pühapäev, november 25, 2007

Oh issand, kuidas ma neid tüdrukuid armastan:)

Eile oli siis kauaoodatud Kixa ja Poku sünnipäevapidu.




Kõigepealt peaks mainima, et ma oleks võib-olla selle aasta parima peo maha maganud, sest olin õhtul söönud nii mõnuga valuvaigisteid, et ärkasin alles õhtul kell 16.30 ning sedagi seetõttu, et Tiina helistas mulle. Kui rääkisin temaga telefonis, nägin, et väljas on pime, arvasin et Tiina on kuskil peo peal ja helistab mulle ja et parasjagu on varahommik. Peaaegu hakkasin temaga riidlema, aga siis ta ütles, et mis ma magan, kell on pool viis. Ma kohe üldse ei uskunud teda, et kell on õhtul pool viis:D Ärkasin siis jooksuga üles, läksin dushi alla, panin peale mõnusa muusika ning hakkasin oma loppis nägu mukkima. Vasak näopool oli omadega ikka jumala paistes. Tegin muki, panin selga sellesama kleidi, mis oli minu põhiline Naxitrall Martjoki pidu- ja tavalise päeva kostüüm. Mahtus ikka veel, kuigi ta pole kunagi nii ümber mulle olnud:D Kuna see kleit oli märkamatult nii lühikeseks jäänud, siis keerasin allääre sisse ning tegin sellest pluusi ja alla panin pidupäeva seeliku ja pidukingad. Nii uhke oli kohe:)



Kõndisin siis kõps-kõps Kixa poole. Kohal olid juba Kixa ja Poku ning pisike Kristofer. Potsu perekonnast olid esindatud ta ise, tema kõhubeebi ja väike Kristofer Mirko. Mirko oli natuke jonnine, aga Kristofer tatsas ringi nii mis hirmus. Järgmisena saabus meie meeldivasse seltskonda preili Katu, kes oli jätnud Emma Charlotte'i koju. Küsisime kas Kixa ja Poku vajavad köögis meie abi- iseteadlikud skorpionineiud teatasid, et kui me tahame, võime katta laua, aga kööki nad meid ei lase:D Läksime siis tuppa ning kõlas jälle uksekell. Seekordseteks saabujateks olid preili Päpu ja Pätu isiklikult:D Kogu me seltskond liikus jälle esikusse, et külalised vastu võtta. Mul oli kõhus selline põnevus sees nagu oleks enda sünnipäev! Tahtsin muudkui külalisi tervitada ja vastu võtta:D Aga eks see olegi nii, et kui on P-Gängist kellegi sünnipäev, siis on kõigil teistel ka õnnepäev. Või kuidas see meie laul käibki:)


Toidud said valmis ja meie tahtsime kõik pidu, aga Sirka polnud veel kohale jõudnud. Tegime talle väikse kõne ning selgus, et ta ei soovigi süüa, sest ta oli just parasjagu oma isa sünnipäeval. Preilid serveerisid meile tomati-püreesuppi kreeka pähklite ja juustuga (jah, kas te kujutate ette, minu sõbrannad võtsid oma menüüsse püreesupi, sest nad teadsid, et ma ei saa midagi eriti süüa oma suu-invaliidsuse tõttu. Ning nad ei teinud ainult mulle mingit nalja, vaid kõik said nautida püreesuppi. kas te kujutate ette?!:)) ning sinna kõrvale olid väiksed juustu-singi-tomati ahjusaiad. Pearoaks olid ahjukartulid peekoni ja verivorstidega. Selleks ajaks olid kõik ennast juba nii täis söönud, et ei tahtnud eriti see sisse mahtuda. Vahepeal oli meie juurde saabunud ka preili Sirka ning siis tegime tervitus-shampuse (tegelikult see oli vahuvein, aga meil oli uhkushoog) ringi. Noh, mina muidugi ei teinud, sest ma ei tohtinud vahuveini juua. Ning siis saabus kõige põnevam osa. Mõtlesime, et mida laulda, et meie "Kui on (Nimi) sünnipäev/pensipäev/vanadekodupäev/sünnipäev, siis on meie õnnepäev" laul on jälle ringi täis teinud, et peaks midagi muud laulma.. siis laulsime "Ta elagu'd" No ikka täitsa hull. Ma olen seda alati puhta pensionäri lauluks pidanud. Laulsime ikka mitu korda ja kõva häälega. Siis saabus kinkide üleandmine. Selleks puhuks oli meil lausa hädavajalik tõusta püsti ning mitte niisama püsti vaid toolide/diivanite peale püsti. Seisimegi siis kõik kaheksakesi ümber laua, toolidel ja diivanitel püsti ning kõigepealt laulsime Pokule sünnipäevalaulu, milleks oli "Ta elagu" Kixa tegi meile ka lavalise liikumise . (Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime.













Siis hakkas pihta koogisöömine ning heietamine. Otsisime üles vanad Kixa albumid ja hakkasime oma heietustega pihta. Vergiskäigud, kes kus magas ning kuhu kraavi kukkus. Kuidas Päpu magas nii, et põsk oli aknast väljas ja kuidas pool nägu oli sääsehammustusi täis. Kuidas Kixa ja Katu olid jooksnud pimedas vastu traataeda ning kukkunud mõlemad kõhuli. Kuidas Potsu ja Päpu magasid kuskil põõsa all (nad ise muidugi väidavad, et nad rääkisid juttu).. Arutasime et meie P-Gäng on selline juba seitsmendat aastat. Mõtledsa, viimased seitse aastat on need kaheksa tüdrukut käinud koos, jaganud üksteisega oma suurimaid rõõme ja muresid. Osad meist on kauem tuttavad/sõbrad olnud, aga P-Gäng tervikuna on ka juba päris vana. Või noh, juba nii vana, et võime sünnipäevadel laulda üksteisele "Ta elagu'd" Naersime nii, et kahju neist vaestest naabritest. No kõik meie teod on ikka puhta segased olnud. Ning mis kõige imelikum, meie emmed ja issid on ka meie sõprusest vaimustuses. Nii kui tuleb sisse sõna P-Gäng, siis on hoopis teistmoodi. Juba siis kui olime nooremad, lubasid meie vanemad P-katega meid alati välja. See on kuidagi selline... usaldust tekitav hullukari:D



Mäletame kõik, kuidas nutsime üheksandas klassis, et meie teed lähevad nüüd lahku. Aga kus sa sellega. Põhikooli lõpetamisest on varsti viis aastat möödas, osadel meist on lapsed, Katu on isegi abielus, aga ikka, IKKA saame kokku ja teeme nalja. Minuga on kohe nii põnevasti läinud, et elan lausa Pätuga koos. Ning kui on mure, siis kellele veel seda rääkida kui mitte neile?


Leppisime kokku, et P-Gängil tuleb mälestuspäev, 2009 aasta juulikuus. See peab siis olema selline aeg, kus keegi ei ole rase, et saaksime kõik koos teha sellist nalja nagu vanasti. Jooma peaks pliskat ja peeti ning ringi peaks jooksma ilmtingimata kas karnevaliriietes või riieteta. Nii hea on ikka kui oled oma maailma kõige õudsama pubekaea maailma kõige toredamate inimestega veetnud. Lihtsalt niiväga armastan oma tüdrukuid!


Sõime siis seda kooki. Taldrikuid pold enam kellelgi. Kõikidel olid koogivõrud suude ümber, sõime näppudega ja naersime vahetpidamata. Kas te kujutate ette, et kui siin maailmas on võimalik üldse ennast täiesti vabalt tunda, siis on see just nende tüdrukutega?


Siis tegime grupipilti. Haa, panime fotoka riiulile ning üritasime seda asja tasakaalu saada. Pätu opereeris mingi peegliga, et näha kuidas inimesed peale jäävad:D


Kui kell hakkas lähenema südaööle, siis hakkasid Potsu ja Poku ning väiksed Kristoferid Tartu poole sõitma ning Katu läks koju. Meie Kixa, Sirka, Pätu ja Päpuga jäime veel pittu. Tüdrukud tahtsid minna Hollykasse Terminaatorit kuulama, mul ei olnud erilist isu, aga nad rääkisid mind nõusse. Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47.
Hollikasse jõudsime täpselt sekund enne seda kui oleks olnud juba liiga hilja. Vedasime endid trepist üles ning tegime väiksed tantsud. Klubi kohta oli seal väga kummaline muusika seekord. Mingi rocki-pidu oli ning seega lasti seal enamasti kõike sellist muusikat, mida tavaliselt ööklubis ei kuule. Pigem sellist muusikat, mida mina kuulen vaid mõne oma kursaõe juures, isa arvutist või raadiost Radio Mania:D
Rokkisime täiega nagu öeldakse. Tants ja trall oli taevani, naerda sai nii mis hirmus. Mingi aeg tuli Terminaator lava peale ja siis nagu rohkem kuulasime ja laulsime kaasa ja natuke tantsisime ka.
Kui kell sai vist mingi kolm või midagi või ma ei teagi, siis mõtleisme, et läheks Kixa juurde tagasi. (Mina, Pätu, Päpu ja Kixa. Sirka oli vahepeal koju läinud) Kuna me õhtul ei jõudnud väga pearooga süüa, siis tegime Päpuga sellest uue värgi. Tegime ahjukartulitest kartulivormi juustuga või midagi sellist:D Igatahes ahjuplaat sai tühjaks söödud. Mingi hetk hakkas Pätul juba pohmell vist. Tahtis valuvaigistit ja ütles, et tal on nii külm, et nüüd on vist kõik. (Klubis suutis Kristjan ajada Pätu pükstele paraja koguse õlut. Nii mõnna.) Päpu luksus nagu segane. Naersime tema üle ja temaga koos:D Kixa oli ka peale söömist väga näljane, rääkis vaid burksidest ja hot dogidest, mina olin teki all ja naersin. Hääl oli jällegikord ära karjutud, põsk hakkas ka nagu jälle rohkem valutama, pidin uuesti valuvaigistit võtma.
Natuke pärast viit tuli Sirka meie juurde ning Pätu ja Päpu läksid koju. MÕne aja pärast otsustasin ka, et ronin teki alt välja ja lähen koju, on aeg:)
Kõmpisin hommikupimeduse ajal oma Mustamäel. Majade vahel kus kõik on nii oma, aga samas praeguseks juba üsna hirmuäratav. Kunagi ei tea, millise nurga tagant sulle mõni taskuvaras, pätt või narkomaan selga hüppab. Kõndisin, laulsin omaette.. ning tuju oli nii hea.
Kui koju jõudsin, avastasin et pean emmega voodit jagama, sest Marken oli meil. Ronisin talle kõrvale ning ta küisis, et kuidas mul läks.. ma ütlesin et maailma kõige paremini. Et oli nii tore, et ma ei oska seda sõnadessegi panna. Arutasime natuke puberteedieast ning viimane, mida enne uinumist kuulsin oli. "Jah Sälli, sinu puberteet oli ikka õudne. Või noh, mis õudne. Kõige õudsem oli see, missuguseid riideid sa kandsid, ma kohe ei julgenudki sinuga mitte kuskile minna...."
Aga minu P-Gäng julges. Armastan neid tüdrukuid nii palju, et lausa valus on:)





2 kommentaari:

Pätu ütles ...

Kristjan ajas mulle peale mitte õlut vaid siidrit, rummi ja gini. Lõhn oli lausa meeldiv. NOT! Aga see kirjeldus meie õhtust ja armastusest on niii tõsi. Mul oli eile täpselt samasugune tunne. Ma ei saa aru kuidas me saame ikka veel koos olla, peale nii pikka aega ja kõiki lollusil. Imelik:) Aga ma niii armastan Sind ja neid 6te tüdrukut + nende 3 last + kõhubeebit.

Me oleme need, kes jäävad:) 22. detsember oleme jälle kõik koos:)

Kixa ütles ...

Nii hästi kirjutatud lugu!Ma elasin kohe seda eilset õhtut uuesti läbi:) Nii hea on mõelda meie läbielatud aegadele ja uhke on ka olla aga siis on veel see nii hea ja äge, et need ajad vist ei saagi läbi, vaid laulame oma ELUDE LÕPUNI "Ta elaguT" ja saame täie pasaga nalja! tegelikult ma olen vist veel purjus ka:)....