Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.
Oeh, lapsepõlv.
Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.
Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema.
See nädal on üks suur pidustuste nädal olnud. Kolmapäeval oli minu kalli teispoole sünnipäev, mida tähistasime kahekesi kodus, õhtusöögi ja kahe kokteiliga. Kinkisin talle sünnipäevaks pildi endast (sellesama, mis selle blogi päises on) ja et ma selline nartsissist olen, nagu ma olen, siis pilt oli ikka suur, 60x40 cm ja trükitud kangale, et ikka uhkem oleks! Kui ma seda pilti alguses nägin, ehmatasin natuke ära, sest see tundus liiga suur. Aga härra peika arvas, et see on väga ilus pilt ja valis seinal kohagi, kus see pilt edaspidi asetsema hakkaks.
Eile, reedel, oli meil töötajate suvepidu. Kahtlesin alguses, kas peaksin sinna minema, aga pärast läbirääkimisi härraga otsustasin, et peaksin ikka minema. Ja milline suurepärane mõte see oli!
Meie kariibiteemaline pidu oli Amsterdami põhjaosas, kuhu tuleb tavaliselt minna praamiga. Meie firma töötajate jaoks oli tellitud palmidega kaunistatud praam. Peokohas anti kõigile prillid, mille klaase kujutasid kokteiliklaasid - oi, kuidas mulle need prillid meeldisid! Ja kaela saime lilled, et ikka peoline meeleolu oleks. Programm oli väga hea - tantsijad, trummarid, tuleshow, väga äge dj ja vahepeal mängis saksofonimängija lugudele kaasa ja oli nii hea! Ning siis oli veel teine saal, kus oli silent disco, ehk siis kõik said endale suured kõrvaklapid ja said tantsida... ja isegi "tätoveerijad" olid, mina lasin oma parema käe siserandmele ingli ja vasaku käe siserandmele Pipi Piksuka joonistada. Ja fotograafid olid ka, mis tähendab et kolmapäevaks peaks mul ka mõned pildid olemas olema. Kokteile ja erinevaid jooke voolas ojadena - mojitod, daiquirid, sex on the beach - you name it. Suupisteid oli ka igasuguseid, alustades kanatiibadest ja lõpetades sushiga. Ja ma pean ütlema, et mul on nii hea meel, et otsustasin sinna peole minna - sain tuttavaks paljude uute kolleegidega ning tantsida ka nii et kohe sai.
Ja hoolimata eilsest küllaltki mitmest mojitost, pole täna mul peojärgseid nähtusid ollagi (peale jalal olevate suurte villide ning Pipi Pikksuka parema jala kinga ninaots mu vasakul käel). Jei!
Et viimasel ajal olen olnud kodu- ja tööinimene, on mul olnud aega tutvuda lähemalt ka kohalike telekas näidatavate huvipärasustega. Vastupidiselt minu kallile peikale, meeldivad mulle siinsed reklaamid väga. Kui tema tahaks iga reklaami algades puldiga seda minema klõpsutada, tahaks mina neid ikka ja uuesti vaadata. Üheks selliseks reklaamiks on Albert Heijn'i - Zomerhits'i reklaam (Albert Heijn on siinne supermarket ja nagu juba eeldadagi võib, tähendab zomerhits suvehitte). Igal nädalal on telekas uus reklaam, kus mõne tuntud loo viisil laulab laulja midagi sellist nagu: "La la pasta" (La la bamba lugu) või näiteks "Tweede komme-komme-kommer gratis" (teine kur-kur-kurk tasutaaa) jne. Eelmisel nädalal oli suvehiti-reklaamis selline lugu:
Mulle hakkas see kohe nii hirmsasti meeldima, et küsisin oma peiksilt, et mis lugu see selline on. Sain teada, et originaal-lugu on Damaru - "Tuintje in mijn hart", mis tähendab "Aiake minu südames". Ja lugu on selline, et Damaru laulab hollandi keeles midagi sellist: "Mu südames on aiake, aga ainult sinu jaoks" ja siis suriname keeles: "mu roos, mu must roos". Albert Heijn'i reklaamis aga laulab see mees kõigepealt hollandi keeles midagi sellist: "Pakike kivideta viinamarju, teine tasuta, ainult sinule" ja siis suriname keeles "valged viinamarjad". Ja teate, minu meelest on need reklaamid nii geniaalsed, et ootan põnevusega iga uue nädala suvehitti. Tänu sellele reklaamile olen nüüd terve nädala terroriseerinud oma armsat sõpra selle looga:
Aga, et lisaks telekaelule on mul ka tööelu, siis tahaksin ka sellest veidi kirjutada.
Täna oli mu tööpäev raske, selgus, et mingid punktid, mis arvasin, et saan reedeks, läksid tänasesse päeva kirja ning seetõttu oli mu reedene produktiivsus sama madal kui esimese nädala kolmandal päeval. Tundsin, et see on ebaõiglane, sest töötasin reedel nagu hull professor, juuksed püsti peas, põsed punased ning klaviatuur tossamas. Aga no, kui vaadata asja positiivsest küljest, sain tänasesse päeva lisapunktid ning ei pidanud juuksed püsti peas hulluma. Sain hoopis rahulikult oma töö tehtud (kuigi mitte just maailma kõige parema tujuga) ning koduski olin juba pool tundi varem kui tavaliselt. Paha tuju läks kohe üle, kui olin kodus, sest kuidas sa ikka pahane saad olla, kui koju jõudes saad panna koduriided selga ning telekast reklaame vaatama hakata. Tavaliselt on mu sõber sel ajal kodus, kui ma jõuan, aga täna teda polnud. Mõtlesin, et ei hakka teda telefoniga pommitama, et küll ta varsti kodus on. Tunni aja pärast jõudis ka tema koju ja ütles et tal oli nii nõme päev olnud, et ei jõua ära kirudagi. Ta olevat hommikul oma telefoni koju unustanud ja siis oli tahtnud tulla minuga sama rongi peale, aga oli sellest maha jäänud ja siis oli otsustanud, et läheb võtab ühest restoranist meile koju toidu kaasa ja siis oli seal nii pikk järjekord olnud, et oli ka järgmisest rongist maha jäänud. Küll aga nõustus ta minuga, et kui juba kodus oled, siis ei tundu need väikesed ebaõnnestumised üldse enam häirivad.
Oma tööga seonduvast tahaks kirjutada veel sellest, et lisaks hommikustele varajastele ärkamistele (7.11) on minu puhul häirivaks asjaoluks veel see, et kui ma Amsterdamis rongijaamast tööle rattaga sõidan, on tänavakoristus just kõige suuremas hoos. Tänavakoristuse kui sellise vastu ei ole mul mitte midagi, aga nad kasutavad siin selliseid survepesureid või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse ning pea iga päev pean mõnest sellest pritsivast joast mööda sõitma. Sellel veejoal on iseloomulik prügi hais ning mul on alati selline tunne, et äkki need väiksed udupritsmed lendavad mu näkku ja suhu ja siis ongi selline olukord, et viimase osa tööle sõidan oksemaik kurgus ja üritan mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga" (mis on mu ropsivastane mantra), sest mõte sellest, et see vesi nii must on, ei suudagi minus mitte mingit muud reaktsiooni kui okserefleks, tekitada. Aga ma töötan selle kallal ja üritan neid veejugasid, prügihaisu ja ootamatut oksendamist vältida ning samal ajal ikka vaadata, et ma veejoa alt/vahelt/kõrvalt mõne auto või ratta alla/vahele/kõrvale ei satuks.
Venna soov on seaduseks - ehk siis kirjutan midagi oma mõtetest taasiseseisvuspäeva kohta.
Kui Eesti taasiseseisvus, olin ma nii väike alles, et mul ei ole sellega seoses mingeid isiklikke mälestusi. Mäletan vaid seda, et kui Eesti kroon juba kehtis, tegi mu vanem vend minu kulul nalja ja saatis mind rublade eest kaljaputkast kalja ostma. Kaljast jäin tookord ilma, aga et mul turu peal oli sõbranje jäätisetädi näol, sain tasuta jäätist.
Rääkides veel sellest, kuidas minu kulul nalja tehtud on, ei saa mainimata jätta ka seda, et tänu mu õe kunagisele peikale oli minu iidoliks Lenin. Ma ei teadnudki vist Leninist muud midagi peale selle, et ta üks tore onu on ja et teda peab hirmsasti austama (nii mulle õe peiks rääkis). Käisin siis tema pilti kogu aeg ENEKE-sest vaatamas ja näitasin ribadeks kulunud lehekülge meie kõikidele külalistele : "Vaata, onu Leini!"
Aga lisaks kolme aasta tagusele öölaulupeole on mul üks taasiseseisvumispäev eriti helgelt meeles.. ja sellest tahakski kirjutada. Olin 15-aastane, aasta oli 2003. Mul olid mõned vanemad sõbrad parasjagu kaitseteenistuses ja et tänasel päeval oli riigipüha, sai neid ka külastada. Käisime sõbrannaga neil külas ning ühtäkki tekkis meil geniaalne plaan, et äkki saame öösel sõjaväeterritooriumile minna. Meil ei olnudki mingit muud plaani peale selle, et natuke nalja teha - mõtlemata sellele, et selline asi on tegelikult vägagi lubamatu. Kuidagi õnnestus meil öösel hiilida sinna väravatesse, sees olnud sõbrad viskasid meile oma taktika-riided ning põõsas panime endale laigulised kostüümid selga. Väravavalvur magas ning hiilisime temast mööda, endal kaitseväeriided seljas ning rinnal nimi, mis kohe kindlasti polnud meie oma.
Kui olime juba väravatest sees, ütles mu parasjagu aega teenimas sõber: "Vasak!" ja hakkas kõndima. Mina, vana kaitseliitlase tütar, teadsin kohe, et see tähendab, et hakkame vasaku jalaga pihta. Läksime siis üle selle platsi, kus nad hommikuti kogunevad - sõber ees, mina teisena ning sõbranna kolmandana. Kui jõudsime kasarmuni, ütles seal olev noor valvur, et ta oli oma silmi kolm korda hõõrunud, kui oli meid üle väljaku näinud tulemas. Ta ütles: "Vaatan mina, tuleb rms X, tema järel mingi suurte rinnalihastega jupats ning kolmas - see ei ole kohe kindlasti mees!". Ja nii oligi olnud, et mu sõbranna polnud aru saanud, mis see vasak tähendab ning oli oma tavalise sammuga meie järgi kõndinud. Et mu sõbranna tegeles tol ajal ka modellindusega, võin oletada et ta kõnnak oli üsna naiselik ning et tal olid juuksed peaaegu puusadeni, siis nägi see krunn ta mütsis ka väga naljakas välja.
Igatahes tahtsid kõik need sõdurpoisid, kes ärkvel olid, meiega pilti teha ja need sõdurpoisid, kes magasid, polnud järgmisel päeval oma kõrvu uskunud, et öösel selline juhtumine nende endi kasarmus oli olnud.
Istusime ühes kabinetis, relvaruumi kõrval, sõime šokolaadi ja jõime teed ning mõne tunni pärast, hommikuvalguse saabudes, hiilisime sealt minema. Kui olime sõjaväe väravatest välja saanud, hingasime kergendatult, et viuh, saime välja... kuid kui nägime politseiautot aeglaselt mööda sõitmas, vajusid me südamed nendesse suurtesse sõjaväesaabaste säärtesse, sest alles siis hakkasime mõtlema, et kui need politseinikud meid kinni peaksid ja hakkaksid midagi küsima, siis oleme suures jamas! Sest me ei olnud ju veel 16-aastasedki ning nii noored ei tohtinud ju öösiti väljas olla. Lisaks sellele olid meil seljas kindla kaitseväe embleemidega riided, mille kandmine ei ole ka lubatud.. ja no, meie sõbrad oleksid päris suurde jamasse sattunud. Õnneks ei jäänud see politseiauto seisma ning kui auto nägevusulatusest kadunud oli, jooksime sõbrannaga jälle põõsasse riideid vahetama. Laigulised riided puntras kaenla all ning kolm numbrit suuremad saapad jalas, kõmpisime kodu poole.
Praegu kui meenutan seda, mõtlen, et mis meil ometi arus oli - see oleks võinud väga halvasti lõppeda.. aga et kõik läks hästi, on sellest saanud lihtsalt üks selline lugu, mida kunagi vanaemana lastelastele rääkida, et kui mina veel noor olin....
Ja et mu vend palus ka ühte patriootlikku lugu, siis siit see tuleb - Eesti kaitseväe orkestri esituses..
Eile oli see imeline päev, mil tegin iseseisvalt õhtusöögi meie perele. Võiks tunduda, et mis selles nii imelist siis on, aga et kuna ma olen sellise peika pruudiks saanud, siis ei pea ma tavaliselt üldse süüa tegema. Nii oligi eile umbes kolmas kord selle aasta jooksul, mil ma üksinda meile mõlemale süüa tegin. Ja mis isegi veel olulisem, tegin esimest korda süüa lihaga! Ma kartsin, et kanafilee lõikumine võib väga ebameeldiv olla, aga ei olnudki... lihtsalt ei tohi mõelda, et mida sa teed.
Kui nüüd võiks jääda mulje, et ma olen ärahellitatud pirtspekk, siis tegelikult nii ikka ei ole. Sest süüa olen ma tegelikult selle aasta jooksul teinud küll, aga tavaliselt meie eelmistele majanaabritele, sest minu spetsialiteediks on erinevad supid (ka hernesupp, mis on minu peika meelest üks maailma õudsemaid asju). Ja et ma ise olin taimetoitlane, siis ma ei oleks selle peale tulnudki, et võiksin kunagi oma elus mingit sööki teha lihaga. Ja no... koos, kahekesi, oleme ikka väga palju süüa teinud. Ning mu sõbrad teavad, et süüa mulle tegelikult meeldib teha ja see tuleb päris hästi välja ka...
Kui mu peika õhtul koju tuli, ei suutnud ta ära imestada, et kas tõesti olen ma süüa teinud. Täitsa üksi. Ja lihaga! Ma tegin talle nalja, et ta ei pea igavesti seda Al Bundy elu elama, et ma olen kodus, kõlgutan jalgu diivanil ja et tema võib sellest ainult unistada, et ma midagi talle süüa pakuksin. Igatahes minu kana-vormiroog-üllitis maitses talle väga.
Homme hakkab pihta jälle uus töönädal ja nii olemegi siin mõnusalt kodus laiselnud (eile tegelikult oli koristuspäev ja nädala toiduvarude muretsemise päev), pikka hommikusööki pidanud ja tundub, et täna käib siin üks lõpmatu kohvijoomine ja diivanil lösutamine. No, vahepeal oleme ikka asjalikud ka olnud.. see tähendab, et peamiselt tema. Et meil ei ole uues kodus veel pesumasinat, pesi ta meie riided puhtaks ja mina käisin juures vahepeal tarka nägu tegemas ja et ta ei tunneks, et ta on ainus inimene siin majas, kes midagi teeb, siis otsustasin, et pesen meie prügikasti puhtaks. See ei olnudki must, aga no - midagi pidin ju tegema, et ikka hea perenaine olla!
Ja nüüd olen üksi kodus, sest mu peiks arvas, et ma olen nii hea tüdruk olnud, et olen ära teeninud ühe koogi ja ta läkski siinset kondiitriäri otsima (või midagi, mis tänasel pühapäevasel päeval avatud oleks).... ja mina ei kurda. Panen edaspidiseks kõrva taha, et tuleks tihemini härrat õhtusöögiga üllatada.
Nüüdseks oleme uues kodus elanud kaks nädalat. Sama kaua olen ka tööl käinud. Veidi on veel harjumatu see tööinimese elu, sest ma ei ole kunagi varem niimoodi töötanud. Töötanud olen küll varem, aga siis on graafik olnud teistsugune - nüüd olen kontoriinimene ja töötan üheksast viieni.. aga küll ma sellega ära harjun.
Töö on mõnus, alguses olin küll veidi aeglane, aga tänaseks on mu tempo juba päris normaalne... kuigi natuke võiks ikka veel kiirem olla. Kolleegid on mõnusad ja sõbralikud ning tööle lähen hommikuti hea meelega. Kuigi mõnel päeval on natuke raske nii vara üles ärgata ja mõnel õhtul olen nii väsinud, et ei jõua jutustadagi, olen asjadega praegu rahul.
Kodus on ka asjad paigas, mõne asja peab veel ostma.. aga nüüd tuleb natuke raha koguda ja siis juba saabki.
Ja unenäopüüdja on saanud omale kõige õigema koha.
Kuna mul uues kodus veel internetti ei ole ning t88 juures on interneti kasutamine oma eral6buks mitte eriti soositud, siis ma ei olegi saanud mitte midagi kirjutada.
See n2dal on l2inud nii kiiresti! Esmasp2eval oli esimene p2ev uues t88kohas. Inimesed on kontoris toredad ning sealne 6hkkond on m6nus. T88lt l2ksin koju esimest korda meie uude kodusse. S6ber oli juba asjadega nii kaugel, et peaaegu k6ik oli valmis. Ta on mul ikka tubli!
Et meie uus kodu on selline.. kuidas ma ytlen, nagu katusekorter.. v6i noh, magamistuba on nagu teisel korrusel.. v6i 6igem oleks seda nimetada magamislavatsiks. Ma ei oska seletada, ilmselt panen kunagi millalgi siia m6ne pildi, siis saate aimu. Igatahes, kui hakkasin 6htul magama j22ma, siis oli selline tunne, nagu ma oleksin kuskil matkamas. Ja kui 2rkasin yles 5.15, sest kylm oli, syvenes mu tunne, et olen matkal, veelgi. Mitte et seal korteris kylm oleks - vastupidi.. aga mul lihtsalt ei olnud yldse tekki peal.
Teisip2eval oli raske p2ev. T88 (6igemini minu t66kiirus) venis nagu tatt. Tundus, et selleks, et teha yhe p2eva normi, l2heb mul aega v2hemalt neli p2eva. 6htul, kui koju hakkasin rattaga s6itma, siis s6itis mulle tagant yks auto oma kyljepeegliga sisse. Kuulsin mingit kolksu, aga et mul kuskilt ei valutanud, sest auto s6itis sisse mu mantlih6lma (jakk oli eest lahti), siis ei p88ranud sellele erilist t2helepanu. Kui olin juba rongis, hakkasin oma telefoni otsima, aga seda polnud mitte kuskil. Olin pahane, tundus et rong s6idab terve igaviku ning et inimesed ei ole kunagi r6vedamalt higi j2rgi haisenud kui siis. L2ksin koju ja olin torr-torr ja v2ss, aga 6nneks ootas mind seal yks s6brake, kes oli nii r66mus, et ta oli meie vannitoa valgusti 2ra parandanud ning veel sada asja teinud.. ja ma ei saanudki enam v2ga torr olla. Peale selle oli ta veel teinud mulle syya ja oli yldse igatepidi armas.
Kolmap2eva hommikul leidsin telefoni oma t88laualt, arvutiklaviatuuri k6rvalt. R66m missugune! Ja t88gi hakkas paremini minema, l6petasin l6puks esmasp2eval alustatud projekti. (kuigi tegelikult oleks ma selle 2.5 p2eva jooksul pidanud tegema v2hemalt 5 sellise mahuga ylesannet).
Ja no, t2na l2ks t2itsa normaalselt, tempo oli juba selline, et voin endaga enam-v2hem rahul olla. Loodame, et t88 kvaliteet oli ka normaalne. V6i noh, mitte normaalne, vaid et oleks superhea!
Ja nyyd on n2dalavahetus, varsti saan oma koju, kus on nii m6nus ja nii hea.
Meie kodu n2eb natuke v2lja nagu m6ni galerii, ma ei teagi miks.. aga seal on hea. Ilus, puhas, hele ja p2iksepaisteline. 6htud oleme veetnud diivanil ning arutanud, et mida seal veel annaks teha/muuta jne.
