Olengi oma juttudega jõudnud umbes sinnapaika, kuhu tahtsin jõuda. Sõidan praegu Tartust Tallinnasse ja viimased kaks tundi olen kirjutanud blogi, et teil oleks ikka midagi lugeda. Allpool on siis postitused minu SPA-s käigust, jõuludest ja aastavahetusest. Sess on minu jaoks läbi, kui ma kuskilt läbi ei kukkunud. Täna hommikul pool seitse lõpetasin oma kultuurilugude koduse eksami, mis oli minu jaoks ikka paras pähkel.
Sess on mõjunud mulle nii, et arvan, et kui kooli õpetama jõuan, siis pole mul alles mitte ühtegi närvirakku. Nii palju on olnud närveerimist ja muid jamasid, olgugi, et hinded on olnud seni positiivsed ja minu jaoks üsna arvestatavalt head tulemused (A; A; B, B; C, C, C, D) See D on keeleteaduste aluses. Oleks võinud paremini minna, aga olen üsna rahul, sest see oli tegelikult päris raske eksam. Või noh.. mitte väga raske, aga siiamaani kõige raskem. Tean, et oleksin suutnud teha selle paremini ja seetõttu see natuke torgib, aga samas on ju D rahuldav ja oleks võinud palju hullemini minna.
Eesmärgiks oli mul alguses saada tasuta kohale (kui ma astusin ülikooli, siis jäi mul tasuta koha lävendist 0.5p puudu), aga nüüd lugesin, et lihtsalt heade hinnetega ei saa tasuta kohale, kuna meid on nii palju ja riiklik koolitustellimus on palju väiksem kui meil on tasuta kohti, seega, võib juhtuda, et jäängi tasulisele kohale. Olgugi, et ma teen see aasta jälle kirjandi ja ühiskonnaeksami uuesti, tõsteti lävendit kaheksa punkti võrra ja ma peaksin saama kirjandi eest 95p, et kandideerida uuesti tasuta kohale. Seetõttu võtsin ka ühiskonna eksami, et äkki üle 82 nad mõlemad saada ja siis tasuta kohale tulla.
Mulle meeldib praegu see, mida ma õpin ja tunnen et tahangi seda teha. Mäletan, kuidas eelmine aasta kutsekas käies tundsin puudust „päris õppimisest“, sest mulle tundus, et seal oli nii lihtne. Oligi lihtne, aga oli huvitav ka ja ma õppisin palju eluks vajalikku. Koolis olen viimasel ajal pannud tähele suhtumist, et „aa, niikuinii saad jälle mingi A või B“- samamoodi nagu eelmine aasta oli Teeninduskoolis. Ma ei leia, et ma õpiksin eriti palju ja samas ma ei näe ka, et ma oleksin eriliselt tark või et mul lihtsalt veaks eksamiteemadega. Kuidagi on nii läinud, et mul on eksamid läinud normaalselt.
Enne iga eksamit pabistan nagu hull, pärast eksamit nutan nagu hull, sest selline tunne on, et ma olen nii rumal ja kukun läbi. Närvid on lihtsalt nii pingul... sest tahan saada häid tulemusi, et kuidagi leevendada oma „tasulise koha staatust“.
Kaalutud keskmine hinne on mul üsna normaalne, Ingel ja Pätu arvavad, et võiksin saada isegi õppetoetust, aga ma kahtlen selles, sest sain aru, et selleks, et saada stippi, peab olema 20AP-d koos. Mul ongi, peaks tulema 23AP-d semestri lõpuks, aga nendest on 4AP mittediferentseeritud väärtusega (arvestatud), mis tähendab seda, et kaalutud keskmises arvestatakse mul ainult 19AP. Mingis mõttes tundub see imelik, et jääksin kohe kandidatuurist välja, aga samas võiks mul olla ka nii, et mul on ainult üks aine hindeline, mis on A ja 18AP eest mittediferentseeritud hindega punkte- siis oleks mu keskmine hinne 5.0, oleksin kohe ees, aga see oleks ebaõiglane ju nende suhtes, kel on kõrge hinne tekkinud erinevate eksamite põhjal.
Mingis mõttes ma ikka loodan, et saan kandideerida õppetoetusele, vähemalt lisatoetust tahaks saada, sest päris raske on materiaalses mõttes. Kirjutasin õppekorralduse spetsialistile ka vastavasisulise küsimuse, aga ma ei ole vastust saanud. Noh, ei ole mingisugune hull häda pole rahadega, aga ikka meeldiks kui oleks natuke parem seis. Tööl käin väga harva, mõnel nädalavahetusel ainult ja sealt eriti palka ei saa, vanemad niigi maksavad õppemaksu ja õppelaenu ma võtta ei tahtnud. Elu võõras linnas, bussisõit koju on vähemalt 100 krooni.. mõnikord läheb transpordi peale juba 1000 krooni kuus, rääkimata üür (mis on tänu Pätule muidugi oluliselt väiksem kui see olla võiks) ja söök ja vahepeal tahaks endale midagi ilusat ja head ka lubada.
Nüüd sõidan Tallinnasse, bussijaama tuleb mulle Kaisa vastu (kes teab ehk isegi õhupallidega, nagu ma sisimas loodan:D) ja läheme Kompressorisse pannkooke sööma:). Nädalavahetusel (homme, ülehomme ja pühapäeval) olen tööl ja siis naudin oma vaba aega. 30. jaanuar sõidame Katsi, Anna ja Kaisaga Rootsi, saab kordki päris rootlasi näha:D Polegi juba pea aasta käinud seal Stockholmi manu. Seekord siis selline tüdrukute reis, loodan et meil on hullult lõbus ja et juttu ja naeru jätkub kauemaks ja veel kauemaks..
1.01 peavad Katu, Päpu, Pätu, Potsu ja Sirka oma suurt sünnipäevapidu (Kamba peale saavad nad 104 aastaseks, hästi elatud elu ilmselt) Bamba saunas ja pärast seda läheme piljardit mängima. 2.02 on koolis vilistlaste pidu ja siis puhkan nädalakese ja sõidan tagasi Tartusse.
Loodan, et mu väikeste kirjatükkidega saite jälle väikest ülevaadet, mis see Sälli vahepeal susserdanud on ja kuidas ta elanud on. Kuueteist minuti pärast olen bussijaamas ja siinkohal lõpetakski.
Ilusat jaanuarikuu jätku:)
neljapäev, jaanuar 17, 2008
Aastavahetus, 2007-2008
Kõigepealt peaks mainima, et mul ei ole nii kummalist aastavahetust vist varem veel olnud. Ekstreemsemaid on küll olnud, näiteks siis kui ükskord peksa sain.. või siis kui kohtusin mingi jubeda hambutu mehega, kes oli peksa saanud ja tahtis mind omale naiseks saada ja kui me Kixa juures lasime pauguka rõdule ja ma oleks äärepealt kurdiks ja võibolla ka mõnest jäsemest ilma jäänud...Terve detsembrikuu viimase päeva istusin kodus, kirjutasin oma esseid ja hullusin. Lubasin endale, et ma ei lähe mitte kuskile välja, kui ma pole oma esseesid valmis teinud, tahtsin et vana aasta sees saaksid kõik vanad võlad korda aetud. Õhtul kella seitsme paiku sain omadega valmis. MSNis ei teadnud keegi aastavahetuse plaanidest midagi:D
Helistasin siis oma sünkroon-elu elavale sõbrannale Kaisale ja otsustasime, et veedame selle aastavahetuse koos. Saime enne kaheksat kokku, läksime poodi, ostsime Martini Astit ja koorelikööri. Kaisa juures otsustasime, et mul oleks hirmsasti vaja laulda ta õe superlaheda karaoke-machinega ja tal oleks hirmsasti vaja selle järgi tantsida. Ma ei tea, ma laulsin vist miljon laulu, Kaisa laulis ja tantsis kaasa. Vahepeal leidsime, et äärmiselt vajalik oleks ennast ikka korralikult üles mukkida. Kasutusele läksid erkpunased huulepulgad ja üsna tugev õhtumeik. Mukksime ja siis pildistasime endid ja oli väga lõbus. Me olime küll ainult kahekesi, aga naersime ja laulsime ja tantsisime.
Mingi hetk avastasime, et poole tunni pärast saabub uus aasta, aga meie oleme ikka kahekesi, et äkki peaks kuskile minema. Mõeldud, tehtud, läksime Nõmme silla juurde. Kui me oleks ühe laulu vähem laulnud, võib-olla oleksime jõudnud isegi õigeks ajaks:D Nii oligi, olime sillani jõudmas kui raketid lendasid üle me peade, mul tuli päris hirm naha vahele. Kallistasime üksteist silla all ja soovisime head uut aastat. Läksime suures raketihirmus Vanakale, igalt poolt kostis pauke ja sähvatas valgus.. vahepeal süttis mõni põõsas ja ma olin üldse päris hirmu täis.
Hakkasime siis kõigile helistama, kätte muidugi saime ainult vähesed, sest oli üleüldine liinide ülekoormus. Õige pea kohtasime mu väikest vennat, kes oma sõpradega laulis lorilaule:D Ma ei uskunud oma silmi. Läksime ja pakkusime neile vahuveini, rääkisime natuke naljajuttu. Siis hakkasime Kaisaga tagasi tema poole liikuma, ise uhkesti mukitud ja lauldes neid samu lorilaule, mida mu venna sõbrad laulsid. Meie ees kõndis üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli me vana klassiõde Sirgi. Rääkisime temaga juttu ja kõmpisime Kaisa poole, Sirgi läks sealt edasi oma koju. Kaisa juures oli esimese asjana vaja mul käima panna karaoke-machine, laulda paar laulu ja nii me seal tiksusime. Siis käisime korra Exi juures, jõime meie uut shot’i nimega Metsästäjän Orgasmi, mida tellime kindlasti kui Soome kunagi läheme, see saab hea nali olema:D
Mõne aja pärast läksime tagasi Kaisa juurde, käes oli juba üsna arvestatav hommik. Praadisime kartuleid ja tegime sooje juustusaiu ja sõime ennast peaaegu lõhki. Kes uue aasta varahommikul saab kõhu täis, sel on terve aasta kõht täis ja tuju hea. Lisaks sellele läksime kogu oma tugeva meigiga magama, et olla terve aasta ilus, sest kes on uue aasta hommikul juba ärgates kena, on alati kena. Ja sealt ka minu uusaastalubadus- meigita ei lähe ma see aasta mitte kuskile.
Ja muidugi ei tasuks unustada seda, et kes käib uue aasta esimesel päeval McDonaldsis maailma parimat topeltjuustuburgerit sööma, sel on terve aasta mäkiõnne:)
Helistasin siis oma sünkroon-elu elavale sõbrannale Kaisale ja otsustasime, et veedame selle aastavahetuse koos. Saime enne kaheksat kokku, läksime poodi, ostsime Martini Astit ja koorelikööri. Kaisa juures otsustasime, et mul oleks hirmsasti vaja laulda ta õe superlaheda karaoke-machinega ja tal oleks hirmsasti vaja selle järgi tantsida. Ma ei tea, ma laulsin vist miljon laulu, Kaisa laulis ja tantsis kaasa. Vahepeal leidsime, et äärmiselt vajalik oleks ennast ikka korralikult üles mukkida. Kasutusele läksid erkpunased huulepulgad ja üsna tugev õhtumeik. Mukksime ja siis pildistasime endid ja oli väga lõbus. Me olime küll ainult kahekesi, aga naersime ja laulsime ja tantsisime.
Mingi hetk avastasime, et poole tunni pärast saabub uus aasta, aga meie oleme ikka kahekesi, et äkki peaks kuskile minema. Mõeldud, tehtud, läksime Nõmme silla juurde. Kui me oleks ühe laulu vähem laulnud, võib-olla oleksime jõudnud isegi õigeks ajaks:D Nii oligi, olime sillani jõudmas kui raketid lendasid üle me peade, mul tuli päris hirm naha vahele. Kallistasime üksteist silla all ja soovisime head uut aastat. Läksime suures raketihirmus Vanakale, igalt poolt kostis pauke ja sähvatas valgus.. vahepeal süttis mõni põõsas ja ma olin üldse päris hirmu täis.
Hakkasime siis kõigile helistama, kätte muidugi saime ainult vähesed, sest oli üleüldine liinide ülekoormus. Õige pea kohtasime mu väikest vennat, kes oma sõpradega laulis lorilaule:D Ma ei uskunud oma silmi. Läksime ja pakkusime neile vahuveini, rääkisime natuke naljajuttu. Siis hakkasime Kaisaga tagasi tema poole liikuma, ise uhkesti mukitud ja lauldes neid samu lorilaule, mida mu venna sõbrad laulsid. Meie ees kõndis üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli me vana klassiõde Sirgi. Rääkisime temaga juttu ja kõmpisime Kaisa poole, Sirgi läks sealt edasi oma koju. Kaisa juures oli esimese asjana vaja mul käima panna karaoke-machine, laulda paar laulu ja nii me seal tiksusime. Siis käisime korra Exi juures, jõime meie uut shot’i nimega Metsästäjän Orgasmi, mida tellime kindlasti kui Soome kunagi läheme, see saab hea nali olema:D
Mõne aja pärast läksime tagasi Kaisa juurde, käes oli juba üsna arvestatav hommik. Praadisime kartuleid ja tegime sooje juustusaiu ja sõime ennast peaaegu lõhki. Kes uue aasta varahommikul saab kõhu täis, sel on terve aasta kõht täis ja tuju hea. Lisaks sellele läksime kogu oma tugeva meigiga magama, et olla terve aasta ilus, sest kes on uue aasta hommikul juba ärgates kena, on alati kena. Ja sealt ka minu uusaastalubadus- meigita ei lähe ma see aasta mitte kuskile.
Ja muidugi ei tasuks unustada seda, et kes käib uue aasta esimesel päeval McDonaldsis maailma parimat topeltjuustuburgerit sööma, sel on terve aasta mäkiõnne:)
Jõulud 2007
Jõululaupäeval käisin jälle Võtikveres, Mupsu perekonnaga jõule tähistamas. Käisime saunas, seebitasime ja kreemitasime, nagu ikka ja siis nautisime jõulusööki. Pärast söömist tuli meile jõuluvana, kes tõi igasugust head ja paremat kõigile. See aasta ei olnud nii suurt jõuluansamblit kui eelmine aasta, üldse oli kuidagi vaiksem. Kingid jagatud, läksid kõik kuskile pikutama. Võib-olla ei olnud nii suurt jõulutunnet seetõttu, et väljas ei olnud jõuluilma. Kuigi Mupsu isa pani õue saami küünlad põlema ja laud oli kaetud pidulikult, ei olnud sees sellist jõulutunnet Järgmine päev hakkas Mupsul nii kiire oma autoasjadega, et pidime Võtikverest sõitma tagasi Tartu. Selle peale me muidugi ei mõelnud, et riigipüha on parasjagu:D
Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.
Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D
Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D
Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D
Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D
Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D
Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.
Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D
Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D
Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D
Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D
Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D
Maailma toredaim päev maailma halvima teenindusega
Vahepeal on juhtunud igasuguseid põnevaid asju. Detsebmris käisime P-gängiga Haapsalus, Fra Mares. Tegime endile jõulukingitused. See oli üks väga tore käik! Kõigepealt saime hommikul meie vana kooli juures (Kixa, Poku, Potsu, Pätu, mina) kokku, kus oli juhtumisi ka mu vana klassijuhataja, kes ütles, et me pole sugugi muutunud- ikka hullud. Mul oli kotiks mu „dhi juusjual SPA-bääg“, mis oli tegelikult lihtsalt mingi ruuduline kinkekott:D Sealt edasi suundusime Laagri Statoili, kus elavad meie gängi uusrikkad:D Katu, Sirka ja Päpu. Jagasime endid autodesse ära. See toimis üsna heal, paariks loe, meetodil. Naljakaks tegi asja see, et meil ei olnud mingit järjekorda lugemisel, kes jõudis enne oma numbri hüüda, see oli siis vastavalt autos number 1 ja autos number 2. Alguses olin mina Poku ja Sirka ja Pätuga autos number üks. Meil oli lisaks toredale seltskonnale veel 1 mandariin kamba peale (emme andis mulle hommikul kaks tükki kaasa, tegime mõlemale autole kaasavara) ja imevahvad walkie-talkied.
Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.
Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.
Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.
Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.
Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)
Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.
Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.
Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.
Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.
Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.
Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.
Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)
Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.
Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.
Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.
Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.
Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)
Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.
Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.
Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.
Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.
Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.
Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.
Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)
laupäev, jaanuar 05, 2008
Ooo ennusta mulle suur prohvet Mediaplayer...
Leidsin selle Arni blogist, kes võttis selle omakorda Ramloffi blogist. Proovige ka, tulemus võib üsna huvitav olla:) Pane oma playlist shuffle'i peale ja siis vaata, mis lood tulevad ja mis küsimusele vastavad;)
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2008 alguseks?
The Shamen- Phorever people
We are phorever people
And we don't have to look to far
To find ourselves
Cos what we see is what we are
2. Aasta 2008 põhiülesanne
Birgit Õigemeel- Kas tead mida tähendab...
ilmselt on selleks põhiülesandeks siis armastada:)
3. Eneseteostus aastal 2008. Minu „mina“ 2008 aastal
Jordan and baker remix- one of us
What if god was one of us...
If god has a face, what would it be- kui tegemist on minu "minaga" aastal 2008, siis äkki teategi nüüd, milline see god on;)
4. Rahaasjad aastal 2008.
Move your hands up- Clubraiders
and move your hands
up and shake your body to the ride
I've got to borrow
and dance day and every night
taskud on mul niikuinii igapäevaselt tühjad, niiet muutust ei too ka see aasta
5. Sugulased ja naabrid 2008 aastal
Karl Madis- Päiksepoolses toas
"tee mis iganes sa teed, jääb mul head sulle soovida"
paistab et naabritega seevastu on head oodata:D
6. Kodu aastal 2008.
Mikk Saar- Ma olen jää
Minu unedes sa oled lähedal, mujuures
Ja mu unistustes kõikjal minu sees.
7. Armastus aastal 2008.
Marilin Monroe- Mr. President
hmmm asi võtab huvitavaid tuure:D:D:D
8. Tervis aastal 2008.
Oh laura- Release me (the attic remix)
I am the growing force without emotion, a glass of water longing for the ocean, I am the fire burning desperately, but you're controlling me. Release me!
9 . Partnerlus aastal 2008.
Vicious Love- Lexi and K-Paul
"Vicious love, vicious love I can't get enough
Vicious love, vicious love (uh) Uh-uh-uh Vicious love,
vicious love It feels so good Vicious love,
vicious love I can't get enough "
Kui partnerlusega on nii... siis järelikult on ta nii:D
10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2008.
Found a lover- Panacea
müstiline seks armukesega?
11. Reisid aastal 2008.
Pink Floyd- Vera
"Does anybody here remember Vera Lynn?Remember how she said,That we would meet again,Some sunny day.Vera!Vera!What has become of you?Does anybody else in here feel the way I do? "
essugi ei saand aru praegast, et kas siis saan reisule või mitte:D
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2008.
Beauty in L.A- Oliver Moldain
ooo.. see tähendab ju ainult seda, et hakkan vist ilukirurgiaga tegelema. ja küllap siis saan reisida ka ikkagi.
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2008.
In the flesh- Pink Floyd
see läks nüüd natuke pahasti, või vähemalt mulle tundub nii
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2008.
Stay- De ja vu
"Stay with me.. stay with me"
soovin, et minu armsad jääksid minu juurde. Ikka soovin. Ja tunnetan ka:) Ka aastal 2008
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2008 lõpuks
Eddy Steady Go- various artistst
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2008 alguseks?
The Shamen- Phorever people
We are phorever people
And we don't have to look to far
To find ourselves
Cos what we see is what we are
järelikult olen jõudnud juba sinna, kus ma olen ja mis ma olen:D loogish
2. Aasta 2008 põhiülesanne
Birgit Õigemeel- Kas tead mida tähendab...
ilmselt on selleks põhiülesandeks siis armastada:)
3. Eneseteostus aastal 2008. Minu „mina“ 2008 aastal
Jordan and baker remix- one of us
What if god was one of us...
If god has a face, what would it be- kui tegemist on minu "minaga" aastal 2008, siis äkki teategi nüüd, milline see god on;)
4. Rahaasjad aastal 2008.
Move your hands up- Clubraiders
and move your hands
up and shake your body to the ride
I've got to borrow
and dance day and every night
taskud on mul niikuinii igapäevaselt tühjad, niiet muutust ei too ka see aasta
5. Sugulased ja naabrid 2008 aastal
Karl Madis- Päiksepoolses toas
"tee mis iganes sa teed, jääb mul head sulle soovida"
paistab et naabritega seevastu on head oodata:D
6. Kodu aastal 2008.
Mikk Saar- Ma olen jää
Minu unedes sa oled lähedal, mujuures
Ja mu unistustes kõikjal minu sees.
Kuna ma olen nii mitmekoduline inimene ja ei viibi tihti kodus, siis on see ka üsna loogiline. Õnneks tunnen ma end koduselt peaaegu igal pool. Ja need kodud, kus ma parasjagu ei viibi on minu juures ja minu sees;)
7. Armastus aastal 2008.
Marilin Monroe- Mr. President
hmmm asi võtab huvitavaid tuure:D:D:D
8. Tervis aastal 2008.
Oh laura- Release me (the attic remix)
I am the growing force without emotion, a glass of water longing for the ocean, I am the fire burning desperately, but you're controlling me. Release me!
kas see tähendab siis seda ,et ma piinan oma tervist või vastupidi?
9 . Partnerlus aastal 2008.
Vicious Love- Lexi and K-Paul
"Vicious love, vicious love I can't get enough
Vicious love, vicious love (uh) Uh-uh-uh Vicious love,
vicious love It feels so good Vicious love,
vicious love I can't get enough "
Kui partnerlusega on nii... siis järelikult on ta nii:D
10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2008.
Found a lover- Panacea
müstiline seks armukesega?
11. Reisid aastal 2008.
Pink Floyd- Vera
"Does anybody here remember Vera Lynn?Remember how she said,That we would meet again,Some sunny day.Vera!Vera!What has become of you?Does anybody else in here feel the way I do? "
essugi ei saand aru praegast, et kas siis saan reisule või mitte:D
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2008.
Beauty in L.A- Oliver Moldain
ooo.. see tähendab ju ainult seda, et hakkan vist ilukirurgiaga tegelema. ja küllap siis saan reisida ka ikkagi.
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2008.
In the flesh- Pink Floyd
see läks nüüd natuke pahasti, või vähemalt mulle tundub nii
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2008.
Stay- De ja vu
"Stay with me.. stay with me"
soovin, et minu armsad jääksid minu juurde. Ikka soovin. Ja tunnetan ka:) Ka aastal 2008
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2008 lõpuks
Eddy Steady Go- various artistst
Tellimine:
Postitused (Atom)