Vahepeal on juhtunud igasuguseid põnevaid asju. Detsebmris käisime P-gängiga Haapsalus, Fra Mares. Tegime endile jõulukingitused. See oli üks väga tore käik! Kõigepealt saime hommikul meie vana kooli juures (Kixa, Poku, Potsu, Pätu, mina) kokku, kus oli juhtumisi ka mu vana klassijuhataja, kes ütles, et me pole sugugi muutunud- ikka hullud. Mul oli kotiks mu „dhi juusjual SPA-bääg“, mis oli tegelikult lihtsalt mingi ruuduline kinkekott:D Sealt edasi suundusime Laagri Statoili, kus elavad meie gängi uusrikkad:D Katu, Sirka ja Päpu. Jagasime endid autodesse ära. See toimis üsna heal, paariks loe, meetodil. Naljakaks tegi asja see, et meil ei olnud mingit järjekorda lugemisel, kes jõudis enne oma numbri hüüda, see oli siis vastavalt autos number 1 ja autos number 2. Alguses olin mina Poku ja Sirka ja Pätuga autos number üks. Meil oli lisaks toredale seltskonnale veel 1 mandariin kamba peale (emme andis mulle hommikul kaks tükki kaasa, tegime mõlemale autole kaasavara) ja imevahvad walkie-talkied.
Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.
Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.
Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.
Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.
Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)
Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.
Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.
Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.
Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.
Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.
Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.
Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar