the world is your kiluvõileib

Gustave Caillebotte "Still Life with Oysters"

No, ega ei ole midagi teha, rumalust ei sünni patta panna ega vaid enda teada hoida, seega jagan vahvaid avastusi ka teistega. Käisime täna Van Goghi muuseumis... ja ühtäkki näeme Maikega üht pilti, mispeale kostub peaaegu kooris: "Ooo, kiluvõileivad! Ja viin!" Pärast olukorraga tutvumist saime naerda head kõhutäied, mida kolme sõnaga kokkuvõtvalt võiks nimetada: Matsid käisid muuseumis.

Et siin mõistusega viimasel ajal just väga hiilata ei ole, siis saime üleeile maha peetud ka ühe huvitavamat sorti jaanipäeva, millel minul elus on au olnud osaleda. Jaanipäeva tähistamist alustasime (Maike, Tanel, Raido, üks saladuskatte alla jääda sooviv persoon, minu peiks ja mina) pitsi Viru Valgega ning seejärel liikusime kõik kuuekesi kanali äärde, et seal siis meeldivalt jaaniõhtu mööda saata. Tutvustasime minu härrale eesti rahvalaule ja -tantse ning kohalikku jaanikultuuri (ehk siis seda, et põhiliselt surevad jaanilaupäeva paiku inimesed kas uppumissurma, kukuvad lõkkesse või lähevad autodega hulljulgelt seiklema) ning hüppasime kõik agaralt paadisillal üle küünla.

Minu sõber vaatas seda kõike pealt ning vangutas pead, aga ega talgi ei jäänud muud üle, kui üle küünla hüpata ning loota, et vette või tulle ei kuku. Autoga me sõitma igaks juhuks ei läinud, aga ratastega küll. Tegelikult sai meil seal täiega nalja ja mul oli nii hea meel, et me just niimoodi selle õhtu veetsime. Nägime tee peal ka soomlasi, kes küsisid, et kas me oleme eestlased ning soovisid meile häid pühi. Milline rõõm! Tagasi kodus olime juba enne südaööd ja rõõm mahapeetud peost suur.

Eile käisime jällegi härraga puu- ja juurviljajahil ning pärast otsustasime, et peaks vahelduse mõttes ühe kohtingu maha pidama. Mõtlesime pikalt, et kas minna kinno või kohvikusse või restorani või hoopis mõnda neljandasse kohta, kuid välja mõelda ei suutnud. Otsustasime, et lähme linna ja siis otsustame. Kõigepealt käisime ühes kohvikus, kus jõime mangomahla... seejärel läksime ühte türgi restorani, kus tema sõi shoarmat ja mina falafele...siis läksime ühe kohviku väliterrassile, kus jõime konjakit ning siis saime Maikega kokku.

Viisime Maike ühte baari, kus mängitakse põhiliselt rock-muusikalt, aga kus muusika ei ole liiga kõva ega rahvast liialt palju. Oma interjöörilt meenutab see baar veidi Krooksu. Selles baaris on täiega naljakad baarmänid. Kaks kutti, kes on sellised, pikkade juustega rokipoisid.. aga natukene nohiklikud ja kõnnivad sellisel hüpleval sammul. Üks neist oli natuke purjus ka ja tegi seal meile nalja ja tõi lauale EuroShopperi krõbuskeid ja soolapulke. No ja me ikka naersime seal kolmekesi neid baarmäne ja nende nalju. Mingi hetk oli see üks baarmän minu juures ja järsku tõstis nimetissõrme üles, justkui oleks talle just selsamal hetkel midagi väga olulist meenunud. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi minu juures tikutopsisuuruse nahktagiga ja ütles kuulsad sõnad: "Ma arvan, et see on sinu suurus". Vaatasin seda jakki ja siis talle otsa ning siis jälle seda jakki. Ei pidanud just väga keenius geeniast olema, et taibata, et seda jakki võin endale heal juhul varba otsa proovida sikutada. Baarmän seletas, et see jakk on seal juba kaks kuud seisnud ja et tema arvas, et mulle võiks see äkki sobida. Pakkusin välja, et ehk võiks ta seda jakki Maikele pakkuda, sest tema on just täpselt nii suur, et tikutopsisuurusesse jakki mahtuda. Ja nii läkski! Jakk oli täpselt Maike suurus ning sobis talle hästi. Kõigil hea meel.

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

tuviteadlased Amsterdamist

Viimastel päevadel oleme olnud hõivatud linnuvaatlustega meie tagaaias. Nimelt, meie turteltuvidest on näha olnud korraga ainult üht tuvi. Alguses arvasime, et äkki on nad lahku läinud või on üks neist surnud või äkki jättis emane lind isase maha, sest too tundub kiilanevat (see viimane oli minu sõbra arvamus.. aga tegelikult on sel ühel linnul - arvame, et isasel - pealaelt natuke sulgi puudu ning põhjuseks võib olla see, et meil käib aias üks suurem tuvi nende toitu söömas ja siis see kiilaneva peaga tuvi võitleb alati oma territooriumi eest ja on nii mõnest sulest ilma jäänud).

Igatahes, täna kui jälle istusime aias ning vaatasime, kuidas kutsumata külaline (see suur tuvi) ja üks meie turteltuvidest kaklevad, jõudsime selgusele, et hakkame ilmselt saama varsti tuvibeebisid. Uurisime järgi, et tuvid hauduvad oma mune 14-17 päeva ning seda kordamööda.. see selgitab ka seda, miks oleme viimastel päevadel vaid üht neist korraga näinud. Mõtle kui põnev - me saame beebid!

Varsti hakkab meil tuvitoit otsa saama ja peame jälle minema loomatarvete poodi...

Rääkides veel lindudest, on näha aias selget hierarhiasüsteemi. Näiteks terror-harakas, kellele tavaliselt ikka meeldib meie elutoas ringi lennata, on katuseboss ja kui mõni meie tuvidest lendab katusele, siis on nad sealt varmad ruttu tagasi alla lendama, sest selle harakaga nalja ei ole. Maapinnal käib olelusvõitlus suure tuvi ja turteltuvide vahel ning Šmiegel Šmirnoff on seda vaadeldes alati enam kui hämmeldunud, sest siiski siiski on tema arvamist mööda tegemist ainuisikuliselt tema aiaga. No ja siis oleme veel meie, kes me toidame linde ja Šmiegel Šmirnoffi ka ja üritame seda loomaaeda kuidagi omavahel lepitada.

Aga et tuviteadlased ei jõua alati tööpostil olla, siis võtsime endile täna ühe vaba pärastlõuna ning mängisime õues lendava taldrikuga. Siis jõime keskpäevase võidumängu puhul (sest meie peres kaotajaid ei ole) mõlemad kaks hot shotti.. ja nüüd lähme linna peale, ostame sealt tänase pasta jaoks vajalikku kraami, väikse pudeli konjakit ning võime jälle ühe vaatlusuuringu päeva lõppenuks kuulutada.

Kiirus kuubis

Pilt ei ole postitusega kuidagi seotud, lihtsalt tahtsin teile oma ilusat valget ratast näidata.. täna kui käisime kanali ääres härraga piknikku pidamas, tahtis ta teada, et kas ma olen juba oma rattast pilti teinud ja oma vanematele näidanud. No ja nii tegingi pildi ja mõtlesin, et mis siin ikka kade olla ja jagan juba kõigiga.

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud. Mul oli nädal aega siin külas Jaanika, kellega sai ikka kõvasti nalja tehtud ja veelgi enam falafele ja friikartuleid söödud. Mis tuletab mulle meelde, et pidin juba ammu tegema postituse hollandi toidu(ja muude alade)kultuurist. Aga ausalt, mul pole viimastel aegadel olnud mahti üldse arvuti taga istuda.

Vahepeal juhtus mul selline põnev lugu, et Šmiegel Šmirnoff ründas mind.. või noh, õigemini ma paitasin ja väntsutasin teda.. ja siis ta vaatas korra kõrvale ja tegin veel Jaanikale nalja, et Šmiegel Šmirnofil on täpselt selline nägu peas, et: "Oh, give me a break!" ja kui jõudsin selle lause lõpetada, siis hüppas ŠŠ mulle hammastega kätte kinni.. ja küüntega ka. Nii juhtuski, et sain endale vasaku käe pöidla siseküljele 2cm pikkuse hirmsasti veritseva haava (Šmiegel Šmirnoff oli nii hea tabaja, et tabas nagu naksti pöidla veresoonde) ja veel kaks väikest küünekriimustust ka. Pärast tuli ta mu käest vabandust paluma.. ja kuigi ma tahtsin ta peale kuri olla, ei suutnud ma, sest no... ta on ju ikkagi minu armas kiiiiiisu! Minu härral sõbral tuli kassi peale vihane olemine paremini välja, siiamaani küsib ta iga kord kui nad kokku põrkavad Šmiegel Šmirnofilt: "mida sa tegid Sälli käega??!"

Jaanikal oli muidugi siin väga interessant olla ka.. näiteks ühel hommikul ärkas ta üles selle peale, et toas oli meetrisuurune harakas, kes oli elutuppa lennanud köögiukse kaudu (meil on aken Šmiegel Šmirnofi tualetiskäimise puhuks alati lahti), aga välja soovis ta minna elutoa aknast, mis paraku oli kinni. Nii oligi, et lind lendas hirmunult toas ringi, oli teinud veel väikse kakakese elutoa söögilauale ning Jaanika pidi selle olukorraga toime tulema. Ütlen ausalt, et mina oleks selles olukorras ilmselt hirmu kätte ära surnud. HARAKAS!!! Mul oli juba siis paanika kui ükskord oli elutoa topeltakende vahel väike leevike.. tahtsin teda päästa, aga minu hirm tiivuliste ees on suurem kui garaaž, mis mahutaks kümmet mind ja vähemalt kaht rekkaautot.

No ja siis ühel õhtul hakkas Jaanika imelikult sügelema ja me arvasime, et äkki on võimalik, et ta sai elutoa diivanilt kirbud. On see võimalik, et seal on kirbud ja mujal majas mitte? Lugesime netist, et kassikirbud inimestele ei tule.. ja meil kellegil ei ole olnud selliseid punne. Igatahes kolisime ta siis minu kolossaalsesse ruumi (sõltumatute mõõtmistulemuste järgi on selle toa ruumala 6 ruutmeetrit - mõõtsime Jaanika kehapikkusega, mis on 1.82cm). No.. ja siin me siis magasimegi, nagu telklaagris.

Kooliga on lood nii, et teen juba vaikselt eksamiharjutusi.. need harjutused ei olegi nii rasked, midagi saab koha peal välja mõelda. Kuigi minu suuline hollandi keel võiks ikka oluliselt parem olla, sest ikka päris palju on hetki, kus ma ei saa aru, millest jutt käib (näiteks kui uudiseid kuulan). Samas aga minu kallis peiks ütles mulle, et ta on üllatunud, et ma juba nii hästi räägin. Ja viimast kontrolltööd lugedes oli ta väga üllatunud, et kuidas mul peaaegu üldse vigu pole nii rasketes lausetes. Mul muidugi kõrvad liikusid suurest rõõmust ja uhkusest.

PS. Hakkasin siin täna (päev pärast postituse kirjutamist) üle lugema, et mida ma siis siia olen kirjutanud ja endalegi üllatuseks märkasin et olin kirjutanud et mu toa RUUMala on 6m2.. vanasti, kui koolis käisin, siis teadsin, et ruumala on mahuühik ja et toa puhul räägime ikkagi PINDalast.. aga noh, keskkooli lõpetamisest on juba 5 aastat mööda läinud... oeh. lammas.

saage tuttavaks

Alates tänasest kannab meie kiisu uut nime: Šmiegel Šmirnoff

klassikaline mees

Täna õhtul oli natuke külmem kui viimastel päevadel (rattaga sõites tundub veel eriti külm) ning minu sõber härra tahtis teada, et kus võiksid olla tema kindad. Mõtlesin natuke ja pakkusin välja kolm varianti, kus need olla võiks. Et kas need on meie kummuti alumises sahtlis või ma pakkisin need kohvrisse koos meie teiste talveriietega ja toimetasin selle kohvri pesukööki või on nad mu käekotis, mida kandsin talvel... Läksin esimesena kummuti juurde ja need olid täpselt seal, kus arvasin neid olevat.

Selle peale ütles minu kallis:"Vot sellepärast ma sind armastangi, et sa tead alati, kus mu asjad on."

Mille peale küsisin mina:"Kas sa ainult selle pärast armastadki mind või on mul veel mõni märkimist väärt omadus?"

Ning härra vastas:"Ja selle pärast armastan sind ka, et sa alati nii rumalaid küsimusi küsid. Totu."