Ja üldiselt. Eestini on aega jäänud 10 päeva!
Ja üldiselt. Eestini on aega jäänud 10 päeva!
laupäev, november 28, 2009
I'm all at sea
I'm all at sea
Where no-one can bother me
Forgot my roots
If only for a day
Just me and my thoughts sailing far away
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea
I'm all at sea
Where no-one can bother me
I sleep by myself
I drink on my own
Don't speak to nobody
I gave away my phone
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea
Where no-one can bother me
Forgot my roots
If only for a day
Just me and my thoughts sailing far away
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea
I'm all at sea
Where no-one can bother me
I sleep by myself
I drink on my own
Don't speak to nobody
I gave away my phone
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea
(Jamie Cullum - All at sea)
See lugu on alati olnud minu jaoks selline lugu, mis rahustab mind. Ma kuulan seda kas enne eksameid või siis kui mul on vaja mõtteid kokku võtta. Kujutan ette kuidas loksun õrnade lainete sees ja soe päike paitab põske. Praegu kuulan ma seda lugu seetõttu, et tunnen, et vajan päikest rohkem kui kunagi varem. Sellest on juba päevi, mil viimati nägin päikest. Igal pool on nii hall ja sombune ja niiske ja see teeb mind nii kurvaks. Ma olen kogu aeg nii väsinud ja tunnen, et ma ei jõua olla. Hommikuti on väga raske ärgata ja tegelikult ei ole eriti vahet, mis kell ma ärkan, sest niikuinii on kogu aeg pime ja hall. Ilmselt peaks hakkama d-vitamiini sööma... või siis peaks korraks solaariumisse minema, sest ma tunnen, et mul on vaja PÄIKEST! Kollast, sooja päikest. Valgust ja soojust!
Täna olin väga tubli. Tegin ära oma Multicultural aspects of education essee. Ei võtnudki väga palju aega, aga noh, ma ei tea, kui hea see tuli. Pühapäevaks pean tegema veel peda uurimismeetodite viimase kodutöö ja siis on selles aines jäänud veel eksam. Soomes on mul veel kolm eksamit ja Eestis on ka kolm eksamit. Saan vahepeal natuke edasi-tagasi sõita, aga kui kõik hästi läheb (milles ma ei kahtle, sest elus läheb kõik nii nagu minema peab), siis peaksin omadega täitsa mäel olema. Siis on jäänud veel kaks referaati, üks essee, üks bakatöö retsensioon ja enda bakatöö. Ehk siis kuus eksamit ja 5 kirjalikku tööd + enda lõputöö jaoks on vaja asju teha ja ongi see semester läbi. KUKEPEA, ma ütlen:)
Ja nüüd on vist aeg öelda avalikult välja, et ma jään siia veel üheks semestriks! Kui käisin Tartus, siis mulle pakuti sellist võimalust ja siis kui ma siia jõudsin, siis mõtlesin selle üle pingsalt järele ja kuna minu lõputöö seisukohast on oluline, et ma Soomes ka oleksin, siis mõtlesin, et võtan riski ja proovin siin olla. Iseasi, kui tubli ma olen ja kas ma Tartuga jõuan sammu pidada, et lisaks lõputööle ka vajalikud ained tehtud saaksin. Kui ma sellega hakkama saan, siis võin küll öelda, et saan kõigega hakkama!
Igatsen oma sõpru, aga tean, et ma ei pea nendega kogu aeg koos olema, selleks, et teada, et nad on mul olemas.
ahjaaaa.
Käisin täna International dinneril ja esindasin seal Türgi rahvuskööki. Nimelt, pidime sinna minema koos Ilke ja Gözdega, kes olid valmis teinud mingi sellise söögi, mida ma isegi hääldada ei oska, aga juhtus nii, et nad ei saanud tulla ja siis pidi preili Sälli minema sinna koos selle Türgi rahvustoiduga ja esindama Türgit. No juhtub ikka.
Ja neile, kes siin vahepeal olid mures liblikate pärast mu kõhus, siis võin öelda, et nüüdseks on asi kontrolli all ja olen sellest üle saanud. Küll aga on mul siin igasuguseid naljakaid asju vahepeal juhtunud, mida ma siia ei kirjuta, sest muidu poleks mul millestki raamatut kirjutada.
Homme lähen Markusega päevaks Porvoosse loodust nautima. Oeh. Mõnus!
* "Mis loeb maailma mastaabis üks kollane kass." Miski, mis mu ema mulle eile ütles ja mis pani mind väga mõtlema. Et ma ära ei unustaks. Maailma mastaabis - üks kollane kass.
Täna olin väga tubli. Tegin ära oma Multicultural aspects of education essee. Ei võtnudki väga palju aega, aga noh, ma ei tea, kui hea see tuli. Pühapäevaks pean tegema veel peda uurimismeetodite viimase kodutöö ja siis on selles aines jäänud veel eksam. Soomes on mul veel kolm eksamit ja Eestis on ka kolm eksamit. Saan vahepeal natuke edasi-tagasi sõita, aga kui kõik hästi läheb (milles ma ei kahtle, sest elus läheb kõik nii nagu minema peab), siis peaksin omadega täitsa mäel olema. Siis on jäänud veel kaks referaati, üks essee, üks bakatöö retsensioon ja enda bakatöö. Ehk siis kuus eksamit ja 5 kirjalikku tööd + enda lõputöö jaoks on vaja asju teha ja ongi see semester läbi. KUKEPEA, ma ütlen:)
Ja nüüd on vist aeg öelda avalikult välja, et ma jään siia veel üheks semestriks! Kui käisin Tartus, siis mulle pakuti sellist võimalust ja siis kui ma siia jõudsin, siis mõtlesin selle üle pingsalt järele ja kuna minu lõputöö seisukohast on oluline, et ma Soomes ka oleksin, siis mõtlesin, et võtan riski ja proovin siin olla. Iseasi, kui tubli ma olen ja kas ma Tartuga jõuan sammu pidada, et lisaks lõputööle ka vajalikud ained tehtud saaksin. Kui ma sellega hakkama saan, siis võin küll öelda, et saan kõigega hakkama!
Igatsen oma sõpru, aga tean, et ma ei pea nendega kogu aeg koos olema, selleks, et teada, et nad on mul olemas.
ahjaaaa.
Käisin täna International dinneril ja esindasin seal Türgi rahvuskööki. Nimelt, pidime sinna minema koos Ilke ja Gözdega, kes olid valmis teinud mingi sellise söögi, mida ma isegi hääldada ei oska, aga juhtus nii, et nad ei saanud tulla ja siis pidi preili Sälli minema sinna koos selle Türgi rahvustoiduga ja esindama Türgit. No juhtub ikka.
Ja neile, kes siin vahepeal olid mures liblikate pärast mu kõhus, siis võin öelda, et nüüdseks on asi kontrolli all ja olen sellest üle saanud. Küll aga on mul siin igasuguseid naljakaid asju vahepeal juhtunud, mida ma siia ei kirjuta, sest muidu poleks mul millestki raamatut kirjutada.
Homme lähen Markusega päevaks Porvoosse loodust nautima. Oeh. Mõnus!
* "Mis loeb maailma mastaabis üks kollane kass." Miski, mis mu ema mulle eile ütles ja mis pani mind väga mõtlema. Et ma ära ei unustaks. Maailma mastaabis - üks kollane kass.
neljapäev, november 05, 2009
All I want for christmas is you
Selline on vaade minu koduaknast. Täna on 5. november ja kell on 14.02. Sajab laia lund, just nagu oleksid jõulud käes. Olen kuulanud ka jõululaule, mitte et ma neist muidu nii vaimustuses oleksin, aga lihtsalt on selline tunne. Ja noh. Ma olen haige. Tulin Soome ainult sellepärast, et eile oli meil visiit ühte lasteaeda (ei me ei tegelenud lastega, muidu ma ei oleks haigena sinna läinud), muidu oleksin tahtnud olla nädala lõpuni Tallinnas, emme ja issi ravivate käte all, sest praegu on küll selline tunne et "me oleme nii vaesed, meil on nii külm". (See oli mu lemmikmäng mu väikse vennaga, istusime elutoa põrandal teki sees, tegime nagu lõdiseksime ja jagasime kahekesi poolikut leivaviilu ja jõime tassist vett. Meie vanematel oli kindlasti suur rõõm näha meid seda mängimas:D aga noh, samas, see oli üks meie sõbralikest mängudest, palju hullem oli siis, kui me üksteisel päid maha tahtsime nottida.)
Jah. Rääkides väiksest vennast, kes ei ole enam nii väike, sest ta sai eile juba 20-aastaseks. Täitsa hull ikka. Aeg lendab. Noh, ega ma ise ka palju vanem ei ole, aga lihtsalt, Silver on alati ju olnud pisike pisike ja nüüd on pea kahemeetrine härra.
Ja rääkides vanemast vennast. Tänasel päeval olen ta peale jällle palju mõelnud, sest meil on akna taga lumememm... ja talle meeldis alati lumemehi teha. Mäletan, kui olime Silveriga väikesed, siis viis vanem venna meid alati maja ette ja tegime lumememmesid. Üks kord tegi Talis meile sõpradega isegi suure liumäe maja ette. Ma ei tea, kui suur see tegelikult oli, sest väiksena tunduvad kõik asjad palju suuremad, näiteks see küngas mu maja ees, millelt me alla kelgutasime, tundub praegu vaevumärgatav. Ja üleeile, kui oli hingedepäev ja meil põles köögis küünal, siis nägin ma esmakordselt hingedepäeva "tõelist meeleolu". Kurb on. See on nii nii nii nii ebaõiglane, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi lumememme teha. Et mul ei helise enam kunagi telefon, helistajaks vanem venna, kes tahaks et ma läheks temaga kinno või sööma. Mäletan, kuidas ta helistas mulle paar nädalat enne surma. Olin Tartus ja ta lihtsalt helistas, et rääkida juttu ja et kas ma ei tahaks ühte restorani tööle minna. Ta jutustas oma suurtest plaanidest ja ma ei mõelnud hetkekski, et ta ei jõua neid täide viia. Et vähem kui kahe kuu pärast heliseb mu telefon hommikul kell üheksa ning mu õde teatab mulle, et mu vend on surnud.
See paneb mõtlema. Elu on nii lühike. Isegi kui elad saja viieteistkümne aastaseks, ikka on elu lühike. Ja ikka ei jõua kõiki asju ära teha. Arvan, et mul on õnneks olnud küllaltki palju igasuguseid erinevaid võimalusi näha maailma ja kogeda asju, aga tegelikult on seda nii nii vähe. Ja sellepärast ei jõuagi ma ära oodata järgmist aastat, kui lähen maailma avastama. Ma tean, et see on suur väljakutse ning et sellega kaasnevad igasugused erinevad ohud, aga samas ma tean ka seda, et kui ma suvel ei lähe, siis võib-olla ei tule mul enam kunagi teist võimalust minna.
Nüüd on vaja ainult ülikool ära lõpetada ja siis ongi sellega korras. Õnneks on mul lõputöö teema olemas ja ma ei tea, kuidas muude asjadega korda saab. Mulle pakuti võimalust jääda siia veel üheks semestriks. See, kas ma jään, oleneb ühe õppejõu vastusest. Ülejäänud õppejõud on lubanud mul teha järgmist semestrit siit - see eeldab muidugi väga suurt iseseisvat tööd, aga tean, et mul on eesmärk, mille poole püüdlen ja usun, et saan hakkama.
Nüüd aga väsisin ma ära. See on see haige inimese elu, istud natuke aega arvutis ja juba on silmad ja käed ja selg väsinud. Lähen joon teed ja lakin oma küüsi... ja kui jõuan, siis lähen kella neljaks rootsi keelde.
esmaspäev, oktoober 05, 2009
Ta liigub siiski!!!
Heihopsti. On juhtunud minuga ka selline lugu, et olen leidnud omale bakatöö juhendaja ja umbes tean, millest kirjutada tahan. Seega, olen üks samm lähemale oma unistustele.
Sain valmis eile ka oma essee, mida täna läheme koos ühe kursavennaga ära viima ja pärast seda pidime lõunat sööma ka minema, väga peen.
Ja praegu on kuidagi selline periood, kus kõik ei tundugi nii keeruline. Tegin oma seina peale kalendri, millel on erinevad tähtajad peal.. ja kui suudan neist kinni pidada ja oma aega mõistlikult kasutada, siis võin eeldada, et elan selle semsestri üle! Või noh, vähemalt oktoobrikuu.
Ning lisaks eelnevalt mainitule, võin oletada, et ilmselt on üks pesakond liblikaid hakanud end mu soolestikus mugavalt sisse seadma. Ma ei saa veel päris täpselt aru, aga tunne on selline, et varsti võib asi ohtlik olla. Armumises iseenesest ei ole ju midagi hirmsat, aga ma tunnen, et on vale aeg ja vale koht ja äkki, kui ma piisavalt palju keskendun millelegi muule (nt mõtlen hommikust õhtuni "kahvel-nuga-kahvel-nuga-kahvel-nuga" vms), siis ÄKKI õnnestub mul seda vältida.
Elame, näeme.
Sain valmis eile ka oma essee, mida täna läheme koos ühe kursavennaga ära viima ja pärast seda pidime lõunat sööma ka minema, väga peen.
Ja praegu on kuidagi selline periood, kus kõik ei tundugi nii keeruline. Tegin oma seina peale kalendri, millel on erinevad tähtajad peal.. ja kui suudan neist kinni pidada ja oma aega mõistlikult kasutada, siis võin eeldada, et elan selle semsestri üle! Või noh, vähemalt oktoobrikuu.
Ning lisaks eelnevalt mainitule, võin oletada, et ilmselt on üks pesakond liblikaid hakanud end mu soolestikus mugavalt sisse seadma. Ma ei saa veel päris täpselt aru, aga tunne on selline, et varsti võib asi ohtlik olla. Armumises iseenesest ei ole ju midagi hirmsat, aga ma tunnen, et on vale aeg ja vale koht ja äkki, kui ma piisavalt palju keskendun millelegi muule (nt mõtlen hommikust õhtuni "kahvel-nuga-kahvel-nuga-kahvel-nuga" vms), siis ÄKKI õnnestub mul seda vältida.
Elame, näeme.
laupäev, oktoober 03, 2009
Hakkan õppima!!!
Tänane päev on olnud küllaltki humoorikas. NOT. Ärkasin üles hommikul kell kaheksa (täna on laupäev), sest mul lihtsalt ei olnud enam und. Tundsin, et koolitöö kripeldab hinge peal. Ärkasin siis üles, mõtlesin, et loen natuke essee jaoks. Miskipärast ei suutnud ma üldse keskenduda ja otsustasin, et lähen parem jalgrattaga sõitma. Poolteist tundi hiljem olin tagasi kodus, põsed õhetasid ja tundsin, et olen päris väsinud. Läksin korra voodisse pikutama ja kell pool üks tuli mu korterinaaber Jo mu uksest sisse ja hakkas naerma, sest magasin täisriietes õndsa und.
noh ja nüüd ausalt, päev algas uuesti ja mina hakkan õppima!!!!!!
noh ja nüüd ausalt, päev algas uuesti ja mina hakkan õppima!!!!!!
reede, oktoober 02, 2009
sünnipäev ja soome elu
Hei!
On juhtunud minuga ka selline lugu, et olen nüüd saanud 22. Sünnipäeva hommik ei olnud just paljulubav, ärkasin üles peavaluga, mis ei jätnud mind kordagi päeval maha.. ning esimese kaardi asemel oli mu postkastis kiri mu kursavennalt, et ma KINDLASTI ei unustaks maksta tema arvet 27 EURiga, sest ta peab just minu sünnipäeval minema oma sõpradega Tallinnasse. Ega mul ei olnud kahju seda maksta, aga lihtsalt, mul oli sel päeval palju tegemist ja see, et ta oli nii kindel, et ma seda maksmata ei jäta, näitab kas seda, et ma jätan kas ülilolli või ülivastutustundliku inimese mulje talle. Aga noh, eks see selgub millalgi hiljem.
Siis aga läks päev palju ilusamaks - sain selliseid õnnitlusi sellistest kanalitest, mida poleks osanud isegi unes näha. Õnnitlejaid oli selline aukartust äratav hulk, et ossa pime. Koristasin siin.. ja üritasin kooki küpsetada, millega aga feilisin täiega, sest mu inglise toanaaber oli mingisugust rukkiroovjahu või ma ei tea mida ostnud, igatahes, kook ei paisunud üldse ja oli kivikõva. Aga õnneks ma ei ole loll ka, sest lõikasin selle kivikõva koogi väga väikesteks tükkideks ja sellest ajas peale kutsusin neid oma sünnipäeva küpsisteks.
Õhtul saabusid külalised ja tuju läks veel toredamaks. Ma ei tahtnud neilt mingisuguseid kinke, aga ütlesin, et kui nad saaksid mulle kaardi teha, siis oleksin kõige õnnelikum inimene maailmas.. ja ma sain NIII ilusaid isetehtud kaarte, et tahtsin kogu aeg nutta. Rääkimata sellest, et ma sain igasuguseid toredaid kingitusi ka veel.. kõige toredam oli vist see, kui nad tulid lauluga teisest toast, juustukoogiga, millel oli 22 küünalt südamekujuliselt peal... ja keskel oli S täht:) ja nad laulsid esimese salmi inglise keeles ning teise salmi nii, et igaüks laulis oma maa keeles ja külalisi oli siin: Hispaaniast, Singapurist, Jaapanist, Soomest, Eestist, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast, Türgist.. loodan, et kedagi ära ei unustanud, aga see oli fantastiline kogemus!
Pärast mõningaid jooke läks seltskond aina lõbusamaks ja nalja sai ikka täiega.. kõik jäid peoga väga rahule ja niisamuti minagi.
Järgmisel päeval olid siin veel mu kursakaaslased Fusayo ja Markus ning otsustasime, et ei tohi sellist kena päeva raisku lasta ja otsustasime, et läheme õhtul Markuse juurde õhtusöögile. Siis sain teada veel oma ühe sünnipäeva-üllatuse, milleks olid tasuta piletid Eesti 27.09-30.09, kingi tegi mulle Fusayo oma soome sõbranna Kristiinaga.. ma olin nii õnnelik, et saan üllatada oma vanemaid ja sõpru (sest mu emmel on sünnipäev päev pärast mind, nii et sain teda õnnitlema minna)
Õhtusöök oli Markuse juures väga kena, ta elab ühe järve kõrval ja siis õhtul läksime järve äärde, panime teki maha ja vaatasime tähti ja lihtsalt olime... pärast sellist mõnusat lõõgastavat olesklemist tulin koju ja hakkasin asju sättima, sest juba hommikul vara pidin olema sadamas.
Eestis oli tore, üllatasin oma vanemaid ja ka isegi sõpru päris korralikult. Sain ka natuke jonnida ja toriseda, sest emakeeles ja turvalises keskkonnas on seda oluliselt lihtsam teha kui siin:D
Ja nüüd olen tagasi Helsingis.. ja on aeg hakata õppima, sest olgem ausad, asi tõotab tulla päris hull. Teen siin aineid, Tartust aineid ja ühtlasi pean alustama oma bakatööga, sest tahan kevadel nii väga lõpetada, et te ei usu seda mitte kunagi KUI väga. Sest järgmisel suvel hakkab minu elus üks uus etapp pihta, mille pärast on mul iga päev liblikad kõhus... aga see on võimalik ainult siis, kui lõpetan ülikooli.
Tahtsin veel rääkida oma toanaabritest, kellega saab sellist nalja, et ei usu ise ka ära. Eriti mu Singapuri toanaaber Lisa, kellest ma võiksin lausa kirjutada naljaraamatu. Need naljad muidugi ei tähenda, et ma naeraksin tema üle, sest tegelikult on meil koos väga väga tore... ja mul on toanaabritega hirmsamal kombel vedanud (nagu Tartuski, mul ikka läheb hästi), kuigi kui meid kolmekesi koos nähakse, siis on kõigil suur üllatus. Jo on oranžde, peaaegu vööni ulatuvate rastapatsidega vegaan, kellel on iga asja kohta väga tugev oma arvamus, Lisa on pisike asiaat, kellel on kogu aeg külm, ta emakeel on singlish, nii et vahepeal ma ei saa aru, mida ta räägib, kuigi inglise keel on ta emakeel. Ja noh, siin me oleme nii.. enamasti kõht kõigil kõveras.. ja umbes 90% naljadest on tingitud seiklustest, mis juhtuvad meie pisikese Lisaga:)
aga mis mu sissekande mõte oli? tahtsin lihtsalt öelda, et elu on jälle tore. Vahepeal on natuke raskem... aga see on ikka uskumatu KUI häid inimesi siin maailmas on.
ja.. paistab, et ka täna on tulemas ilus õhtu, sest mind kutsuti jälle järve lähedale korterisse õhtusöögile. üüü:D
On juhtunud minuga ka selline lugu, et olen nüüd saanud 22. Sünnipäeva hommik ei olnud just paljulubav, ärkasin üles peavaluga, mis ei jätnud mind kordagi päeval maha.. ning esimese kaardi asemel oli mu postkastis kiri mu kursavennalt, et ma KINDLASTI ei unustaks maksta tema arvet 27 EURiga, sest ta peab just minu sünnipäeval minema oma sõpradega Tallinnasse. Ega mul ei olnud kahju seda maksta, aga lihtsalt, mul oli sel päeval palju tegemist ja see, et ta oli nii kindel, et ma seda maksmata ei jäta, näitab kas seda, et ma jätan kas ülilolli või ülivastutustundliku inimese mulje talle. Aga noh, eks see selgub millalgi hiljem.
Siis aga läks päev palju ilusamaks - sain selliseid õnnitlusi sellistest kanalitest, mida poleks osanud isegi unes näha. Õnnitlejaid oli selline aukartust äratav hulk, et ossa pime. Koristasin siin.. ja üritasin kooki küpsetada, millega aga feilisin täiega, sest mu inglise toanaaber oli mingisugust rukkiroovjahu või ma ei tea mida ostnud, igatahes, kook ei paisunud üldse ja oli kivikõva. Aga õnneks ma ei ole loll ka, sest lõikasin selle kivikõva koogi väga väikesteks tükkideks ja sellest ajas peale kutsusin neid oma sünnipäeva küpsisteks.
Õhtul saabusid külalised ja tuju läks veel toredamaks. Ma ei tahtnud neilt mingisuguseid kinke, aga ütlesin, et kui nad saaksid mulle kaardi teha, siis oleksin kõige õnnelikum inimene maailmas.. ja ma sain NIII ilusaid isetehtud kaarte, et tahtsin kogu aeg nutta. Rääkimata sellest, et ma sain igasuguseid toredaid kingitusi ka veel.. kõige toredam oli vist see, kui nad tulid lauluga teisest toast, juustukoogiga, millel oli 22 küünalt südamekujuliselt peal... ja keskel oli S täht:) ja nad laulsid esimese salmi inglise keeles ning teise salmi nii, et igaüks laulis oma maa keeles ja külalisi oli siin: Hispaaniast, Singapurist, Jaapanist, Soomest, Eestist, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast, Türgist.. loodan, et kedagi ära ei unustanud, aga see oli fantastiline kogemus!
Pärast mõningaid jooke läks seltskond aina lõbusamaks ja nalja sai ikka täiega.. kõik jäid peoga väga rahule ja niisamuti minagi.
Järgmisel päeval olid siin veel mu kursakaaslased Fusayo ja Markus ning otsustasime, et ei tohi sellist kena päeva raisku lasta ja otsustasime, et läheme õhtul Markuse juurde õhtusöögile. Siis sain teada veel oma ühe sünnipäeva-üllatuse, milleks olid tasuta piletid Eesti 27.09-30.09, kingi tegi mulle Fusayo oma soome sõbranna Kristiinaga.. ma olin nii õnnelik, et saan üllatada oma vanemaid ja sõpru (sest mu emmel on sünnipäev päev pärast mind, nii et sain teda õnnitlema minna)
Õhtusöök oli Markuse juures väga kena, ta elab ühe järve kõrval ja siis õhtul läksime järve äärde, panime teki maha ja vaatasime tähti ja lihtsalt olime... pärast sellist mõnusat lõõgastavat olesklemist tulin koju ja hakkasin asju sättima, sest juba hommikul vara pidin olema sadamas.
Eestis oli tore, üllatasin oma vanemaid ja ka isegi sõpru päris korralikult. Sain ka natuke jonnida ja toriseda, sest emakeeles ja turvalises keskkonnas on seda oluliselt lihtsam teha kui siin:D
Ja nüüd olen tagasi Helsingis.. ja on aeg hakata õppima, sest olgem ausad, asi tõotab tulla päris hull. Teen siin aineid, Tartust aineid ja ühtlasi pean alustama oma bakatööga, sest tahan kevadel nii väga lõpetada, et te ei usu seda mitte kunagi KUI väga. Sest järgmisel suvel hakkab minu elus üks uus etapp pihta, mille pärast on mul iga päev liblikad kõhus... aga see on võimalik ainult siis, kui lõpetan ülikooli.
Tahtsin veel rääkida oma toanaabritest, kellega saab sellist nalja, et ei usu ise ka ära. Eriti mu Singapuri toanaaber Lisa, kellest ma võiksin lausa kirjutada naljaraamatu. Need naljad muidugi ei tähenda, et ma naeraksin tema üle, sest tegelikult on meil koos väga väga tore... ja mul on toanaabritega hirmsamal kombel vedanud (nagu Tartuski, mul ikka läheb hästi), kuigi kui meid kolmekesi koos nähakse, siis on kõigil suur üllatus. Jo on oranžde, peaaegu vööni ulatuvate rastapatsidega vegaan, kellel on iga asja kohta väga tugev oma arvamus, Lisa on pisike asiaat, kellel on kogu aeg külm, ta emakeel on singlish, nii et vahepeal ma ei saa aru, mida ta räägib, kuigi inglise keel on ta emakeel. Ja noh, siin me oleme nii.. enamasti kõht kõigil kõveras.. ja umbes 90% naljadest on tingitud seiklustest, mis juhtuvad meie pisikese Lisaga:)
aga mis mu sissekande mõte oli? tahtsin lihtsalt öelda, et elu on jälle tore. Vahepeal on natuke raskem... aga see on ikka uskumatu KUI häid inimesi siin maailmas on.
ja.. paistab, et ka täna on tulemas ilus õhtu, sest mind kutsuti jälle järve lähedale korterisse õhtusöögile. üüü:D
pühapäev, september 13, 2009
Külalised külalised!!!
Täna tulevad mulle külla Ingel ja Pätu ja Tanel - ja nad jäävad siia lausa kuueks päevaks! ma ei jõua neid ära oodata:)
aga millest ma tegelikult tahtsin rääkida?
tahtsin öelda, et soomlased on niiiniiinii toredad! ma ei ole siiamaani kohtunud mitte ühegi nõmeda soomlasega ning võiks öelda, et mõningased eelarvamused, mis meie maal on, on tingitud ilmselt sellest, et nad käivad purjus peaga eestis lällamas.. ja kohalikud soomlased, kellega rääkinud olen, kurdavad tihtipeale, et neil on sellepärast väga häbi. mina tavaliselt ikka ütlen neile, et pole hullu - sest tänu restoranile talukõrts, olen hakanud soomlasi lausa armastama, ka teenindajana:)
ja kõik ülejäänud inimesed, rahvusvahelised õpilased, on ka väga väga väga toredad! olen leidnud endale mitmeid tuttavaid/sõpru, kes on nii toredad, et kuku või pikali!
ja eile, eile käisin ma oma tuutori soolaleivapeol ja pärast läksime kluppi ja enamik seltskonnast oli soomlased, siis ma tagasihoidlikult ütlesin osadele, et ma natuke saan soome keelest ka aru. ja mõtle - ma rääkisin nendega kogu ülejäänud õhtu soome keeles!! ja ma sain väga väga palju kiita, mu tuutor, maarit, ütles oma FB-s nii:
aga millest ma tegelikult tahtsin rääkida?
tahtsin öelda, et soomlased on niiiniiinii toredad! ma ei ole siiamaani kohtunud mitte ühegi nõmeda soomlasega ning võiks öelda, et mõningased eelarvamused, mis meie maal on, on tingitud ilmselt sellest, et nad käivad purjus peaga eestis lällamas.. ja kohalikud soomlased, kellega rääkinud olen, kurdavad tihtipeale, et neil on sellepärast väga häbi. mina tavaliselt ikka ütlen neile, et pole hullu - sest tänu restoranile talukõrts, olen hakanud soomlasi lausa armastama, ka teenindajana:)
ja kõik ülejäänud inimesed, rahvusvahelised õpilased, on ka väga väga väga toredad! olen leidnud endale mitmeid tuttavaid/sõpru, kes on nii toredad, et kuku või pikali!
ja eile, eile käisin ma oma tuutori soolaleivapeol ja pärast läksime kluppi ja enamik seltskonnast oli soomlased, siis ma tagasihoidlikult ütlesin osadele, et ma natuke saan soome keelest ka aru. ja mõtle - ma rääkisin nendega kogu ülejäänud õhtu soome keeles!! ja ma sain väga väga palju kiita, mu tuutor, maarit, ütles oma FB-s nii:
Maarit Eliisa Valkonen kommenteeris samuti oma staatus't.
"Hei Salli sa puhut niin hyvaa suomea,
etta kannattaa opetella ja puhua VAIN suomea! :)"
see annab mulle enesekindlust juurde, et veel rohkem
ja veel paremini soome keelt rääkida - oeh, mõnsakas!!!
kolmapäev, august 12, 2009
Natukene kõigest
Olen seda sissekannet alustanud umbes sada korda erinevatel aegadel, aga alati olen pooleli jäänud. sest noh - pole kirjutamistuju. Viimased kaks kuud on olnud pead pööritama ajavalt kiired. Jõudsin tööd rabada nagu hull (nii Talukõrtsis, Õllesummeril, Laulupeol kui ka korra tennisehallis). Kõik vabad päevad üritasin sisustada kuskil käimisega, et ka minu suvi oleks meenutamist väärt. Seega, juhtuski nii, et vabadel päevadel istusin bussis, autos või rongis, tuju hea ning vaim valmis, vastuvõtmaks uusi ja huvitavaid seiklusi ja emotsioone. Ja noh... siis juhtus minu selle aasta kõige jubedam asi. Kaotasin oma vanema venna. Kohale hakkas see jõudma mulle alles paar päeva tagasi, kuigi tema surmast on mööda läinud juba üle kuu. See meie peret tabanud õnnetus teeb mind ikka väga kurvaks. Minu esimesed mälestused on seotud temaga ja nii imelik on mõelda, et mul ei ole lihtsalt enam venda. Kui terved 33-aastased mehed surevad une pealt südamepuudulikkusesse, siis paneb see mõtlema, kas pole? Ja eelmine nädal suri ka mu vanatädi.. ja üldse, tulin helsingi ülikooli ja eelmine nädal selgus, et mu tartu kooliasjadega on paras jama. aga õnneks sain õppejõududelt loa, et võin neid seminaridega aineid ka siit teha..
et.. keeruline on olnud. ja kui ma oskan end paremini väljendada, siis teen seda.
ps. soome on kuradi kallis!
et.. keeruline on olnud. ja kui ma oskan end paremini väljendada, siis teen seda.
ps. soome on kuradi kallis!
esmaspäev, juuni 29, 2009
Juuni 2009
Oeh. ma ei teagi kust alustada. niii niii palju on jõudnud vahepeal juhtuda. olen lõpetanud ilusasti teise aasta ülikoolis, siis olen jõudnud juba kuu aega tööl käia ja vahepeal olen käinud pärnus kaks korda, tartus kolm korda, viljandis ja kõikides muudes kohtades mis jäävad viljandi-pärnu-tartu vahele:D
olen käinud ka ööklubis parlament, öölokaalis helsinki ja kohas nimega bangaloo:D
rääkimata sellest et olen jõudnud käia ujumas nii järves kui meres.. ja käinud kalal ja paadiga aerutamas ka.
augusti alguses sõidan ungarisse ja augusti lõpus amsterdami
ning neljandal septembril on mul ava-aktus helsingi ülikoolis
LIFE IS JUST BEAUTIFUL!
olen käinud ka ööklubis parlament, öölokaalis helsinki ja kohas nimega bangaloo:D
rääkimata sellest et olen jõudnud käia ujumas nii järves kui meres.. ja käinud kalal ja paadiga aerutamas ka.
augusti alguses sõidan ungarisse ja augusti lõpus amsterdami
ning neljandal septembril on mul ava-aktus helsingi ülikoolis
LIFE IS JUST BEAUTIFUL!
neljapäev, mai 28, 2009
kevad
Mu sess on läbi! Kahte tulemust veel ei tea ja üks essee on vaja valmis teha, aga ma sain sellega hakkama! Varsti hakkab pihta väga tegus suvi ning ma lihtsalt pean siia kirjutama, et elu on ilus! Isegi kui vahepeal tuleb väike kurbus sisse, kaob see kibekiiresti, sest olgem ausad, mul on, mille üle õnnelik olla!
Minge päikese kätte ja ärge olge nii palju arvutis!
Destiny's child - Happy face
I woke up this morning,
The sunshine was shining -
I put on my happy face
I'm living, I'm able,
I'm breathing, I'm grateful -
to put on my happy face.
Woke up and realized
this world's not so bad after all.
Looked at it through a child's eyes,
andI saw these beautiful things
that you never think about.
Like the ocean, moonlight,
stars and clouds.
It's amazing how we don't appreciate our blessings
There's plenty of people who don't like me,
But there's ten times more who love me and I love myself.
Sometimes, it gets tough
But I can't give up,
Just take a deep breath,
Close my eyes
Feel the love and give a smile!
Minge päikese kätte ja ärge olge nii palju arvutis!
Destiny's child - Happy face
esmaspäev, mai 04, 2009
Tudengite kevadpäevad 2009
Nii. Olid siis tudengite kevadpäevad. Uskumatu kui palju nalja sai kogu sel nädalal ja väga palju lahedaid üritusi oli kogu linnas. Võtsin iga päev päevadest vapralt osa ning olgem ausad, seekordne "puhka vaim välja" üritus osutus pigem väsitavaks kui siis puhkust andvaks. Õnneks oli superilmad kõik päevad ja ma olen enda meelest juba päris pruun. Kuigi jah, laupäevasel üritusel "folgime", kus mul oli au siis anda ka intervjuu R2-le, ütles reporter kõikide raadiokuulajate ees, et talle ma tundun ikka pigem valge, et õppinud nii palju, et õues pole saanud käiagi. See oli päris hea nali:D
nüüd aga valmistun eksamiperioodiks ja olgem ausad, see tõotab tulla eluhull. 31AP on ikka 31AP:D et mingi aeg hoian siis õppijaprofiili ja ei käi linna peal ja ei passi netis ja üleüldse, olen täheldanud, et mida vähem ma arvutis olen, seda mõnusam on. Inimesed, käige väljas, ilmad on super!!!
nüüd aga valmistun eksamiperioodiks ja olgem ausad, see tõotab tulla eluhull. 31AP on ikka 31AP:D et mingi aeg hoian siis õppijaprofiili ja ei käi linna peal ja ei passi netis ja üleüldse, olen täheldanud, et mida vähem ma arvutis olen, seda mõnusam on. Inimesed, käige väljas, ilmad on super!!!
laupäev, aprill 11, 2009
Märkamatult on veerand sellest aastast läbi saanud. Käes on aprillikuu teine nädal.. varsti hakkavad lehed puudele tulema ja õues on juba mitu nädalat tunda kevade lõhna. Senimaani on see aasta olnud üks mu lemmikuid, või noh, mitte lemmikuid.. aga mu enesetunne on olnud üsna stabiilselt väga hea. Kuigi mul ei ole juhtunud midagi põhjapanevalt suurepärast võ üldse, ei ole tegelikult klassikalist põhjust rõõmustamiseks, lihtsalt, on kuidagi selline enesetunne, et kõik on nii hääkas.
Täna on võib-olla tunne natukene teine kui tavaliselt. Miskipärast ei ole naeratus kõrvuni olnud, kuidagi, istun siin kodus üksinda, teki sees... ja mõtlen, et midagi oleks nagu halvasti.. kuigi, tegelikult on asjad samamoodi nagu kogu see aasta olnud on ja kõik, mille üle ma varem nii hirmsasti rõõmu olen tundnud, valmistavad täna mulle natukene kurbust.
Peaks vist õppima hakkama, aga üldse ei ole sellist tunnet, et võiks... järelikult peaks sellega siis homme tegelema - hea on ikka kõike homse varna lükata, seda enam, et praegu pole ühtegi tähtaega kukil, lihtsalt võiks mõned raamatud läbi lugeda ning teha enesekontrolliks natukene harjutusi, aga ei, kus sa saad.
Viimasel ajal olen kuidagi eriti hakanud tajuma, et kõik inimesed, kes mind ümbritsevad, on ikka suurepärased. Igaühelt on midagi õppida.. ja selles mõttes õppimisega tegelen ma viimasel ajal päris palju. Või ma ei tea, äkki olen lihtsalt hakanud rohkem mõtlema ja analüüsima ja sellega kaasnevalt on "nägemisvõime" ka minu maailma saabunud. Tänu teistele oskan ka ennast rohkem ja paremini analüüsida, kuigi jah, vahepeal jään ikka hätta ka.
Näiteks nagu praegu.
Täna on võib-olla tunne natukene teine kui tavaliselt. Miskipärast ei ole naeratus kõrvuni olnud, kuidagi, istun siin kodus üksinda, teki sees... ja mõtlen, et midagi oleks nagu halvasti.. kuigi, tegelikult on asjad samamoodi nagu kogu see aasta olnud on ja kõik, mille üle ma varem nii hirmsasti rõõmu olen tundnud, valmistavad täna mulle natukene kurbust.
Peaks vist õppima hakkama, aga üldse ei ole sellist tunnet, et võiks... järelikult peaks sellega siis homme tegelema - hea on ikka kõike homse varna lükata, seda enam, et praegu pole ühtegi tähtaega kukil, lihtsalt võiks mõned raamatud läbi lugeda ning teha enesekontrolliks natukene harjutusi, aga ei, kus sa saad.
Viimasel ajal olen kuidagi eriti hakanud tajuma, et kõik inimesed, kes mind ümbritsevad, on ikka suurepärased. Igaühelt on midagi õppida.. ja selles mõttes õppimisega tegelen ma viimasel ajal päris palju. Või ma ei tea, äkki olen lihtsalt hakanud rohkem mõtlema ja analüüsima ja sellega kaasnevalt on "nägemisvõime" ka minu maailma saabunud. Tänu teistele oskan ka ennast rohkem ja paremini analüüsida, kuigi jah, vahepeal jään ikka hätta ka.
Näiteks nagu praegu.
esmaspäev, märts 30, 2009
I'm still alive
Oeh, jõudsingi just ükskord siin suurel häälel kraaksuda, et kirjutan tihti, kui jäigi kõik see asi soiku. Igatahes, vahepeal on väga palju asju jõudnud juhtuda ja seepärast pole leidnud mahti kirjutadagi.
Nädalavahetusel käisin Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitusel ning kui kõik läheb hästi, siis hakkab siin maailmas veel huvitavaid üritusi toimuma, mille korraldamisest saab ka silmasälli osa võtta.
Hingama pole ammu jõudnud, sellest on kahju, aga õnneks käin nüüd joogas, ka seal on hingamine väga oluline ja tunnen, et lisaks füüsilisele tegevusele on ka vaimne pool kaasa haaratud. Pilateses käin ka ja muidu aeroobseid treeninguid püüan ka ikka aegamööda väisata.
31AP on selleks semestriks muidugi natuke liiast vist, aga loodan, et saan hakkama... kuigi mõnda loengut ei saa üldse külastada, vaid peab iseseisvalt kõik teadmised omandama.
ja kui kedagi huvitab minu eraelu, siis olen endiselt vallaline ja pead pole keegi segamini löönud, küll aga on selline tunne, et tahaks lihtsalt nalja ja naeru saada ja seda ohjeldamatutes kogustes. Õnneks on mul Kõrgele Arenenud Huumorimeel ning lõbustan ise end sellega aeg-ajalt:D:D NOT
ja siis on veel üks asi, millest ma teile praegu veel ei räägi (sest see pole täitsa kindel), aga mind on ees ootamas üks väga tore ja vajalik muutus... ja mul on selle pärast põnevus ja kõhus liblukad... aga sellest kõigest siis kui asi on kindel:)
Nädalavahetusel käisin Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitusel ning kui kõik läheb hästi, siis hakkab siin maailmas veel huvitavaid üritusi toimuma, mille korraldamisest saab ka silmasälli osa võtta.
Hingama pole ammu jõudnud, sellest on kahju, aga õnneks käin nüüd joogas, ka seal on hingamine väga oluline ja tunnen, et lisaks füüsilisele tegevusele on ka vaimne pool kaasa haaratud. Pilateses käin ka ja muidu aeroobseid treeninguid püüan ka ikka aegamööda väisata.
31AP on selleks semestriks muidugi natuke liiast vist, aga loodan, et saan hakkama... kuigi mõnda loengut ei saa üldse külastada, vaid peab iseseisvalt kõik teadmised omandama.
ja kui kedagi huvitab minu eraelu, siis olen endiselt vallaline ja pead pole keegi segamini löönud, küll aga on selline tunne, et tahaks lihtsalt nalja ja naeru saada ja seda ohjeldamatutes kogustes. Õnneks on mul Kõrgele Arenenud Huumorimeel ning lõbustan ise end sellega aeg-ajalt:D:D NOT
ja siis on veel üks asi, millest ma teile praegu veel ei räägi (sest see pole täitsa kindel), aga mind on ees ootamas üks väga tore ja vajalik muutus... ja mul on selle pärast põnevus ja kõhus liblukad... aga sellest kõigest siis kui asi on kindel:)
laupäev, veebruar 21, 2009
Väga ohtlikult riputatud:D
Oeh, viimasel ajal olen ma selline riputaja, et hirmus:D
või noh, mitte riputaja, aga nalja on saanud niiet kole kohe.
Käisime nimelt Kairiga siin oma viimaste säästudega Egiptuse päikest püüdmas... raha hakkasin suvel koguma, kui töötasin nagu hull (ja kui siin maailmas veel tööd leidus) ja kogusingi SEB kasutushoiusesse endale piisava summa, et sai minna.
Igatahes - hullult hullult hullult lahe oli!!!!
Saime tähelepanu nii mis mühises ja mul egoboost toimib siiamaani.. et ikka päris PÄÄV on olla blond ja minna nende härrade juurde. Abieluettepanekuid ja muid kutseid tuli nii mis mühises. Käisime Kairiga Parasailingul ka - väga lahe oli, olime langevarjuga 80 meetri kõrgusel Punase mere kohal..
oeh, ma mõtlesin et ma tahaks hullult kirjutada kui lahe oli, aga ma ei suuda tegelikult vist midagi kirjutada. Igatahes, tore oli... ja minu orkuti albumis on pildiseeria, mis peaks väga hästi seletama ära, mis või kuidas seal oli:)
ja eile oli Sirka sünnipäev ja olgem ausad, ma olen ikka täiega naljakas:D
või noh, mitte riputaja, aga nalja on saanud niiet kole kohe.
Käisime nimelt Kairiga siin oma viimaste säästudega Egiptuse päikest püüdmas... raha hakkasin suvel koguma, kui töötasin nagu hull (ja kui siin maailmas veel tööd leidus) ja kogusingi SEB kasutushoiusesse endale piisava summa, et sai minna.
Igatahes - hullult hullult hullult lahe oli!!!!
Saime tähelepanu nii mis mühises ja mul egoboost toimib siiamaani.. et ikka päris PÄÄV on olla blond ja minna nende härrade juurde. Abieluettepanekuid ja muid kutseid tuli nii mis mühises. Käisime Kairiga Parasailingul ka - väga lahe oli, olime langevarjuga 80 meetri kõrgusel Punase mere kohal..
oeh, ma mõtlesin et ma tahaks hullult kirjutada kui lahe oli, aga ma ei suuda tegelikult vist midagi kirjutada. Igatahes, tore oli... ja minu orkuti albumis on pildiseeria, mis peaks väga hästi seletama ära, mis või kuidas seal oli:)
ja eile oli Sirka sünnipäev ja olgem ausad, ma olen ikka täiega naljakas:D
teisipäev, jaanuar 27, 2009
Sõnad
Hmm.. ilmselt teile ja mulle endalegi tundub, et ma võtan viimasel ajal kuidagi maru tihti sõna.. või noh, mitte nüüd nii hirmus tihti, aga võrreldes vahepealse ajaga, siis ikka üsna arvestatavalt rohkem. Võib-olla on see tulnud sellest, et vahepeal ma tundsin, et mul ei ole midagi öelda ja kui mul olekski olnud millestki rääkida, siis poleks ühele või teisele mu jutud meeldinud, aga kuna ma siin mõni aeg tagasi võtsin vastu otsuse, et ma elan endale, mitte teistele, siis olen hakanud ka rohkem sõna võtma erinevatel teemadel ja ka oma toimetamisi teistega jagama hakanud uuesti.
Täna kui kõndisin kuskilt kuhugi (ma ei mäleta, olin mõtetes), siis hakkasin meenutama neid asju, mille pärast mul on kõige rohkem hirm olnud. Ma ei mõtle selliseid hirme, et oh ma kardan jubedasti linde või et ma kardan et mu lähedastega võib midagi juhtuda.. vaid selliseid, teistsuguseid hirme. Ja siis ma sain aru, et mulle valmistavad kõige rohkem hirmu sõnad, mida ise olen või keegi teine on öelnud.
Mõte. Sõna. Tegu.
Sõna on tavaliselt mõtte väljendus ja tegelikult on see natuke ka tegu, sest piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Sa võid tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad. Piisab sellest, kui lobised kogemata mõne saladuse välja ja mitmete inimeste elu on rikutud. Sa võid öelda kellelegi mõne enda meelest täiesti suvalise lause, mis jääb teisele kummitama aastateks ja mis mõjutab kogu tema edasist elukäiku. Mõtlesin, et tean asju, mida teada ei tohiks ja olen nendest rääkinud neile, kellele võib-olla ei tohiks... ja tegelikult on mul silme ees mitmed võimalikud koledad stsenaariumid, kui tuleks välja kõik see, mis siin maailmas, või õigemini öeldes kas või minu tutvusringkonnas tegelikult toimub. Ja siis mõtlesin selle peale, et ka minu enesehinnangule on mõjunud kõige halvemini just pilkavad sõnad... ja nende mõju ei võta ära positiivsed sõnad, mida on palju enam. Nii imelik eks. näiteks keegi ütleb sulle korra, et sa oled kole... ja sa usud seda ja siis võivad sada inimest sulle tuhat korda öelda, et sa oled tegelt ilus, aga sinul on hinges ikka okas selle sulle kellegi täiesti tähtsusetu inimese täiesti tähtsusetu ütlus.
Ja siis ma mõtlesingi, et ma loodan, et ma ei ole kellelegi midagi sellist öelnud, mis on nad teinud jäädavalt kurvaks. Ma tean, et ma olen halvasti öelnud ja haiget teinud.. aga ma ei taha, et keegi minu sõnade pärast kannataks. Mu ema on mulle alati öelnud, et sõna on nagu lind: kui sa ta suust lendu lased, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Sa võid vabandust paluda tuhandeid kordi, aga see sõna on öeldud.
Oeh, ma tahan täiega paremaks inimeseks muutuda kui ma praegu olen. Ma ei ole vist väga halb, aga ma olen ikka siin parajaid seiklusi oma elus korraldanud.
Kui ma hakkasin uuesti lugema seda, mis ma praegu kirjutasin, siis jääb isegi mulle mulje nagu oleks mul midagi südamel. Tegelt ei ole. Ma ei ole kurb ja ei mõelnud mitte ühelegi konkreetsele juhtumile. Lihtsalt. Mul on viimasel ajal nii hea ja ei tahaks olla selline võlts-persoon, kel endal on kõik hästi ja siis teistele muudkui keerab nii kuis jaksab.
Kui ma olen teile teinud kurja, siis proovige unustada see. Ausalt:)
Ja nüüd tuli mulle meelde üks Betti Alveri luuletus, mida hiljuti pidin analüüsima, seal on kohe esimeses salmis öeldud see, mida kõik peaksid omale meelde jätma:
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.
"Suured voogajad", mõnes kohas on tuntud ka kui "Titaanid".
Täna kui kõndisin kuskilt kuhugi (ma ei mäleta, olin mõtetes), siis hakkasin meenutama neid asju, mille pärast mul on kõige rohkem hirm olnud. Ma ei mõtle selliseid hirme, et oh ma kardan jubedasti linde või et ma kardan et mu lähedastega võib midagi juhtuda.. vaid selliseid, teistsuguseid hirme. Ja siis ma sain aru, et mulle valmistavad kõige rohkem hirmu sõnad, mida ise olen või keegi teine on öelnud.
Mõte. Sõna. Tegu.
Sõna on tavaliselt mõtte väljendus ja tegelikult on see natuke ka tegu, sest piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Sa võid tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad. Piisab sellest, kui lobised kogemata mõne saladuse välja ja mitmete inimeste elu on rikutud. Sa võid öelda kellelegi mõne enda meelest täiesti suvalise lause, mis jääb teisele kummitama aastateks ja mis mõjutab kogu tema edasist elukäiku. Mõtlesin, et tean asju, mida teada ei tohiks ja olen nendest rääkinud neile, kellele võib-olla ei tohiks... ja tegelikult on mul silme ees mitmed võimalikud koledad stsenaariumid, kui tuleks välja kõik see, mis siin maailmas, või õigemini öeldes kas või minu tutvusringkonnas tegelikult toimub. Ja siis mõtlesin selle peale, et ka minu enesehinnangule on mõjunud kõige halvemini just pilkavad sõnad... ja nende mõju ei võta ära positiivsed sõnad, mida on palju enam. Nii imelik eks. näiteks keegi ütleb sulle korra, et sa oled kole... ja sa usud seda ja siis võivad sada inimest sulle tuhat korda öelda, et sa oled tegelt ilus, aga sinul on hinges ikka okas selle sulle kellegi täiesti tähtsusetu inimese täiesti tähtsusetu ütlus.
Ja siis ma mõtlesingi, et ma loodan, et ma ei ole kellelegi midagi sellist öelnud, mis on nad teinud jäädavalt kurvaks. Ma tean, et ma olen halvasti öelnud ja haiget teinud.. aga ma ei taha, et keegi minu sõnade pärast kannataks. Mu ema on mulle alati öelnud, et sõna on nagu lind: kui sa ta suust lendu lased, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Sa võid vabandust paluda tuhandeid kordi, aga see sõna on öeldud.
Oeh, ma tahan täiega paremaks inimeseks muutuda kui ma praegu olen. Ma ei ole vist väga halb, aga ma olen ikka siin parajaid seiklusi oma elus korraldanud.
Kui ma hakkasin uuesti lugema seda, mis ma praegu kirjutasin, siis jääb isegi mulle mulje nagu oleks mul midagi südamel. Tegelt ei ole. Ma ei ole kurb ja ei mõelnud mitte ühelegi konkreetsele juhtumile. Lihtsalt. Mul on viimasel ajal nii hea ja ei tahaks olla selline võlts-persoon, kel endal on kõik hästi ja siis teistele muudkui keerab nii kuis jaksab.
Kui ma olen teile teinud kurja, siis proovige unustada see. Ausalt:)
Ja nüüd tuli mulle meelde üks Betti Alveri luuletus, mida hiljuti pidin analüüsima, seal on kohe esimeses salmis öeldud see, mida kõik peaksid omale meelde jätma:
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.
"Suured voogajad", mõnes kohas on tuntud ka kui "Titaanid".
kell on sada kaks
Õhtusel tunnil kui kell on sada
või sada kaks.
Mina veel ei maga
pole enam laps
ma et magama peaksin minema kell üheksa
või pool kümme.
Mõtlen et ilus on
see ristilapse elu.
Hingad ja magad ja sööd
ja oled rõõmus
isegi kui sul pole enam tööd.
Oh seda rõõmu oh seda õnne
mis on osaks langenud mulle.
Isegi kui kell on juba sada kaks
läheb minu rõõm aina suuremaks.
Sest tean et kõige paremad ajad on veel ees
ning seda teadmist
ei saa võtta mitte ükski mees
ega ka naine vist.
või sada kaks.
Mina veel ei maga
pole enam laps
ma et magama peaksin minema kell üheksa
või pool kümme.
Mõtlen et ilus on
see ristilapse elu.
Hingad ja magad ja sööd
ja oled rõõmus
isegi kui sul pole enam tööd.
Oh seda rõõmu oh seda õnne
mis on osaks langenud mulle.
Isegi kui kell on juba sada kaks
läheb minu rõõm aina suuremaks.
Sest tean et kõige paremad ajad on veel ees
ning seda teadmist
ei saa võtta mitte ükski mees
ega ka naine vist.
Minu elu teine hingamiskogemus
Täna siis saabus see päev, kui läksin teist korda hingama Rene juurde. Seekord ei olnud ootused nii kõrged ja pea ja kõht ei olnud närvilisust ka täis. Võtsin asja vägagi vabalt..
Kella kaheksaks läksin tema juurde ja siis alguses natuke rääkisime juttu ja siis hakkasime hingama. Seekord ei olnud surin nii tugev, aga enesetunne oli kuidagi parem. Rene ütles ka, et mu hingamine oli see kord intensiivsem ja tundus, et ma tegin rohkem tööd. Kuigi vahepeal hakkasin ma vist magama jääma.. või noh, mulle endale tundus et ma ei hakka, aga Rene raputas mind ja ütles et ma hingaks, mina enda meelest mõtlesin samal ajal sellele, kuidas ma järeleksamit teen. Aga noh, võib-olla ma nägin seda juba unes, kes seda teab.
Mingi hetk saabusid mulle külla ka sõbrad jalakrambid ja valu jalaluudes ja hüppeliigestes ja see oli ikka väga hull. Rene vahepeal masseeris mu jalgu ja oli isegi teinud reikit neile...
Ahjaa, seekord suunasime energia enesehinnangule ja Rene sisendas mulle afirmatsioonidega positiivseid mõtteid ja kuidagi see asi sujus teistmoodi kui eelmine kord.
Vahepeal tekkis mul selline tunne, et sees läksid omavahel positiivne ja negatiivne energia kaklema. Keha tahtis maast püsti tõusta aga mõistus üritas sisendada, et ma rahuneksin maha ja hingaksin edasi.... Rene hakkas sel hetkel just mu jalgu masseerima ja kuidagi läks palju paremaks...
üritasin keskenduda hingamisele... aga jalad valutasid ikka megahullult, pärast arutasime, et see võib olla seotud mu nende kõikide sadade hüppeliigese-õnnetustega.. et keha ju mäletab kõike, mis temaga juhtunud on.. ja kui hingamise ajal lähed nagu teadvuse sügavamatesse kihtidesse, siis nad võivad anda endast märku.
Seda kõik on nii raske sõnadesse panna, mida ma olen hingamise ajal kogenud. Igatahes, see on vist kõige parem asi, mis minuga on viimasel ajal juhtunud... see positiivne energia, mis praegu on, see on ikka mega... ja nii hea ja kerge on olla.
Olgem ausad, ma ei liialda kui ütlen, et olen praegu õnnelik. Ja olgugi, et mu eluteel on väiksed ja suured abimehed, on see õnn tulnud ikkagi minu enda seest!
Õnn on meis kogu aeg olemas, aga vahepeal tuleb ta lihtsalt välja lasta:)
Kella kaheksaks läksin tema juurde ja siis alguses natuke rääkisime juttu ja siis hakkasime hingama. Seekord ei olnud surin nii tugev, aga enesetunne oli kuidagi parem. Rene ütles ka, et mu hingamine oli see kord intensiivsem ja tundus, et ma tegin rohkem tööd. Kuigi vahepeal hakkasin ma vist magama jääma.. või noh, mulle endale tundus et ma ei hakka, aga Rene raputas mind ja ütles et ma hingaks, mina enda meelest mõtlesin samal ajal sellele, kuidas ma järeleksamit teen. Aga noh, võib-olla ma nägin seda juba unes, kes seda teab.
Mingi hetk saabusid mulle külla ka sõbrad jalakrambid ja valu jalaluudes ja hüppeliigestes ja see oli ikka väga hull. Rene vahepeal masseeris mu jalgu ja oli isegi teinud reikit neile...
Ahjaa, seekord suunasime energia enesehinnangule ja Rene sisendas mulle afirmatsioonidega positiivseid mõtteid ja kuidagi see asi sujus teistmoodi kui eelmine kord.
Vahepeal tekkis mul selline tunne, et sees läksid omavahel positiivne ja negatiivne energia kaklema. Keha tahtis maast püsti tõusta aga mõistus üritas sisendada, et ma rahuneksin maha ja hingaksin edasi.... Rene hakkas sel hetkel just mu jalgu masseerima ja kuidagi läks palju paremaks...
üritasin keskenduda hingamisele... aga jalad valutasid ikka megahullult, pärast arutasime, et see võib olla seotud mu nende kõikide sadade hüppeliigese-õnnetustega.. et keha ju mäletab kõike, mis temaga juhtunud on.. ja kui hingamise ajal lähed nagu teadvuse sügavamatesse kihtidesse, siis nad võivad anda endast märku.
Seda kõik on nii raske sõnadesse panna, mida ma olen hingamise ajal kogenud. Igatahes, see on vist kõige parem asi, mis minuga on viimasel ajal juhtunud... see positiivne energia, mis praegu on, see on ikka mega... ja nii hea ja kerge on olla.
Olgem ausad, ma ei liialda kui ütlen, et olen praegu õnnelik. Ja olgugi, et mu eluteel on väiksed ja suured abimehed, on see õnn tulnud ikkagi minu enda seest!
Õnn on meis kogu aeg olemas, aga vahepeal tuleb ta lihtsalt välja lasta:)
esmaspäev, jaanuar 26, 2009
25 rootsi krooniga reisile. tehtud!
Reedel oli see päev, mil suundusime Krissu ja Ljuda ja Julia ja Olegiga Rootsi poole. Kohtasin laevas ka Nelet ja siis veel ühte kursaõde Liinat. Eks praegu sõidavad kõik nende supersoodsate reisidega. Igatahes. Kuna mul on väga väga väga tugev majanduslike ressursside puudulikkus peal, siis olid minu lahked töökaaslased korraldanud nii, (eriti muidugi Kristjan) et ma ei pidanud millegi eest maksma (peale 100 krooni, mis oli sadamamaks) et nad olid muretsenud söögid ja joogid ja kõik muud asjad. Eks ma natuke tundsin end ka ebamugavalt, aga mis sa teed kui vaesus majas ja oled nii tore persoon, et kõik suga tahavad reisida ja ükskõik mis tingimustel:D
Kõigepealt muidugi juhtus meiega selline lugu, et olime viimased kes laeva pääsesid, niiet oleks võinud vabalt see meie reis ka ära jääda, sest me passisime seal sadamas nii kaua et hirmus kohe.. ja kogu aeg olid mingid hullud järjekorrad ja siis järsku märkasime et oleme ainsad persoonid seal check in-is. Aga õnneks muidugi pääsesime laevale ja kõik sujus nagu lepase reega. Olime võtnud kaks kajutit, et abielupaar Oleg ja Julia saaksid magada ühes kajutis ja meie Ljuda ja Kristjaniga teises.. aga tegelikult olid pardakaardid hoopis nii jagatud, et nemad neljakesi olid pandud ühte kajutisse ja mina pidin siis uhkes üksinduses olema teises kajutis. Andsin oma pardakaardi abielupaarile ja nõustusin olema kogu ülejäänud reisi vältel persoon nimega Oleg, kelle kaardi ma siis endale sain.
Õhtul sai tuhat nalja, nagu ikka.. laulsin isegi karaoket ja vihtusin tantsu nagu segane. Käisime ka mingis peenes kajutis üheksandal korrusel ja siis muidugi tegime niisama tantsu ja tralli laeva peal.
Hommikul ärkasime selle peale, et Krissu üritas mind ja Ljudat üles ajada. Mul oli enesetunne täitsa okei, aga Ljudal oli pohmelus peale tulnud ja ta ütles et ta ei taha kuskile maa peale tulla. Pika pressimise tagajärjel oli ta ikka nõus. Läksime siis kõik viiekesi välja.. ja kuna meil münte ei olnud, siis pidime seekord proovima jala minna (sest jänest me ei sõida:D) kui olime kõndinud umbes 500 meetrit (no võib-olla natuke rohkem, aga kindlasti alla kilomeetri), siis viipas Ljuda endale takso ja istus sinna sisse. Mina arvasin muidugi et ta läks linna peale, aga ei, ta sõitis tagasi laeva:D ja oli selle eest 80 SEK-i maksnud:D
Kuna mul oli kaasas ainult 100 sek-i, siis mõtlesin, et ostan selle raha eest emale külmkapimagneti ja siis ülejäänud kas annan Kristjanile või ostan issile kommi, aga et endale ma selle eest midagi ei osta. Ostsin siis emmele magneti, mis maksis 25 SEK-i ja panin ülejäänud raha ilusasti taskusse.. kompisime siis veel mööda linna ringi ja lõpuks suundusime tagasi laeva.
Kui olime laeva jõudnud, siis ütles Kristjan, et me võiks sauna minna. Mõeldud-tehtud. Hakkasin raha otsima, Kristjan ültes et mis ma otsin, et tal on olemas, paidjom paidjom. Kuna mina unistasin mullivannist, siis oli Kristjan sunnitud laenutama meile veel ujumisriided ka, sest muidu oli seal saunad naistele ja meestele eraldi, aga mullivann ja aurusaun oli ühine. Istusime siis seal mullivannis ja elu tundus kui lill, kuigi mul hakkas natuke pea valutama.
Mingi aeg kobisime end veest välja ja läksime tagasi kajutisse. Mõtlesin et ostan issile kommi ja annan ülejäänud raha Kristjanile, sest kaua sa ikka lased endale kõiki maailma asju välja teha... ja vaatasin mina oma taskusse - ja mis sealt välja paistis - puhta tühjus. Kas te kujutate ette, et ma olin oma allesjäänud 75 SEK-i täitsa ära kaotanud... niiet piltlikult öeldes kulus mul kogu reisi vältel mingi 40 krooni:D
Peavalu aina süvenes ja sain laevast mingit rohtu ka, aga see ei mõiganud üldse ja siis tuli mulle juba külla härra Jaak-Robert Kett. Istusin pea kajutipotis ja muudkui lasin härral tulla.. see peavalu oli lihtsalt niiiii rõve. Lõpuks sain Liina käest Ibumetin 400, mis tegi mu olemise natuke paremaks.. aga üldiselt veetsin terve teise õhtu ülemisel naril.. ja all istusid siis vahva reisiseltskond ja jõid ja tegid nalja.. vahepeal ronisin aint voodist välja, et lasta Jaak-Robert Ketil jälle potti joosta...
kuna ma olin lubanud, et ma tahan tantsida, siis mingi hetk võtsin end kokku ja läksime Krissuga tantsima... enesetunne läks palju paremaks... ja tantsisime isegi neli tantsu... siis tegime laevale ringi peale ja läksime tagasi kajutisse... heitsime magama, et hommikul olla värsked.
Teistel oli hommikul halb, aga meil Kristjaniga ei olnud, sest mina ei joonud üldse midagi õhtul ja Krissu jõi siidrit... meie Ljuda ja Julia ja Oleg olid väga pohmellihiirekesed, sest teiseks õhtuks olid nad ostnud viina.. ja nad väga lahkesti jõid ka seda.
Sadamast koju sain autoga ja siis tekkis ka selline tunne, et ei tea kas mustamäele on nüüd hakanud laevad käima, sest ikka loksutas sees päris korralikult. Kodus magasin tunnikese ja elu oli jälle hääks:)
Kõigepealt muidugi juhtus meiega selline lugu, et olime viimased kes laeva pääsesid, niiet oleks võinud vabalt see meie reis ka ära jääda, sest me passisime seal sadamas nii kaua et hirmus kohe.. ja kogu aeg olid mingid hullud järjekorrad ja siis järsku märkasime et oleme ainsad persoonid seal check in-is. Aga õnneks muidugi pääsesime laevale ja kõik sujus nagu lepase reega. Olime võtnud kaks kajutit, et abielupaar Oleg ja Julia saaksid magada ühes kajutis ja meie Ljuda ja Kristjaniga teises.. aga tegelikult olid pardakaardid hoopis nii jagatud, et nemad neljakesi olid pandud ühte kajutisse ja mina pidin siis uhkes üksinduses olema teises kajutis. Andsin oma pardakaardi abielupaarile ja nõustusin olema kogu ülejäänud reisi vältel persoon nimega Oleg, kelle kaardi ma siis endale sain.
Õhtul sai tuhat nalja, nagu ikka.. laulsin isegi karaoket ja vihtusin tantsu nagu segane. Käisime ka mingis peenes kajutis üheksandal korrusel ja siis muidugi tegime niisama tantsu ja tralli laeva peal.
Hommikul ärkasime selle peale, et Krissu üritas mind ja Ljudat üles ajada. Mul oli enesetunne täitsa okei, aga Ljudal oli pohmelus peale tulnud ja ta ütles et ta ei taha kuskile maa peale tulla. Pika pressimise tagajärjel oli ta ikka nõus. Läksime siis kõik viiekesi välja.. ja kuna meil münte ei olnud, siis pidime seekord proovima jala minna (sest jänest me ei sõida:D) kui olime kõndinud umbes 500 meetrit (no võib-olla natuke rohkem, aga kindlasti alla kilomeetri), siis viipas Ljuda endale takso ja istus sinna sisse. Mina arvasin muidugi et ta läks linna peale, aga ei, ta sõitis tagasi laeva:D ja oli selle eest 80 SEK-i maksnud:D
Kuna mul oli kaasas ainult 100 sek-i, siis mõtlesin, et ostan selle raha eest emale külmkapimagneti ja siis ülejäänud kas annan Kristjanile või ostan issile kommi, aga et endale ma selle eest midagi ei osta. Ostsin siis emmele magneti, mis maksis 25 SEK-i ja panin ülejäänud raha ilusasti taskusse.. kompisime siis veel mööda linna ringi ja lõpuks suundusime tagasi laeva.
Kui olime laeva jõudnud, siis ütles Kristjan, et me võiks sauna minna. Mõeldud-tehtud. Hakkasin raha otsima, Kristjan ültes et mis ma otsin, et tal on olemas, paidjom paidjom. Kuna mina unistasin mullivannist, siis oli Kristjan sunnitud laenutama meile veel ujumisriided ka, sest muidu oli seal saunad naistele ja meestele eraldi, aga mullivann ja aurusaun oli ühine. Istusime siis seal mullivannis ja elu tundus kui lill, kuigi mul hakkas natuke pea valutama.
Mingi aeg kobisime end veest välja ja läksime tagasi kajutisse. Mõtlesin et ostan issile kommi ja annan ülejäänud raha Kristjanile, sest kaua sa ikka lased endale kõiki maailma asju välja teha... ja vaatasin mina oma taskusse - ja mis sealt välja paistis - puhta tühjus. Kas te kujutate ette, et ma olin oma allesjäänud 75 SEK-i täitsa ära kaotanud... niiet piltlikult öeldes kulus mul kogu reisi vältel mingi 40 krooni:D
Peavalu aina süvenes ja sain laevast mingit rohtu ka, aga see ei mõiganud üldse ja siis tuli mulle juba külla härra Jaak-Robert Kett. Istusin pea kajutipotis ja muudkui lasin härral tulla.. see peavalu oli lihtsalt niiiii rõve. Lõpuks sain Liina käest Ibumetin 400, mis tegi mu olemise natuke paremaks.. aga üldiselt veetsin terve teise õhtu ülemisel naril.. ja all istusid siis vahva reisiseltskond ja jõid ja tegid nalja.. vahepeal ronisin aint voodist välja, et lasta Jaak-Robert Ketil jälle potti joosta...
kuna ma olin lubanud, et ma tahan tantsida, siis mingi hetk võtsin end kokku ja läksime Krissuga tantsima... enesetunne läks palju paremaks... ja tantsisime isegi neli tantsu... siis tegime laevale ringi peale ja läksime tagasi kajutisse... heitsime magama, et hommikul olla värsked.
Teistel oli hommikul halb, aga meil Kristjaniga ei olnud, sest mina ei joonud üldse midagi õhtul ja Krissu jõi siidrit... meie Ljuda ja Julia ja Oleg olid väga pohmellihiirekesed, sest teiseks õhtuks olid nad ostnud viina.. ja nad väga lahkesti jõid ka seda.
Sadamast koju sain autoga ja siis tekkis ka selline tunne, et ei tea kas mustamäele on nüüd hakanud laevad käima, sest ikka loksutas sees päris korralikult. Kodus magasin tunnikese ja elu oli jälle hääks:)
neljapäev, jaanuar 22, 2009
Meem tuli külla
Meem tuli külla
Iltaka, keda ma loen päris tihti, aga mitte seda blogi (parandan oma viga:D), .. ja kelle Sulekese blogi mulle väga väga väga meeldib, saatis mulle meemi.. mõtlesin et proovin selle asja ära.
Kõigepealt reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Hakkasin mina seda asja siin lugema... ja mõtlesin, et ma ei ole perest peaaegu üldse kirjutanud... ükskord kirjutasin kummitustest oma õe juures, see on vist kõige rohkem perekeskne jutt, kuigi see ei ole üldse klassikaline perejutt. Noh ja siis on ilus lugu sellest kui käisin Koidu juures jõululaupäeval... aga see ei ole ju enam minu pere... niiet
Pere. peaaegu:)
Oeh, seda valikut on väga raske teha, sest ma kirjutan oma sõpradest väga palju ja mu sõbrad on mulle väga olulised... aga eks näis, kas ma leian midagi head teile. Leidsin teile ühe loo, mis on minumeelest väga ilus. Kuigi ma ei saa öelda, et P-gäng on minu ainsad sõbrad. Lihtsalt, et kui keegi arvab, et ta on mu sõber ja ma ei valinud välja lugu temast, siis see on sellepärast, et mulle endale lihtsalt niiväga meeldib see Kixa ja Poku sünnipäevalugu, et ma lihtsalt pean selle uuesti siia panema.
Sõprus.
Selle armastusega on nüüd lood rasked, või noh, mul on väga palju kirjutatud siin blogis armastusest... aga seda kõike oleks praegu üsna kohatu panna, sest nimelt ma ei ole enam selle inimesega koos, kellest minu suur armastus siin pajatanud on... aga ma vaatan, ehk leian midagi neutraalset. Leidsingi, sellise... neutraalse ja lühikese.. ja minumeelest natuke naljaka sissekande sellest ajast kui mul oli pea ja kõht armastust täis ja muudkui tahtsin luuletada:D
Armastus.
Mina ise.. no oh sa jeerum, kus ma olen alles endast kirjutanud, see läheb kindlasti vist raskeks, aga ma otsin. Nii leidsin ühe sissekande, millest siis viimane pool on selline.. hmm.. enesevaatlus:D
Mina ise.
Selle viimasega on muidugi nii nagu ta on... eks ma katsun midagi leida. Otsustasin, et panen siia ühe lustaka kolmepildilise fotoseeria... väga nende aegade algusest, kui alles hakkasin blogima.
Vaba teema.
Raske on anda edasi neid, sest ma ei ole ühtegi uut blogituttavat saanud omale, aga küll on inimesi, kelle blogi olen hakanud alles viimasel ajal lugema. Kuigi ma pole nendega blogi kaudu tuttavaks saanud. Aga ma saadan edasi, sest mao len väga viisakas persoon:D
Nelele
Otile
Liviale (kes on tegelt mu väga kauaaegne klassiõde ja sõbranna, aga lihtsalt mõtlesin, etk una ta räägib et on minu blogi tihe lugeja, siis ilmselt teeks ta selle ära ka:D)
Aitab küll, kolm pidavat igaks asjaks hea olema :)
Kõigepealt reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Hakkasin mina seda asja siin lugema... ja mõtlesin, et ma ei ole perest peaaegu üldse kirjutanud... ükskord kirjutasin kummitustest oma õe juures, see on vist kõige rohkem perekeskne jutt, kuigi see ei ole üldse klassikaline perejutt. Noh ja siis on ilus lugu sellest kui käisin Koidu juures jõululaupäeval... aga see ei ole ju enam minu pere... niiet
Pere. peaaegu:)
Oeh, seda valikut on väga raske teha, sest ma kirjutan oma sõpradest väga palju ja mu sõbrad on mulle väga olulised... aga eks näis, kas ma leian midagi head teile. Leidsin teile ühe loo, mis on minumeelest väga ilus. Kuigi ma ei saa öelda, et P-gäng on minu ainsad sõbrad. Lihtsalt, et kui keegi arvab, et ta on mu sõber ja ma ei valinud välja lugu temast, siis see on sellepärast, et mulle endale lihtsalt niiväga meeldib see Kixa ja Poku sünnipäevalugu, et ma lihtsalt pean selle uuesti siia panema.
Sõprus.
Selle armastusega on nüüd lood rasked, või noh, mul on väga palju kirjutatud siin blogis armastusest... aga seda kõike oleks praegu üsna kohatu panna, sest nimelt ma ei ole enam selle inimesega koos, kellest minu suur armastus siin pajatanud on... aga ma vaatan, ehk leian midagi neutraalset. Leidsingi, sellise... neutraalse ja lühikese.. ja minumeelest natuke naljaka sissekande sellest ajast kui mul oli pea ja kõht armastust täis ja muudkui tahtsin luuletada:D
Armastus.
Mina ise.. no oh sa jeerum, kus ma olen alles endast kirjutanud, see läheb kindlasti vist raskeks, aga ma otsin. Nii leidsin ühe sissekande, millest siis viimane pool on selline.. hmm.. enesevaatlus:D
Mina ise.
Selle viimasega on muidugi nii nagu ta on... eks ma katsun midagi leida. Otsustasin, et panen siia ühe lustaka kolmepildilise fotoseeria... väga nende aegade algusest, kui alles hakkasin blogima.
Vaba teema.
Raske on anda edasi neid, sest ma ei ole ühtegi uut blogituttavat saanud omale, aga küll on inimesi, kelle blogi olen hakanud alles viimasel ajal lugema. Kuigi ma pole nendega blogi kaudu tuttavaks saanud. Aga ma saadan edasi, sest mao len väga viisakas persoon:D
Nelele
Otile
Liviale (kes on tegelt mu väga kauaaegne klassiõde ja sõbranna, aga lihtsalt mõtlesin, etk una ta räägib et on minu blogi tihe lugeja, siis ilmselt teeks ta selle ära ka:D)
Aitab küll, kolm pidavat igaks asjaks hea olema :)
teisipäev, jaanuar 20, 2009
Väga sadamaõnn
Täna hommikul otsustasime, et teeme Päpule sünnipäevaõnne:D
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D
Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D
Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D
Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D
Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.
Kui rahast taskus kuulda pole kippu ega kõppu
ning sel suurel vaesusel ei paistagi olema lõppu,
siis ära oota, mil külla tuleb itk -
võta endal amet, mil ajalugu pikk.
Müü oma keha, müü oma hing
ning kui sellest vähe, siis ka Jimmy Choo king.
Rasked ajad on meil kõigil käes,
kalamarja ei sa laual näe.
Kui kehast, hingest alles pole kippu ega kõppu,
siis äkki raha taskusse tagasi leiab tee.
Vaimuvaesusel ei saagi olema lõppu -
tee mis sa tahad või ära tee!
pühapäev, jaanuar 18, 2009
Eneseusk
Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Ruja - Rahu
Viimasel ajal on mul eiteakust tulnud rohkem eneseusku ja -kindlust. Loodan, et see jääb mind ka edaspidi saatma. Viimasel ajal on lihtsalt kuidagi juhtunud selliseid asju, millest tingituna tunnen, et ma olen paras kavalpea ja päris osav. Kuigi olen pidanud endas ka mitmetel kordadel pettuma - näiteks sain oma elu esimese F-i, aga see ei tee mind väga kurvaks, sest mis õige üliõpilane ma olen, kui pole isegi kuskilt läbi kukkunud.
Ja ka praegu usun, et ma saan hakkama nende esseedega, mis peavad olema homseks valmis. Ma olen alati saanud ju viimasel hetkel hakkama asjadega, mis pärast tunduvad isegi natuke "polineaalid".
Ja võib-olla on mu eneseusu suurenemise põhjuseks ka see, et olen praeguseks võtnud alla 4 kilo. Seda ei ole küll palju, aga see on lähemal sellele, et tunnen end oma kehas hästi.
Tõesti - mida rohkem ma tegelen asjadega mis mulle meeldivad ja mõtlen sellele, mis on hea, seda paremini end tunnen.
kolmapäev, jaanuar 14, 2009
First day of the rest of my life
Oh sa juudas, kus täna oli alles PÄEV!
Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.
Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.
Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!
Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D
Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...
Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!
Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!
Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!
Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.
Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.
Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!
Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D
Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...
Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!
Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!
Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!
esmaspäev, jaanuar 12, 2009
I am changing
Võtsin eile õhtul vastu väga raske otsuse. Me peame oma asja Mupsuga ära lõpetama, sest niisama ei ole mõtet koos olla, kui enam ei ole seda tunnet. Tunnen et mul on vaja olla nüüd mõni aeg vaba, et areneda ja leida end üles.
Mul on kõrini, et olen teistest nii palju sõltuv ja ma tunnen end allasurutuna. Tunnen, et ei tee asju, mida mulle meeldiks teha, sellepärast, et teistele need asjad ei meeldi või et ma teen midagi sellepärast, et kellelegi meeldida. Ma ei pea tegema mitte midagi, mida ma ise ei taha ja selle pean endale selgeks tegema. Lisaks pean õppima inimestele "ei" ütlemise ära. Vastutulelikkus on muidugi väga tore, aga see allasurutuse tunne ei ole nii hea.
Tahaks tegeleda meditatsiooni või vabastava hingamisega, tahaks end üles leida.
Ja lugeda tahaks, et areneda. Ma tunnen, et on vaja. Kuidagi liiga kaua on kestnud see mandumine. Mupsul oli ikkagi õigus - tuleb tegeleda nende asjadega, mis meeldivad ja mõelda tuleb oma peaga.
Kuigi... kui ma siin viimasel ajal mõtlema olen asunud, siis on tulemus sama, nagu alati. Mõtted on nii nõmedad, et tahaks nende eest ära põgeneda. Noh ja siis ma teengi MSN-i lahti, helistan kellelegi või passin Orkutis või teen midagi muud kasutut ja sellist, et mõtlema ei peaks. Ja see peab muutuma. Ma ei taha olla mingi mõttetu piff. Tahaks, et mul oleks OMA arvamus ja OMA mõtted ja asjad.
Ja kui ma täna olen selle kõige peale mõelnud, siis on mul kuidagi niii vaba tunne. See on tunne, et ma teen õigesti ja et ma hakkan ausalt asjalikuks ja tegelema nende asjadega, mis mulle meeldivad ja kuulama oma südame häält. Ka Coelho on kirjutanud midagi sellist, et oma südant tuleb kuulata, sest seal kus on süda, on varandus. Ja mina asusin oma varanduse otsinguile. Tahan üles leida oma hingerahu ja selle ühe asja, milles ma tõeliselt hea olen.
Ja vähemalt praegu on mul selline tunne, et mul õnnestub see. Pean lihtsalt asjad oma peas selgeks mõtlema ja proovima erinevaid asju. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis on mul aega areneda veel 50-60 aastat. Ja see - poisid ja tüdrukud - on üks päris pikk aeg inimese eluea mõistes.
Mul on kõrini, et olen teistest nii palju sõltuv ja ma tunnen end allasurutuna. Tunnen, et ei tee asju, mida mulle meeldiks teha, sellepärast, et teistele need asjad ei meeldi või et ma teen midagi sellepärast, et kellelegi meeldida. Ma ei pea tegema mitte midagi, mida ma ise ei taha ja selle pean endale selgeks tegema. Lisaks pean õppima inimestele "ei" ütlemise ära. Vastutulelikkus on muidugi väga tore, aga see allasurutuse tunne ei ole nii hea.
Tahaks tegeleda meditatsiooni või vabastava hingamisega, tahaks end üles leida.
Ja lugeda tahaks, et areneda. Ma tunnen, et on vaja. Kuidagi liiga kaua on kestnud see mandumine. Mupsul oli ikkagi õigus - tuleb tegeleda nende asjadega, mis meeldivad ja mõelda tuleb oma peaga.
Kuigi... kui ma siin viimasel ajal mõtlema olen asunud, siis on tulemus sama, nagu alati. Mõtted on nii nõmedad, et tahaks nende eest ära põgeneda. Noh ja siis ma teengi MSN-i lahti, helistan kellelegi või passin Orkutis või teen midagi muud kasutut ja sellist, et mõtlema ei peaks. Ja see peab muutuma. Ma ei taha olla mingi mõttetu piff. Tahaks, et mul oleks OMA arvamus ja OMA mõtted ja asjad.
Ja kui ma täna olen selle kõige peale mõelnud, siis on mul kuidagi niii vaba tunne. See on tunne, et ma teen õigesti ja et ma hakkan ausalt asjalikuks ja tegelema nende asjadega, mis mulle meeldivad ja kuulama oma südame häält. Ka Coelho on kirjutanud midagi sellist, et oma südant tuleb kuulata, sest seal kus on süda, on varandus. Ja mina asusin oma varanduse otsinguile. Tahan üles leida oma hingerahu ja selle ühe asja, milles ma tõeliselt hea olen.
Ja vähemalt praegu on mul selline tunne, et mul õnnestub see. Pean lihtsalt asjad oma peas selgeks mõtlema ja proovima erinevaid asju. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis on mul aega areneda veel 50-60 aastat. Ja see - poisid ja tüdrukud - on üks päris pikk aeg inimese eluea mõistes.
teisipäev, jaanuar 06, 2009
2009 - väga peen
Hakkas pihta see uus aasta. No ütleme, et aastavahetus oli sel korral juba, mida annab meenutada. Noh, kas just hea sõnaga, aga see, et mul see aastavahetus meelest peaks minema, seda ilmselt ei juhtu mitte kunagi. Kõigepealt tuli minu juurde Kairi, siis sättisime meie kodu peened daamid ja ka ennast peoks valmis ja läksime eri teed. Maarika ja Ingel läksid nimelt hipsterite peole ja meie läksime vahvate folgiinimeste peole. Olime siis Supilinnas, Manni juures.. ja mingil hetkel kui tehti rahvaloendust, oli seal üle 40 inimese. Südaöö paiku kobisime raekojaplatsile, et näha saluuti. Pärast seda suundusime Zavoodi ja siis hakkas õige nali alles pihta. Oeh, ma isegi ei taha sellest rääkida. :D
Esimese jaanuari päeva esimese poole veetsin meeldivalt vedeledes, teise poole kudedes ja õhtul läksin Mupsule külla, et viibida seal meie kolmekümnenda kuu tähtpäeva puhul. Külla tulid veel ta tädipojad ja ühe tädipoja tüdruk ja rahvast oli terve maja täis.
Nüüd, eelnevad päevad, olen üritanud õppida, kuid enamasti tulutult, sest pea on nii pulki täis kui üldse annab olla. Tunnen, et mul siin viimasel ajal laperdab latv ikka päris korralikult. Maailm on ikka toimumist täis:D
Täna käisin eksamil.. ja tunne oli selline, et need küsimused ajasid lihtsalt naerma. Küsimused ei olnud keerulised, aga see enda rumalus ja laiskus lihtsalt ajas naerma. Praegu on pikk ilu, varsti hakkab pill, ma juba tunnen seda.
Niiet eks näis mis saab. Praegu on jäänud veel kaks eksamit ja üks kodune eksam ja kaks esseed, mis saab ka paras nali olema. Oeh ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
ja reisile tahaks minna. ilmselt lähemegi:)
ahjaa, mul on uusaastalubadus ka ikkagi, aga seda ma ei ütle enne kui asi toimib;)
Esimese jaanuari päeva esimese poole veetsin meeldivalt vedeledes, teise poole kudedes ja õhtul läksin Mupsule külla, et viibida seal meie kolmekümnenda kuu tähtpäeva puhul. Külla tulid veel ta tädipojad ja ühe tädipoja tüdruk ja rahvast oli terve maja täis.
Nüüd, eelnevad päevad, olen üritanud õppida, kuid enamasti tulutult, sest pea on nii pulki täis kui üldse annab olla. Tunnen, et mul siin viimasel ajal laperdab latv ikka päris korralikult. Maailm on ikka toimumist täis:D
Täna käisin eksamil.. ja tunne oli selline, et need küsimused ajasid lihtsalt naerma. Küsimused ei olnud keerulised, aga see enda rumalus ja laiskus lihtsalt ajas naerma. Praegu on pikk ilu, varsti hakkab pill, ma juba tunnen seda.
Niiet eks näis mis saab. Praegu on jäänud veel kaks eksamit ja üks kodune eksam ja kaks esseed, mis saab ka paras nali olema. Oeh ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
ja reisile tahaks minna. ilmselt lähemegi:)
ahjaa, mul on uusaastalubadus ka ikkagi, aga seda ma ei ütle enne kui asi toimib;)
Tellimine:
Postitused (Atom)