Koos on nad päris nummukad, eriti kui nad üksteist limpsivad ja musitavad ja kallistavad. Vahepeal läheb aga müramine nii hoogu, et karvu lendab ning siis saab Pipo omaette toas olla ning Mopsu oma reisikohvris - noh, kasvatuslikel eesmärkidel või nii. "Karistus" läheb küll õige varsti neil meelest ning siis saab jälle nende mürakarudega paar tõsisemat sõna vahetatud.
Ja olgugi, et see looma-majandamine päris väsitav olla, on see tegelikult nii tore. Nagu lastega ikka - silma peab peal hoidma, et Mopsu Pipo toidukausi kallale ei satuks ning kui Mopsu oma toidu kätte saab, tuleb vaadata, et ta Pipo peale kurjustama ei hakkaks, kui too liiga uudishimulikult sinna kausikese juurde läheb. Ja muud sada asja - et ükski uks ega aken lahti ei oleks, et ma Pipot kogemata seinakappi ei lukustaks (juhtus ka seda ning siis otsisin teda 5min taga, et kust küll see näugumine tuleb). Nimed lähevad ju ka nii mitme lapse kasvatamisel sassi. Umbes nagu mu vanaemal, kes mind ja Silverit kutsus Sil-Sälleriks või Säl-Silveriks või veel mõne muu sarnase nimega. Ehk siis siin on Mo-Po, Pi-Psu ja muud nimed, rääkimata sellest, et võin Mopsule päevas 25 korda Pipo öelda ja vastupidi. Ja siis tuleb meeles pidada, kellel oli millal arstiaeg ja millal ussirohuaeg ja millal kirbuennetusaeg. Ja Mopsuga tuleb esmaspäeviti koolis ka käia, niiet igav siin ei ole.
