Preili nostalgia

Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.

Oeh, lapsepõlv.

Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.

Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema.

koll-koll-kolimine

Minu lähedased inimesed teavad, et minu puhul ei ole tegemist just inimesega, kellele ülemäära meeldiks oma (või miks mitte ka teiste) asju pakkida. Olen selles suhtes ikka täielik võhik. Varasematel aegadel oli alati nii, et kui oli vaja kuskile reisile minna, siis aitasid (loe: pakkisid minu eest) sõbrad. Tavaliselt reisile minnes on koti kokkusättimine mu jaoks nii frustreeriv, sest ma ei oska arvestada, kui palju asju mul vaja võiks minna ning veel raskem on valikute tegemine. Noh, et kas võtta kaasa punane või must maika ning kui ma otsustamisega hakkama ei saa, siis võib juhtuda, et ei võta kaasa mitte kumbagi või hoopis mõlemad leiavad oma tee kotti.

Suurt kolimiskogemust, kui sellist mul ei ole olnud. Kuigi elasin Tartus ja Soomes, olid need vahemaad vanematekoduga piisavalt väikesed, et vajaduse korral midagi juurde muretseda või tagasi viia. Nüüd aga on mul käsil selline kolimine, kus pean selle toa/maja oma asjadest tühjaks tegema ning valima, mida uude kohta kaasa võtta. Esmapilgul ei tundugi see ülesanne nii raske olevat, sest olen siin elanud ju vaid aasta ning vanematekodust läksin "suurele reisile" matkakotiga, kaasas magamiskott ja telk, jalas varbavaheplätud. Nii võtsingi end täna kokku, et hakkan suure hooga asju pakkima. Käisime veel ehitustarvete poes kolimiskaste ostmas (ning kümnendat korda seina- ja muude värvide toone oma mõtteis muutmas) ja koju jõudes olin suurt entusiasmi täis.

Kaks tundi pärast pakkimise alustamist istusin oma toa põrandal poolemeetrise paberihunniku otsas ning kasti polnud veel midagi saanud. Et Hollandis aetakse enamasti asju nii, et koju saadetakse kiri ning tavaliselt tuleb need kirjad alles hoida, siis oligi tekkinud selline olukord, kus mul oli neid kirju kogunenud ikka mitmekümneid. Pangast, migratsioonibüroost, linnavalitsusest, koolist, tervisekindlustustega tegelevast ametist jne jne. Lisaks nendele kirjadele olen palju saanud ka sõpradelt kaarte ja pilte, mida suure nostalgiaga täna vaatasin... ja kooli paberid. Nendega on täitsa hullusti! Olen saanud selle aja jooksul, mil siin hollandi keelt olen õppinud, kolm raamatut. Iga raamatuga on kaasas suur mapp ning hunnik pabereid. Lisaks sellele saame igas tunnis vähemalt 5-10 paberilehte, mõnikord ka rohkem (tunde on nädalas 3) ning selle aasta jooksul olen täis kirjutanud ka kolme kaustikujagu lehti. Kooli pabereid olen üritanud korras hoida ning mul on suur süsteem siin oma kaustamajandusega, aga nüüd läks mu süsteem natuke nihu, sest mu suur mapp sai täis ja enam ma ei tea, kas peaksin eraldama seal olevad asjad (no, et sinna kausta jääks nt ainult grammatika ja kuulamisülesanded või sõnad või lugemistekstid) või peaksin alustama uue kaustaga ning tegema sinna sisse samasuguse süsteemi, et kaustad oleksid vaadeldavad kui I ja II osa. Võtsin pabereid sealt mapist välja ja panin tagasi. Nii ma seal paberite otsas istusin. Otsustada ei suutnud kohe üldse. Sorteerisin, viskasin minema, võtsin prügikastist mõned paberid välja, pärast natukest mõtlemist viskasin jälle minema. Tegin ühe mapi lahti ja siis teise mapi lahti, vahepeal vaatasin natuke grammatikareegleid ning siis jäin jälle mõnda sõbra pilti musitama. Siis jälle jäin mõnda kirja lugema ning moodustasin umbes viiekümnenda hunniku, kuni ma ei saanud enam ise ka aru, mis hunnik oli väga tähtis, mis vähem tähtis ja milline minema viskamiseks. Lõpuks oli mul nendest paberitest juba nii kõrini, et panin lahtised paberid üldse suvaliselt kolmanda mapi vahele ning otsustasin, et kui mul uues kodus on lõpuks normaalne laud, mille taga seda kõike teha, siis saab ka sobiv süsteem välja mõeldud ning kasutusele võetud.

Siis kui paberid olid enam-vähem korras, sain kokku pakkida esimese kasti, kuhu sisse läks siis minu tagasihoidlik paberimajandus, minu veelgi tagasihoidlikum raamatukogu, natuke pisikesi jupstükke, juukselõikusmasin, arvutikõlarid, kaal ning pakk kama. Oi, ma olin enda üle uhke. Missest, et mööda oli läinud vist 4 tundi. Aga pakitud sain!

Teine kast läks juba palju lihtsamalt - sinna läksid jalanõud, küünlajalad, küünlad, harvemini kasutatavad iluasjad, ehted, mutrivõtmete komplekt, ketiõli ja pudel Vana Tallinnat.

Ühte nendest kastidest on mul plaanis veel panna pikendusjuhe ja unenäopüüdja, aga seda teen pühapäeval, mis saab tõenäoliselt ka see päev olema, mil siit ära kolime. Kõigepealt oleme nädal aega minu kalli sõbra vanematekodus ning alates augustist oma uues kodus.

Riietega ma ei tea, mis saab, sest nende hulka tahaks ma heameelega vähendada, aga ma ju ei oska otsustada, mida jätta ning mida ära anda/visata. Sest uues kodus on meil esialgu ainult üks kapp, nii, et ma ei tea üldse, kuhu me need asjad kõik ära paneme.

Üritasime täna enda uude koju internetti ka sisse panna, aga nad ütlesid, et see võtab aega umbes neli nädalat. Nad pidid meile tagasi helistama, et kas saab äkki rutemini, aga nagu arvata võiski, pole keegi meiega ühendust võtnud. Aga aega õnneks ju on!

üks aasta...

Täna on selline tähtis päev, et minul sai nüüd kaugel väljamaal täpselt aasta oldud. Või õigemini, Hollandis ma ei olegi nii kaua olnud, sest alguses olin nädala Belgias ja siis kolm nädalat veel mõnes Euroopa riigis.. ja vahepeal olin lausa Eestis 12 päeva... aga jah, kodust läksin ära 5. juulil 2010.

Üks aasta ära...

Ma ju tegelikult pidingi minema üheks aastaks ning töö juures kõik arvasid, et küll see Sälli kahe kuu pärast jälle tagasi on. Lubasin endale kohe alguses, et ma ei hakka endale mingeid nõudmisi esitama, vaid vaatan ja otsustan asjade käigus, mida edasi tegema hakkan. Noh, et kui ma näiteks oleksingi pidanud kahe kuu pärast Eestisse tagasi minema, et ma siis ei oleks enda peale solvunud või pahane või pettunud või midagi.

Ja nüüdki ma ei tea, mis edasi saab. Muidugi loodan ma, et mind tabanud Cupido-nool jääb ikka sinna püsima, kus ta on ja et õnne ja rõõmu meie majas ikka kauaks jätkuks... aga vahepeal on ju ikka koduigatsus ka. Eriti kui ma mõtlen, et mul oli ju suur plaan minna sellest sügisest ülikooli ja jätkata oma haridusteed. Vahepeal mõtlesin siin juba nii hakata toimetama, et tulen avatud ülikooli ja hakkan siit käima.. aga nüüd jälle kahtlen selles mõttes. Eks näis. Mul on paberite esitamiseni aega veel natuke üle kuu ning selle aja jooksul jõuab nii mõndagi juhtuda. Eriti just minu peas, sest teadupoolest ma mõtlemisega oma elus just vähe ei tegele.

Aga noh, elu teeb alati huvitavaid üllatusi ning parem on enda pead mitte vaevata igasuguste muremõtetega - tulebki vaadata ja olla ning näha, mis juhtub. Ma tegelikult nüüd ei mõelnud seda, et tuleks lihtsalt käed rüpes istuda, ikka tegutsema peab ka. Ja endiselt uskuda, et alati juhtub parim võimalikest variantidest.

erakordselt huvipärane aasta algus

Tänaseks on uus aasta kestnud küll alla nädala, aga ega see ei tähenda, et vähe oleks juhtunud. Mul on õnnestunud end täiesti haigeks organiseerida, nina on nii kinni ja rögisen kogu aeg, nii, et ei mina ega ka mu kallis ei saanud öösel silmatäitki magada. Ühtlasi on meie kassil midagi viga, et juba mitmendat päeva teeb ta oma häda meie elutoa põrandale ning meil on siin erakorraline kassikasvatuskomisjon tekkinud, kus kõik oma nõu ja jõu kokku pannes üritavad seda kassi distsiplineerida. Ja meil käisid vargad. Seda muidugi juhul kui ma just ise kõiki Barti sääste ta kapist ära ei varastanud.

Millest ma alustama nüüd siis peaksin?

Pesumasin. Õigus, sellest peaksingi alustama. Kui meil oli pesuköögis juba kaks katkist pesumasinat, võttis Bart end kokku ja helistas ühte firmasse, kust lubati meile uus masin, 6 nädalase garantiiga, kõigest 90 euri eest (ja nad ütlesid et vajaduse korral viivad ka vana masina minema). Nii me siin eile rõõmustasime, et lõpuks ometi saab vanadest masinatest lahti ja uue töötava asemele. Kui masinamees kohale jõudis, siis paigaldasid poisid meile pesukööki uue masina ning see masinamees oli nõus ära viima mõlemad masinad. Bart läks oma tuppa raha tooma ning selgus, et ümbrik, kus olid kõik tema säästud, oli tühi! Panime peenikese raha kõik kokku, et masinamehele maksta ning siis hakkasime uurima võimalusi, et kuidas raha Barti toast kaduda võis.

Ja siis mulle meenuski see, et kui aastavahetusel minu sõbraga ära läksime, siis oli meie maja ees kõik meie naabrid, aga et meil on võtmetega umbes selline panen-võtme-mati-alla süsteem, siis nägid osad meie naabrid, kuhu ma selle võtme panin (kuigi meie teada teavad kõik ümbruskonnas elavad inimesed, kus oma majavõtit hoiame). Ning ilmselt juhtuski nii, et keegi kuri käsi tuli meile vargile siis kui meie olime vana aasta õhtut linna peal nautimas. Kuigi me ei usu, et keegi meie naabritest, see võis olla ükskõik kes, kes oli juhtumisi näinud kedagi meie majast võtit sinna kavalasse peidukohta panemas. Ning millal veel tulla vargile, kui mitte aastavahetusel, kui kõik inimesed on linna peal pidus?

Ja kass! Alates 23. detsembrist on meie must karvapallike teinud 7 korda häda nr kaks tubastes tingimustes. Pean nentima, et see ajab ikka närvi eriti mustaks, kui hommikukohvi jooma hakates oled peaaegu astumas haisva kakapähhi sisse. No ja nüüd me olemegi teda üritanud kasvatada, proovinud panna ta nägu kaka sisse ja siis visanud ta paariks tunniks õue jne jne. Ja me ei teagi, mis temaga juhtunud on. Ta oli meil siin enne nii tubli ja nüüd järsku, korraldab siin selliseid jamasid.

Ja noh, rääkides minu tervisest, siis see on ka paras üllatus. Homme ma kooli ega tööle ei lähe, sest õppimis- ega töölooma minust ei ole. Mu kurk on valus ja mul on nohu ja koos selle nohuga on kaasnenud ka minu erakordselt si** väljanägemine. Olen näost valge, nina laiguline ja nina alt on punane ja suunurgad on mul ka katki. Et kui vanasti oli minu kodune hüüdnimi Hottie, siis nüüd on selleks Snottie, mis hollandi keeles peaks tähendama umbes midagi sellist nagu Tatikollu. Selle nime omandasin vist siis, kui selgus, et mu dressipluusil ilutseb kena tatirida.

Noh, mul oli natuke piinlik, aga sain sellest õige pea üle, sest no, inimestel ikka juhtub.

Aga meil on ikka häid asju ka juhtunud. Et ma haige olen, siis olen saanud senisest enam poputamist ja muretsema olen pidanud vähe (välja arvatud pesumasin, vargad ja kass ja tervis).. ja täna lõikas mu kallis sõber mu juukseid ja pean ütlema, et kuigi ma näost näen paras üllatus välja, on mul maailma kõige ilusam soeng!

lühike mõtisklus ebausust

Nägin täna öösel jälle unes meie kassi. Et meie kass on musta värvi, siis võiks üldistada, et nägin unes musta kassi. Musta kassi nägemine aga unes ei pidanud head tähendama. Siit tekkiski mul küsimus, et kui mu kass oleks valget värvi või triibuline ja ma teda unes oleksin näinud, kas siis võiks eeldada, et see unenägu on parema tähendusega?

nostalgiku otsereportaaž Amsterdamist

Oeh. Täna on taaskord olnud nostalgiapäev. Olen kuulanud enamasti kolme jõululaulu: Kairi meenutatud Have yourself a merry little christmas, minu maailma kõige lemmikumat ja ilmselt vist ainsat jõululaulu, mis mulle tõesti igast otsast meeldib All I want for christmas is you ja minu kalli sõbra auks ka ainsat jõululaulu, mis talle meeldib Lonely this christmas... ja lisaks oma vabale tahtele ja valikule pani täna Annabelle kodus mängima jõululaulude plaadi.. ja kui koju jõudsin, siis mängis ka Asafil jõulumuusika.



Mulle ei meeldi jõulud eriti. Vist. Või noh, tavaliselt pole mul kunagi jõulude ajal olnud jõulutunnet. Mäletan ikka neid häid aegu, kui Pätuga käisime jõululaupäeval mäkis ja jõime Jägermeistrit ja rääkisime, kuidas meile üldse jõulud ei meeldi ja siis kui kätte jõudis veebruar, tuli mul ja ka Pätul jõulutunne ja hirmus soov laulda jõululaule. See aasta oli mul jõulutunne ka augustis Hispaanias.. hääletasime Tiinaga tee ääres ja laulsime kõva häälega "kellahääääääl, kutsub õuueee..." ja "keerlevaid langevaid helbeid on täis..." jne jne, kuigi väljas oli kuumust umbes tuhat kraadi - aga no oli lihtsalt nii suur isu laulda jõululaule! Ja mida ma kuulen praegu! Minu tuhandendat korda mängiv "All I want for christmas is you" lõppes üheksasaja üheksakümne üheksandat korda ja tänu vaikusele võisin kuulda, et teises toas mängib ka Bartil jõulumuusika... siin majas on vist kõik jõululaulude meeleolus.

Rääkisin täna just Bartile, et minu elu kõige meeldejäävamad jõulud (peale lapsepõlve-jõulude, sest need on hoopis teistsugused kui jõulud suurena!) on need, mis veetsin oma Mupsu perega. Need olid hoopis teistsugused kui jõulud minu kodus, seda juba seetõttu, et kuusk toodi maja kõrvalt metsast (meie kodus on nendel aastatel, kui kuusk olemas olnud, toodud see turult) ja kuna selles peres on kõik väga musikaalsed, siis polnud mul varem olnud võimalust nii uhkes sega-instrumentaal-vokaal-ansamblis lauldes ja tramburaid tehes jõule tähistada. Et. Need jõulud mulle ju vist meeldisid. Vist.

Minu sõbrale ei meeldi jõulud. Mulle ka muidu ei meeldi, see on tehtud nii kommertslikuks.. aga miskipärast on mul selline tunne, et see aasta on jõulud täiesti teistsugused ja erinevad kõikidest teistest jõuludest, mida näinud olen. Ma tunnen, et ma tahaks see aasta jõule tähistada koos oma perega. Teate küll - driving home for christmas.... Kuigi samas on mul selline tunne, et ma ei saa jõuludeks koju.. ja võib-olla ongi nii parem, sest kui mulle jõulud ei meeldi, siis äkki ongi mul see aasta võimalus esimest korda elus jääda jõuludest ilma? Et noh, kui ei taha, siis ei pea sööma.. ja mul on võimalus mitte süüa. Oeh. See on nii vastuoluline - mulle ei meeldi jõulud, ma ei taha jõule, samas tahan jõulude ajal olla koos oma perega ja olla koos oma sõbraga (All I want for christmas is you), kellele ka ei meeldi jõulud, aga kellele meeldib lugu Lonely this christmas. Võta nüüd näpust, onju. Ükspäev rääkisime ka jõuludest ja ta ütles, et jõulude ajal tuleb sõita kuskile soojale maale, kus ei tähistata jõule, aga aastavahetusel tuleb olla kodus (tema puhul siis Hollandis).

Ma igatsen kodu ja emmet ja issit ja sõpru ja Eestit... ja samas igatsen ma oma sõpra ka, sest kui tema on siin, siis mu koduigatsus ei ole nii suur ja tuju on ka ikka palju parem. Ainult kuus korda pean magama minema ja siis ta juba on tagasi ja siis võib-olla on mu nostalgiahood ka väiksemad ja igatsus väiksem ja ma jõuan jälle olla hästi palju õnnelik ja hästi palju rõõmus ja hästi mina.

Natuke pean oma unenägudest ka rääkima.. nägin täna hästi palju unenägusid (no, ma jõudsin ikka mehemoodi magada ka, oma 14 tundi kindlasti), aga kaks unenägu on mul kõige selgemini meeles.

Esimene neist oli, et ma läksin oma kassiga oma õele külla. Et minu kass on selline, kes teisi kasse silma otsaski ei kannata ja mu õe kass on ka ikka selline Proua, keda naljalt paitama ei lähe, siis pani mu õde oma kassi rõdule kinni. Minu kass ronis kapi otsa ja hakkas seal kakale (ilmselt seetõttu, et rõdule ei pääsenud).. ja mu õde ehmus hirmsasti, sest ta oli just käinud Tartus *Ott Leplandi postrit toomas ning selle kapi otsa pannud. Kui mu õde mu kassi tegevusele jaole sai, siis oli vaese Oti nägu täitsa kakat täis... Hiljem läksime kassiga külla veel ka Tiia-Ester Loitme'le, keda ma päriselus hirmsasti kardan, aga unenäos oli ta täitsa tore! Minu unenäos oli tal ka kass! Selline, valge-hallikirju kiisu.

Teine unenägu oli, et elasime Noami ja Asafiga lasnamäe vanaema juures. Tal oli kolmetoaline korter. Ühes toas elasin mina, teises vanaema ja kolmandas Noam ja Asaf. Läksin siis oma vanaema tuppa, mis oli hirmus segamini.. ja leidsin maast katkise unenäopüüdja. Küsisin, et kelle oma see on ja ta vastas, et Noami oma. Viisin katkise unenäopüüdja Noamile ja läksin oma tuppa. Ja mida ma näen! Terve tuba oli riideid täis! Mütsid, sallid, kindad, joped, jakid, püksid, seelikud, jalatsid - mida aga oskad ette kujutada! Osad riided olid sellised, mis on reaalselt mul mõnel ajal eksisteerinud, aga osad riided olid sellised, mida ma nägin esimest korda elus. Ja ainuke asi, millele suutsin mõelda oli see, et "ISSSAND, mul on nii palju riideid, ma ei tea mida selga panna!"

* kui ma täitsa aus olen, siis ma isegi ei tea, milline Ott Lepland välja näeb. Ma tean, et ta oli vist Superstaari saates? või selles koorisaates? Et selles mõttes oli mul hommikul ikka väga üllatus, et ma temaga seonduvat nägin.. ja mul ei õnnestunud temaga unenäos suuremat tutvust ka teha ja ta nägu ka näha, sest see pilt oli täitsa.. hkmm, fekaloidne.

Ik ben moe!

Täna olen kohe eriliselt väsinud! Ärkasin kell 8, et minna kooli, siis olin 3h koolis ja siis sõitsin natuke rattaga ringi ja vaatasin, mis linna peal toimub ja siis tulin tunniks koju ja siis olin pea 5h last hoidmas.. ja nüüd olen nii väss, et ausalt öeldes ei jõua ma eriti oma hirmarmsat kassigi paitada. Õnneks nii palju jõudsin end kokku võtta, et talle süüa panna ja endale midagi hamba alla saada (Bart oli teinud imemaitsva õhtusöögi, minu ülesandeks jäi see ainult endale üles soojendada).

Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.

11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.

i'm changing

Kui eile hommikul oli mul kurvakas-kurvakas, siis päeva peale läks see ilusasti üle. Käisime õhtul ühes hip-hop baaris, mida viimasel ajal oleme päris tihti külastanud.. igatahes, sealsed näod on mulle juba tuttavad, natuke oli selline tunne nagu mul oleks siin oma Zavood.

Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!

Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.

Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.

Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!

i'm a broken house, holding on a broken bough...

Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!

Lihtsalt - nii kurb on olla.

Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.

Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.

Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.

You baby, were like the sky

You held me up to let me fly

That's just like you to tell me

I've nothing to fear.

But I am a broken house

I'm holding on a broken bough.

Now it's easy for me to see

It couldn't be that easy

It had to be much harder.

That's just like you to tell me

I've nothing to fear

But I could have been falling free

Falling all these years

Now it's easy for me to see,

Sun on my face, wind in my hair

flying as slow as I can

I'm not trying to reach the land

Just falling somewhere

It couldn't be that easy

It had to be much harder

Meanwhile, boy, I love you

mõned viimatised juhtumised/tähelepanekud

* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..

* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...

* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.

* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)

* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab
* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.

rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.

I put myself into your shoes and walk around these streets of yours..

Täna oli mul teine tööpäev. Oeh, kui armas see tüdruk on! Täna olime alguses kolmekesi, tema, ta sõbranna ja mina. Sõime ja rääkisime ja joonistasime ja hiljem kui ta sõbranna koju läks, siis võtsime mult näpujäljed intervjuu lõpetamiseks ja tegime maniküüri. Ta on nii nii nii armas!

Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.

Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.

Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...

Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.

üks kuu...

Täna (kella järgi õigemini juba eile, 4.oktoobril) on see päev, mil sai täpselt kuu sellest päevast, kui mu elu Amsterdamis muutus 180 kraadi.

Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.

See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..

Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...

no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...

Üks kuu.

nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....

Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.

ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!

i am yours now, so i never have to leave..

... sissekande pealkiri on minu praegusest lemmiklaulust, the xx - islands http://www.youtube.com/watch?v=PElhV8z7I60

Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)

Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.

Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.

Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.

Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)

Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.

Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?

Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?

ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?

Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...

kuhu edasi?

Esitasin täna oma bakatöö ära.. ja 10 päeva pärast peaks siis kaitsmine olema.
Imelik on kohe olla, kui midagi teha pole vaja.

Köögi koristasin ära ja niisama olen siin ka sorteerinud asju.

Ja homme ei peagi ärkama kell 8.20, et minna raamatukokku. Imelik.

Umbes kuu aja pärast peaksin Eestist ära minema. Selleks ajaks on mul vaja kokku saada vähemalt 10 000 krooni stardiraha. On kellegil ideid, kustkohast ja kuidas seda raha saada? Käisin Talukõrtsis ka rääkimas, äkki saan tööd. Enne äraminekut on vaja väga palju asju teha, sh osta omale varustus ja aja erinevad paberid korda (nt kutsetunnistus tuleb lasta inglise keelde tõlkida).

Ei tea, kas ma nüüd hakkangi suureks saama?

Sõnad

Hmm.. ilmselt teile ja mulle endalegi tundub, et ma võtan viimasel ajal kuidagi maru tihti sõna.. või noh, mitte nüüd nii hirmus tihti, aga võrreldes vahepealse ajaga, siis ikka üsna arvestatavalt rohkem. Võib-olla on see tulnud sellest, et vahepeal ma tundsin, et mul ei ole midagi öelda ja kui mul olekski olnud millestki rääkida, siis poleks ühele või teisele mu jutud meeldinud, aga kuna ma siin mõni aeg tagasi võtsin vastu otsuse, et ma elan endale, mitte teistele, siis olen hakanud ka rohkem sõna võtma erinevatel teemadel ja ka oma toimetamisi teistega jagama hakanud uuesti.

Täna kui kõndisin kuskilt kuhugi (ma ei mäleta, olin mõtetes), siis hakkasin meenutama neid asju, mille pärast mul on kõige rohkem hirm olnud. Ma ei mõtle selliseid hirme, et oh ma kardan jubedasti linde või et ma kardan et mu lähedastega võib midagi juhtuda.. vaid selliseid, teistsuguseid hirme. Ja siis ma sain aru, et mulle valmistavad kõige rohkem hirmu sõnad, mida ise olen või keegi teine on öelnud.

Mõte. Sõna. Tegu.

Sõna on tavaliselt mõtte väljendus ja tegelikult on see natuke ka tegu, sest piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Sa võid tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad. Piisab sellest, kui lobised kogemata mõne saladuse välja ja mitmete inimeste elu on rikutud. Sa võid öelda kellelegi mõne enda meelest täiesti suvalise lause, mis jääb teisele kummitama aastateks ja mis mõjutab kogu tema edasist elukäiku. Mõtlesin, et tean asju, mida teada ei tohiks ja olen nendest rääkinud neile, kellele võib-olla ei tohiks... ja tegelikult on mul silme ees mitmed võimalikud koledad stsenaariumid, kui tuleks välja kõik see, mis siin maailmas, või õigemini öeldes kas või minu tutvusringkonnas tegelikult toimub. Ja siis mõtlesin selle peale, et ka minu enesehinnangule on mõjunud kõige halvemini just pilkavad sõnad... ja nende mõju ei võta ära positiivsed sõnad, mida on palju enam. Nii imelik eks. näiteks keegi ütleb sulle korra, et sa oled kole... ja sa usud seda ja siis võivad sada inimest sulle tuhat korda öelda, et sa oled tegelt ilus, aga sinul on hinges ikka okas selle sulle kellegi täiesti tähtsusetu inimese täiesti tähtsusetu ütlus.

Ja siis ma mõtlesingi, et ma loodan, et ma ei ole kellelegi midagi sellist öelnud, mis on nad teinud jäädavalt kurvaks. Ma tean, et ma olen halvasti öelnud ja haiget teinud.. aga ma ei taha, et keegi minu sõnade pärast kannataks. Mu ema on mulle alati öelnud, et sõna on nagu lind: kui sa ta suust lendu lased, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Sa võid vabandust paluda tuhandeid kordi, aga see sõna on öeldud.

Oeh, ma tahan täiega paremaks inimeseks muutuda kui ma praegu olen. Ma ei ole vist väga halb, aga ma olen ikka siin parajaid seiklusi oma elus korraldanud.

Kui ma hakkasin uuesti lugema seda, mis ma praegu kirjutasin, siis jääb isegi mulle mulje nagu oleks mul midagi südamel. Tegelt ei ole. Ma ei ole kurb ja ei mõelnud mitte ühelegi konkreetsele juhtumile. Lihtsalt. Mul on viimasel ajal nii hea ja ei tahaks olla selline võlts-persoon, kel endal on kõik hästi ja siis teistele muudkui keerab nii kuis jaksab.

Kui ma olen teile teinud kurja, siis proovige unustada see. Ausalt:)

Ja nüüd tuli mulle meelde üks Betti Alveri luuletus, mida hiljuti pidin analüüsima, seal on kohe esimeses salmis öeldud see, mida kõik peaksid omale meelde jätma:

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

"Suured voogajad", mõnes kohas on tuntud ka kui "Titaanid".

Džentelman on Tammsaare

Kirjutamine pidi olema parim stressimaandaja, või noh, odavam kui psühholoog on ta küll. Nagu juba eile kirjutasin, tulin Tallinnasse, täna leidsin oma "päeviku", mida pidasin siis kui olin 12. klassis. Või noh, õigemini, see on märkmik, millesse kirjutasin matemaatika tunnis, mis põnevus minuga juhtunud on. Lugesin seda täna.. ja see oleks nagu kellegi võõra kirjutatud. Muidugi pole see nii hull kui see päevik, mida pidasin 8. klassis, see on ikka palju õudukam, tõepoolest stiilis mu sõbsykäd on kõige nunzamad, änxaaa :D Aga ka selles, neli aastat hiljem kirjutatud päevikus on sellised... huvitavad hetked...Mõnest lühendist ei saa aru, nt nagu

RR ma pole ka pärast BJ näind...

Kusjuures jumala tihti kordub seal lause Džentelman on Tammsaare. Mida see tähendab? Paar lehekülge hiljem on kirjas Džentelman on ikka Tammsaare. Alguses mõtlesin, et ma olen teinud sellist pattu ja kirjutanud oma märkmikusse eesti keele tunni ajal... aga ma ei usu seda, eesti keele tunnis poleks ma kunagi millegi sellisega tegelenud. Ainult matemaatika. Või keee... Ei, ainult matemaatika ikkagi. Keemias ja füüsikas võisin mõnikord küll hajuva tähelepanuga olla, aga päevikukirjutusmees ma polnud.

mõne sissekande puhul tundub mulle jälle, et kas ma olen täitsa segane olnud?

Mina pigistasin omal emaka välja ja istusin tooli katki, Küllike põletas ära oma puusa ja astus seinakella katki, Tiina põletushaav oli ilmselt suurim, aga see ei ületanud sinist ämbrijälge mu tagumikul, mida hellitavalt kutsume "The Blue Ring'iks". Hull pidu!!!

Mõni asi on siiski samaks jäänud:

Mitte kannigi ei saa enam aru. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Niipalju on tegelikult minuga igast sitta juhtunud ja ikka, faking IKKA korraldan ma samasugust sitta. Mis toimub? Ma üldse tegelt ei imestagi kui me rohkem ei suhtle ja võib-olla ongi nii parem. Minu süü, et nii valesti tegin. Loll olin ja ongi mulle paras.

Mõne sissekande puhul jällegi tundub, et 12. klassis oli puberteet ikka täiega peal:

Läksin **-ga lahku, sest "maailm ei keerle ainult ümber minu". Täiesti lõpp kui nõme ta on. Mul ei mahu absoluutselt pealuu sisse see asi ära. Kogu aeg oli ju asi temas, mitte minus. Ja nüüd saatis mulle sellise sõnumi? Ma ei võinud endale seda lubada ja lõpetasin selle nalja ära. Õnneks on mul ***, kes on **-st palju armsam... ja tal on nii armsad põselohud! Eile käisin.....

Noh näha on, et teemamuutused on mul sama sujuvad nagu tänaselgi päeval. Aiaaugust raketiteaduseni ning seda kõike umbes ühes lauses. Vana hulluke olin ma siis ja olen ka praegu, ainult selle vahega, et praegu olen ma ikka palju korralikum. Naljakas, et ma ise olin just selline tüdruk, kellega sõbrannade vanemad ei lubaks muidu suhelda. Oleks nad teadnud, milline ma olin, siis võib-olla polekski mul kedagi alles. Õnneks sain sõprade vanematega alati hästi läbi ja keegi poleks arvanudki, milline hull sõbranna ma tegelt olin. Njah, postituse mõte oli alguses hoopis teine. (nagu ikka, sujuvalt teemast kõrvale)

Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et öeldakse, et kirjutamine on odavaim stressiravim. Õige ta ongi, sirvides seda 12. klassi päevikut, leidsin, et kõik sissekanded on nukrad või kirjutatud siis kui midagi hullu on juhtunud. Vahepeal on paarikuised pausid, ning ainult kaks viimast sissekannet on õnnelikud (ilmselt seetõttu siis jäi ka kirjutamine pooleli, et elu läks heaks) 28.11.06 olen kirjutanud, et mul on alanud uus elu. Õnnelik, muretu, viiskuudroosamannat periood. Viimane sissekanne on 10.12.06 ning see tervikuna näeb välja selline: "Meie kiisuga hakkame nüüd tuttu minema, aga enne seda sööme šokolaadi. Ma armastan Teda!"

Ja nüüd jõuan ma tagasi selleni, et mis kurat juhtunud on??? Praegugi kirjutan ilmselt seetõttu, et on vaja ennast välja elada, siis kui mul kõik hirmus hästi on, siis ma ei kirjutagi midagi ja siis jääb selline mulje nagu kogu aeg oleks kõik asjad pekkis. Kuigi tegelikult, näiliselt, polegi midagi pekkis. Rahulolematus enda ja teiste suhtes on ajanud mind nii kaugele, et olen muutunud ise selliseks p*sapeaks, keda ma muidu ei salliks. Nõme olen.

Tallinn ja emotsioonid ja sees keerab ja tahaks naerda ja tahaks nutta ja tahaks olla õnnelik ja õnnetu ja ilus ja kole ja must ja valge ja aus ja valetada... kõige rohkem tahaks olla, et ma saaks aru, mis lahti on.

Homme lähen siis uude kohta rääkima, ülehomsest siis tööinimene, palju õnne mulle.

Miks elu ei või maailma kõige lihtsam olla? Miks mõned tunded, mida oleks vaja tunda, kaovad ning need tunded, mida ei tohiks olla, tekivad? Miks ma pidin tulema Tallinnasse, kui mul hakkas Tartu nii väga meeldima? Ja kui mulle Tartu nii väga meeldis, siis miks ma ajasin oma lolli pealinnapifi pada? Miks ma tunnen ennast nii nagu siis kui ma olin kolmteist? Okei, neliteist...

Lehmad. Ma nägin täna lehmi. Lambaid nägin ka, nagu alati, vaatasid nad kõik ühte suunda, ma ei tea, miks nad nii teevad, lambad on vist.

Inimesed. Inimesed on head, Kairi ja Mupsu vedasid mu kotid bussijaama, Tartu bussijaamast Tallinnasse vedas mind bussijuht, tee peal lõbustas mu meelt Ott, bussijaama tuli mulle vastu Timmo, kodu ukse peal võtsid mu vanemad autost välja kotid ning mulle jäid jällegi vaid tühjad pihud, selline mugavusemees olen, et kõik tehakse mu eest ära.

Mu vanematel saab homme 31 aastat koos oldud... Palju õnne neile.



Õnnel ja "õnnel" on vahe sees. Üks on jutumärkidega, teine ilma. Adjöö.

Segane preili

Melanhool, melanhool, melanhool,
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.

Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.

Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.

Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.

Tahan...

Paanika-Klaarika vs Laisk-Liisu

Nonii, minu üleilsest hullusest on alles jäänud vaid see hirm, et mul on nii palju vaja teha. Et aga neiu võtaks end kätte- seda ei. Esmaspäevaks on mul vaja ära teha kodune kontrolltöö Eesti teatri ajaloos, see ei ole eriti raske, aga et see tehtud saaks, siis tuleks seda tegema hakata:D Vastamist ootavad kaks arutlevat laadi vastuseid vajavad küsimused. Selleks tuleb lugeda neli näidendit ja hakata vastama:D Õnneks ma ei loe väga aeglaselt ja seetõttu vist lükkangi seda kogu aeg edasi. Tegelikult on mul üks näidend isegi loetud... aega on, aega on.

Siis on mul esmaspäeval veel kontrolltöö ja ilmselt ka raamatukogu tähtaeg, et tahaks lugeda natuke Kunderat ja Camus'd.

Eile oli mul maailma suurim palgapäev:D:D:D Läksin kohe poes hulluks, ostsin kõiki maailma huvitavamaid asju: mahla, (2 liitrit!), kodujuustu, tofukreemi, sojavõiet, jogurtit, piima, võidelit, leiba, poolsuitsuvorsti, külmutatud juurvilju (2 pakki!), kalapulki, kiirnuudleid:D, kartulisalatit, toorsalatit, tomateid, õunu, WC- paberit.. ja ilmselt veel mingeid asju.. igatahes, koju tulin nagu kaamel ja nüüd on külmkapp kohe täis ja uhke vaadata, seda muidu nagu eriti tihti ei juhtu:D
Teisalt, kulutasin ära ka peaaegu kogu oma palga, sest eelmisel kuul käisin tööl vaid ühe päeva ja arvata võib, et ega sealt just maailma parimat nahka tulnud.

Ja tegelikult hakkasin kirjutama hoopis seetõttu, et Sirgi ütles, et talle tundubki, et ma olen nohik:D Kui nii, siis nii:)

Ja mu segased unenäod- lõpetage see nali:D

oh kooliaeg

alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.

Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.

Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D