Viimastel päevadel on läinud mul siin nii, et on olnud au saada mitmete uute asjade omanikuks. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle see, et mul on nüüd täitsa täitsa oma jalgratas. Mu uus ratas on valge ja sõidab kiiresti nagu välk! Ostsime tegelikult kaks jalgratast, minu sõber sai musta jalgratta omanikuks. Nüüd sõidame kahekesi linnas ringi oma musta ja valge rattaga ja oleme nagu must ja valge koer. Muretsesime ratastele uued lukud ja esi- ja tagatuled ning tema rattale monteerisime külge veel ketikaitse (esimesel päeval määris ta oma püksid ketiga ära) ja kasti, kuhu võime sisse panna oma Imbi ja Ärni leide.
Eile tegime kohe proovisõidu, käisime poes ja ostsime hulganisti igasugust kraami. Proovisõit läks peaaegu edukalt, kuigi korra kaotasime oma paprikad ära (aga et ma sõitsin taga, siis sain need üles võtta) ja korra oleks mu sõber vist surma saanud. See oli nii jube! Seisime valgusfoori taga ja võisime minna otse ja paremale. Mina arvasin, et ta plaanib minna paremale ja meie valgusfoor läks põlema. Ütlesin talle, et ta võib minna. Ja ta hakkas sõitma, aga mitte paremale, vaid otse!! Mul jättis süda kaks lööki vahele, kui kõrvalt tuli üks auto ja peaaegu oleks olnud avarii. Pärast ta ütles mulle naljaga : "Näed, usaldasin sind pimesilmi ja kohe hoobilt oleks surma saand." Mina ehmatasin vist isegi rohkem ära kui tema, ta pärast naljatas selle üle, aga ega see tegelikult väga naljakas ei olnud.
Laupäeval oli meil siin naabruskonna festival - väga tore oli ja meil ning meie viiel naabermajal käis kokku umbes 600 külalist. Meie aedades ja elutubades mängis kokku üle 25 artisti. Enne festivali sättisin mina asju paika, kui saabus mu sõber, kes oli mulle üllatuse teinud. Ta tõi mulle Laura lõhna - selle sama, mille talvel pesumasinasse panin. Ta oli ka endale lõhna ostnud ja ütles, et talle meeldiks väga, kui ma seda pesumasinasse ei paneks, aga et kui ma väga tahan, siis võin seda teha.
Pühapäeval, emadepäeval, läksime linna peale, et leida ta emale kooki (alguses pidime ise tegema, otsisime isegi retseptid välja, aga kui me pärast festivali hakkasime magama minema, siis arutasime, et äkki on parem kui koogi ostaksime), aga enne käisime veel paarist poest läbi ja nii juhtuski, et saime mõlemad uute päikseprillide omanikeks ja mina sain endale veel riideid - teksaseeliku, topi ja Birkenstocki plätud. Ta rääkis juba ammu, et peame mulle need ostma, aga ma olin kogu aeg nende vastu, sest ma ei taha sel suvel varbavaheplätudega käia. Nüüd saime mulle mõistliku hinnaga klassikalise mudeli. Lõpuks läksime ka pagariärisse ja saime ta emale õunakoogi.
Eilset hommikut alustasime tordi, maasikate ja vahukoorega, sest nagu mu sõber ütleb, vahepeal tuleb end premeerida. Pärast seda sõitsime oma ratastega linna, et viia mu kell parandusse.. aga kahjuks ei saanud nad mu kella parandada. Maksime 6 euri patareide eest, sest nad arvasid, et asi on patareides, kuid selgus, et siiski mitte. Sain selle kella oma õelt 9. klassi lõpetamise puhul ja tegelikult on sellest aega omajagu möödas. Lubasin oma sõbrale, et ma nutma ei hakka ja et kui me kunagi peaksime leidma kella, mis mulle meeldib, siis olen nõus seda kandma. Et ma olin natuke kurvakas, siis arvas mu sõber, et peaksime mulle teksapüksid ostma. Ma ei olnud eriti tujus ja proovisin peaaegu vastumeelselt pükse, mis ta mulle riietuskabiini tõi. Lõpuks ostsime ühed teksad, mis ei olnud just minu "cup of tea", aga talle meeldisid need nii väga, et mõtlesin, et teen talle head meelt. Sest tegelikult tahtis tema ju minu tuju paremaks teha.. Hiljem, kui juba kodus olime, siis pidin nentima, et need teksad on tegelikult väga mugavad.. ja et küll ma nendega ära harjun. Härra sõber aga ütles selle peale, et ma näen nendes pükstes nii kuum välja, et ta arvab, et parem oleks, kui ma neid üksi väljas käies ei kannaks. Nii lubasingi talle, et kannan neid pükse vaid siis, kui koos kuskile läheme.
Ja eile õhtul, pärast oma peaaegu edukat ostlemistuuri, tegime õhtusöögiks lõhefileed koorekastme, jasmiiniriisi ja nende.. (mis need ongi) roheliste ubadega. Väga nämm oli. Nagu ikka, kui me millegiga kahekesi hakkama saame, teeme "viska viis!" moodi asja, aga käsi kokku ei löö ja siis kiidame teineteist ja oma koostööd taevani. Imbi ja Ärni, noh.
