10 nõuannet 16aastasele minule

Leidsin Daki blogist.

1. Ära arva, et oled 52 kilosena paks, usu mind, sest nelja aasta pärast oled sa seda juba päriselt, kaaludes 30 kg rohkem.
2. Ära nuta taga meest, kes vabal ajal on kogu aeg purjus, loobib sind nugade, pitside ja klaaspurkidega (see ei lähe kohe üle, elu ei lähe ilusamaks) ning kes jätab su maha, sest ta on ühe kolmandat aastat kaheksandas klassis käiva tüdruku rasestanud.
3. Katsu tihemini koolis käia, ega nad ilmaasjata räägi, et koolil on hariv omadus.
4. Ja kui sa mõnikord sinna jõuad, siis katsu meeles ka pidada, mis nad sulle räägivad, vt eelmist nõuannet.
5. Sinu peikade arv EI OLE võrdelises seoses sinu laheduse-, armsuse-, populaarsus- või nunnumeetri näiduga. Seos võib tekkida litsakusemeetri näiduga. Õnneks seda ei juhtu, vahepeal oled päris mõistlik ka.
6. Ära skandaalitse nii palju, jõuad seda teha ka aastaid hiljem:)
7. Hoia oma sõpru, sest nad on sul alles ka pea viie aasta pärast ning kui sa nad oma sigadustega ära ei peleta, siis võib juhtuda et nad jäävad sinuga võiduka lõpuni.
8. Ütle neile, keda armastad, kui väga neist hoolid, sest mõni sõber saab sul selle sõna kõige otsemas mõttes otsa.
9. Ära käi nii paljudel pidudel nii kahtlase rahvaga, võib halvasti minna (kuigi sul selles osas veab sul ka, et pääsed napikalt väga nõmedatest olukordadest)
10. Ära lase end nüüd ega mitte kunagi hiljem ära kasutada, sul on alati õigus öelda: "EI!" !!!

Ja üleüldse, kuula vanemaid, õpi hoolega, käitu korralikult, noh, nagu nad kõik sulle kogu aeg on rääkinud. Tasuks mõnikord endast targemaid kuulata;)

Testi võiks teha need kes soovivad.. Pätu? mõni kursaõde äkki? Nele?

Must lagi on me toal...

Kui ma olen viimasel ajal rääkinud kogu aeg, et muutust on vaja, siis nüüd on vist tõepoolest saabunud kätte see hetk, kus ma ütlen, et kõik, nüüd aitab, tänasest hetkest peale muutub kõik! Kui palju on inimesed maailmas lubanud a'la homsest jätan suitsetamise maha, hakkan dieeti pidama, enam kunagi ei keera käkki teistele jne jne.

Üldiselt, ma olen alati olnud paras käkimeister- seda teavad ilmselt kõik mu tuttavad. Vähe on neid inimesi (minu tutvusringkonnas vähemalt), kes suudaksid väikese ajaga tekitada rohkem draamat, keerata kokku suuremaid käkke, kukkuda ilmvõimatutes kohtades ilmvõimatud luud katki.. jne jne...ühesõnaga, ma suudan toota suurel hulgal jama.. ja seda väga väikese ajaga.

Mõtlesin, et linnavahetusest piisab. Uus linn, uus algus, aga kus sa enda eest ikka peitu poed? Jamad on kerged mind jälitama kui ma ise midagi ei muuda! Et siis nüüd saabuski see hetk, kus mulle tõesti aitab!

Suitsetamise suutsin (loodan et suutsin?) maha jätta, see ei olnud väga keeruline, esimesed paar päeva oli nõmekas, nüüd on juba täitsa hea- vahepeal on selline tunne, et tahaks mahvi, aga siiani olen suutnud endale ikka sisestada, et see oleks halb mõte, mida ma hiljem hakkaksin kahetsema. Kahetsusest üldse- kõik nad räägivad, parem karta kui kahetseda- ma nüüd olen ka selle koolkonna toetaja, kahetsusetunne on ilgelt p**k. Ausalt.

Ja selle kõige juures, kui ma käitun nagu viimane idikas, leidub maailmas inimesi, kes mind armastavad. Mupsu tegi mulle täna hea nalja. Rääkisin talle, et eile helistasid mulle mingid tüübid, salastatud numbrilt, kes palusid talle edasi öelda, et tal on neli konkurenti. Ma ei olnud kade ka, head nalja on ikka hea rääkida. Täna siis juhtus selline lugu, et sain Mupsuga kokku ja kui koju tagasi jõudsin, siis oli mu korteri ukselingile kleebitud roos(neid on viimasel ajal hakatud väga tihti meie korteriuksele kleepima, samuti ei ole kullerpoisid võõrad siin korteris, see on hoopis teine jutt:D) ja selle küljes oli poti äss. Kaardile oli kirjutatud:"Sällile viiendalt sala-austajalt, keda konkurendid Ässa hüüdnime all tunnevad!" Mul oli rõõmu kohe nii palju, aga tegelikult ei ole ma sellist, head, kohtlemist ära teeninud. Ma olen nõme inimene.


Masekas....

Paanika-Klaarika vs Laisk-Liisu

Nonii, minu üleilsest hullusest on alles jäänud vaid see hirm, et mul on nii palju vaja teha. Et aga neiu võtaks end kätte- seda ei. Esmaspäevaks on mul vaja ära teha kodune kontrolltöö Eesti teatri ajaloos, see ei ole eriti raske, aga et see tehtud saaks, siis tuleks seda tegema hakata:D Vastamist ootavad kaks arutlevat laadi vastuseid vajavad küsimused. Selleks tuleb lugeda neli näidendit ja hakata vastama:D Õnneks ma ei loe väga aeglaselt ja seetõttu vist lükkangi seda kogu aeg edasi. Tegelikult on mul üks näidend isegi loetud... aega on, aega on.

Siis on mul esmaspäeval veel kontrolltöö ja ilmselt ka raamatukogu tähtaeg, et tahaks lugeda natuke Kunderat ja Camus'd.

Eile oli mul maailma suurim palgapäev:D:D:D Läksin kohe poes hulluks, ostsin kõiki maailma huvitavamaid asju: mahla, (2 liitrit!), kodujuustu, tofukreemi, sojavõiet, jogurtit, piima, võidelit, leiba, poolsuitsuvorsti, külmutatud juurvilju (2 pakki!), kalapulki, kiirnuudleid:D, kartulisalatit, toorsalatit, tomateid, õunu, WC- paberit.. ja ilmselt veel mingeid asju.. igatahes, koju tulin nagu kaamel ja nüüd on külmkapp kohe täis ja uhke vaadata, seda muidu nagu eriti tihti ei juhtu:D
Teisalt, kulutasin ära ka peaaegu kogu oma palga, sest eelmisel kuul käisin tööl vaid ühe päeva ja arvata võib, et ega sealt just maailma parimat nahka tulnud.

Ja tegelikult hakkasin kirjutama hoopis seetõttu, et Sirgi ütles, et talle tundubki, et ma olen nohik:D Kui nii, siis nii:)

Ja mu segased unenäod- lõpetage see nali:D

Täna on hea kirjutamise päev (nii ütlesin ma eile)

Ma tundsin viimases loengus, et ma kohe pean tulema ja kirjutama blogi. Kohe oli selline tunne. Kuigi ei teadnud ma siis ja ei tea ma nüüd, mida üleüldse kirjutada, aga eks kirjutamise käigus selgub. Täna arutasime Kairi ja Nelega igasuguseid asju, või tähendab, mina arutasin peamiselt, sest ma olen jutukas inimene:D
Jõudsin selgusele, et olen ikka päris raske inimene kantseldada (ja seda mitte ainult kehakaalult:D). Tihtipeale on mul........

Nonii, sedamoodi kirjutasin ma eile, pärast viimast loengut. Mida mul oli plaanis öelda, seda ei tea praegu küll. Ilmselt vist tahtsin öelda seda, mida rääkisin eile Kairile ja Nelele, et ma olen selline raske inimene kantseldada, aga kui ma saaksin endaga juttu rääkida, siis mul oleks päris lõbus, kuigi ma peaksin pidevalt võitlema sõnavõtmise eest. Kui ma eile sellist juttu neile rääkisin ja mingi hetk avastasin, et ma räägin endast juba teises või kolmandas võimaeiteamitmendas astmes, siis sain aru, et tuleks lõpetada sellistel teemadel arutlemine.

Õhtul käisin täpselt kaheks sekundiks armsaks saanud Zavoodis, aga me ei saanud sinna jääda, sest tunne polnud õige ja kõndisime Kairi juurde:) Õhtul naersime vist rohkem kui vaja ja hommikul veelgi enam. Heaheahea. Siis läksime Nele ja Annika juurde Annika piipu tagastama ja istusime köögilaua taga ja rääkisime veidi juttu.

Nüüd olen kodus, oma kallite toanaabritega ja teate mis juhtus?
Mul saabus sõna otseses mõttes eksamipaanika!!!

Kuidas ma peaksin saama tehtud need eksamid ja esseed ja kõik muu?
Kuidas on kevad jõudnud nii ruttu kätte?
Miks mul ei ole üldse teatri ajaloo konspekte?
Miks pole ma alustanud kohususliku kirjanduse lugemisega, vaid loen neid raamatuid mida võiks lugeda mõnel muul (mitte nii kiirel) vabal ajal?
Kuidas on juhtunud nii, et eetika aluseid on jäänud ainult mingi kaks loengut?
Miks ma kirjutan siin praegu blogi, kui ma võiksin vastata mõnele küsimusele?
Millistele või? Ükskõik millistele!

Ja kuidas on nii, et ma olen praegu peaaegu sama närvis kui siis kui oli eelmine sess, olgugi, et praegu ei ole mingit sessi?

Ja miks mul on selline tunne, et see praegune sissekanne mõjub sellisena, et minust võiks jääda mulje nagu ma oleks üks nendest nohikutest, kes ajavad mind muigama?

Nüüd hakkan ma töövihiku ülesandeid tegema. Nädalavahetuseks jään Tartusse, sest keegi peab hakkama nüüd väga hoolsasti õppima. Kena õhtu jätku!