Hmm.. ilmselt teile ja mulle endalegi tundub, et ma võtan viimasel ajal kuidagi maru tihti sõna.. või noh, mitte nüüd nii hirmus tihti, aga võrreldes vahepealse ajaga, siis ikka üsna arvestatavalt rohkem. Võib-olla on see tulnud sellest, et vahepeal ma tundsin, et mul ei ole midagi öelda ja kui mul olekski olnud millestki rääkida, siis poleks ühele või teisele mu jutud meeldinud, aga kuna ma siin mõni aeg tagasi võtsin vastu otsuse, et ma elan endale, mitte teistele, siis olen hakanud ka rohkem sõna võtma erinevatel teemadel ja ka oma toimetamisi teistega jagama hakanud uuesti.
Täna kui kõndisin kuskilt kuhugi (ma ei mäleta, olin mõtetes), siis hakkasin meenutama neid asju, mille pärast mul on kõige rohkem hirm olnud. Ma ei mõtle selliseid hirme, et oh ma kardan jubedasti linde või et ma kardan et mu lähedastega võib midagi juhtuda.. vaid selliseid, teistsuguseid hirme. Ja siis ma sain aru, et mulle valmistavad kõige rohkem hirmu sõnad, mida ise olen või keegi teine on öelnud.
Mõte. Sõna. Tegu.
Sõna on tavaliselt mõtte väljendus ja tegelikult on see natuke ka tegu, sest piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Sa võid tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad. Piisab sellest, kui lobised kogemata mõne saladuse välja ja mitmete inimeste elu on rikutud. Sa võid öelda kellelegi mõne enda meelest täiesti suvalise lause, mis jääb teisele kummitama aastateks ja mis mõjutab kogu tema edasist elukäiku. Mõtlesin, et tean asju, mida teada ei tohiks ja olen nendest rääkinud neile, kellele võib-olla ei tohiks... ja tegelikult on mul silme ees mitmed võimalikud koledad stsenaariumid, kui tuleks välja kõik see, mis siin maailmas, või õigemini öeldes kas või minu tutvusringkonnas tegelikult toimub. Ja siis mõtlesin selle peale, et ka minu enesehinnangule on mõjunud kõige halvemini just pilkavad sõnad... ja nende mõju ei võta ära positiivsed sõnad, mida on palju enam. Nii imelik eks. näiteks keegi ütleb sulle korra, et sa oled kole... ja sa usud seda ja siis võivad sada inimest sulle tuhat korda öelda, et sa oled tegelt ilus, aga sinul on hinges ikka okas selle sulle kellegi täiesti tähtsusetu inimese täiesti tähtsusetu ütlus.
Ja siis ma mõtlesingi, et ma loodan, et ma ei ole kellelegi midagi sellist öelnud, mis on nad teinud jäädavalt kurvaks. Ma tean, et ma olen halvasti öelnud ja haiget teinud.. aga ma ei taha, et keegi minu sõnade pärast kannataks. Mu ema on mulle alati öelnud, et sõna on nagu lind: kui sa ta suust lendu lased, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Sa võid vabandust paluda tuhandeid kordi, aga see sõna on öeldud.
Oeh, ma tahan täiega paremaks inimeseks muutuda kui ma praegu olen. Ma ei ole vist väga halb, aga ma olen ikka siin parajaid seiklusi oma elus korraldanud.
Kui ma hakkasin uuesti lugema seda, mis ma praegu kirjutasin, siis jääb isegi mulle mulje nagu oleks mul midagi südamel. Tegelt ei ole. Ma ei ole kurb ja ei mõelnud mitte ühelegi konkreetsele juhtumile. Lihtsalt. Mul on viimasel ajal nii hea ja ei tahaks olla selline võlts-persoon, kel endal on kõik hästi ja siis teistele muudkui keerab nii kuis jaksab.
Kui ma olen teile teinud kurja, siis proovige unustada see. Ausalt:)
Ja nüüd tuli mulle meelde üks Betti Alveri luuletus, mida hiljuti pidin analüüsima, seal on kohe esimeses salmis öeldud see, mida kõik peaksid omale meelde jätma:
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.
"Suured voogajad", mõnes kohas on tuntud ka kui "Titaanid".
teisipäev, jaanuar 27, 2009
kell on sada kaks
Õhtusel tunnil kui kell on sada
või sada kaks.
Mina veel ei maga
pole enam laps
ma et magama peaksin minema kell üheksa
või pool kümme.
Mõtlen et ilus on
see ristilapse elu.
Hingad ja magad ja sööd
ja oled rõõmus
isegi kui sul pole enam tööd.
Oh seda rõõmu oh seda õnne
mis on osaks langenud mulle.
Isegi kui kell on juba sada kaks
läheb minu rõõm aina suuremaks.
Sest tean et kõige paremad ajad on veel ees
ning seda teadmist
ei saa võtta mitte ükski mees
ega ka naine vist.
või sada kaks.
Mina veel ei maga
pole enam laps
ma et magama peaksin minema kell üheksa
või pool kümme.
Mõtlen et ilus on
see ristilapse elu.
Hingad ja magad ja sööd
ja oled rõõmus
isegi kui sul pole enam tööd.
Oh seda rõõmu oh seda õnne
mis on osaks langenud mulle.
Isegi kui kell on juba sada kaks
läheb minu rõõm aina suuremaks.
Sest tean et kõige paremad ajad on veel ees
ning seda teadmist
ei saa võtta mitte ükski mees
ega ka naine vist.
Minu elu teine hingamiskogemus
Täna siis saabus see päev, kui läksin teist korda hingama Rene juurde. Seekord ei olnud ootused nii kõrged ja pea ja kõht ei olnud närvilisust ka täis. Võtsin asja vägagi vabalt..
Kella kaheksaks läksin tema juurde ja siis alguses natuke rääkisime juttu ja siis hakkasime hingama. Seekord ei olnud surin nii tugev, aga enesetunne oli kuidagi parem. Rene ütles ka, et mu hingamine oli see kord intensiivsem ja tundus, et ma tegin rohkem tööd. Kuigi vahepeal hakkasin ma vist magama jääma.. või noh, mulle endale tundus et ma ei hakka, aga Rene raputas mind ja ütles et ma hingaks, mina enda meelest mõtlesin samal ajal sellele, kuidas ma järeleksamit teen. Aga noh, võib-olla ma nägin seda juba unes, kes seda teab.
Mingi hetk saabusid mulle külla ka sõbrad jalakrambid ja valu jalaluudes ja hüppeliigestes ja see oli ikka väga hull. Rene vahepeal masseeris mu jalgu ja oli isegi teinud reikit neile...
Ahjaa, seekord suunasime energia enesehinnangule ja Rene sisendas mulle afirmatsioonidega positiivseid mõtteid ja kuidagi see asi sujus teistmoodi kui eelmine kord.
Vahepeal tekkis mul selline tunne, et sees läksid omavahel positiivne ja negatiivne energia kaklema. Keha tahtis maast püsti tõusta aga mõistus üritas sisendada, et ma rahuneksin maha ja hingaksin edasi.... Rene hakkas sel hetkel just mu jalgu masseerima ja kuidagi läks palju paremaks...
üritasin keskenduda hingamisele... aga jalad valutasid ikka megahullult, pärast arutasime, et see võib olla seotud mu nende kõikide sadade hüppeliigese-õnnetustega.. et keha ju mäletab kõike, mis temaga juhtunud on.. ja kui hingamise ajal lähed nagu teadvuse sügavamatesse kihtidesse, siis nad võivad anda endast märku.
Seda kõik on nii raske sõnadesse panna, mida ma olen hingamise ajal kogenud. Igatahes, see on vist kõige parem asi, mis minuga on viimasel ajal juhtunud... see positiivne energia, mis praegu on, see on ikka mega... ja nii hea ja kerge on olla.
Olgem ausad, ma ei liialda kui ütlen, et olen praegu õnnelik. Ja olgugi, et mu eluteel on väiksed ja suured abimehed, on see õnn tulnud ikkagi minu enda seest!
Õnn on meis kogu aeg olemas, aga vahepeal tuleb ta lihtsalt välja lasta:)
Kella kaheksaks läksin tema juurde ja siis alguses natuke rääkisime juttu ja siis hakkasime hingama. Seekord ei olnud surin nii tugev, aga enesetunne oli kuidagi parem. Rene ütles ka, et mu hingamine oli see kord intensiivsem ja tundus, et ma tegin rohkem tööd. Kuigi vahepeal hakkasin ma vist magama jääma.. või noh, mulle endale tundus et ma ei hakka, aga Rene raputas mind ja ütles et ma hingaks, mina enda meelest mõtlesin samal ajal sellele, kuidas ma järeleksamit teen. Aga noh, võib-olla ma nägin seda juba unes, kes seda teab.
Mingi hetk saabusid mulle külla ka sõbrad jalakrambid ja valu jalaluudes ja hüppeliigestes ja see oli ikka väga hull. Rene vahepeal masseeris mu jalgu ja oli isegi teinud reikit neile...
Ahjaa, seekord suunasime energia enesehinnangule ja Rene sisendas mulle afirmatsioonidega positiivseid mõtteid ja kuidagi see asi sujus teistmoodi kui eelmine kord.
Vahepeal tekkis mul selline tunne, et sees läksid omavahel positiivne ja negatiivne energia kaklema. Keha tahtis maast püsti tõusta aga mõistus üritas sisendada, et ma rahuneksin maha ja hingaksin edasi.... Rene hakkas sel hetkel just mu jalgu masseerima ja kuidagi läks palju paremaks...
üritasin keskenduda hingamisele... aga jalad valutasid ikka megahullult, pärast arutasime, et see võib olla seotud mu nende kõikide sadade hüppeliigese-õnnetustega.. et keha ju mäletab kõike, mis temaga juhtunud on.. ja kui hingamise ajal lähed nagu teadvuse sügavamatesse kihtidesse, siis nad võivad anda endast märku.
Seda kõik on nii raske sõnadesse panna, mida ma olen hingamise ajal kogenud. Igatahes, see on vist kõige parem asi, mis minuga on viimasel ajal juhtunud... see positiivne energia, mis praegu on, see on ikka mega... ja nii hea ja kerge on olla.
Olgem ausad, ma ei liialda kui ütlen, et olen praegu õnnelik. Ja olgugi, et mu eluteel on väiksed ja suured abimehed, on see õnn tulnud ikkagi minu enda seest!
Õnn on meis kogu aeg olemas, aga vahepeal tuleb ta lihtsalt välja lasta:)
esmaspäev, jaanuar 26, 2009
25 rootsi krooniga reisile. tehtud!
Reedel oli see päev, mil suundusime Krissu ja Ljuda ja Julia ja Olegiga Rootsi poole. Kohtasin laevas ka Nelet ja siis veel ühte kursaõde Liinat. Eks praegu sõidavad kõik nende supersoodsate reisidega. Igatahes. Kuna mul on väga väga väga tugev majanduslike ressursside puudulikkus peal, siis olid minu lahked töökaaslased korraldanud nii, (eriti muidugi Kristjan) et ma ei pidanud millegi eest maksma (peale 100 krooni, mis oli sadamamaks) et nad olid muretsenud söögid ja joogid ja kõik muud asjad. Eks ma natuke tundsin end ka ebamugavalt, aga mis sa teed kui vaesus majas ja oled nii tore persoon, et kõik suga tahavad reisida ja ükskõik mis tingimustel:D
Kõigepealt muidugi juhtus meiega selline lugu, et olime viimased kes laeva pääsesid, niiet oleks võinud vabalt see meie reis ka ära jääda, sest me passisime seal sadamas nii kaua et hirmus kohe.. ja kogu aeg olid mingid hullud järjekorrad ja siis järsku märkasime et oleme ainsad persoonid seal check in-is. Aga õnneks muidugi pääsesime laevale ja kõik sujus nagu lepase reega. Olime võtnud kaks kajutit, et abielupaar Oleg ja Julia saaksid magada ühes kajutis ja meie Ljuda ja Kristjaniga teises.. aga tegelikult olid pardakaardid hoopis nii jagatud, et nemad neljakesi olid pandud ühte kajutisse ja mina pidin siis uhkes üksinduses olema teises kajutis. Andsin oma pardakaardi abielupaarile ja nõustusin olema kogu ülejäänud reisi vältel persoon nimega Oleg, kelle kaardi ma siis endale sain.
Õhtul sai tuhat nalja, nagu ikka.. laulsin isegi karaoket ja vihtusin tantsu nagu segane. Käisime ka mingis peenes kajutis üheksandal korrusel ja siis muidugi tegime niisama tantsu ja tralli laeva peal.
Hommikul ärkasime selle peale, et Krissu üritas mind ja Ljudat üles ajada. Mul oli enesetunne täitsa okei, aga Ljudal oli pohmelus peale tulnud ja ta ütles et ta ei taha kuskile maa peale tulla. Pika pressimise tagajärjel oli ta ikka nõus. Läksime siis kõik viiekesi välja.. ja kuna meil münte ei olnud, siis pidime seekord proovima jala minna (sest jänest me ei sõida:D) kui olime kõndinud umbes 500 meetrit (no võib-olla natuke rohkem, aga kindlasti alla kilomeetri), siis viipas Ljuda endale takso ja istus sinna sisse. Mina arvasin muidugi et ta läks linna peale, aga ei, ta sõitis tagasi laeva:D ja oli selle eest 80 SEK-i maksnud:D
Kuna mul oli kaasas ainult 100 sek-i, siis mõtlesin, et ostan selle raha eest emale külmkapimagneti ja siis ülejäänud kas annan Kristjanile või ostan issile kommi, aga et endale ma selle eest midagi ei osta. Ostsin siis emmele magneti, mis maksis 25 SEK-i ja panin ülejäänud raha ilusasti taskusse.. kompisime siis veel mööda linna ringi ja lõpuks suundusime tagasi laeva.
Kui olime laeva jõudnud, siis ütles Kristjan, et me võiks sauna minna. Mõeldud-tehtud. Hakkasin raha otsima, Kristjan ültes et mis ma otsin, et tal on olemas, paidjom paidjom. Kuna mina unistasin mullivannist, siis oli Kristjan sunnitud laenutama meile veel ujumisriided ka, sest muidu oli seal saunad naistele ja meestele eraldi, aga mullivann ja aurusaun oli ühine. Istusime siis seal mullivannis ja elu tundus kui lill, kuigi mul hakkas natuke pea valutama.
Mingi aeg kobisime end veest välja ja läksime tagasi kajutisse. Mõtlesin et ostan issile kommi ja annan ülejäänud raha Kristjanile, sest kaua sa ikka lased endale kõiki maailma asju välja teha... ja vaatasin mina oma taskusse - ja mis sealt välja paistis - puhta tühjus. Kas te kujutate ette, et ma olin oma allesjäänud 75 SEK-i täitsa ära kaotanud... niiet piltlikult öeldes kulus mul kogu reisi vältel mingi 40 krooni:D
Peavalu aina süvenes ja sain laevast mingit rohtu ka, aga see ei mõiganud üldse ja siis tuli mulle juba külla härra Jaak-Robert Kett. Istusin pea kajutipotis ja muudkui lasin härral tulla.. see peavalu oli lihtsalt niiiii rõve. Lõpuks sain Liina käest Ibumetin 400, mis tegi mu olemise natuke paremaks.. aga üldiselt veetsin terve teise õhtu ülemisel naril.. ja all istusid siis vahva reisiseltskond ja jõid ja tegid nalja.. vahepeal ronisin aint voodist välja, et lasta Jaak-Robert Ketil jälle potti joosta...
kuna ma olin lubanud, et ma tahan tantsida, siis mingi hetk võtsin end kokku ja läksime Krissuga tantsima... enesetunne läks palju paremaks... ja tantsisime isegi neli tantsu... siis tegime laevale ringi peale ja läksime tagasi kajutisse... heitsime magama, et hommikul olla värsked.
Teistel oli hommikul halb, aga meil Kristjaniga ei olnud, sest mina ei joonud üldse midagi õhtul ja Krissu jõi siidrit... meie Ljuda ja Julia ja Oleg olid väga pohmellihiirekesed, sest teiseks õhtuks olid nad ostnud viina.. ja nad väga lahkesti jõid ka seda.
Sadamast koju sain autoga ja siis tekkis ka selline tunne, et ei tea kas mustamäele on nüüd hakanud laevad käima, sest ikka loksutas sees päris korralikult. Kodus magasin tunnikese ja elu oli jälle hääks:)
Kõigepealt muidugi juhtus meiega selline lugu, et olime viimased kes laeva pääsesid, niiet oleks võinud vabalt see meie reis ka ära jääda, sest me passisime seal sadamas nii kaua et hirmus kohe.. ja kogu aeg olid mingid hullud järjekorrad ja siis järsku märkasime et oleme ainsad persoonid seal check in-is. Aga õnneks muidugi pääsesime laevale ja kõik sujus nagu lepase reega. Olime võtnud kaks kajutit, et abielupaar Oleg ja Julia saaksid magada ühes kajutis ja meie Ljuda ja Kristjaniga teises.. aga tegelikult olid pardakaardid hoopis nii jagatud, et nemad neljakesi olid pandud ühte kajutisse ja mina pidin siis uhkes üksinduses olema teises kajutis. Andsin oma pardakaardi abielupaarile ja nõustusin olema kogu ülejäänud reisi vältel persoon nimega Oleg, kelle kaardi ma siis endale sain.
Õhtul sai tuhat nalja, nagu ikka.. laulsin isegi karaoket ja vihtusin tantsu nagu segane. Käisime ka mingis peenes kajutis üheksandal korrusel ja siis muidugi tegime niisama tantsu ja tralli laeva peal.
Hommikul ärkasime selle peale, et Krissu üritas mind ja Ljudat üles ajada. Mul oli enesetunne täitsa okei, aga Ljudal oli pohmelus peale tulnud ja ta ütles et ta ei taha kuskile maa peale tulla. Pika pressimise tagajärjel oli ta ikka nõus. Läksime siis kõik viiekesi välja.. ja kuna meil münte ei olnud, siis pidime seekord proovima jala minna (sest jänest me ei sõida:D) kui olime kõndinud umbes 500 meetrit (no võib-olla natuke rohkem, aga kindlasti alla kilomeetri), siis viipas Ljuda endale takso ja istus sinna sisse. Mina arvasin muidugi et ta läks linna peale, aga ei, ta sõitis tagasi laeva:D ja oli selle eest 80 SEK-i maksnud:D
Kuna mul oli kaasas ainult 100 sek-i, siis mõtlesin, et ostan selle raha eest emale külmkapimagneti ja siis ülejäänud kas annan Kristjanile või ostan issile kommi, aga et endale ma selle eest midagi ei osta. Ostsin siis emmele magneti, mis maksis 25 SEK-i ja panin ülejäänud raha ilusasti taskusse.. kompisime siis veel mööda linna ringi ja lõpuks suundusime tagasi laeva.
Kui olime laeva jõudnud, siis ütles Kristjan, et me võiks sauna minna. Mõeldud-tehtud. Hakkasin raha otsima, Kristjan ültes et mis ma otsin, et tal on olemas, paidjom paidjom. Kuna mina unistasin mullivannist, siis oli Kristjan sunnitud laenutama meile veel ujumisriided ka, sest muidu oli seal saunad naistele ja meestele eraldi, aga mullivann ja aurusaun oli ühine. Istusime siis seal mullivannis ja elu tundus kui lill, kuigi mul hakkas natuke pea valutama.
Mingi aeg kobisime end veest välja ja läksime tagasi kajutisse. Mõtlesin et ostan issile kommi ja annan ülejäänud raha Kristjanile, sest kaua sa ikka lased endale kõiki maailma asju välja teha... ja vaatasin mina oma taskusse - ja mis sealt välja paistis - puhta tühjus. Kas te kujutate ette, et ma olin oma allesjäänud 75 SEK-i täitsa ära kaotanud... niiet piltlikult öeldes kulus mul kogu reisi vältel mingi 40 krooni:D
Peavalu aina süvenes ja sain laevast mingit rohtu ka, aga see ei mõiganud üldse ja siis tuli mulle juba külla härra Jaak-Robert Kett. Istusin pea kajutipotis ja muudkui lasin härral tulla.. see peavalu oli lihtsalt niiiii rõve. Lõpuks sain Liina käest Ibumetin 400, mis tegi mu olemise natuke paremaks.. aga üldiselt veetsin terve teise õhtu ülemisel naril.. ja all istusid siis vahva reisiseltskond ja jõid ja tegid nalja.. vahepeal ronisin aint voodist välja, et lasta Jaak-Robert Ketil jälle potti joosta...
kuna ma olin lubanud, et ma tahan tantsida, siis mingi hetk võtsin end kokku ja läksime Krissuga tantsima... enesetunne läks palju paremaks... ja tantsisime isegi neli tantsu... siis tegime laevale ringi peale ja läksime tagasi kajutisse... heitsime magama, et hommikul olla värsked.
Teistel oli hommikul halb, aga meil Kristjaniga ei olnud, sest mina ei joonud üldse midagi õhtul ja Krissu jõi siidrit... meie Ljuda ja Julia ja Oleg olid väga pohmellihiirekesed, sest teiseks õhtuks olid nad ostnud viina.. ja nad väga lahkesti jõid ka seda.
Sadamast koju sain autoga ja siis tekkis ka selline tunne, et ei tea kas mustamäele on nüüd hakanud laevad käima, sest ikka loksutas sees päris korralikult. Kodus magasin tunnikese ja elu oli jälle hääks:)
neljapäev, jaanuar 22, 2009
Meem tuli külla
Meem tuli külla
Iltaka, keda ma loen päris tihti, aga mitte seda blogi (parandan oma viga:D), .. ja kelle Sulekese blogi mulle väga väga väga meeldib, saatis mulle meemi.. mõtlesin et proovin selle asja ära.
Kõigepealt reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Hakkasin mina seda asja siin lugema... ja mõtlesin, et ma ei ole perest peaaegu üldse kirjutanud... ükskord kirjutasin kummitustest oma õe juures, see on vist kõige rohkem perekeskne jutt, kuigi see ei ole üldse klassikaline perejutt. Noh ja siis on ilus lugu sellest kui käisin Koidu juures jõululaupäeval... aga see ei ole ju enam minu pere... niiet
Pere. peaaegu:)
Oeh, seda valikut on väga raske teha, sest ma kirjutan oma sõpradest väga palju ja mu sõbrad on mulle väga olulised... aga eks näis, kas ma leian midagi head teile. Leidsin teile ühe loo, mis on minumeelest väga ilus. Kuigi ma ei saa öelda, et P-gäng on minu ainsad sõbrad. Lihtsalt, et kui keegi arvab, et ta on mu sõber ja ma ei valinud välja lugu temast, siis see on sellepärast, et mulle endale lihtsalt niiväga meeldib see Kixa ja Poku sünnipäevalugu, et ma lihtsalt pean selle uuesti siia panema.
Sõprus.
Selle armastusega on nüüd lood rasked, või noh, mul on väga palju kirjutatud siin blogis armastusest... aga seda kõike oleks praegu üsna kohatu panna, sest nimelt ma ei ole enam selle inimesega koos, kellest minu suur armastus siin pajatanud on... aga ma vaatan, ehk leian midagi neutraalset. Leidsingi, sellise... neutraalse ja lühikese.. ja minumeelest natuke naljaka sissekande sellest ajast kui mul oli pea ja kõht armastust täis ja muudkui tahtsin luuletada:D
Armastus.
Mina ise.. no oh sa jeerum, kus ma olen alles endast kirjutanud, see läheb kindlasti vist raskeks, aga ma otsin. Nii leidsin ühe sissekande, millest siis viimane pool on selline.. hmm.. enesevaatlus:D
Mina ise.
Selle viimasega on muidugi nii nagu ta on... eks ma katsun midagi leida. Otsustasin, et panen siia ühe lustaka kolmepildilise fotoseeria... väga nende aegade algusest, kui alles hakkasin blogima.
Vaba teema.
Raske on anda edasi neid, sest ma ei ole ühtegi uut blogituttavat saanud omale, aga küll on inimesi, kelle blogi olen hakanud alles viimasel ajal lugema. Kuigi ma pole nendega blogi kaudu tuttavaks saanud. Aga ma saadan edasi, sest mao len väga viisakas persoon:D
Nelele
Otile
Liviale (kes on tegelt mu väga kauaaegne klassiõde ja sõbranna, aga lihtsalt mõtlesin, etk una ta räägib et on minu blogi tihe lugeja, siis ilmselt teeks ta selle ära ka:D)
Aitab küll, kolm pidavat igaks asjaks hea olema :)
Kõigepealt reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Hakkasin mina seda asja siin lugema... ja mõtlesin, et ma ei ole perest peaaegu üldse kirjutanud... ükskord kirjutasin kummitustest oma õe juures, see on vist kõige rohkem perekeskne jutt, kuigi see ei ole üldse klassikaline perejutt. Noh ja siis on ilus lugu sellest kui käisin Koidu juures jõululaupäeval... aga see ei ole ju enam minu pere... niiet
Pere. peaaegu:)
Oeh, seda valikut on väga raske teha, sest ma kirjutan oma sõpradest väga palju ja mu sõbrad on mulle väga olulised... aga eks näis, kas ma leian midagi head teile. Leidsin teile ühe loo, mis on minumeelest väga ilus. Kuigi ma ei saa öelda, et P-gäng on minu ainsad sõbrad. Lihtsalt, et kui keegi arvab, et ta on mu sõber ja ma ei valinud välja lugu temast, siis see on sellepärast, et mulle endale lihtsalt niiväga meeldib see Kixa ja Poku sünnipäevalugu, et ma lihtsalt pean selle uuesti siia panema.
Sõprus.
Selle armastusega on nüüd lood rasked, või noh, mul on väga palju kirjutatud siin blogis armastusest... aga seda kõike oleks praegu üsna kohatu panna, sest nimelt ma ei ole enam selle inimesega koos, kellest minu suur armastus siin pajatanud on... aga ma vaatan, ehk leian midagi neutraalset. Leidsingi, sellise... neutraalse ja lühikese.. ja minumeelest natuke naljaka sissekande sellest ajast kui mul oli pea ja kõht armastust täis ja muudkui tahtsin luuletada:D
Armastus.
Mina ise.. no oh sa jeerum, kus ma olen alles endast kirjutanud, see läheb kindlasti vist raskeks, aga ma otsin. Nii leidsin ühe sissekande, millest siis viimane pool on selline.. hmm.. enesevaatlus:D
Mina ise.
Selle viimasega on muidugi nii nagu ta on... eks ma katsun midagi leida. Otsustasin, et panen siia ühe lustaka kolmepildilise fotoseeria... väga nende aegade algusest, kui alles hakkasin blogima.
Vaba teema.
Raske on anda edasi neid, sest ma ei ole ühtegi uut blogituttavat saanud omale, aga küll on inimesi, kelle blogi olen hakanud alles viimasel ajal lugema. Kuigi ma pole nendega blogi kaudu tuttavaks saanud. Aga ma saadan edasi, sest mao len väga viisakas persoon:D
Nelele
Otile
Liviale (kes on tegelt mu väga kauaaegne klassiõde ja sõbranna, aga lihtsalt mõtlesin, etk una ta räägib et on minu blogi tihe lugeja, siis ilmselt teeks ta selle ära ka:D)
Aitab küll, kolm pidavat igaks asjaks hea olema :)
teisipäev, jaanuar 20, 2009
Väga sadamaõnn
Täna hommikul otsustasime, et teeme Päpule sünnipäevaõnne:D
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D
Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D
Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D
Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D
Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.
Kui rahast taskus kuulda pole kippu ega kõppu
ning sel suurel vaesusel ei paistagi olema lõppu,
siis ära oota, mil külla tuleb itk -
võta endal amet, mil ajalugu pikk.
Müü oma keha, müü oma hing
ning kui sellest vähe, siis ka Jimmy Choo king.
Rasked ajad on meil kõigil käes,
kalamarja ei sa laual näe.
Kui kehast, hingest alles pole kippu ega kõppu,
siis äkki raha taskusse tagasi leiab tee.
Vaimuvaesusel ei saagi olema lõppu -
tee mis sa tahad või ära tee!
pühapäev, jaanuar 18, 2009
Eneseusk
Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Ruja - Rahu
Viimasel ajal on mul eiteakust tulnud rohkem eneseusku ja -kindlust. Loodan, et see jääb mind ka edaspidi saatma. Viimasel ajal on lihtsalt kuidagi juhtunud selliseid asju, millest tingituna tunnen, et ma olen paras kavalpea ja päris osav. Kuigi olen pidanud endas ka mitmetel kordadel pettuma - näiteks sain oma elu esimese F-i, aga see ei tee mind väga kurvaks, sest mis õige üliõpilane ma olen, kui pole isegi kuskilt läbi kukkunud.
Ja ka praegu usun, et ma saan hakkama nende esseedega, mis peavad olema homseks valmis. Ma olen alati saanud ju viimasel hetkel hakkama asjadega, mis pärast tunduvad isegi natuke "polineaalid".
Ja võib-olla on mu eneseusu suurenemise põhjuseks ka see, et olen praeguseks võtnud alla 4 kilo. Seda ei ole küll palju, aga see on lähemal sellele, et tunnen end oma kehas hästi.
Tõesti - mida rohkem ma tegelen asjadega mis mulle meeldivad ja mõtlen sellele, mis on hea, seda paremini end tunnen.
kolmapäev, jaanuar 14, 2009
First day of the rest of my life
Oh sa juudas, kus täna oli alles PÄEV!
Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.
Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.
Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!
Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D
Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...
Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!
Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!
Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!
Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.
Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.
Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!
Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D
Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...
Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!
Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!
Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!
esmaspäev, jaanuar 12, 2009
I am changing
Võtsin eile õhtul vastu väga raske otsuse. Me peame oma asja Mupsuga ära lõpetama, sest niisama ei ole mõtet koos olla, kui enam ei ole seda tunnet. Tunnen et mul on vaja olla nüüd mõni aeg vaba, et areneda ja leida end üles.
Mul on kõrini, et olen teistest nii palju sõltuv ja ma tunnen end allasurutuna. Tunnen, et ei tee asju, mida mulle meeldiks teha, sellepärast, et teistele need asjad ei meeldi või et ma teen midagi sellepärast, et kellelegi meeldida. Ma ei pea tegema mitte midagi, mida ma ise ei taha ja selle pean endale selgeks tegema. Lisaks pean õppima inimestele "ei" ütlemise ära. Vastutulelikkus on muidugi väga tore, aga see allasurutuse tunne ei ole nii hea.
Tahaks tegeleda meditatsiooni või vabastava hingamisega, tahaks end üles leida.
Ja lugeda tahaks, et areneda. Ma tunnen, et on vaja. Kuidagi liiga kaua on kestnud see mandumine. Mupsul oli ikkagi õigus - tuleb tegeleda nende asjadega, mis meeldivad ja mõelda tuleb oma peaga.
Kuigi... kui ma siin viimasel ajal mõtlema olen asunud, siis on tulemus sama, nagu alati. Mõtted on nii nõmedad, et tahaks nende eest ära põgeneda. Noh ja siis ma teengi MSN-i lahti, helistan kellelegi või passin Orkutis või teen midagi muud kasutut ja sellist, et mõtlema ei peaks. Ja see peab muutuma. Ma ei taha olla mingi mõttetu piff. Tahaks, et mul oleks OMA arvamus ja OMA mõtted ja asjad.
Ja kui ma täna olen selle kõige peale mõelnud, siis on mul kuidagi niii vaba tunne. See on tunne, et ma teen õigesti ja et ma hakkan ausalt asjalikuks ja tegelema nende asjadega, mis mulle meeldivad ja kuulama oma südame häält. Ka Coelho on kirjutanud midagi sellist, et oma südant tuleb kuulata, sest seal kus on süda, on varandus. Ja mina asusin oma varanduse otsinguile. Tahan üles leida oma hingerahu ja selle ühe asja, milles ma tõeliselt hea olen.
Ja vähemalt praegu on mul selline tunne, et mul õnnestub see. Pean lihtsalt asjad oma peas selgeks mõtlema ja proovima erinevaid asju. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis on mul aega areneda veel 50-60 aastat. Ja see - poisid ja tüdrukud - on üks päris pikk aeg inimese eluea mõistes.
Mul on kõrini, et olen teistest nii palju sõltuv ja ma tunnen end allasurutuna. Tunnen, et ei tee asju, mida mulle meeldiks teha, sellepärast, et teistele need asjad ei meeldi või et ma teen midagi sellepärast, et kellelegi meeldida. Ma ei pea tegema mitte midagi, mida ma ise ei taha ja selle pean endale selgeks tegema. Lisaks pean õppima inimestele "ei" ütlemise ära. Vastutulelikkus on muidugi väga tore, aga see allasurutuse tunne ei ole nii hea.
Tahaks tegeleda meditatsiooni või vabastava hingamisega, tahaks end üles leida.
Ja lugeda tahaks, et areneda. Ma tunnen, et on vaja. Kuidagi liiga kaua on kestnud see mandumine. Mupsul oli ikkagi õigus - tuleb tegeleda nende asjadega, mis meeldivad ja mõelda tuleb oma peaga.
Kuigi... kui ma siin viimasel ajal mõtlema olen asunud, siis on tulemus sama, nagu alati. Mõtted on nii nõmedad, et tahaks nende eest ära põgeneda. Noh ja siis ma teengi MSN-i lahti, helistan kellelegi või passin Orkutis või teen midagi muud kasutut ja sellist, et mõtlema ei peaks. Ja see peab muutuma. Ma ei taha olla mingi mõttetu piff. Tahaks, et mul oleks OMA arvamus ja OMA mõtted ja asjad.
Ja kui ma täna olen selle kõige peale mõelnud, siis on mul kuidagi niii vaba tunne. See on tunne, et ma teen õigesti ja et ma hakkan ausalt asjalikuks ja tegelema nende asjadega, mis mulle meeldivad ja kuulama oma südame häält. Ka Coelho on kirjutanud midagi sellist, et oma südant tuleb kuulata, sest seal kus on süda, on varandus. Ja mina asusin oma varanduse otsinguile. Tahan üles leida oma hingerahu ja selle ühe asja, milles ma tõeliselt hea olen.
Ja vähemalt praegu on mul selline tunne, et mul õnnestub see. Pean lihtsalt asjad oma peas selgeks mõtlema ja proovima erinevaid asju. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis on mul aega areneda veel 50-60 aastat. Ja see - poisid ja tüdrukud - on üks päris pikk aeg inimese eluea mõistes.
teisipäev, jaanuar 06, 2009
2009 - väga peen
Hakkas pihta see uus aasta. No ütleme, et aastavahetus oli sel korral juba, mida annab meenutada. Noh, kas just hea sõnaga, aga see, et mul see aastavahetus meelest peaks minema, seda ilmselt ei juhtu mitte kunagi. Kõigepealt tuli minu juurde Kairi, siis sättisime meie kodu peened daamid ja ka ennast peoks valmis ja läksime eri teed. Maarika ja Ingel läksid nimelt hipsterite peole ja meie läksime vahvate folgiinimeste peole. Olime siis Supilinnas, Manni juures.. ja mingil hetkel kui tehti rahvaloendust, oli seal üle 40 inimese. Südaöö paiku kobisime raekojaplatsile, et näha saluuti. Pärast seda suundusime Zavoodi ja siis hakkas õige nali alles pihta. Oeh, ma isegi ei taha sellest rääkida. :D
Esimese jaanuari päeva esimese poole veetsin meeldivalt vedeledes, teise poole kudedes ja õhtul läksin Mupsule külla, et viibida seal meie kolmekümnenda kuu tähtpäeva puhul. Külla tulid veel ta tädipojad ja ühe tädipoja tüdruk ja rahvast oli terve maja täis.
Nüüd, eelnevad päevad, olen üritanud õppida, kuid enamasti tulutult, sest pea on nii pulki täis kui üldse annab olla. Tunnen, et mul siin viimasel ajal laperdab latv ikka päris korralikult. Maailm on ikka toimumist täis:D
Täna käisin eksamil.. ja tunne oli selline, et need küsimused ajasid lihtsalt naerma. Küsimused ei olnud keerulised, aga see enda rumalus ja laiskus lihtsalt ajas naerma. Praegu on pikk ilu, varsti hakkab pill, ma juba tunnen seda.
Niiet eks näis mis saab. Praegu on jäänud veel kaks eksamit ja üks kodune eksam ja kaks esseed, mis saab ka paras nali olema. Oeh ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
ja reisile tahaks minna. ilmselt lähemegi:)
ahjaa, mul on uusaastalubadus ka ikkagi, aga seda ma ei ütle enne kui asi toimib;)
Esimese jaanuari päeva esimese poole veetsin meeldivalt vedeledes, teise poole kudedes ja õhtul läksin Mupsule külla, et viibida seal meie kolmekümnenda kuu tähtpäeva puhul. Külla tulid veel ta tädipojad ja ühe tädipoja tüdruk ja rahvast oli terve maja täis.
Nüüd, eelnevad päevad, olen üritanud õppida, kuid enamasti tulutult, sest pea on nii pulki täis kui üldse annab olla. Tunnen, et mul siin viimasel ajal laperdab latv ikka päris korralikult. Maailm on ikka toimumist täis:D
Täna käisin eksamil.. ja tunne oli selline, et need küsimused ajasid lihtsalt naerma. Küsimused ei olnud keerulised, aga see enda rumalus ja laiskus lihtsalt ajas naerma. Praegu on pikk ilu, varsti hakkab pill, ma juba tunnen seda.
Niiet eks näis mis saab. Praegu on jäänud veel kaks eksamit ja üks kodune eksam ja kaks esseed, mis saab ka paras nali olema. Oeh ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
ja reisile tahaks minna. ilmselt lähemegi:)
ahjaa, mul on uusaastalubadus ka ikkagi, aga seda ma ei ütle enne kui asi toimib;)
Tellimine:
Postitused (Atom)