Olen seda sissekannet alustanud umbes sada korda erinevatel aegadel, aga alati olen pooleli jäänud. sest noh - pole kirjutamistuju. Viimased kaks kuud on olnud pead pööritama ajavalt kiired. Jõudsin tööd rabada nagu hull (nii Talukõrtsis, Õllesummeril, Laulupeol kui ka korra tennisehallis). Kõik vabad päevad üritasin sisustada kuskil käimisega, et ka minu suvi oleks meenutamist väärt. Seega, juhtuski nii, et vabadel päevadel istusin bussis, autos või rongis, tuju hea ning vaim valmis, vastuvõtmaks uusi ja huvitavaid seiklusi ja emotsioone. Ja noh... siis juhtus minu selle aasta kõige jubedam asi. Kaotasin oma vanema venna. Kohale hakkas see jõudma mulle alles paar päeva tagasi, kuigi tema surmast on mööda läinud juba üle kuu. See meie peret tabanud õnnetus teeb mind ikka väga kurvaks. Minu esimesed mälestused on seotud temaga ja nii imelik on mõelda, et mul ei ole lihtsalt enam venda. Kui terved 33-aastased mehed surevad une pealt südamepuudulikkusesse, siis paneb see mõtlema, kas pole? Ja eelmine nädal suri ka mu vanatädi.. ja üldse, tulin helsingi ülikooli ja eelmine nädal selgus, et mu tartu kooliasjadega on paras jama. aga õnneks sain õppejõududelt loa, et võin neid seminaridega aineid ka siit teha..
et.. keeruline on olnud. ja kui ma oskan end paremini väljendada, siis teen seda.
ps. soome on kuradi kallis!
