oeh, taaskord tahaks teile kuulamiseks panna the XX - islands loo, sest see on lihtsalt nii hullult mu enda sisse ära tõmmanud, et ma ei oska seda kohe kuidagi seletadagi.. ma lihtsalt kuulan seda lugu.. ja tunnen, et ma tahaksin olla see lugu! see kõlab.. nagu noh, ma tahaksin kõndida tänavatel, sees selle loo rütm.. näiteks on mul silme ees selline pilt, et vihma sajab ja inimesed kiirustavad vihma käes, kellel pea kohal ajaleht, kes lihtsalt hoiab kapuutsi silme ees.. ja siis mina kõnnin, selle loo rütmis ja vihm ei tee mulle üldse liiga, sest ma olen see lugu and I never have to leave... või siis on päiksepaisteline ilm ja ma kõnnin kuskil linnas, kus on hästi palju inimesi, aga see ei sega mind üldse, sest kõnnin ringi, kõrvaklapid peas ja see lugu on minu sees igal pool, lihastes, südames ja kas või sokkideski! Oeh... niiiiiiiii hea!
Homme kavatsen minna tööbüroosse.. sest nüüd on mul juba selline tunne, et tahaksin siia kauemaks jääda. Mul oli siin viimastel päevadel eriti suur segadus, aga praegu tunnen, et peaksin selle kursuse vastu võtma ja ehk ma saan siin ülikooligi minna. Mu sõber eile ütles mulle, et miks sa minema tahad minna, sul on siin kodu, sul on töö, sul on isegi kass! (jummel, oma kassist pean ma ka rääkima!!!) ja siis ma lisasin, et ta tahtis ka seda öelda, et mul on siin tema.. Mitte, et see oleks põhjus, miks ma jääma peaksin, vaid tunnen, et tahan ennast tõestada kuskil mujal.. ja ma saan reisida ju ka siit. (Kavatseme Bartiga järgmisel nädalal Inglismaale minna Jo-le külla.. ja ühtlasi läheme järgmisel või ülejärgmisel nädalal mu sõbraga Belgiasse paariks päevaks puhkama) Ja kui ma leiaksin siin normaalse töö, siis saaksin ka raha kõrvale panna... et praegu on ainsaks takistuseks see, et mul ei ole normaalset tööd. Või noh, mul on töö, aga see on ainult kolmel tunnil nädalas.. ja 12 tunni eest kuus teeniksin 80 euri. 80 euriga kuus vist ei ela väga hästi ära ja raha ka eriti kõrvale ei saa panna.. veel on mul mure see, et ma ei tea, kas saaksin siin elada nii kaua.. sest ma olen siin ju ikka külalise staatuses. Noami ja Asafi meelest ma võiksin jääda, arvan, et tegelikult ei oleks ka Joakimil ja Bartil selle vastu mitte midagi, sest ma neid ei sega ja Barti ja kassiga oleme üldse nagu üks pere.. vaatame koos kolmekesi telekat ja ühtlasi on mul ja Bartil ühine toidukapp.. või noh, me jagame temaga kõike (peale toa ja voodi of koors:D:D:D väga humoorikas, preili Silm). Aga selleks, et ma saaksin küsida luba siia kauemaks jäämiseks, pean ootama, millal Joakim tuleb tagasi (ta on praegu mingi kuu või kaks Norras..) praegu olen öelnud neile, et olen siin umbes jõuludeni... Siia tahaks ma jääda küll, sest sellise raha eest ei ole Hollandis ega Amsterdamis võimalik kuskil elada.. isegi ilmselt Tallinnas ei saaks sellise raha eest üürida tuba majas, mida ma siin maksan.. niiet tahaks väga siia jääda. Kui just... ma kellegi teisega kokku kolima ei hakka:D
KASS! Minu nii armas armas kass! Kes oleks võinud seda uskuda, et mina, koerainimene, armun ühte kassi nii ära?! Eelmisel aastal me kõik (mina, Kairi, Tiina) kartsime seda kassi. Ta jooksis mööda tube ringi, kräunus ja oli kohutavalt ebameeldiv. Ka see aasta kui tagasi tulin, tundsin et ma ei ole oma elus rõvedamat kassi näinud.. ta nägi välja nagu elav laip, karvu ei olnud, jooksis närviliselt mööda tube ringi.. tagumik oli tal karvadeta, roosa ja lõhki, nagu ta oleks pommi otsa istunud.. toitsin teda, ise mõtlesin, et see kass tuleks magama panna.. oli näha, et ta oli piinades. Tihti ronis ta mulle sülle ja ma ei tahtnud teda üldse katsuda.... Tal olid kirbud ja midagi vist veel, aga mina mõtlesin, et see kass ongi selline, haige ja närviline. Kui me olime Portugalis, siis Bart viis ta loomaarstile. Talle tehti kaks süsti, üks kratsimise vastu ja üks kirpude vastu ja talle määrati spets.toit. Kui ma Portugalist tagasi jõudsin, siis tundsin kohe, et kassiga on midagi teisiti, kuigi endiselt polnud tal väga palju karvkatet ja ta oli niii nii kondine ja ikka tegi sellist hirmsat häält.. ja noh, siis ma väga hoolikalt toitsin teda nii nagu peab ja panime talle Bardiga kirburohtu iga 2 nädala tagant.. ja nüüd... kui ilus me kass on! Ta on rahulolev, pika musta karvaga (no vahepeal teeb ikka imelikku häält, aga selline ta lihtsalt on meil) ja ta magab kogu aeg minu toas (mul on toa ukse sees selline avaus, nagu ameerika filmides koertel on.. see avaus ei ole kassi jaoks mõeldud, lihtsalt üks uksenurk on maha saetud, sest mu tuba on nii väike, et kui siia põrandale panna kaks madratsit, siis uks ei mahuks lahti käima:D) ja see auk on kinni kaetud papiga ja mäkaiveri teibiga.. kass ükspäev puuris end sellest avausest sisse.. ja nüüd magab ta iga öö mu jalgade peal ja nuriseb. Me oleme nüüd suured suured sõbrad! Tunnen end natuke pahasti, et alguses ta vastu nii ebaõiglane olin.. ja et keegi teda varem loomaarstile ei viinud. Praegu on ta nagu minu inetu pardipojake, kellest on luik sirgunud. Oeh, ma armastan teda! Ja minu sõber, ta ei ole ka üldse kassiinimene, ta kutsub mu kiisukest Terror'iks, aga ma näen, kuidas tegelikult minu kiisuke (kellel ei ole nime.. ta on lihtsalt kass, katje, katso, kitty või misiganes:D) talle hirmsasti meeldib!
Tegelikult tahtsin ma tulla lihtsalt ütlema seda, et tänane pühapäev oli üks igavesti mõnus! Käisin hommikul selle lapse juures, keda hoidma hakkan.. vaatasin üle asjad, mida tegema pean ja siis veetsime sõbraga, kes kannatlikult autos ootas mind kui ma olin vanematega kohtumas, ühe ilusa pühapäeva. Olime minu aias (täna oli mingi 25 kraadi sooja), vedelesime päikese käes, jutustasime ja naersime ja siis vaatasime arvutist Eddy Murphy showd.. igatahes.. oli selline mõnus kodune pühapäev...
Homme küpsetan ühe šokolaadikoogi, sest Asaf tuleb Israelist tagasi:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar