Kui eile hommikul oli mul kurvakas-kurvakas, siis päeva peale läks see ilusasti üle. Käisime õhtul ühes hip-hop baaris, mida viimasel ajal oleme päris tihti külastanud.. igatahes, sealsed näod on mulle juba tuttavad, natuke oli selline tunne nagu mul oleks siin oma Zavood.
Kuna homme hakkab pihta uus nädal, siis peaks homme selguma, kas saan selle töö või mitte. Loodan, et saan!
Täna juhtus selline naljakas lugu, et hommikul kui mu sõber hakkas tööle minema, siis selgus, et ta auto ei läinud käima. Pakkusin talle lahkesti oma salatirohelist ratast, mille pakiraamile on kinnitatud erklilla psühhedeelsete mustritega pakiraami-kott.. No ausalt, ma ei ole ammu juba naljakamat vaatepilti näinud, kui minu firmariietes härra töö poole vuramas selle rattaga, jalatsite ja pükste vahelt välja piilumas minu vikerkaarevärvilised triibulised sokid.
Vaatasin täna lennukipileteid Eestisse.. võib juhtuda, et ma satun mingiks nädalavahetuseks Eestisse, aga ma ei tea midagi kindlat.
Mida veel? Mu uued teksad, mis ostsime paar nädalat tagasi, on mulle suured. Mina arvasin, et nad on välja veninud, härra arvas, et mina ise olen nende pükste seest kaduma läinud. Vaidlesime siis natuke ja lõpuks jõudsime kompromissini, et ju on nad natuke veninud ja ma natuke väiksemaks jäänud... sest on juhtunud selline lugu, et preili kehamassiindeks on hetkel 26. Ainult natukene veel!
pühapäev, oktoober 31, 2010
laupäev, oktoober 30, 2010
i'm a broken house, holding on a broken bough...
Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!
Lihtsalt - nii kurb on olla.
Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.
Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.
Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.
Lihtsalt - nii kurb on olla.
Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.
Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.
Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.
You baby, were like the sky
You held me up to let me fly
That's just like you to tell me
I've nothing to fear.
But I am a broken house
I'm holding on a broken bough.
Now it's easy for me to see
It couldn't be that easy
It had to be much harder.
That's just like you to tell me
I've nothing to fear
But I could have been falling free
Falling all these years
Now it's easy for me to see,
Sun on my face, wind in my hair
flying as slow as I can
I'm not trying to reach the land
Just falling somewhere
It couldn't be that easy
It had to be much harder
Meanwhile, boy, I love you
neljapäev, oktoober 28, 2010
:)
Käisin täna siis keelekursusel. Tegelikult tuli välja, et see ei olnudki veel päris keelekursus, lihtsalt kirjutasime täna lepingutele alla ning rääkisime kursuse ülesehitusest. Muidu oleks pidanud minu osalemine seal hakkama pihta järgmisel nädalal (tahtsin varem hommikupoolikuti käia), aga kuna ma ei tea, kas ma saan oma ihaldatud töö või mitte, siis ütlesin neile, et annan teada, millal ma saan kursusel osalema hakata. Õhtuti olev kursus hakkab pihta 15.novembrist. Huvitav oli see, et olin seal täna ainuke, kelle hollandi keele tase on A0 (teistel oli A1 või A2), aga me kõik peame ühtmoodi omandama B2 taseme kuupäevaks 28.08.2011.. nii öeldigi mulle, et ma pean teistest tunduvalt rohkem tööd tegema. Kui teised õpivad keskmiselt 6h nädalas, hakkab minu koormus olema 16 tundi nädalas. Aga ma usun, et ma saan hakkama! Ma tahan seda keelt selgeks saada!! Õnneks selgus ka see, et kui peaks midagi juhtuma, et ma ei saa seal kursusel lõpuni käia, siis ei ole trahv väga suur, kõigest 270 euri. Kartsin, et see võib olla mingi 2000 euro ringis või isegi rohkem, sest siinsed kursused, millel võib raha eest osaleda, on keskmiselt 400 euri nädal...
Pärast Taalwijseris käimist otsustasin, et lähen Waterloopleinile, Amnonit vaatama, sest ma polnud teda juba mingi üle kuu aja näinud (ta oli vahepeal Israelis).. Jutustasime ja jõime kohvi ning sealoldud 4 tunni jooksul sõime nii hilist hommikusööki kui ka lõunasööki. Amnon on tore ja lahke, hoiab mind hästi.
No ja siis tulin koju... hommikul jäi mu sõber minust maha siia, sest pidin juba kella 9 paiku kodust ära minema.. vaatasin, et voodi oli ilusasti ära tehtud ja kõik läikis.. ja siis istusin oma jope ja mütsi ja salliga oma voodi peale.. ja jäin tukkuma. Mingi hetk ärkasin üles ja läksin vetsu.. ja mida ma nägin! Meie hambaharjad suudlesid!!!
No.. tegelikult suudles küll minu hambahari tema oma. Aga ikkagi.
oeh:)
.
pilt on tehtud minu telefoniga, millel ei ole eriti head kaamerat, niiet sellest ka pildi kvaliteet.. aga kuna ma olin nii super-erutunud ja suurest avastusest pikali kukkumas.. siis lihtsalt pidin selle jäädvustama!
esmaspäev, oktoober 25, 2010
what if..
Suurem nostalgiahoog on tänaseks päevaks mööda läinud.. üritan rohkem ikka sellega tegeleda, et kuidas ma siin paremini hakkama saaksin. Hästi palju on olnud selliseid what if... momente.. et noh, kui ma ei oleks otsustanud reisile minna, siis ma ei oleks siia sattunud ja mis oleks saanud kui ma oleks Tiinaga tagasi tulnud või mis oleks juhtunud, kui ma oleks kaotanud oma telefoniga ka oma sõbra kontaktid.. et noh.. Kõik juhtub siin maailmas põhjusega.. ja nüüd ma üritangi veel rohkem õppida sellest kogemusest ja märgata seda, mis toimub mu ümber. Kõik märgid viitavad sellele, et peaksin siia veel kauemaks jääma.. ja nüüd ma siis jäängi. Vaatame, mis toimuma hakkab! Let the show begin!
Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.
Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!
Homme on mul jälle töövestlus.. sain edasi teise vooru ja loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja et kui see töö on mulle mõeldud, siis selle ka saan. Loodan, et kui peaks juhtuma, et ma seda tööd ei saa, et ma siis ennast hirmsamat moodi jälle süüdistama ja piitsutama ei hakka. Nagu mu kallis härra mulle ütles: "It's just a job. Don't stress about that so much!" Aga noh, nagu me juba teame, olen preili Paanikaosakonna Peadirektriss (aitäh Mallukale selle mõtte eest).. siis on lugu jälle selline, et kerge öelda, raske teha. Aga ma proovin.
Neljapäeval on mu esimene hollandi keele tund ning see tähendab seda, et järgmised 10 kuud õpin hoolega hollandi keelt ning otseloomulikult hoian kõrvad, silmad ja südame lahti kõigele heale, mis minuni jõuda tahab!
reede, oktoober 22, 2010
nostalgia
Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...
Ma igatsen teid.
Ma igatsen teid.
kolmapäev, oktoober 20, 2010
superšokk
Üleeile käisime shoppamas, ostsime mulle kahed teksad (ise ostsin, aga härra aitas valida) ja käisime niisama linna peal ringi. Õhtul otsustasime, et on parem kui ta ei tule ööseks siia, sest ma ikka tunnen end ebamugavalt, kui mul kogu aeg külaline on. Niisiis magasin siin üksi ja juba jõudis kätte eilne hommik ja juba keskpäevgi kui sain härralt sõnumi, et ta peab oma telefonile krediiti laadima, siis saab mulle helistada. Olin siis siin kodus ja mõtlesin, et millal siis omale krediiti laetakse - ise ka ei helistanud. Ja siis juba jõudis kätte õhtugi.. ja mõtlesin, et lähen vara magama, nii umbes kümne paiku.. Keerasin end ühelt küljelt teisele ja kell oli juba üksteist ja juba oli saanud isegi kaksteistki.. und ei tulnud, sest üksinda on kuidagi jälle harjumatu magada ja imelik oli ka see, et ta polnud ikka veel mulle helistanud... ja siis kui kell oli juba natuke rohkem, jäin kuidagiviisi magama.
Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.
Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!
Järsku saabus hetk, kus pidin end peaaegu surnuks ehmatama! Keegi lihtsalt astus mu uksest hiilides sisse! Esimesel hetkel ma ei saanud aru, mis asi see on, aga kiljuma pistsin küll.. ja siis kui ma sain aru, kellega on tegemist, järgnes kiljumisele ainult eestikeelseid roppe sõnu. Natuke naersin ja natuke nutsin.. ja kõige rohkem ikka puperdasin oma südant. Noh ja siis sõber tuli mulle kaissu, ütles, et tal krediiti ei olnud, aga kodus ka magada ei saanud, sest üksinda on ikka palju halvem ja oli siia sõitnud.. ja jäi magama. Mina aga vahtisin kordamööda lage ja teda kella kuueni... niipalju siis varajasest magamaminekust.
Aga selle üle, et ta tuli ja mulle sellise üllatuse tegi, on mul ikka hea meel!
pühapäev, oktoober 17, 2010
kohtinguelu
Kuna me ei suutnud reedel otsustada, et kas minna välja või mitte, jäime koju.. olime elutoas koos oma majanaabritega ja jutustasime ja otsustasime, et läheme kuskile välja tantsima laupäeval.
Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.
Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!
PS. liblukad liblukad liblukad
Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.
Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!
PS. liblukad liblukad liblukad
reede, oktoober 15, 2010
ei tea, kuhu oma rõõmu ära panna!!
Oeh. Jummel, ma ei tea, kas ma oskan midagi selle kohta öeldagi. Ma olen praegu niii õnnelik, et mu õnn ei mahu kuskile äragi! Meil on viimastel päevadel siin nii tore ja armas olnud olla, et ma kohe ei teagi...
Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!
No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!
Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!
Täna juhtus ka huvipärane asi.. mu sõber oli just mu juurest ära läinud ja mingi pool tundi hiljem helistas ta mulle, et ta tuleb siia ja toob mulle mikrouuni ja digtaalkaalu. Ma olen rääkinud talle juba kuu aega, et ma pean omale kaalu ostma.. tahtsin endale sünnipäevaks kaalu osta, aga siis ta ütles, et ära osta, ma toon sulle. Ja noh, täna oligi see päev, millal ta otsustas, et toob mulle selle. Aga mikrolaineahi? Küsisin, et milleks mulle seda vaja on? Härra vastas, et sul ei ole seda ju.. ja mida sa kogu aeg keedad ja küpsetad, see võtab sult nii palju aega - mikrouuniga on see palju lihtsam. Mul oli, et no okei, too see siis siia... ja noh, härra tuleb, kõigepealt annab mulle kaalu.. ja siis mingi suure pehme mõmmi moodi korvi või asja, et minna tagasi auto juurde ja tuua sisse mikrolaineahi. Küsisin selle karvase asja kohta, et mis see on? Sõber ütles, et see on maja kassile.. et kass peab soojas magama ja kuna ta kogu aeg minu/meie jalgade peal magab, et siis oleks aeg tal alustada iseseisvat elu. Proovisime kassi sinna pessa saada, aga ta natuke kartis.. aga küll ta lõpuks sinna läheb ja siis saab aru kui hea see on!
No ja siis otsustasin, et astun kaalu peale.. Olin just enne söönud kaks suurt tükki pizzat (eile käisime ostsime pizzat, aga ma ei jõudnud üle kahe tüki süüa ja siis mõtlesin, et söön need täna ära) ja mingi pooleliitrise tassi kakaod... ja astun mina kaalu peale.. ja mida mina näen! See number oli selline, mida ma ei olnud näinud alates aastast 2005. Selgus, et ma olen alla võtnud oma tippkaalust 20kg!!! Arvutasin siis välja oma kehamassiindeksi, mis on praegu 27. See tähendab, et kui ma võtan alla veel 6 kilo, siis ma olen normaalkaalus inimene! Uskumatu! Kolmanda astme rasvumisest tagasi normaalkaalu... vot see alles on midagi!!
Ja täna õhtul või homme pidime minema kuskile mingile peole.. ma ütlesin talle eile, et me pole nii ammu kuskil väljas käinud, et juba tahaks minna. Ja ilmselt järgmisel nädalavahetusel jõuab kätte see päev, mil läheme Belgiasse puhkama. Oeh... mul ikka kõik keerab sees ja peas ja igal pool, lähen parem vaatan, kas ma saan kassi tema uude pessa meelitada!
kolmapäev, oktoober 13, 2010
mõned viimatised juhtumised/tähelepanekud
* laps, keda hoian, pidas silmas Charlie Chipmunk'i, kui ta ütles, et minu nimi kõlab nagu tema nimi (kuulsin Charlie Chipman ja arvasin, et ta ajas Charlie Chaplini nime natuke sassi)
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..
* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.
rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.
* viimastel nädalatel on selle maja lemmiklauluks saanud Sälli Silm.. neid sõnu võib laulda ükskõik millisel viisil.. nt olen kuulnud lugu Sälli in the bottle, Have you heard about that cute little thing called Sälli.. või noh, ükskõik mis loo mingid sõnad asendatakse meil juba mitmendat nädalat Sälliga või Sälli Silmaga.. minusugusele nartsissistile pakub see ainult rõõmu..
* minu sõber härra on vist ka natuke peast segi paisatud, sest täna hommikul hakati mulle müsli asemel kaussi makarone valama...
* meie majas on ka üks huvitav sokimüsteerium.. nii näiteks on mul nii punastest sokkidest kui ka ühtedest triibulistest sokkidest üks paariline puudu ja seega on mul tekkinud uus sokipaar, mis koosneb ühest punasest sokist ja ühest triibulisest sokist... täna hommikul läks mu sõber oma autot ümber parkima ja poodi piima tooma ning selgus, et ta üks sokk on kadunud.. andsin talle ühte jalga oma vikerkaarevärvidega soki ja teises oli ta enda valge sokk.. mul kohe huumorit väga palju.. kahjuks/õnneks leidis ta oma soki esimese ja teise korruse vahelt trepilt.. kahtlustame, et sellise tembuga võis hakkama saada kass, aga minu sokkide kadumises süüdistaksin pesumasinat, kes ilmselt on väga sokimaias.
* täna tegin ühepajatoitu, täiega hääks tuli (sibul, porgand, küüslauk, kapsas, kartul, peet ja porru, maitsestasin seda soola, purustatud musta pipra ja chillikauntega)
* proovin kandideerida ühte kohta sekretäriks, eks näis, mis sellest saab* võib-olla saan ma sel nädalal miljonäriks, sest selle nädala jackpot on 36 miljonit euri ehk 560 miljonit krooni.
* meile tuli eile veearve (september 2009 - september 2010), mis oli ei rohkem ega vähem kui 912 euri.. meie maja veetarbimine oli möödunud aasta jooksul 672 kanti, mis teeb ühe kuu keskmiseks tarbimiseks 56 kanti.. tundub suht ebaloogiline, sest me elame siin neljakesi. Igatahes, me ei tea, kust me sellise raha võtma peaksime.
rohkem tähelepanekuid ma ei ole täna teinud. või, võib-olla olen ka, aga kes neid kõiki mäletab.
esmaspäev, oktoober 11, 2010
kui palju emotsioone üks inimene päeva jooksul peab kogema?
Taaskord on olnud vägagi huvitav päev.
Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.
Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?
Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...
Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.
Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...
Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.
Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..
Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.
Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!
Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)
Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D
Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.
Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?
Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...
Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.
Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...
Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.
Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..
Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.
Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!
Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)
Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D
pühapäev, oktoober 10, 2010
üks väike köögiaskeldis...
Kuna ma eile olin omadega suht väsinud, siis ei võtnud seda küpsetamist ette.. aga täna hommikul.. istusime jälle kõik meie päiksepaistelises aias ja otsustasin, et täna on see päev, mil ma teen selle rullbiskviidi valmis! Kui mu härra sõber läks koju oma asjatoimetusi tegema, siis mina asusin suure hooga tainast tegema. Minule iseloomulikult juhtus muidugi nii, et mikser, mis on alati töötanud, täna lihtsalt ei hakanud tööle. Ja isegi vispel, mida, mulle tundub, et olen siin majapidamises näinud, oli jäljetult kadunud. Teatavasti tuleb rullbiskviidi jaoks munad hästi vahtu saada... hakkasin siis kahvliga kloppima (retseptis oli öeldud, et vispliga läheb 11 minutit).. kui olin juba 10 minutit kloppinud ja asi palju parem ei näinud, siis võtsin purgi, milles raputasin neid mune veel 10 minutit.. ja seejärel kloppisin neid kahvliga veel mingi 5-6 minutit. Käelihased on mul sellest rahmimisest täitsa valusad.. ja mulle tundus, et see muna oleks pidanud olema veel rohkem vahus, aga no.. ma ei jõudnud rohkem lihtsalt. Täidise ja pealmise kihi tegin maasikajogurtist ja mascarpone-toorjuustust ja natuke riivisin apelsinikoort ka sisse.. ja kõige peale raputasin mandlilaaste.. välja näeb päris ilus, ma ei tea, kuidas maitseb.. aga see tainas jäi natuke selline, et meenutab veidi pannkooki..
Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.
Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)
Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.
Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)
laupäev, oktoober 09, 2010
küpsetan ja koon...
Täna on nii ilus ilm! Päike paistab ja linnud laulavad ja hommikul, kui nautisime päikest mu aias koos mu sõbraga, siis tundsin, et elu on ikka nii ilus ja hea!
Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!
Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...
Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.
Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!
Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...
Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.
reede, oktoober 08, 2010
I put myself into your shoes and walk around these streets of yours..
Täna oli mul teine tööpäev. Oeh, kui armas see tüdruk on! Täna olime alguses kolmekesi, tema, ta sõbranna ja mina. Sõime ja rääkisime ja joonistasime ja hiljem kui ta sõbranna koju läks, siis võtsime mult näpujäljed intervjuu lõpetamiseks ja tegime maniküüri. Ta on nii nii nii armas!
Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.
Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.
Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...
Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.
Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.
Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.
Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...
Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.
teisipäev, oktoober 05, 2010
esimene tööpäev..
Täna oli siis mu esimene tööpäev. Hommikul pesin kodus pesu (tegelikult peseb masin sama pesu ka nüüd, 8 tundi hiljem, sest ma ei saanud masinast oma pesu kätte ja ta hakkas otsast peale.. oh kuidas ma armastan tehnikat!) ja koristasin niisama. Kell 15.15 pidin olema tüdrukul, keda hoian, kooli juures vastas. Leidsime üksteist ilusasti üles ning läksime tema koju. Ta on väga hakkaja, sai 2 nädalat tagasi 9 aastaseks.. natuke kärsitu võib-olla on, aga mul on täpselt selline tunne, et ta oleks nagu pisike Sälli, kuigi välimuselt meenutab ta mulle mu õelast Sandrat pisikesena... igatahes, ta on üks väga armas tüdruk ja me saime väga ilusasti hakkama.
Kõigepealt jutustasime ja lasin tal rääkida oma koolist ja hollandi koolisüsteemist. Siis jutustasime natuke minust ja veidi Eestist. Selle peale, kui kuulis, et mu nimi on Sälli Silm (mis eelmisel nädalal keelekeskuses oli üles tähendatud kui Slim Silm), ütles ta, et see kõlab nagu Charlie Chipman.. ma ei tea, kas ta mõtles Charlie Chaplinit, aga päris naljakas oli.
Siis mängisime ühte loovat joonistusmängu, mis minu suureks rõõmuks talle väga meeldis..
Ning siis otsustas ta, et ta teeb muga intervjuu. Preili uuris välja kõik mu andmed, huvid, pikkuse ja kaalu ning siis juba tuligi ta ema koju... pidime jätkama ülehomme mu sõrmejälgede võtmisega:D Oeh, ta on nii armas tüdruk! Aa.. ja kui oli intervjuus see koht, et mis värvi mu silmad on, siis ütlesin, et noh, nad on pruunikas-hallikas-sinakas-rohelised.. siis ta vaatas hoolega ja ütles, et ta peab oma märkmikusse panema kirja, et mu silmad on hallid ja oranžid. Naljakas ja armas!
Kõigepealt jutustasime ja lasin tal rääkida oma koolist ja hollandi koolisüsteemist. Siis jutustasime natuke minust ja veidi Eestist. Selle peale, kui kuulis, et mu nimi on Sälli Silm (mis eelmisel nädalal keelekeskuses oli üles tähendatud kui Slim Silm), ütles ta, et see kõlab nagu Charlie Chipman.. ma ei tea, kas ta mõtles Charlie Chaplinit, aga päris naljakas oli.
Siis mängisime ühte loovat joonistusmängu, mis minu suureks rõõmuks talle väga meeldis..
Ning siis otsustas ta, et ta teeb muga intervjuu. Preili uuris välja kõik mu andmed, huvid, pikkuse ja kaalu ning siis juba tuligi ta ema koju... pidime jätkama ülehomme mu sõrmejälgede võtmisega:D Oeh, ta on nii armas tüdruk! Aa.. ja kui oli intervjuus see koht, et mis värvi mu silmad on, siis ütlesin, et noh, nad on pruunikas-hallikas-sinakas-rohelised.. siis ta vaatas hoolega ja ütles, et ta peab oma märkmikusse panema kirja, et mu silmad on hallid ja oranžid. Naljakas ja armas!
üks kuu...
Täna (kella järgi õigemini juba eile, 4.oktoobril) on see päev, mil sai täpselt kuu sellest päevast, kui mu elu Amsterdamis muutus 180 kraadi.
Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.
See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..
Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...
no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...
Üks kuu.
nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....
Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.
ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!
Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.
See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..
Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...
no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...
Üks kuu.
nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....
Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.
ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!
pühapäev, oktoober 03, 2010
underneath and unexplored...
oeh, taaskord tahaks teile kuulamiseks panna the XX - islands loo, sest see on lihtsalt nii hullult mu enda sisse ära tõmmanud, et ma ei oska seda kohe kuidagi seletadagi.. ma lihtsalt kuulan seda lugu.. ja tunnen, et ma tahaksin olla see lugu! see kõlab.. nagu noh, ma tahaksin kõndida tänavatel, sees selle loo rütm.. näiteks on mul silme ees selline pilt, et vihma sajab ja inimesed kiirustavad vihma käes, kellel pea kohal ajaleht, kes lihtsalt hoiab kapuutsi silme ees.. ja siis mina kõnnin, selle loo rütmis ja vihm ei tee mulle üldse liiga, sest ma olen see lugu and I never have to leave... või siis on päiksepaisteline ilm ja ma kõnnin kuskil linnas, kus on hästi palju inimesi, aga see ei sega mind üldse, sest kõnnin ringi, kõrvaklapid peas ja see lugu on minu sees igal pool, lihastes, südames ja kas või sokkideski! Oeh... niiiiiiiii hea!
Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D
KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!
Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...
Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)
Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D
KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!
Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...
Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)
reede, oktoober 01, 2010
i am yours now, so i never have to leave..
... sissekande pealkiri on minu praegusest lemmiklaulust, the xx - islands http://www.youtube.com/watch?v=PElhV8z7I60
Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.
Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.
Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.
Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)
Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.
Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?
Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?
ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?
Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...
Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.
Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.
Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.
Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)
Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.
Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?
Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?
ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?
Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...
Tellimine:
Postitused (Atom)