Oh häda!

Täna oli minu esimene tööpäev uues kohas. Pidin kella üheksaks minema kohale. 5 minutit enne üheksat olin hotelli vastuvõtus, et hakata pihta toateenija kohustustega. Siis aga selgus, et kuna mul on esimene päev, siis oleksin pidanud kella 10.30 tulema. Seal tööagentuuris, mille kaudu ma sinna sain, sellest mulle midagi muidugi ei räägitud. Saatsin siis oma härrale sõnumi, et pangu kohv hakkama, sest ma väntan koju tagasi (ta pidi kell 10 välja minema). Tulin koju ja saime koos veel ühe tassitäie kohvi juua ning aias päikese käes jutustada. Kell 10 läksime kodust välja ning juba enne õiget aega olin kohal.

Mulle näidati ette, mida ma tegema pean.. ja ma pean nentima, et tänasest päevast peale imetlen inimesi, kes selle tööga hakkama saavad ning ühtlasi ei joo ma enam kunagi hotellitoas asuvast klaasist enne, kui olen selle üle loputanud.. sest olgem ausad, toateenijatel võib olla lappidest puudus ning on võimalik, et on juhtunud, et sama lapiga, millega enne puhastati wc-potikaant, antakse viimane poleerimislihv veinipokaalile (mina seda ausalt ei teinud.. aga kogemata nägin sellist asja täna pealt). Mingil hetkel kui vahetasin järjekordse toa voodipesu, tulid mul pisarad kurku... tekk oli raske ja tekikott nii ära triigitud (ja tärgeldatud?).. tundsin, et olen kobakäpp ja nii aeglane. Siis sain vihaseks enda peale ja hakkas tulema vaikne jonn.

Keskpäeval oli meil lõunapaus ja sõin võileibu (ja banaani), mis kallis mulle hommikul kaasa oli teinud ja pannud.. ja mõtlesin, et küll läheb paremaks.

Kuid, nagu arvata võib... läheb sellistel hetkedel ainult halvemaks. Kui mu tööpäev sai läbi, (kella 5 paiku, kuigi tavaliselt peaksime töötama umbes kolmeni ja ma salamisi lootsin, et jõuan veel kooligi minna) siis selgus, et ma ei saa tänase päeva eest palka, sest see oli treeningpäev.. ning ühtlasi oli kadunud kontorist see proua, kelle kätte ma hommikul oma ID-kaardi olin andnud. Keegi ei teadnud, kus on mu dokument.. ning mul hakkas vägisi uuesti nutt kurku tulema.. ma ei tahtnud teiste ees nutma hakata, aga ausalt, ma tundsin end nii halvasti ja selline tunne oli, et kogu maailm on minu vastu. Enne kui ära hakkasin minema, leidis üks mees mu ID-kaardi ning ma sain oma päevaga lõpetada.

Kui olin hotelli ees, siis alles hakkasin tõeliselt töinama. No, et kuidas ma selline kobakäpp ja saamatu olen ja, et miks ainult minuga sellised asjad juhtuvad jne jne. Pidin endale ostma ka uued kingad... nii oligi, et helistasin oma kallile, nutsin natuke telefonis ja leppisime kokku, et saame linnas kokku.

Lonkisin mööda tänavaid, mõtlesin, et olen üks saamatu luuser ja et kogu maailm on minu vastu. Seda ainult selle ajani, kuni nägin oma sõpra, kes kallistas mind ja ütles: oh sa mu vaene väike (oh my poor little baby).. ja et kui ma ei taha, siis ma ei pea sinna enam mitte kunagi minema ja et nii ei saa ju töötada, kui ma end seal nii halvasti tunnen. Ja siis mul juba läkski tuju paremaks (kuigi homme ma lähen jälle tagasi, sest ma ei usu, et see jääbki nii rõvedaks).. no ja siis kõndisimegi nii, et mina olin ta kaitsva käe all.. ja enam ei tundunudki kõik nii jube. Isegi jalad ja selg ei valutanud enam nii kõvasti.

Käisime ostmas igasugust toidukraami ja kui koju jõudsime, sain mina minna pesema ja tema hakkas süüa tegema.. ja pärast kosutavat dušši ja maitsvat õhtusööki tundsin end juba päris hästi.

Kui ma selle tööga hakkama saan, siis saan kõigega hakkama!

aa, ja ma tahtsin veel ju kirjutada sellest, kuidas kinos ja pärast väljas käisime, aga vist enam ei jõua, sest keegi peab hommikul 7.46 ärkama, et rikkus ka meie majja saabuks.