Jõulud.ja.kõik.muu

Niii.. ma arvan, et kirjutan iga päeva kohta natuke eraldi ja siis kõikide päevade peale kokku ka.

22.detsember olin tööl (mis sellest ikka rääkida, kandsin suppi ette, lugesin raha kokku jne:D)

23.detsember- käisime kogu perega (no peaaegu- tegelikult ema ja isaga ja mul oli võimalus olla siis see väike laps-kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati koos nendega kuskil käisin) jõulushopingul. Kingitused, pakkepaberid, maiustused jne jne:DJõudsime koju, pakkisime asjad (emme aitas mind, sest mina suutsin pakkeppalead keerata kolm korda ümber enda ja pakkidele ei jõudnudki midagi:D) ja sõit Tartu poole võis alata. Kiisukas tuli mulle bussijaama vastu ja kõmpisime kodu poole. Neil oli juba jõulupuu toas ja kiisu ema tegi piparkooke (täitsa ise, võist ja fariinisuhkrust ja asjadest)... toas oli juba täitsa jõulune:)

24.detsember- kauaoodatud jõululaupäev:) kella kolme paiku hakkasime liikuma Võtikvere poole. Kõigepealt käisime kiisu vanaema ja vanaisa haual küünlaid panemas. (Kiisu emme, kiisu, kiisu venna, kiisu õde, kiisu issi, kiisu issi uus naine, kiisu onu, kiisu onunaine, kiisu onutütar, kiisu onupoeg ja mina:D) Peale surnuaeda läksime juba soojaks köetud vanasse metskonnamajja.. meie kiisuga saime omale maja teises pooles teisel korrusel toa. Toeas oli kaks reformvoodit, võtsime sealt madratsid ja panime ahju äärde. Siis süütas kiisu isa õues küünlad (kahju et lund ei olnud:()

Siis me käisime kiisuga jõulusaunas. Küürisime ja paitasime üksteist, istusime saunalaval ja jõime õltsi nagu vanad mehed:D Pestud ja pissitud- läksime meie rikkalikku söögilauda:

Peale söömist oli aeg võtta vastu jõulukingid:) Ma ei tea, ma ei lootnud mingeid kingitusi, sest mul oli juba piisavalt uhke tunne, et ma sain oma kiisu perega veeta jõule ja puha. Aga kuuse all oli ka mulle päris mitu pakikest- ma sain igasuguseid asju. Peamiselt muidugi raha (sest nad ju ei tunne mind, et teada, mida mulle kinkida- kuigi ma oleksin rõõmus olnud nii või naa), komme, the body shopi seebid ja pesukäsna ja juuksemaski ja Vainola plaadi ja viirukialused ja viirukid ka ja lotopileti ka:) Ja ma sain panna kuusele oma ehte ja soovida ka! Ja meil oli niiiii tore.. õhtul tegime jõulubändi, milles osalesid:

Kiisu emme (harf, vokaal), kiisu issi (kitarr, fanfaar- või oli see hoopis tromboon:D, tramburai -teate küll see... tamburiin noh:D, vokaal) kiisu onu (kitarr, akordion, vokaal) kiisu onunaine (tants, vokaal) kiisu onutütar (iiri vile, torupill, parmupill, flööt, vokaal), onupoeg (vokaal, filmija), kiisu venna (kitarr), kiisu õde (tamburiin), mina (vokaal, lehmakell, filmisin), kiisu isa naine (filmis, tantsis, vokaal) No te ei kujuta ausõna ette, KUI kihvt seal oli:) Ausõna! Kõigepealt laulsime ja mängisime hüperboloidi, sellest kujunes välja "Jaaniöö" jah, ma tean et imelik on laulda jõululaupäeval jaanipäeva laulu, aga niii lahe oli- sellest omakorda kujunes välja "Aisakellad" ja nii me seal mängisime. Kiisu sai oma kingid kõik kätte laulmata, tantsimata- SEST nagu ta isa ütles "Poiss, sinul on see aasta mureta, tõid naise majja, kes veel tahab kinke laulmata saada- toogu ka peigmees või pruut majja"

Ja minu sõrmus:) Miskipärast ei lase ta mul seda praegu enam üles laadida, igatahes- ta on hõbedast- nagu ikka minu sõrmused, sest kulla vastu on mul allergia ja tal on peal 25 pisikest õrn-helelillat kivikest- selline bling-bling, aga väga väga väga ilus... kivikesed moodustavad täidetud rombi ja mida keskmisem kivi, seda kõrgemal ta on... seda on juba ammu teada, et me kiisuga plaanime abielluda ja ma ei võtnud seda kui kihlasõrmust, aga ütleme, et see on selline nii-ja-naa. Minu sõrmus:)

25. detsember- sõitsime Tartusse tagasi, puhkasime.

26.detsember- käisime vanaema Lainel külas, sõime kana "Burgundia moodi" (täidetud shampinjonide, sinihallitusjuustu ja brokoliga- nämmnämm) ja rohelist lehtsalatit. Ise võtsime kaasa kiisu emmega tehtud puuviljasalati ja koorelikööri. Jõime kohvi ja likööri, maiustasime. PÄrast tegime kiisu juures väikese istumise, jõime vanakest tallinnast ja tundsime ennast hästi:)

27. detsember- vedelesime suurema osa ajast voodis, sest mul oli pohmell. Sain teada, et mu isa hakkas jälle jooma.

28.detsember- tulime Tallinna, vedelesime siin voodis:D

29.detsember-Päeval vedelesime jällegi voodis, õhtul läksin tööle ööseks, kiisu käis seal lattet joomas ja hommikul kella viie paiku tuli mulle järgi.

Eile toimus sama päevakava nagu üleeilegi:D Ainult selle vahega, et mul oli kassast poole öö ajal puudu umbes 200 krooni (seda koos muinu enda rahaga), aga hommikul sain jootrahadega selle tasa teha.. niiet midagi hullu ei olnud.

Täna hommikul tuli kiisu mulle tööle järgi, magasime kolm tundi.. või noh kallistasime ja silitasime üksteist ja siis ta paitas mu väsinud jalgu ja siis jäime magama:) ja siis ta sõitis Paunkülla, viis sinna oma sõbra, seatl edasi Tartusse, et peale võtta oma ema, isa ja tädipoeg, nemad viib ta Paunkülla ja öösel kella kahe paiku tuleb mulle tööle järgi, et viia mind ka Paunkülla:) Et täna tal on selline 500 km ring:) Arvan, et ta on väga väsinud, sest eile kui ma tööl olin, valvas ta, et mu isa ei pääseks välja jooma. Emmega kahekesi olid nad seal mu isa tagasi hoidnud. Täna sai isa juba kaineks.. käis korra tööl ja jälle oli purjus. Me läksime emaga talle kallale ja siis ta võttis jope seljast ära ja tahtis meile kallale tulla, ta karjus et ema on libu ja üritas teda lüüa. Selleks ajaks olin mina juba nii närvi aetud, et helistasin politseisse. Ütlesin et mu isa peksab mu ema ja et nad tuleksid ruttu. Selle peale ehmatas isa ära, istus diivanile ja mingi aeg hiljem läks magama. Helistasin uuesti ja tühistasin "tellimuse" ,soovisin neile head vana aasta lõppu ja tänasin neid mõistmise eest, dispetser tänas mind ka ja mul jäi seekord Eesti Politseist väga hea mulje.

Nüüd kohevarsti saan oma jope kätte, hakkan sättima ja lähen tööle

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust kõigile. Ka neile, kes miskil põhjustel ei saa koos olla oma armsate inimestega ja/või peavad olema tööl. Ja Eesti Politseile ka, nad on tegelikult päris toredad:)

Tuletage mulle meelde..

Tahan kindlasti selle aasta sees tõmmata vanad otsad kokku ja kirjutada olnud lood.
Jõulud, (sh SÕRMUS:D), töö, mu v**upeast isa(pahandage või mitte, aga siinjuures on mul viimasel ajal tõesti põhjust öelda ta kohta nii, ilmselt kui ta järgmine aasta kaineks saab-kui saab, siis võin ta kohta öelda lihtsalt issi), kiisu, töö jne.


Aga praegu olen liialt väsinud. Tulin just töölt ja kassast jäi ka raha puudu ja üldse- vässvässväss.
Hommikul kui ärkan, siis räägin kõik ausalt ära.

Minu kiisu:)

Magama minna ei saa, sest meie suvevoodi on liiga tühi. Olgugi, et seal valitseb tavapärane segadus (madratsi kõrval on hunnik minu ja ka mõned kiisu riided, käerauad, pudel vett, kaks akulaadijat, shokolaadipabereid, mida me oleme kiisuga tühjendanud, süntesaatrori adapter, pool minu käekotisisust, 3 üksikut sokki jne jne), on ta tühi seetõttu, et ma tean, et maailma armsaim poiss ei oota mind seal.

Eile öösel olin üleval kella kolmeni. Aitasin Küllikesel teha kirjandit ja samal ajal vaatasin Meie pilte. Pilte, kus oleme koos, on mu arvutis kuskil 1000 ringis või natuke rohkem. Tallinnas (mustamäel, lasnamäel, linnas jne jne), Tartus, Võtikveres, Paunkülas, Peetris, Kesk-Eestis jne. Vaatasin... ja ühel hetkel märkasin, et ma ei pööra piltidel endale üldse tähelepanu- ainult kiisu jäi mu silma. Kuidas ta naerab, on tõsine, poseerib, kuidas ta silmad on vahepeal natuke kinni, kuidas ta pilk on suvalistel peopiltidel minu küljes, kuidas ta käed on kogu aeg kas mu õlal, pihal või kintsul. Mõtlesin... ja tegelikult välja ei mõelnudki. Kuidas on võimalik, et mul on siiamaani kõhus liblukad, kuidas siiamaani on tema musi see, mis on maailma kõige pehmem ja kuidas ma ei mäletagi enam, kuidas on teiste poiste musid maitsenud varem....

Kuulan The Corrsi- see on ka Meie muusika.. siis kui me vedelvorstime voodis (mida me muideks, oskame kõige paremini teha:D) või siis kui me vedelvorstime diivanil- igatahes siis kuulame ka seda....

Alles eile oli ta siin... ja ma ei näe teda enne ülehomset ja siis saame olla koos nädala... aga ikkagi, seda on liiga vähe.

Tahaks, et ta oleks praegu siin ja ütlekks:"Kiisu, mis sa sahmerdad seal, tule ruttu teki sisse minu juurde.." ja siis ma midagi naeraks ja kekutades hüppaks tema kõrvale...

Eile kui ma lõpuks hakkasin magama jääma, siis märkasin, et mul on tõesti kalduvus või komme tekiga sahmerdada. Aga mulle ei meeldi ju kortsus tekk.. ja mulle ei meeldi kui teki jalgade osa on üleval.. ja siis tuleb ta korda sättida.. ja siis tuleb tekk tõsta käte ja jalgadega õhku ja seda keerata... ja siis kui ma seal pusisin selle tekiga.. siis järsku märkasin, et midagi on puudu. Puudu on see, kuidas selle aja peale oleks kiisu juba mind vaadanud oma "selle" pilguga...


Tahan juba ruttu, ruttu, ruttu kiisu juurde.


Pilt on tehtud Kixa ja Poku 40 juublil, keset tõsieluseriaali "Lounge". Kiisul on parasjagu käes mikrofon, ta naudib oma 15 minutit kuulsust, teemaks on parasjagu "minu viimane seksikogemus":D

Alaväärsuskompleksidest ja armastusest. Ausalt.

Selle blogi kirjutamist olen lükanud edasi umbes täpselt 4 päeva. Ma tegelikult ei oska enda kaitseks mitte midagi öelda ja tegelikult ma ilmselt ei peagi seda tegema, sest oma kiisu käest olen ma andeks palunud ja tema minu käest ja loodan, et ta suudab selle õhtu ruttu unustada. Või ehk olekski kõige parem, kui me ei unustaks seda mitte kunagi ära, et me enam nii ei teeks.

Olime kutsutud Kristjani sünnipäevale. Pidu toimus Grand Hotel Tallinnas ning Sirka palus, et me paneksime selga viisakad/pidulikud riided. (mitte otseselt meie kiisuga, aga kõik külalised:D) Juba enne sünnipäeva olin ma närvis. Mõtlesin panna oma korseti, mida olen kandnud ainult korra, lõpetamisel ja musta tavalise seeliku. Kuna ma teadsin, et Sirkal on "väike must kleit", siis eeldasin, et see peaks minema nagu hästi teemasse. Juhtus aga see, et ma olen endalegi märkamatult läinud veel paksemaks, kui ma suvel olin, mil ma lõpetasin kooli ja ma nägin selles korsetis välja nagu sardelli ootav uruhiir, kes on tõmmatud kilerõngasse või siis kondoomi. Mu sõbrad teavad, et ma olen alati olnud suur kostüümidraamataja. Nii ka seekord. Ma läksin närvi, kell oli juba palju ja mul polnud midagi selga panna ja kiisu oli ka alles poolel teel Tartust Tallinna ja kõik kuidagi venis. Läksin Kristeli juurde, et endale midagi selga leida. Juhuse tahtel leidsime mulle ühe paljastava dekolteega pluusi ning ka püksid ning ma nägin välja täitsa okei aga ikkagi oli sees selline "ma olen maailma kõige koledam" tunne. Kiisu tuli mulle sinna järgi ja tõime auto meie koju ja läksime trolli peale. Olime juba niikuinii jäänud veits hiljaks ja ma turtsusin ja torisesin stiilis a'la" ei no muidugi, sünnipäevale peab ju selleks minema kell üheksa, et kutsutud on kella kaheksaks" wõi "ei no muidugi, hilineme, hilineme, sest sünnipäeva alguse kellaaeg on niiisama naljategemiseks" Kiisu oli rahulik, ta ju sai aru, et mul on lihtsalt tavapärane turts peal. Sünnipäevale jõudsime tegelikult 20.15, mis ei ole tegelikult üldse hull.. lihtsalt mul oli vaja ju vinguda, turtsuda ja kiunuda, nagu mul on alati olnud paha tujuga kombeks.

Pidu hakkas kuidagi veerema, mingil hetkel olin ma ilmselgelt ülejoonud olekus mullivannis, kiisu oli ka ja siis läks ta suitsetama. Mina jäin mullivanni ja mingi hetk tekkisid sinna kaks noormeest. Kiisule ei meeldinud, et ma olin paljaste meestega mullivannis (kellele oleksi meeldinud oma kaaslast näha kellegi teisega?) ja tuli nendele tüüpidele ütlema, et nad midagi endast mõtlema ei hakkaks, et ma olen tema tüdruk. Ilmselt alkoholisisalduse tõttu mu veres ja võib-olla ka päevaste sündmuste tõttu läksin endast täiesti välja. Kallasin kiisule õlut pähe, hüppasin mullivannist välja ja kukkusin karjuma ja lõugama nagu poolearuline. et tal peaks häbi olema, et nii kole tüdruk tema tüdruk on, et peale tema ei tahakski mitte kunagi keegi mind ja et kuidas ta üldse võib mõelda, et mingid tüübid kuskil mingis vannis tahavad minusugust elevanti sebima hakata. Neid rumalusi, mis mu suust välja tulid- neid oli liiga palju rohkem, et öelda liiga palju. Meid taltsutati sünnipäevalt minema, iga natukese aja pärast hüppasime üksteisele kraesse (põhiliselt siiski mina). Teepeal karjusin talle kõike mis sülg suhu tõi, lubasin kutsuda talle politsei, kiirabi ja vaimuhaigla bussi. Ma lõin teda, mitu korda. Ma ei ole kunagi meestele kõrvakiile jaganud... aga ma lubasin Talle otsa peale teha... Ta sai sõimata nii selle eest, et ta hoolitseb minu eest, kui selle eest ,et ta minust üldse ei hooli. Ilmselt kui mul oleks pähe tulnud, siis oleks ta saanud ka riielda selle eest, et jaapanlased on pilusilmad. Kogu minu selle päeva kurjuse sai Tema enda peale.

Pätu kirjutas ka sama ürituse kohta sissekande, tsiteerin:" Inimesed, kes üksteist armastavad lähevad lihtsalt lolliks ära ja tegelikult mitte millegi pärast. Armukadedus, kompleksid ja mis kõik muu tulevad joogise peaga ikka nii välja. Jube:S"

Armukadedus kuulus tol päeval kiisule, kompleksid minule.Mul on alati olnud, vahelduva eduga, enda välimusega probleeme. Arvasin, et minu enesehaletsusperiood lõppes eelmise aasta augustikuus, mil leppisin sellega, et ma olen normaalseks peetavatest tüdrukutest umbes kaks korda suurem. Ma olin tõesti endaga rahul ning ma ei tea, kas see et pidin olema mullivannis ilusate tüdrukutega, või mis oli see, et mu katus lõplikult minema sõitis. Võib-olla oli see kaua vaka all hoitud emotsioonid, ma tõesti ei oska ennast nii hästi analüüsida. Igatahes- periood, kus olin endaga sõber- lõppes vist ametlikult ära.

Laupäeval oli vist minu senise elu kõige häbisem päev. Ma ei tea, mida oleksin teinud, et süümepiinadest vabaneda. Vabandasin ja vabandasin ja vabandasin (mis ei ole üldse mitte minu moodi, sest ma olen ju vana ülbus ise) ja selle peale vabandas kiisu ainult vastu. Kohati tegi see mu olemise veel raskemaks... tundsin, et olin ka teda pannud enda tegusid kahetsema, mis tegelikult olid tingitud ainult minu kaladest. Olime kaisus, hoidsime üksteist ja olla oli nii raske. Ma ei oska sõnadesse panna, kui kallis ta mulle tegelikult on. Ning ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik see, et ma ikka ei õpi. Kuidas ma võin olla selline egoist? Alati teen oma sõnade ja pasooritamistega haiget inimestele, keda armastan. Alati saavad minu kõige kallimad näha just minu kõige halvemat poolt. Ja arvestades minu viimase aja käitumist, ei saa ma üldse aru, kuidas minu ümber on jäänud nii palju lihtsalt fantastilisi inimesi.

Ja peale kõike seda, mil olen olnud nagu põrsas-naine, suudab maailma kõige armsam poiss minust kirjutada nii:" Ta on kõige kõige kõige ilusam tüdruk maailmas. Ta on kõige kõige kõige armsam. Ta teeb maailma kõige paremaid pannkooke. Ta lõhnab maailma kõige paremini. Ta on kõige puhtam...lausa puhtuse etalon. Ta kannab kõige ilusamaid riideid, mida üks tüdruk ülse kanda võib. Kui Ta naerab, siis on Ta justkui päike, mis soojalt paitab. Kui Ta on lõbus, siis Ta särab eredamini, kui kümme päikest kokku. Tal on maailma kõige ilusamad silmad. Tema musid on kõige magusamad.Tal on kõige ilusam hääl üldse.Tema on ainus tüdruk, kes armastab mind just nii nagu mulle meeldib. Tema on minu jaoks see ainus ja õige.Ta on Sälli ja TA ON MAAILMA PARIM!ja ma ei vea teda alt! Mitte kunagi!"

Ja öelge et ma ei ole üks lucky-bastard.


____________________________________________

Pühapäeval tegime pannkooke, käisime "Toscat" vaatamas, eile käisime lumehelbeid lugemas ja neid keeleotstega püüdmas. Katsun end terveks tagasi saada.

Nagu öeldakse: "Suures kehas terve vaim".

Nii ta on..

This Is My Life, Rated
Life:	6.4
Mind:	6.7
Body:	5.5
Spirit:	5
Friends/Family:	6.2
Love:	8.5
Finance:	4.1
Take the Rate My Life Quiz

Praegu olen väss, aga võib juhtuda et homme räägin meie nädalavahetusest. Oleme tudised ja läheme kaisu sisse tagasi...

Etskae kaarti:D

Jõudsin just töölt koju, tuttu ja homme õhtul jälle. Jõulud on vaba, aastavahetusel olen tööl. Öösel
"LAIF IS SAKS"

You are The Empress
Beauty, happiness, pleasure, success, luxury, dissipation.

The Empress is associated with Venus, the feminine planet, so it represents, beauty, charm, pleasure, luxury, and delight. You may be good at home decorating, art or anything to do with making things beautiful.

The Empress is a creator, be it creation of life, of romance, of art or business. While the Magician is the primal spark, the idea made real, and the High Priestess is the one who gives the idea a form, the Empress is the womb where it gestates and grows till it is ready to be born. This is why her symbol is Venus, goddess of beautiful things as well as love. Even so, the Empress is more Demeter, goddess of abundance, then sensual Venus. She is the giver of Earthly gifts, yet at the same time, she can, in anger withhold, as Demeter did when her daughter, Persephone, was kidnapped. In fury and grief, she kept the Earth barren till her child was returned to her.


tore siis, et ma seda pildiga ei saanud kopida.. aga las ta olla siis:D

Mul on lihtsalt maailma armsaim Udupeeter:*

Lugesin täna meie vanu kirju.. ja hakkas silma üks augustikuine kiri:

"Kiisu, kui sa tahad, siis jonni! Kui sa tahad, siis arva pealegi, et kõigil on Sinu vastu salavanne! Kui sa tahad....siis tee mis tahad! Ja ma ei pane seda pahaks, sest see on inimlik ja sest Sa oled minu kiisu.
ja MA ARMASTAN SIND IKKAGI!!!"


Ta on mul ikka kõige armsam.
Reedel saame jälle pidu:)

Reedel, olin terve päeva tööl (11.00-23.00). Õhtul tuli kiisu mulle tööle järgi. Ta tõi mulle Geisha shokolaadi ka. Nii hea meel oli teda näha. Ta oli ostnud omale uued teksad ja pusa ja nägi välja sama armas kui alati, vahest isegi armsam:D Tulime koos koju, tudi sisse. Tema kaisu sees on on ikka kõige parem.

Laupäeva hommikul pidin jälle minema tööle, kiisu viis mind ära. Tööpäev oli lühike, sest
a)ma olin ainult pool päeva,
b)ma ootasin väga väga väga Kixa ja Poku sünnipäeva.

Kella 17.00 paiku tuli Pätu peika Alex mulle järgi ja siis sõitsime Pätu juurde, võtsime tema peale ja siis võtsime meie juurest kiisu peale. Sõitsime Ülemiste keskusesse kaardi- ja lillejahile. Lisaks eelmainitule ostsime ka kokstailipoolist ning retk kauaoodatud syntymäpäivällä võis alata. Sõitsime Rae valda, Peetri külla ja edasised juhendid andis meile Hensu. Läksime majja, kõik polnud veel kohale jõudnud ja seega veel süüa ei saanud:D Mul oli kõht tegelikult väga tühi:D SIrka ja Krissu pidid niikuinii hiljem tulema, niiet kui kõik peale nende olid kohal, sai juba süüa. Niii hea meel oli kogu P-gängi näha, pisikesed:Kristofer ja Kristofer-Mirko olid juba niii suureks kasvanud, samamoodi oli seda teinud ka Katu kõht. Rase, mis rase:D

Õige pea oli kõht kõigil nii täis, et püksinööbid hakkasid avanema, Kixa ja Poku sünnipäevashotid tegid ka tuju aina lõbusamaks (2cl Vana Tallinnat, 2cl greenapple Viru Valget, 1 kuubik jääd)... Varsti hakkas pihta tõsieluseriaal "Lounge", kus kaameraks oli vesipiip ja mikrofoniks ginipudel ja kõik said nautida oma 15 minutit kuulsust. Siis tekkis juba tavaline vaidlemine mehed vs naised, õnneks riidu keegi ei läinud. Viktoriini sai ka, meie kiisuga võitsime. jeee:D Üldse, sünnipäev tasus ootamist ära. Sai oma kallikestega koos olla, kõht täis, pea purju ja üldse-- TORE OLI-nagu ikka;)
Kella nelja paiku hommikul tuli Alex meile jälle järgi, enne seda oli saanud sigarit tõmmata, ahjaa, meil on Krissuga veel 01.02 üks sigariteemaline kohtumine. Kixaga olid meil rollimängud. Kaks ühe eest-üks kahe eest D'Artagnan ja Hitler (jesh, meil olid vuntsid) ja üldse: mõnnamõnnamõnnamõnna.

Pühapäeval vedelesime voodis, õhtul käisime küünehoolduses.

Esmaspäeva hommikul tuli kiisu emme meile ja käis lasteaias harfi mängimas. Tegin endal pool päeva vabaks ja väga ilus ja armas kontsert oli. Koolis läks normaalselt, meil oli kohvikoolitus ja selgus, et ma oskan teha head piimavahtu latte jaoks. Õhtu möödus nagu ikka: meeleheitel koduperenaiste ja filmiga... ning voodis pikad jutud sellest, kuidas nüüd peab paar päeva jälle olema ilma teineteiseta. Tuli jälle selline meeleheite tunne.. ja ma ei tea.. mu kiisu on ikka maailma parim. Terve öö olime suured sõbrad ja kaisu sees.

Vihatud teisipäevahommiku saabudes olime kiisuga mõlemad turtsud. Vastik ilm, vastik varahommik, vastik et ta ära peab minema, vastik, vastik, vastik. Peaaegu terve tee autos me ei rääkinud midagi, sest tuju oli halb.. kui me koolini jõudsime, siis lihtsalt kallistasime ja tegime musi ja leppisime kokku, et peale kooli näeme (tegelikult teadsime ju mõlemad, et me enne reedet ei näe).. ja ma läksin autost välja, hüüdsin tsau ja lehvitasin...

Koolis panin viitele, nagu ikka ja normaalne oli. Peale kooli sain kokku Potsuga, ajasime naisteklatshi ja siis läksime Lisellele lasteaeda järgi ja kaasasime endaga ka Kaisa. Rääkisime Eesti Politseist ja klatshisime. Naised ikkagi:D

Õhtul läksin magama juba seitsme ajal.... ja ärkasin täna hommikul selle peale, et meeldetuletus piiksus, et mul on arstiaeg. Pessu, arstile, koju, blogima.

Ja nüüd olen ikka veel vässu. Arvan, et lähen veel magama, sest juba 10h pärast pean olema tööl.

Tänan tähelepanu eest.

Kuidas Borat mu pulmaisa oli.

Täna öösel nägin unes, et mul oli rääkiv kass, ma abiellusin kaks korda (esimene kord olin üleni punases kleidis ja teine kord punases kampsunis ja beezhides pükstes, esimene registreerimine ebaõnnestus, sest ma ei armastanud oma abikaasat, teisel registreerimisel olin nõus, sest ma arvasin, et ma saan abielluda oma kiisuga, tegelikkuses ma ei tea, kellega mind paari pandi), Tanel Padar kinkis mulle teisel registreerimisel, mis asus Ranchos, oma viimase plaadi. Minu vanaema korraldas pulmaliste majutust.. ja... minu pulmaisa ei olnud keegi muu kui Borat.

Uni oli nii põnev, et ma ei saanud hommikul peaaegu üleski, mitte et see tavaliselt kergem oleks:D


Aga natuke reaalsust ka.

Täna, aasta aega tagasi oli minu elus üks väga kurb sündmus. Tagantjärgi see võib-olla ei tundugi nii kurb, aga minu edaspidist elu on see mõjutanud vägagi suurel määral. Mäletan, kuidas ma 05.12.05 olin omadega nii ummikus ja õnnetu ning kuidas mu lähedasemad sõbrad olid mulle väga suureks toeks. See aasta aega on tegelikult möödunud väga kiiresti ning endalegi mõistmatult olen tegelikult sellest väga hästi toibunud. Ning mis kõige armsam- need samad inimesed, kes olid tol korral minu kõrval, on siiani minu kõrval.

Ning selle üle on mul äraütlemata hea meel.
Aitäh teile:)

Meie esimene konflikt.

Oleme kiisuga olnud koos vähemalt viiel päeval nädalast juba üle viie kuu. Senimaani pole meil olnud ühtegi riidu, vaidlust (no vaielnud oleme tegelikult küll, aga mingi poliitika ja homode ja autode üle. nt: Fiat Punto vs Van jne:D)

Eile siis käisime Adi sünnipäeval. Või noh.. sünnipäeva-eelsel vaiksel rancho õhtul. Väga,väga, väga lõbus oli ning võin liialdamata öelda, et jõime ennast pehmelt öeldes natukene üle:D Mingi hetk nägin ma baarileti ääres Sulli ning läksin nende lauda. Seal olid Kalmu, Tomat ja veel mulle mingid tundmatud näod. Üks tüdruk oli päris kole ja üritas minuga ülbitseda, aga kuna ma olin nii lõbusas tujus, siis oli mul ükskõik. Unustasin täitsa ära, et ma olen hoopis teise seltskonnaga seal ja siis mingi aja pärast tuli kiisu ja kutsus mind sealt lauast ära, mina tõusin püsti ja tahtsin skandaalitsema hakata ja hakkasingi. Et mina ei või enam oma sõpradega olla ja tema siis selle peale, et ta tahtis juba ammu koju tulla, aga et mina olin palunud tal sinna jääda ja nüüd käitun niimoodi. Natukene aega paukusime seal, siis otsustasime, et oleks aeg hakata koju tulema. Läksime välja ja minu käekott oli tema käes... mina hakkasin seal õues karjuma ja siis ta sai mu peale vihaseks ja viskas mu käekoti maha. See ajas mul harja veel punasemaks ja ma võtsin maast oma käekoti, hakkasin nutma ja kiskusin peast ta mütsi ja viskasin selle poriloiku. Kuna ma olin ilmselgelt liiga purjus, siis see lendas poriloigust mööda.. mille peale ma ärritusin veelgi ja võtsin mütsi kätte ja üritasin teda visata õhku, niiet ta kukuks maha ja määrduks põhjalikult. Kiisu müts oli valge. Varem. Müts aga lendas tuulesuuna ja minu halva sihtimise tõttu puu otsa:D Siis me vahepeal kallistasime ja nutsime ja ei riielnud. Me saime aru, kui totaka asja peale me vaidlema olime läinud. Kainena poleks seda mitte kunagi juhtunud. Me nutsime ja nuuskasime nina kahekroonistesse, sest pabertaskurätikuid meil ei olnud... kiisu ütles, et ta ei taha minuga mitte kunagi tülitseda, sest ma olen kõige ilusam asi tema elus. Et mina olengi tema elu. Selle peale tuli minul veel suurem nutt kurku.. ning mul oli kahju, et ma käitusin nii totakalt. Tema rääkis kogu aeg, et ta ju tahab mind teha alati õnnelikuks ja et kui tal see ei õnnestu, et ma siis andestaksin talle, sest ma olen ju talle kõige tähtsam. Ta oli nii armas.

Terve tänase päeva vedelesime voodis ja olime kaisu sees. Meil oli pohmell. Ja meie õnn. Tegelikult oli see vist hea, et eile nii juhtus, sest vaikselt hakkaski argipäev omadega liiga peale tulema ning me oleme juba nii harjunud sellega, et me oleme üksteisel olemas. Ma olin täna tõesti jälle õnnelik, liblukad olid kõhus.. ja kui ma vaatasin oma maaailma kõige armsamat kiisut, siis ma veendusin jälle selles, Tema on minu jaoks maailma parim.

Ps. Õhtul juhtus veel igasuguseid erinevaid situatsioone, mis aga ei ole minu asi rääkida, sest see puudutab teisi inimesi. Muidu oli pidu väga, väga lahe:D Lausa Raja Teeleline:D

Ps2: Kas Tõnismäe tänava nimi on pandud Tõnis Mäe järgi?

Viis kuud roosamannat.

Jõudsin just töölt, tänane öö oli normaalne, rahulik:)

Kiisuga on meil täna tähtpäev. Ma võin kahtlemata väita, et viimased viis kuud on minu elus olnud ilusaimad. Vähemalt armuelus või nii. Olen ikka väga õnnega koos, et mul selline musimops on.

Pulmafondi oleme selle viie kuuga (tegelikult küll alates 26.08) jõudnud koguda umbes 1300 krooni. Selles suhtes on see hea tulemus, et me kogume sinna sente ja münte nii kuidas parasjagu meelde tuleb. Ja muidugi ei saa jätta suuremeelset annetust minu issilt (mis on peaaegu üle kahe kolmandiku meil olevast summast:D)

Kui teil meile pulmafondi raha annetada ei ole, siis annetage http://www.hiv.ee/est/. Kasvõi 25.- . Tavaliselt ma ei ole mis teab annetaja, sest mul pole rahagi, aga väikesed lapsed on meie tulevik, niiet sellest rahast ei tohiks mitte kellegil kahju olla, kellel see summa on võimalik välja käia.

Tehkem rohkem head, siis on endal ka elu ilusam:)

Varahommikul surmast...

Esmaspäeval tuli mu ema koju kurva uudisega, et ta töökaaslane oli surnud. Lasteaiaõpetaja suri kopsutrombi hommikul, enne laste saabumist, ning laste saabudes üritas kiirabi elustada, aga edutult. Järgmiseks sõitis lasteaeda Pärnamäe laibaauto..ning lapsed ning õpetajad pidid päeva jätkama. Laupäeval on matused.

Eile õhtul, kui tööle läksin (ma tean, et ma pidin minema alles täna õhtul, aga ma olin vahetuse vanemast valesti aru saanud-ning õhtul kella 22 paiku võtsin takso ja kiirustasin tööle), sain teada, et meie vastuvõtu tüdruk Mariliis oli pühapäeva hommikul surnud. Miks ma sellest varem midagi ei teadnud, ei pane mind imestama, sest ma olin ju haiguslehel ja Mariliis ei olnud mulle sõbranna. Ta oli mu töökaaslane, kes aitas mind, kui ma läksin avaldust viima ning tema puhul oli mulle alati silma hakanud energia, naeratamine ja sisemine sära.

Oma elu jooksul olen käinud kahel matusel. Ühel, vanaema sõbrannal, ma olin mingi nelja-viie aastane ja ma palusin ja lunisin vanaema, et ma saaksin kaasa minna, sest ma polnud ühelgi käinud. Teised matuswd minu elus olid siis kui ma olin umbes kuuene- lasteekraani muusikastuudio koorijuhi ema matused. Pidime krematooriumis kooriga laulma. Kirstu ma peaaegu ei näinud, kõik käisid ja kallistasid koorijuhti ja pärast saime kõik tibudega shokolaadi ta käest. Karta on, et ma ei mäleta kummastki matusest eriti midagi.

Tavaliselt surevad need, keda me ei tunne. See juhtub võõraste inimestega või .. maeitea. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem kaob inimesi elust.

Eelmisel mail minu kallis Soku, kellega ma veel tund aega enne ta maise elu lõppu naersin ja nutsin, raske oli mõista ning aru saada, et teda enam ei ole-siis kui teda enam ei olnud. Vähemalt aasta peale ta surma arvasin, et mina mõtlen ta peale kõige rohkem. Liiga palju tekkis "mis oleks kui"-sid. Mis oleks saanud, kui ma oleks ka auto peale läinud. Miks Soku läks, kui me ütlesime talle, et ta ei läheks. Miks Timmo otsustas jääda minuga ootama kui teised ära käivad. Miks ma ei olnud tookord tavaline mina, kes igale poole kaasa kipub? Järelikult ei olnud minu kord.

Aasta alguses suri mu isapoolne vanatädi, suve alguses isa üks parimaid sõpru. Ega rohkem ei olegi mu elus olnud palju surmasid. Võib-olla ehk need mõned rasked aastad mu ema jaoks, kui ta jäi vähem kui kahe aastaga ilma isast, õepojast ja kahest vennast. Mina olin siis väike ja minust läksid need mööda. Võib-olla kõige raskemini elasin üle tädipoja surma, sest ta kasuisa oli ta surnuks peksnud (sellest ma muidugi siis ei teadnud, lihtsalt imestasin, et miks Jimmy enam meie juures mängimas ei käi). Ja siis veel emapoolse vanatädi surm, mõned aastad tagasi. Ja vanavanaema ja vanavanaisa. Rohkem vist ei olegi.

_______________


Tegelikult olen ma väsinud. Eile hommikul ärkasin ehmatusega selle peale, et supervisor helistas ja päeval ma ei maganud, sest ma ei arvanud, et ma pean öösel tööl olema. Praegu katsun lõpuks magama jääda, sest mul on veel kaks ööd vaja järjest tööl olla. Jõudsin koju kakskümmend minutit tagasi, ostsin veel SL Õhtulehe, kus Mariliis oli esikaanel. Kas selleks, et selle lehe esikaanele saada, peab surema, või minema reality-showsse? Ei, see lause oli liiast. Selge tõendus selle kohta, et ma tõesti pean minema magama.

Teile toredat päeva ja mulle und.


*Meie seast lahkunutele.... rahus puhkamist.

Kas kõht kinni-lahti käib?

Isa rääkis just praegu, kuidas arst oli nii mu venna käest küsinud, kui too oli väike olnud.

Vaatan siin pilte... ja tunnen puudust. Ta on ära olnud umbes 32h ja ma ei tea, millal me jälle näeme.

Täna helistati mulle töö juurest ja öeldi, et selle asemel et ma pean olema homme päeval kella 15.00-23.00ni, pean ma olema 21.00-06.00ni!

See on tore, sest täna ma vaatasin oma töölepingust et "õhtustel ja öistel tundidel töötatud aja eest makstav lisatasu on võetud arvesse ametipalga või ajatöö tunnitasu määramisel", mis omakorda tähendab, et ma ei saa juurde tavapärast 20% tunnitasust, vaid käin ka öösiti pooltasuta kohal. Cool.


Tahaks, et järgmine nädalavahetus oleks vaba ja et me saaks minna koos Poku ja Kixa sünnipäevale. Ja tahaks, et ma saaksin homme öösel töö juures ilusasti hakkama.
Ja kiisupaid oma põsele tahaks ka....

Miow...

Ma pole vist väga ammu nutnud nii kui eile. Vaatasin filmi "Kaunis november" Juba alguses ma nutsin, lõpust ei taha rääkidagi. Siis ma ainult luksusin ja salvrätipakk mu ees oli tühjaks saanud ja silmad olid punased.. ja üldse.

Ilmselt saab see minu üheks lemmikfilmiks- või noh. Ma ei vaata eriti tihti filme.. aga selline, mis mõjub mulle niimoodi, peab ju olema tõesti hea.

Täna hommikul pidi kiisu tõusma kell 5.45, et minna Tartusse. President Põõsas on ju linnas ja kella seitsmest hommikul oli linnas liiklusepiirang ja mingi Maardu ringiga ei ole mõtet ka minna. Nõmekas. Tahtsin veel Tema kaisu sees olla. Aga kus sa sellega.

Nüd kohe lähen kooli... tee peal mõtlen oma imelike unenägude peale, koolis õpin hoolega, sest siis tulevad viied suuremad:D Ja peale kooli tulen koju magama, sest ma olen väsinud.

Homme on mul vaba päev ja neljapäeval tööle. Kõik on tegelikult hästi.

Veel allarinalja:D

Pitsu sõi mu stringid peaaegu ära:D Sattusin jaole siis, kui alles olid jäänud kolm peenikest riba:D

Ta vist tõesti armastab mind, suvel sõi mu plätud ära:D


Aga mikrouuni neid ei pannud... käisid külmalt kah:D

Ha-ha-haa.

Ma kuulsin just praegu lugu ühest tüdrukust, kes oli niisama oma lõbuks teistele käkki keeranud.

Ühel ilusal päeval, kui tema juures oli olnud pidu ja keegi oli lõhkunud ära ta korteriakna ja trepikoja aknad ka, siis oli ta oma emale öelnud, et aknad oli ära lõhkunund mingi tüüp. Missest, et teda ei olnud üldse sellel üritusel ja et ta selle tüdrukuga üldse ei suhelnud.

Veel väitis ta oma emale, et sama peo käigus oli sama noormees nuuskinud ta aluspükstes ja pannud need peale seda mikrolaineahju. Ketshupit oli ka peale pannud.

Nalja saab.
Inimeste fantaasia on ikka piiritu.

Lisaks sellele kuulsin ma ka igasuguseid muid naljaluugusid selle tüdruku kohta:D

Kummitustest...

Tükk aega olen mõelnud seda lugu siin kirjutada. Njah. Kummitused ja Sälli- see on üks paras naljanumber

(Ma tean, mida te: Kixa, Potsu, Poku, Pätu, Päpu praegu mõtlete:D)

Jah. Kord rääkisin teile kummituseloo, mis kulmineerus sellega, et ma suutsin kõige hirmsama koha teha selliseks naljaks, et kõik me naersime enam mitte voodi peal, vaid voodi all. Seetõttu olen ka praegu oma kumitustelooga venitanud. Mina oskan hästi rääkida teistsuguseid asju ning ma võin hirmuäratava loo esitada teile nii, et hirm ei tule kellegil peale. See on nagu minu moodi. Et seekord ma siis siin ei räägiks õudusjuttu Valgest Naisest Keila Joa läheduses. :D

Ma ei tea, kas ma tegelikult kardan kummitusi või mitte. Selles mõttes, et väiksena ei olnud mul eriti hirme, aga kuna ma vajasin tähelepanu, siis tahtsin, et keegi saadaks mind alati läbi pimeda nurga vannituppa. See võis tulla sellest ka, et kui ma väike olin, siis räägiti mulle tihti, et kuidas mu vanem vend oli kartnud seda samamoodi ja siis tal oli olnud julgestuskott kaasas. (Selline riidest, nagu vanasti oli jalatsikott) Mu vennal oli see alati käeotsas. See oli tühi, aga ta oli "julgust täis". Mina tahtsin, et minuga oleks lihtsalt keegi kaasas, aga mind kavaldati üle, anti mingi kaigas. Selle kaikaga ma kaua vetsus käia ei viitsinud ja nii see hirm kaduski.

Õudusfilme ei julge ma põhimõtteliselt vaadata. Ükskord käisin kinos kohtingul- õudusfilmi vaatamas. Noormees arvas, et ilmselt kui on õudukas, et siis ma kindlasti poen talle külje alla. Juhtus aga see, et ma hakkasin keset filmi hüsteeriliselt nutma ja tahtsin sealt minema. Noormees oli ehmunud.

Mu vanaema on mulle pärandanud oma korteri. Praegu ta elab veel. Õnneks. Ta ütles, et kui ta sureb ja ma selle korteri peaksin ära müüma, siis ta tuleb kummitama. Seda ma kardan küll.

Kui Potsu vanaema suri, siis seal ma kartsin küll olla. Võib-olla seetõttu, et toas oli kuulda ratastooli kriginat, juhtus igasuguseid seletamatuid asju ning läbi läksid sellised pirnid, mis olid juba läbi läinud, aga see ei ole minu rääkida. Õnneks ei olnud Potsu vanaema kummitus pahatahtlik, ega olnud vanaema isegi, lihtsalt käis oma kodu külastamas mõnda aega peale maise aja lõppu.

Kummitusest minu õe juures:
Õde kolis oma korterisse umbes kaks aastat tagasi. Ühetoaline korter. Neljandal korrusel.
Peale mõnda nädalat seal elamist juhtus nii, et õde oli sunnitud kodust nädalavahetuseks ära minema. Koos lastega. Reede lõunal läksid minema, jätsid kiisule ning meriseale söögi nädalavahetuseks ja kõik tundus olevat paralanksis. Pühapäeva hommikul koduust lahti tehes, pahvatas neile tuul vastu. Nad astusid uksest edasi ja nägid et elutoa aken (mis oli varem kinni kiilunud ja mida õde polnud korteris elatud aja jooksul mitte ühteainsamatki korda avanud) oli pärani lahti. Kardin liikus tuule käes ning laua pealt olid mõningad asjad maha kukkunud. Õde hakkas esimese asjana otsima kassi taga, sest see on neil selline, kes paneb igal esimesel võimalusel plagama. Kiisukese emme oli olnud metsik kass ja ilmselt see on geenides. Kassi polnud mitte kuskil. Mõne aja pärast leidis õde kassi voodi alt, kõige tagumisest nurgast..värisemas. Proovisid nii hea kui halvaga, aga kass ei tulnud mõnikümmend minutit sealt voodi alt välja. Õde pani see väga imestama, sest igal teisel juhul oleks kass plehku pistnud.

Seepeale helistas õde korteriomanikule ja ilma pikemalt seletamata soovis ta teada, et kas korteriomanik on põhjusega peast põrunud või lihtsalt naljamees. Korteriomanik ei saanud muidugi aru, millest jutt käib (nimelt arvas õde, et äkki käis korteriomanik korteris nädalavahetusel ja soovis õhutada tuba või misiganes) ja ütles, et ta on üldsegi endiselt veetmas oma nädalavahetust kuskil Tallinnast väljas ja et tema ei tea midagi. Õde vabandas ja mõtles, et küll sellel lool on mingi seletus.

Läks mööda paar päeva, aknaasi oli juba unustatud. Õde tuleb jälle kuskilt koju, näeb, et köögis töötab kraan. Vett pritsib täie vungiga. Õde keerab kraani kinni ning helistab lastele ja küsib, et mis nalja nad enda meelest teevad. Lapsed on endiselt koolis ja õde oli seekord viimane, kes kodust hommikul ära läks. Helistab siis uuesti korteriomanikule ja küsib, et kas too äkki seekord teab, milles probleem. Korteriomanik otseloomulikult ei tea midagi ning õde kahtleb jällegi oma terves mõistuses.

Läheb mööda jällegi mõni aeg, naabrid teevad juba uue korteriomanikuga tutvust ja värki ja.... ja ükskord üks uudishimulik mutike, teate küll, sellised, kes elavad tavaliselt kuskil kolmandal korrusel, piiluvad alati aknast välja ja peas on neil tavaliselt lokirullid ning hommikumantel ja teavad nad täpselt, mis auto mis tütarlapse mis õhtul ja kellaajal koju tõid. Otseloomulikult teavad nad täpselt, kes on süüdi maja ees toimuvas avariis ja alati räägivad nad kõikidega juttu. Vahel karjuvad lihtsalt akna peal iga ettejuhtuvaga ning heidavad neile ette halba käitumist. Mõni teine kord on nad aga sõbralikud ja küsivad iga kord, et kuidas läheb ning kurdavad oma kurba elu.
Just selline teine variant kolmanda korruse tädikesest sattuski trepikojas siis mu õe jutule ja hakkas pärima, et kuidas siis kah eluke seal seitsemekümnendakolmandas kulgeb. Õde vastab, et kenasti, tänan küsimast, ma nüüd liigun edasi. Vanamutike seepeale, et ja kuidas siis korteris ka ebatavaliste situatsioonidega on. Õde seepeale, et kõik on täitsa tavaline. Tädike kostab siis salakavala näoga, et eks näis, kunagi kaheksakümne-üheksakümne ennindal aastal oli keegi selle korteri vannitoas julmalt ära tapetud. Et tema veel mäletab seda päeva jne jnej.. .teate ju küll, kuidas nad räägivad. Ões äratas see uudishimu, ning tänas oma naabrimutikest ja läks tuppa. Too hetk ei tulnud talle veel meelde ta esimesed imelikud vahejuhtumid uues korteris. Helistas siis jällegi korteriomanikule ja tahtis teada, et miks too talle sellest polnud rääkinud ja et ta peab selliseid asju kuulma naabrite käest ja korteriomanik vabandas ja arvas, et üürijale ei ole vaja sellistest asjadest rääkida, pealegi see kõik oli nii ammu juhtunud ja tal on valus sellest rääkida.

Jällegi läheb mõni aeg mööda, õde lülitab sisse teleka, jõuab seda vaadata mõni aeg, ning telekas läheb põlema. Okei, ikka juhtub, telekad saavad vahel läbi (kuigi tavaliselt mitte eriti uued). Õde võtab juhtme välja ning kustutab süsteemi ära. Paneb teleka peale sildi. "Lapsed, ärge sisse lülitage, telekas on katki" ning läheb uut muretsema.
Uus telekas pole põlema läinud. Küll aga kui näiteks õde vaatab TV 3-st, Kanal 2-st või kuskilt soome pealt kõige huvitavamat kohta, siis vahetab keegi kanalit. Missest et pult on õe käes. Õde vajutab tagasi nr 3 peale, kuid keegi kiuslik vajutab uuesti seitsme peale. Ja nii kuni õde annab alla ja on sunnitud ka näiteks vaatama National Geographicust kaelkirjakute seltsielu. Mina arvasin alguses, et vb naabermajast mõni väike marakratt-naljapoiss vahetab puldiga kanalit (ma tean, kui ma olin väike, siis me tahtsime naabritele sellist nalja teha, aga ma jäin emmele vahele, kui ma üritasin puldiga minema jalutada:D), aga se võimalus on 0%lähedane, sest õde elab neljandal ning lähima maja akendest ei ulatuks elu sees puldiga kanalit vahetama, seda enam, et õe telekas on maas, ning "seljaga akna poole".

Seda lugu ma olen juba teile kirjutanud, aga copin uuesti. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.

Järgmine lugu: Minu vanemale vennale kingiti kunagi selline eht-kummituslik mänguasi. Või noh, see käib kuskile rippuma ja siis kui ta sisse lülitada, siis ta undab mingi minuti ja väriseb ja vilgutab tulesid (selline plastmassist, peal on siidist kummituselina) Juba aastaid pole ta seda sisse lülitanud ning ühel päeval saatis ta selle õelastele, et äkki neil on sellega midagi kasulikku teha. Õde pesi selle pealmise lina puhtaks (see oli juba aastaid mu venna juures kardinapuu küljes väljalülitatuna tolmu kogunud) ja ostis sinna sisse uued patareid. Kummitus tööle ei hakanud. Õde ei viitsinud ka enam oma ajusi sellega ragistada ning jättis need kööki, külmkapi peale, lahtiselt, kummituse kõrvale. Ühel ööl, kell oli mingi kaks vist. Hakkab mingi leelotamine köögis pihta. "Uööäää-ha-hah-haa". Õde mõtleb, et mis jama see on, et kas kass on raadio tööle pannud, vaatab, kass on tema voodis rahulikult. Läheb kööki, vaatab, kummitus väriseb, vilgub ja undab külmkapi peal. Jõuab selle juurde, mänguasi jääb vait. Õde paneb tule põlema ja näeb, et kummituses pole endiselt patareisid ja enam ta ei tee häält ka. Jõi klaasi vett, vaatas kella ja mõtles, et tore on. Kummitus oli vist too öö veel ühe korra laulnud, peale seda viskas õde selle välja. Tahaks teada loogilist seletust mõne füüsiku käest, kuidas hakkab elektrooniline asi ilma patareideta või elektrijõuta niisama lambist tööle. Köögi eriti tugev elektriline väli? Jeah..

Igatahes, ma olen praegu juba täitsa vässu, aga panen selle üles. Kuna ma juba niikaua olen seda kirjutanud, siis võib uskuda, et kui lugejaid oleks, siis ma võiks kirjutada veekeedukannudest, Hackmanni nugadest, veetemperatuuri muutumisest, kahtlastest tuultest, elektrilistest asjadest ja eurosentidest "seitsemekümnendakolmandas". Aga jätke mulle ainult natuke aega (sest teada on ju, et seda ma siin kirjutasin enda meelest kaks või kolm kuud:D)

Hope you enjoyed:D
Good night.

Laupäeva hommik. 6:44

Mina jõudsin just töölt koju ja lähen tuttu, et homme öösel jälle särada.
Issiga sai vist kõik korda ja elu tundub jälle ilusam.

Ilusat und:)

Abiellumisest ja alkohoolikutest

Igatsus. Kurbus. Viha.

Jällegi on saabunud sellised ajad, mil ma olen kurb, või õigemini, millal ma ei leia enda ümber väga palju ilusat. Tavaliselt teevad mind õnnelikuks üpriski väiksed asjad, aga ka suuremad. Olgugi, et ma ei ole tihtipeale rahul sellega, mis mul on, teevad mind õnnelikuks päikesepaistelised ilmad, lumehelbed, kevadeti pungad ning igasugused muud silmale ilusad asjad.

Eile läks kiisu minu juurest ära, Tartusse. Tema planeeritud nädalavahetus Tallinnas kujunes kaheteist päevaseks komandeeringuks, mille jooksul me otsustasime abielluda, aga perekonnaseisuametis on ilmselt enne aastavahetust kiire käes. Seega- seoses Pätu ettepanekuga, otsustasime teha 16.12 spirituaalse ühinemise:D Sest kuupäevi ja esmaseid mõtteid ei tohi muuta. Pidi ebaõnne tooma. (Jällegi- hetk, kus ma olen korraga usklik ja ebausklik ja tegelikult vist mitte kumbagi?)

Viimasel ajal oleme palju rääkinud kokkukolimisest ning üldse Meist. Paistab, et ikkagi eksis õnn ka minu õuele ja on siia jäänud juba peaaegu pooleks aastaks. Lugesime vanu kirju.. kuidas me olime mais ja juunis nii ootusärevust täis.. ja kuidas meist on nüüd saanud tõsiseltvõetav Meie. Ametlikult ei ole me paar, prutad, ega peikad, see on ka nii Meie.

Täna hommikul ärkasin üles selle peale, kuidas ma kobasin käega vastu seina, sest ma otsisin Teda taga. Voodis oli külm ja paha. Mõtlesin selle peale, kuidas Ta võtab mind kaisu sisse ja ütileb "Tibu, saa oled nii pisike, kaod mu käte vahele lihtsalt ära" Olgugi, et ma olen Temast peaaegu 30kg raskem... aga ma oskan Talle nii külje alla pugeda, et ma lihtsalt tundun väike. Tunnen puudust sellest, kuidas Ta võib vaadata mind sellise näoga, nagu ma oleksin maailma kõige ilusam tüdruk, kuidas Ta silitab minu kõhul olevaid venitusarme ja ei tee sellist "öäkk-misneedon?" nägu, vaid teeb neile õrnalt pai. Tunnen puudust sellest, kuidas ma näen, et Ta tahaks oma sõrmega puudutada mu naba, aga Ta ei tee seda, sest Ta teab, et mulle see ei meeldi. Veel tunnen ma puudust umbes viiesajast miljonist Temaga seonduvatest asjadest.

Igatsus.

Õnnetu olen ma ka seetõttu, et (mina ei tea, see on vist nüüd jällegi see koht, kus Epp kirjutas, et vahel tahaks kirjutada kõigest, aga ei tea, kas tohib või tasub, sest need ei ole ainult temaga seonduvad asjad), et jälle, ma räägin JÄLLE mu isa on haige. Miks ma räägin sellest, kui haigusest? Millest ma üldse räägin?
Isadepäev. Emme ja väike venna olid teinud küpsisetordi. Isadepäeva puhul. Ahjus kerkis just õunakook biskviidiga. Ebamäärane uksekell. Ma alati kardan neid ebamääraseid uksekelli, sest kui keegi tuleb meile külla või koju, siis enne käib läbi trepikoja ukseluku piiks, mis annab märku, et keegi on tulnud trepikotta meie korteri võtmega. Seda piiksu seekord polnud eelnenud. Ainult ebamäärane uksekell. Selline nagu keegi oleks sinna uksekella nupu peale magama jäänud, või kobades selle üles leidnud ja siis lasknud käel lihtsalt alla vajuda. Ema läks ukse peale, meie kiisuga pikutasime suvevoodis, venna harjutas kitarri. Toas oli soe, õunakoogihõnguline ja mõnus, kergelt idülliline. Kuigi kõigil olid kõhud tühjad, sest me ootasime ju isa, et talle head isadepäeva soovida. Isa oli purjus. Mis sellest, et isa oli purjus, ikka juhtub? Ei, nii see asi päriselt ei ole. Kui eelmine kord mu isa võttis alkoholi, president Ilvese võidu puhul, siis ei saanud ta kaineks kaheksateist (18!!!) päeva. Ta joob üksi, või selleks perioodiks leitud alkassidest "sõpradega", ta joob ennast nii purju, et ei seisa jalgadel, ta käib keldrikorruste baarides, kus joodab hambutuid, kodutuid naisi. Seejuures on kõige hämmastavam see, et ta tavaliselt mäletab vaid joomise esimest ja viimast päeva. Niiet see on normaalne kui ta vahepeal näiteks kahte nädalat ei mäleta. Kui ta on purjus ja ta käest küsida, et kas see on normaalne, siis vastab ta, et on küll. Ta isegi ei saa aru, et midagi on valesti. Kui me ei luba tal poodi viina järgi minna või kuskile kooserdama (see on väga mark, elame suures paneelmajas, kõik tunnevad teda, ta on veel mingi korteriühistu juhatuse liige jne) siis ta lubab aknast alla hüpata ja hakkab närveldama. Kallale tavaliselt ei tule.. aga mul on endal komme teda mingisuguste asjadega visata või karjuda või lihtsalt nutta. Olen proovinud ka heaga, aga mis vahet sel on, kui ta niikuinii millestki aru ei saa. Kui ta on kaine, siis ta teab, et ta ei tohi juua... aga viimasel ajal üle kuu aja ta kaine ei püsi. Töö juures jäävad kõik projektid seisma (jah, vahel käib ta ka oma objektidel töllerdamas ja siis saavad ka ta alluvad juua ning tellijad lõpetavad tihtipeale lepingu), ise ta ütleb selle peale, et ega ta seepärast oma tööd vähem ei oska, aga kes sooviks tellida oma majja kogu elektri paigaldust kui projekti tegija ning elektrik on nii purjus, et ta ei seisa püsti, rääkimata sellest, et ta suudaks mingisuguseid juhtmeid ühendada?

Mul on tema pärast olnud elus nii palju marki ja tavaliselt ma ei julge kellelegi rääkida, et mu isa on alkohoolik selle kõige tõsisemas mõttes. Praegu hakkas küll kergem.. äkki peakski neid asju siin lahkama. Aga tõesti... ma ei jõua ega taha enam niimoodi edasi mängida.

Kurbus.

Ning mingis mõttes tekitab see minus ka sellist viha, et ma kohe ei tea. Ei ole enam isu rääkida. Kõik. Tühi

Viha.

Vedelvorstid

Eile pidime minema Tartusse, aga laiskuseuss tuli peale ja ei jõudnud me mitte kuhugi. Ja töö juurest helistati mulle ka, et ma ei pea olema reede öösel tööl, vaid hoopis laupäeva ja pühapäeva päeval. Normaalne.

Eile käisime aluspesu shopingul. Mulle ostsime kuus paari stringe ja Talle ühed baleriini-bokserid:D

Täna lähme ilmselt kinno. Koos Mannu, Küllikese, Tiina, Kassu ja Chrisiga.

JA kalleid P-kaid tahaks ka näha. Täna öösel nägin meist nii jubedat und, et ei taha meenutadagi. Varsti on Kixa ja Poku sünnipäevad ja siis hakkab nalja saama;) Niiet, Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka, I miss you guys!!!

Uneaeg

Meie läheme tuttu.
Homme Tartusse ning nädalavahetuseks tööle.



Olen nii väsinud.


Nii nii väsinud.

Õnnelik

Õnnelik selle üle, et mulle jäi alles minu Pätu. Ja Etu ja Maria ja Ingel ka.

Vaesekesed.

Aga muidu, nalja saab ja see on üks hästi ilus asi.

Tööl on täitsa tore. Iga päevaga tunnen end seal kodusemalt ning tahaks loota, et ma sulandun teiste juurde sisse. Raske on minna kollektiivi, kus on neli inimest peale sinu ja nad on aasta töödanud koos ja nüüd olen mina nagu mingi võõrkeha seal. Siiamaani on jäänud mulje, et nad seisavad kõik üksteise eest ning on äraütlemata toredad inimesed.

Minu tööpõli algas lepingu kohaselt 5.10.06 ja esimest palka on oodata homseks.

Palju õnne meile:)

Tänase päeva seisuga oleme me olnud üleni armastuse sees juba neli kuud. See võib tunduda lühike aeg, aga minu kohta on see juba päris pikk. Arvestades minu hüsteeria-, melanhoolia ja eufooriahoogusid, on minu kiisuke ikkagi maailma parim. Rääkimata sellest, et ta on veel maailma kõige ilusam ja kõige parem ja kõige armsam.

Ma pole ammu kirjutanud. Miks?
Kõigepealt ilmselt seetõttu, et ma ei oska oma aega jagada. Seda tundub liiga vähe olevat. Tahaks leida aega oma sõprade jaoks ja enda jaoks ka. Minu tavapärane nädal näeb välja selline.

Esmaspäev, hommikul kella kaheksaks sõidan lasnamäele, et minna kooli. Mingi viiest olen kodus ja kui kiisu on Tallinnas, siis oleme õhtul meie Tallinna kodus, õpime ja vaatame "Meeleheitel koduperenaisi" ja sellele järgnevat komöödiat. Õhtul läheme tudu sisse, et ärgata hommikul kell 5.55

Teisipäev, ärkame vara, kell 6.50 läheme kodust välja ja sõidame Tallinna Bussijaama. 7.45 läheb ta buss, siis tahab nutumaik kurku tulla, aga tuleb kiisu ära saata. Sealt edasi kappan Viru keskuse bussiterminali, et minna 8.18 bussi peale. Sõidame grupikaaslastega Hiiule, sest teisipäeviti on kool vanas Muusikakeskkooli majas. Kool lõppeb kella viie paiku, siis tulen koju ja olen väsinud.. niiniinii väsinud.

Kolmapäeval on ilmselt tööpäev. Üleelmine nädal olin öösel (21.00-06.00), eelmine nädal olin päeval (11.00-23.00), täna olen ainult õhtul, õnneks (20.00-01-00)

Neljapäeval on samamoodi.

Ja ka reedel on samamoodi:D Kui olen päeval tööl, siis sõidan Tartusse, kui öösel, siis võtan selle tee ette laupäeval.

Laupäeval oleme Tartumaal. Külastame oma Tartu sõpru, veedame koos "kvaliteetaega":D

Pühapäeval vedeleme hommikuti ning õhtu poole sõidame koos Tallinnasse. Selleks et alustada uut nädalat:D


Eelmine nädal olin neljapäeval ja reedel pikalt tööl, laupäeva õhtu poole sõitsin Tartusse. Käisime Pokul külas. Tore oli. Mängisime Imagot ja Aliast. Kogu P-gäng oli kohal.. minul oli küll alguses natuke paha tuju, aga ikkagi oli lõbus. Laupäeva hommikul läksime koos meie Tartu koju, üritasime autot käima saada, et seda ülevaatusesse viia, aga nii külm oli ilmselt, et auto ei läinud käima. Egas midas, läksime Poku juurde tagasi, bussiga. Seal oli hommikune chill ja sõime pannkooke. Kiisu maasikamoosiga ja mina õunamoosiga. Pannkoogid olid väga väga väga head:) Sellest hommikust on siis ka see ülevalpool olev pilt. Mina ja Tema ning kaks vaieldamatult maailma kõige armsamat pisikest poissi:)

Sel nädalal peame minema kooliga FoodFestile ja tööl pean olema 1., 2., ja 4. Peaks vahetama neljanda kolmanda vastu ära, siis saan minna kolmandal kohe peale tööd vanade klassiõdedega noorust nautima ja neljandal jääks aega muudeks toiminguteks. Eks näis, kuidas ma seda vahetada saan.

Ootan juba aega, et saaksin olla koos oma kiisu ja kallite sõpradega:)

Õppides võib vahepeal sattuda igasuguste lolluste peale:D

Vaesed vanad naised:D


Tuju on juba natukene parem.. kaks referaati vaja veel teha ja siis ongi juba kõik valmis ja esmaspäevaks muretu:)

Esimene vaba päev

Eile õhtul jäin ma magama kell 19.00 ja ärkasin üles nüüd. Kella 12 paiku. Veetsin magades 17 õudusunenäolist tundi.
Küll mind aeti taga, siis ma jooksin, küll ma palusin ja anusin ja siis ma nutsin, kõndisin üles kuldtrepist ja see värises nii imelikult, minu korterivõti oli ära kulund, sest vasakukäelised pidid võtit rohkem kulutama ja nii oli mul raske põgeneda. Käisime P-gängiga mingis poes, Pätule riiulit vaatamas (Pätut ei olnud, ta tahtis mingist loosist osa võtta, et ta võidaks selle riiuli ja meie pidime tema eest saatma osavõtusõnumi) ja üldse... väga rõve uni oli... mingi kella 23.00 paiku ärkasin korra üles ja mõtlesin, et päris jube. Ahjaa, siis oli uues koolis mingi üritus ja mu kiisu istus minu köögis koos mu vendade ja isaga ja nad jõid koos. Koidul istus süles mingi chikk ja mina mõtlesin, et ma rebin sellel tüdrukul silmad peast, aga mul ei avanenud võimalust, sest nad ei andnud mulle ennast kumbki enam näole. Ja siis ma nägin, et ma olin Koidu peale vihane ja kuna Marek kolis meie majja, tegin talle tagasi...

igatahes 17 tundi koshmaare on normaalne.

Täna on minu esimene ja ilmselt ka viimane vaba päev sel nädalal ja ilmselt.. kui mul hästi läheb, siis on mul järgmine kolmapäev ka vaba.. või saan ma nädalavahetuse vabaks(järgmise nädala oma), ma veel ei tea.
Ja täna on ka selline päev, mil ma teen oma asjad korda. Teen ära kodused ülesanded, lasen oma ühe küüne ära parandada, viin Helile kokaraamatud lõpuks tagasi, tahtsin minna ka Potsu juurde talle jaPokule beebiasju talle näidata, aga ta läks täna Tartusse ja seda teen ma pühapäeval, kui ma juhuslikult vaba olen ja kui ta ikka tagasi tuleb.

Siis pean täna ära pesema veel tööriided ja kui ma kuskilt raha saan, siis võiksin osta endale uued kingad, sest mu jalad hakkavad juba siis nutma, kui nad neid lihtsalt näevad.

Aga nüüd õppima!

Tore on.

Nii see elu on ja nii ta käib.

Kolmapäeva ja neljapäeva öösel olin tööl. Reede hommikul tulin töölt koju ja panin äratuskella kella 11-ks, sest Pätu pidi mulle helistama ja minuga kooli minema, aga seda ta ei teinud. Sõpru on lihtne unustada, eks?
Las ta olla siis, vähemalt oli mulle jäänud alles veel Poku, kes lubas mind viia kurssi koosviibimisega Potsu juures. Kella kaheksani õhtul ootasin, siis läksin Tartu. Sõpru on tõesti lihtne unustada.

Reede hilisõhtul olime kiisupojaga kahekesi ja laupäeva hommikul harjutasime valssi.

Laupäeval läksime Emajõe suursoole, Karini sünnipäevale. Parvetasime ja kesk jõge oli pidumaja, kus sai nalja ja tralli ja suitsukala ja stritslit ka:) Tore oli. Natuke rutiinist välja ja üldse, nalja sai.

Vigastused, apsud:
Kukkusin Emajõkke, mutta: ühe korra
kukkusin Emajõel oleva kanuupõhja pikali:ühe korra.
jäin häbisse, sest ma ajavat rumalat juttu: ühe korra
läksin hüsteeriasse tagasitulekul, ning astusin autost välja ja solvasin ürituse korraldajat: ühe korra.

Põhimõtteliselt, tagasitulek oli, nagu ta oli, läksin oma õigustamisega liiga hoogu ning kaotasin enesevalitsuse. Õnneks oli kohal minu kiisu, kes lohutas mind ja tõi maapeale tagasi. Kõikide kannatajate ees palun vabandust.

Tulime koju ning läksime juba kell 20.30 magama.

Hommikul valutas pea, aga läksin kooli ikkagi. Kiisu oli kodus ja ootas mind.

Täna hommikul ärkasime jälle kell 5.55 ja tegime oma iganädalase teisipäevahommikuse reisi.

Kurk on valus ja pea valutab ja tegelikult on mul natuke halb tuju ka.

Miks, ma ei tea.
Võib-olla sellepärast, et ma olen haige.
Võib-olla sellepärast, et ma tunnen, et ma olen kõigist nii kaugele jäänud.
Võib-olla sellepärast, et ma näen nii kahvatu ja ümmargune välje.
Võib-olla sellepärast, et Koit läks täna jälle minema ja ma olen harjunud olema Tema kõrval.
Võib-olla sellepärast, et mul on mingi vaimse stabiilsuse puudulikkus käsil.
Võib-olla sellepärast, et ilm on nii nukralt hall.
Võib-olla sellepärast, et ma olen täna väga väsinud.
Võib-olla sellepärast, et ma olen suureks saanud ja pean oma aega jaotama nii nagu ma seda ei oska.
Võib-olla sellepärast, et mul on homme ainuke vaba päev tööst ja koolist ja ma ei tea, kuidas seda kasutada.
Võib-olla sellepärast, et mulle tundub, et kõik on nagu korras ja samas valesti ka.
Võib-olla sellepärast, et mul on koguaeg magusaisu ja ma sõin eile üle 3000kcl sisse lihtsalt maiustustega.

Võib-olla sellepärast, et mind häirib, et ma nii egoistlik olen.

ah, et mis ma teen? TROLLI OOTAN:D

seesuur, et kell on 5.29. tööl pole enam midagi teha ja esimene buss läheb 5.58.

sellega sõidan estoniasse ja sealt läheb esimene troll kell 6.06.

ja juba õige varsti saan minna oma tudipessa ja sal lasta vaikslt sliipi. elu on peaaegu lill ja nüüd võiksid need 20 minti minna kiiresti. lähen vaatan korra msni kah_D


ilusat hommikut tibulinnukesed!

töökiisu

kell on 02,35 ja ma olen tööl. kolm ja pool tundi ja siis ma hakkan kodu poole liikuma. homme olen ka öösel ja järgmine nädal päeval.

klaviatuuri mul pole, on ekraanipõhine. niiet emotikoone pole:D või siis ikkagi on . tuleb kliikda shiftil ja siis vajutada punkti peal.

et ma olen seda pisikest teksti kirjutanud 15 minutit, on see sulaselge viide sellele, et arenguruumi veel on:D

tsutsufreii proletaarlased:D

Mina niisama vette istet võtmas.

Et praegu kolasin oma piltides ringi ja mõtlesin, et mul on ikka olnud väga toredaid hetki.
Vaatasin pilte P-gängiga ja teiste sõpradega ka.

Ja ma sain lõpuks oma Padari "Võta aega" loo ka... eile tööle minnes hakkas mul see laul kummitama. Asi oli aga hoopis nimelt selles, et enda meelest polnud ma seda lugu kunagi kuulanud, sõnad mida ümisesin, olid hoopis teised ja mulle tundus et selle meloodiaga võiks sobida Padari hääl. AGa õnneks on mul minu Pätu, kes mind aitas välja selle looga. Kuigi jah, teistel oli ilmselt trollis eile äärmiselt lõbus, sest vahepeal unustasin ma ära, et ma trolliga sõidan ning lasin oma umbluud suure heameelega edasi:D

Ja seljas oli mul must pintsak, valge pluus, must seelik ja tikk-kontsaga kingad. Isegi bussijuht tegi mulle silma.
Kaks saksa noormeest jätsid mulle 20 eeku jootraha kahe õlle eest, sest ma suutsin seal mingi sada miljonit apsu teha:D

Aga elu on ilus
"Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja, jõuab elada, ava silmad, mõtle peaga, küll sa näed, leiad rõõmu elusolemise väest"

Kolmteist ja reede.

Selles suhtes, et ma ei ole kunagi olnud eriti ebausklik, aga täna on selline teistmoodi päev, aga ma usun, et kõik saab oksi-noksi.

Eile jõudsin töölt päris hilja koju, täna varbad kõik valutavad ja terve öö nägin unes, kuidas ma tegin lattet ja ajasin piima õlleklaasi. Kõik on normaalne.

Juba õige varsti peaks üks armas poiss minu juurde tulema. Kõik on ju tegelikult tore, aga mina olen vaesust täis jäänud. See on päris jamps keiss.

Õnneks jääb mulle alati mu Taurus, mida võin vaikselt alla libistada, sest seda ma juba oskan. Paar vängemat sõna, raisk, ja siis on paralanks. Ainult selle Tauruse, kurivaimuga on nii, et see on ikkagi minu Tartu õlts, raisk, ja ei tea, kas Rakvere kandis seda ikka juua tasub. Samas nalja on ju tore teha ja Rakveres ei ole ju minumeelest mingit raekoja platsi, kus ma võiksin horisontaalasendis edasi liikuda. Või mis?

Nii see elu käib ja nii ta on. Ei tea mina neid aknaid, ei tunne auke.

Õnneks mul hakkasid tissid kasvama, üle-üleeile:D

Näete, siin on mul alles väikesed, 14 aastase rinnad. Või olin ma juba 15, täpselt ei tea. Igatahes, nii see elu on ja nii ta käibki. Üleeile tundus mulle, et mu rinnad on suuremaks läinud ning kiisu ütles selle peale, et "Jah, mulle tundub ka, et nad on alates eilsest hommikust paisuma hakanud" Niiet, kui keegi peaks muret tundma, millal mul hakkasid rinnad kasvama, siis oli see üleeile, siis, kui ma olin olnud 19 aastane umbes kaks nädalat.

Mis veel vahepeal on head juhtunud?

Eile käisin Peetri Pizzas, saime kokku armsate sõpradega: Küllike, Mannu, Tiina, Helen, Chris, Erko, Kaspar. Istusime natuke ja arutasime nädalavahetuse väljasõitu ja siis läksime Kaja parki ja hakkasime kolmekesi, Mannu ja Chrisiga, alkoholi tarbima. Annan kohe sõna, tulin Kaja pargist, sente taskust välja ei hüpanud, olin purjust täis. Mannu oli rahaboss ja siis ta toetaski meid liitri kange alkoholiga (mina muidugi ei võtnud sellest väga palju osa, sest peale esimest lonksu läks juba seest soojaks ja jutt muutus selliseks, nagu ikka:D) Ei, nalja sai ja sõpradega on mul ikka väga väga väga vedanud. Üks on musimopsim kui teine.

Ahjaa, eile helistas mulle ka mu ülemus, kes ütles, et ma pean täna varem tööle minema, kella 18.00ks. Niiet, varsti peab ennast juba sättima hakkama.

Siis käisime veel vennaga kinos, Maailma Kaubanduskeskust vaatamas. Film oli.. nii ja naa. Selles mõttes, et Nicholas Cage näitlejameisterlikkust arvestades, oli talle see roll ilmselt mitte eriti kurnav ja aeganõudev. Ilmselt oli tema töö tehtud seal filmis umbes kahe nädalaga. Kinost veel niipalju, et meie kõrval olid mingid väga nõmedad noormehed, kes kommenteerisid mu venna osalemist teatud tõsieluseriaalis. Ma tõesti ei mõista, sellest on juba väga kaua aega möödas, aga inimesed käituvad ikka nõmedalt.

Kiisupoja tuleb juba homme;)

Praegu lakin küüsi ning avastasin, et seda on nii tore teha kaine peaga. Eelmine maniküür oli mul eelmisest nädalavahetusest, mil ma olin veits chvipsis, nagu neil seal Tartumaal on kombeks öelda. Kaotasin ära oma mõlemad kontsaplekid ning uurisin ninaga lähemalt seda Raekoja platsi pinnast. Selles suhtes, et jebens...

Muidu on elu ikka lill ja varsti on veel parem:)

PS. P-gäng võiks juba ruttu mingi koosviibimise teha. Näiteks millalgi siis, kui Pätu on Tallinnas;)

Mida üks muti veel tahta võib, kui on selline papi:*

Tänane päev on olnud mõnus. Oleme saanud olla kahekesi, rääkida, kallistada, hoida üksteist. Ta on mul lihtsalt maailma parim!!

Selles mõttes, et varsti hakkan Tartust kodu poole sõitma ja kui mul läheb hästi, siis tuleb minu kiisu minuga. Õhtul hakkame ilmselt koos õppima ja saame targaks:)

Ma armastan Teda...

Kui ma rikkaks saan, siis ma saan täna Tartusse...

Eile käisin proovipäeval. Kuigi ma olin seal tavapärase 9 tunni asemel 3 tundi, on mu selg ja käed täna valusad. Raske saab olema... aga ma saan hakkama.

Potsule jäin võlgu eile 150 eeku, sest ostsin kingad ja sain "Häda 50 eeku" (no mul oli nagu endal ka enne seda veits raha:D) ja nüüd mul on rahakotis isiklikku raha 9 krooni ja võlaraha 50 krooni.

Tahaks saada Tartusse. Niiiniiiniiväga. Tahaks, et Pätu poleks enam kurb (sest jah, tänase õhtu kavatsen ma temaga veeta) ja tahaks homme olla koos minu maailma kõige armsamaga. Teeks musi ja pai ja laseks end kreemitada.. ja teha varba-silma-kulmu-seljamassaazhi. Ja varsti peaks saama ka;)

Homme proovipäevale

Käisin siis töövestlusel. Homme õhtul kell 21.00 algab mul proovipäev või õigemini siis, prooviöö. Kui tubli olen ja hakkama saan, siis saab minust ööbuffet teenindaja ning minu tööpäevad on kella 21.00-05.00. Hotell jättis mulle endiselt väga hea mulje. Juba ekskursioonil tundus mulle, et see võiks olla koht, kus ma näeksin ennast. Ning Valdo ütles meile, et me tegutseksime oma kõhtutunde järgi. Ma loodan, et ma saan homme ilusti hakkama, muidugi saan:)

Kui mu asjaajamised olid lõpetatud, siis helistas mulle Poku, et kuidas mulle meeldiks, kui ta tuleks mulle järgi. Mulle muidugi meeldis see mõte:D Käisime tema juures lapsekäru toomas ja siis käisime natuke Magistralis shoppamas. Nimelt meil oli täna osaline P-gängi koosviibimine. (osaline seetõttu, et meie kallis Pätu on ju täitsa kaugel meist, AGA me leppisime kokku, et läheme kogu kaadriga sinna Tartumaale ja musitame ta lihtsalt pooleks. Ning ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul;) Niiet, Pätu, hoia alt, siit me tuleme!)

Sõime lillkapsast ja porgandeid dipikastmega, jõime Mulinaadi ning õuna-piparmündimahla. Rääkisime lastest, rasedatest, meestest, Tartu külastamisest, vaatasime pilte ja Kixa tegi meile slaidishow oma sõpradest (ehk siis meist:D)

18.00 hakkas Potsul ja Kixal autokool, enne seda olid juba ära läinud Sirka ja Katu. Poku viskas Päpu ja minu koju ja ... TORE OLI!:)

Nüüd ma pean endale muretsema kuskilt sukkpüksid ning eest kinnise ninaga kingad. Seeliku lubas Potsu mulle laenata. Kõik on oksnoks poisid!


*Peale selle, et võib juhtuda, et ma olen ka nädalavahetusel tööl, mistõttu ei näe ma oma kiisut. Aga tegelikult ma igatsen teda. Tahaks saada pai ja silmamassaazhi. Tahaks teha talle põsemusi ja öelda talle otse kõrva sisse, kui väga ma teda armastan. Tahaks rääkida meie pensionäride jutte, tahaks naerda tema naljade peale, tahaks koos poriloikudes hüpata. Tahaks et ta ütleks, et mul on õigus, isegi siis kui me mõlemad teame, et tegelikult ei ole, tahaks et ta loeks mulle ette telefoniraamatut ning et me saaksime koos arutada raamatute üle "Kõigest, mida peaks naine meeste kohta teadma" või "Kõigest, mida poisid tahaksid teada". Tahaks nende üle vaielda ning naerda, lugeda, kuidas 46 aastane Gary ei kannata, kui ta naisel on jalas aluspüksid, mis näevad välja nagu tema ema lehvikud. Või kuidas 13 aastane Thomas ärkas oma esimese "märja unenäo" peale üles ning ema, nähes pidzaamapükstel valget laiku, lohutas teda. Tahaks koos arutada, kas me peaks sööma majoneesi leivaga või leiba majoneesiga. Tahaks päikesepaistel kõndida koos ühe vihmavarju all, tahaks et ta ajaks mu juuksed jälle sassi ja et ma saaks toriseda. Tahaks, et ta just praegu koputaks minu uksele, et öelda, et nüüd ta jääbki. Niipalju asju tahaks. Aga ei saa. Veel mitte.

Söö kala ära!

Tegelikult pole siin kaladega midagi pistmist. Lihtsalt kiisu luges minu eilse (loe:raske, esimese) koolipäeva konspekte.. ja siis ma olin sinna kirjutanud endale "Söö kala ära!" ja kiisule pakkus see hirmsasti nalja.. muidugi veel rohkem meeldis talle minu udupeaselt kirjutatud sõna : vesivesikud :D
Aga las ta olla siis.

Eile õhtul käisime pizzas ja siis tulime koju siidrit jooma. Jõime kahepeale umbes 5cm siidrit ja siis tekkis tunne, et me ei tahagi juua, vaid lihtsalt olla kaisu sees. Tekkis tavapärane klammerdumise tunne ning see ma-ei-taha-veel-et-me-nüüd-paar-päeva-ei-näe-armastan-sind olemine. Ma ei saa aru, miks on iga kord nii raske see? Kui me saame reedel kokku, siis juba laupäeval ärgates mõtlen ma selle peale, et jube, ma pean hakkama varsti Tallinnasse sõitma või et jube, pool aega on juba möödas ja siis ta sõidab jälle ära. Kiisu ütles ka, et tema on juba teisipäevase spliiniga (Loe: aristokraatlik meisendus) harjunud.. aga nõme on ikkagi.

Otsustasime, et me saame kauem olla koos nii, kui ma saadan ta bussi peale hommikul ja lähen ikkagi õigeks ajaks kooli. See muidugi tähendas seda, et me pidime ärkama kell 5.58 (ma tahtsin hommikul veel kirjutada blogi, mille pealkirjaks ma oleks pannud "Ma vihkan hommikuid. Ka ilusaid", aga mu pisike kiisupallike tunneb tehnikat ja suutis mind äratada nii, et ta ei saanudki kogu maailma pahandused enda kaela)

Tegime võikusid. See tähendab, et tema tegi, sest ma ei mäleta, mis, aga ilmselt olid mu käed tinast ja kell liikus nagu ikka liiga kiiresti.. ja kui kiisu ei asjataks, siis mul vist ei saakski midagi tehtud. Ja siis juba ruttu ruttu jooksime bussile, et ta jõuaks 7.35 bussile ja et mina jõuaksin oma koolimajja, mis täna oli siis Nõmme Muusikakeskkooli vanas hoones. Igatahes, sellest koolist kavatsen ma veel juttu teha:D

Ja siis me juba ruttu ruttu tegime brõnndadabrõnn... liiga ruttu... ja jõudsime bussijaama. Tegime viimased kallid, musid.. üritasime hoida tuju üleval, aga ikka oli kurb. Meenutasime seda, et kuidas me üleeile läksime tuttu, mina lugesin 2003 aasta Kroonikat ja tema ütles, et temal on jooksva või midagi seljas ja peab ruttu põhku ära viskama. Igatahes, täpselt selline tunne oli, nagu me oleks juba umbes-täpselt 80 aastat vanad ja sellest vähemalt 60 aastat iga õhtu üksteise kõrvale tudu sisse ära läinud. Ja üldse, tegelikult on meil ju lõbus ja hea olla. Ma lihtsalt ei saa aru, miks peab iga nädal see meisendus peale tulema.

Nüüd koolist.
Kell 9 hakkasid tunnid, selleks ajaks olin ma juba 3h üleval olnud ja omi asju ajanud. Koolimaja nägi välja selline, nagu Võsareportergi näitas. Seinas olid augud:D või noh. Slava ütles lapitud seina kohta :" Siin juba nagu käikski remont. Alustatud on, varsti saab valmis" Koolis oli külm, ja 10h passida on päris..selline hard task. Meil on kõik paaris tunnid, selles mõttes, et eile oli neli teenindusõpetust, neli kulinaariat ja kaks hügieeniõpetust. Ja täna oli meil siis kaks vene keelt (ma sain kiita, ofkoors, ma ju vene keele spetsiaalist, varsti lähen bensioooonile ja teretan teid kõiki pidupäeva pihta) kaks soome keelt (ma sain uuesti kiita, sest hääldus on mul hea ja ma oskan seda ju mingis mõttes rääkida ka, niiet, väga hästi.. õpetaja ütles, et ta sai kohe aru, et ma olen seda õppinud- selle peale muidugi ütlesid mulle teised, et ma olen "pugejas" et ma kahe õpetaja käest järjest kiita sain:D aga noh, ma olen juba kord selline eager beaver:D et siis... nali naljaks, onja:D) kaks majandusettevõtlust ja siis neli esmaabi tundi.


Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis oli pea soga täis. Nüüd ma olen väga täitsa ära väsinud. Lähen oma triibulisse suvevoodisse, kus on just täpselt üks maailma kõige armsam poiss puudu ja joon selle siidri ära, mis seal padja kõrval on.

Homme on mul töövestlus ja siis ma juba tean õige täpselt, millal ma pakin oma seitse asja ja kebin kiisu juurde vurrusid limpsima.

Vot tak.

Hommik

Kell on 6.48 ja ma EI tha minna kooli. Kas ma juba ütlesin, et täna on mul esimene koolipäev? Just praegu magasin sisse ja pidin tõusma maailma kõige armsama poisi kõrvalt püsti, et minust saaks tipptasemel ettekandja. Kõrtsinaine.



Ma vihkan hommikuid

Käisime kiisuga Võtikveres. Lugesime lepatriinusid(nägime korraga üle 60 lepatriinu, täiesti fantastiline kogemus), vaatasime langevaid lehti, imetlesime looduse värve ning käisime jalutamas. Oja ääres ja pargis ka. Leidsime Meie pingi, mille kõrvale viskasime pikali ning vaatasime taevasse.

Ilus nädalavahetus oli. Kahju, et mul fotokat kaasas polnud, niiet praegu on siin üleval üks vanem pilt (augusti lõpust)

Siis pidin hakkama Tallinnasse sõitma, et koju tulla(homme on mu esimene koolipäev)ning palusin, et Ta tuleks minuga kaasa.

Ta tuli.


Varsti läheme meie Tallinna suvevoodisse tuttu ning kõik on endiselt hea.

Lisaks kõigele eelnevale, sai meil täna kolm kuud meie armastuse leidmise päevast.

Meie läheme Võtikverre;)

Ilmselt.


Aga nüüd ma käin ja teen ennast korda ja siis sõidan linna ja bussijaamas istun Tartu bussipeale ja lasen bussijuhil mind mu kiisu juurde vedada;)

Hommikul kirjutasin ka pikema blogi, aga tont seda teab, kuhu see kadus.

Mina niisama oma vibraatorile rõõmurõngaid peale proovimas.

Ehk siis lugu sellest, kuidas ma peale oma sünnipäeva-piknikku tulin koju ja kukkusin katsetama, mismoodi neid Penis Ringse siis paigaldatakse. Sattusin omadega hoogu, ning nii ma istusingi, kanamüts peas. Pildi tegi kiisu:)

Tuleks homne päev juba rutem:)

Või äkki peaks rõõmu tundma tänasest, sest tänane päev ei kordu iial. (Natuke Dantest, natuke ise)

Ma natuke mõtlen ja kui ma ära otsustan, siis ma teen vastamata, sest krediiti mul pole.

Tsau ää!

Mina lähen linna, mis sinna minna?

Selline lugu, et eile käisin ma korra Park Hotelis, võtsin avaldusankeedi ja nüüd ma lähen seda tagasi viima. Eile käisin seal koos Potsu ja pisikese Kristofer-Mirkoga. Peale seda läksime polikliinikusse, Mirko pidi vaktsiini saama. Ja siis ma juba ruttu jooksingi Heli sünnipäevale. Saime maailma parimat salatit ja natuke Carribean Twisti. Elu oli lill ja tore oli naistejuttu ajada.

Siis tulin koju ja kõik oli ikka samamoodi. Halvasti.


Täna lähen uuesti linna, oma ankeeti ära andma. Ilmselt pean sinna minema paljalt, sest ma leian, et mulle ei sobi täna nagu miski. Tahaks panna midagi värvilist selga, aga mul on tuju natuke paha. Tahaks panna midagi musta ja beezhiga, aga ma juba eile käisin nii. Tahaks panna valge kampsuni, aga ma näen selles välja nagu ujumisrõngaga õhupall:D

Igatahes.. ma natuke veel kogun ennast ja siis lähen jälle head muljet jätma. Peas on mul punupatsid ja kui teised ei tea, et mul pisike kurbuseuss sees on, siis nad ei saa aru ka.

Juba homme tuleb minu kiisuke Tallinnasse ja siis on kõik jälle palju, palju parem:)

Kui igale mõõnale järgneb tõus, siis kas igale tõusule järgneb ka mõõn?

Üleeile ma sain suureks. Ma olen nüüd 19.

Pühapäeval käisime Paunkülas kartuleid võtmas. Ja ojas sulistamas ka. Väga lõbus oli. Tundsin, et juba kolmandat päeva järjest läheb kuidagi liiga hästi. Päike paistis ja meie keksisime kiisuga mööda põldu ringi. Mart mängis, et ta on brigadir ja kasutas oma teadmisi, et meile nalja teha. Kõik tegid rõõmsalt tööt ja mingi 2-3 tunniga oli põld kartulitest puhas ja kartuleid oli nii palju, et salve ei mahtunud kõik äragi:) Kiisu vanaema pani mulle koogiõunu ka kaasa, et ma saaksin sünnipäevaks kooki küpsetada. Ja kuna ma köhisin, siis pani mulle paar küüslauku ka kaasa.

SÕitsime Tallinnasse ja kodus ootas meid ees VÄGA nõme situatsioon. Nimelt mu isa oli suurest Ilvese võidust endiselt piduhoos ja läbi omadega nagu kapusta. Ilmselgelt tahtsin ta pea pooleks lüüa, aga peale seda, kui ma olin talle juba kallale läinud ja ta palus, et ma ta elama jätaksin, siis ma lihtsalt sõimasin teda natuke ja jooksin välja. Ma hakkasin nutma. Tore kingitus isa poolt mulle sünnipäevaks. (Kuigi mu sünnipäev polnud veel kätte jõudnud). Õues ma värisesin nagu haavaleht, nutsin ja igasugune hea tuju oli kadunud. Kiisu võttis mind kalli sisse ja tegi mu pisarais põskedele pai. Läksime poodi ja ostsime natuke brändit ja kokat. Tegime kokstaili ja läksime Männi parki istuma. Rääkisime elust ja olust ja asjadest.

Kui kell sai 12 ja peale tuli minu sünnipäeva päev, siis kinkis kiisu mulle suure lillade kividega sõrmuse ja vene keele S tähe kujulise ripatsi (C) mis sümboliseerib vabadust (svoboda) ja muidugi nime Sälli. Ja viirukid kinkis ka, et me saaksime romantikat teha. Ta on mul nii armas. Mitte selle pärast, et ta mulle midagi kinkis, vaid selle pärast, et ta ongi alati minu jaoks olemas.

Sünnipäeva hommikul ärkasin selle peale, et minu endiselt maani täis isa (ilmselt oli ta vahepeal kuskil juurde võtnud) laulis mulle joriseva häälega "Ta elagu'd". Me muidugi ehmatasime ennast ülesse, et kes see meie suvevoodi kohal kisa teeb.. ja avanes selline vaatepilt, et minu isa seisis voodi jalutsis, käes kimp turritavaid lilli ja suure hooga laulab. Ilmselgelt sain ta peale vihaseks ja ütlesin talle, et ma ei soovi võtta mingilt tolparilt õnnitlusi vastu ja siis sai ta vihaseks ja ütles, et ma võiksin vähemalt vaadata missuguseid lilli ta mulle tõi. Meil pole kodus raha, et süüagi, ja tema joob. Üüri pole ta maksnud ja siis ta teatas mulle, et tema ei kavatsegi see aasta enam kaineks saada, et nüüd joob ta ennast surnuks. Tore on?! Ilus sünnipäeva äratus.

Tuju pidu teha oli nullilähedane. Selles suhtes, et mul oli 280 krooni ja see ka kõik. 30 inimest oli kutsutud mu sünnipäeva-piknikule. Õnneks muretses ema kuskilt raha ja kuna meil kodus oli õunu ka ja värke, siis tegi ta mulle suure õunakoogi ja suure pizza. Ja tõi mahla ja viinamarju ka. Meie kiisuga käisime poes ja ostsime Peetri pizzast 3 suurt pizzat ja siis plastiktopse ka. Käisime veel kiisu tädi juures ja tõime söögiõunu ka. Olin närvis, aga kõik lahenes kuidagi iseenesest. Need kes tahtsid, et neil lõbus oleks, neil oligi.

Nüüd kinkidest:D
Sain sünnipäevaks kanamütsi, neoonroosa käekoti, punase ämbri printsessi kommidega, Penis ringsid, Laura Biagotti-Laura lõhnaõli, imeilusa rahakoti, porgandi-merevaigu tordi, sünnipäeva-õunakoogi küünaldega, pudeli vahuveini, pudeli lasteshampust, käerauad, Ideaalkosmeertika kinkekaardi, ajakirja "Just!" , kinkeraamatu "Sõber", kuivatatud ploome ja pähkleid ning igasugust muud külakosti (õunad, viinamarjad, virsikud, singirullid, arbuus). Ja täitsa tore oli. Selles suhtes, et kütsin ringi oma Penis ringsidega, ja kanamüts oli mul kogu peo aja peas. Kui hakkas pimedamaks minema, siis korjasime oma tekid, ja prahi kokku ja liikusie kodu poole.

Nii tore oli, et minu sünnipäevale ei tuldud läbutsema vaid just sünnipäevale peo pärast. 30 inimest said ideaalselt hakkama pudeli lasteshampusega ja pudeli vahuveiniga. Niiet ilmselt igaüks sai tilgakese.

Õhtul tulime kiisuga koju ja käisime minu empsule kaarti vaatamas, sest tal oli ju 26. septembril sünnipäev. Kui kell sai 12 läbi, siis andsime kaardi ja kingi üle, sest empsu pidi hommikul varem minema tööle.

Hommikul ärkasime üles, äratuskella lükkasime edasi kella poole seitsmest kella poole üheksani ja siis hakkasime sättima. Läksime võtsime Pätu peale, et nad saaksid koos Tartusse sõita ja mind viidi hambaarsti jurude. Ma oleksin tahtnud minna koos nendega.

Ma ei oska sõnadesse panna seda, kui raske mul tegelikult on ning ma ei taha, absoluutselt ei taha vinguda. Aga paljusid asju ma ei saa siia kirja panna, sest on asju, millest lihtsalt ei räägita.

Vähemalt on mul uus maniküür, mis sobib minu uue sõrmusega. Ja juba õige varsti on kõik jälle hea, sest igale mõõnale pidi ju järgnema tõus.

Ja teki alt paistavad välja vaid varbad...

Minu kiisu on siin.. ja mul on hea meel.
Ja sellepärast on mul ka hea meel, et hommikul kui me issiga läksime käest kinni hoides Ilvest presidendiks laulma, siis ostis ta mulle mineraalvertt. Nätsu, kommi, limonaadi ja shokolaadi ta ei ostnud, kuigi ma tegin oma kõige eht-titelikumat häält. See ajas teda küll naerma, aga ilmselt ei olnud see piisavalt tõetruu.

Ja juba ülehomme saan ma vanaks:)

Päeva parim lause

Üritusel "Laulame Ilvese presidendiks" juhtusin nägema sellist situatsiooni.
Jagati sinu-must-valgeid lippe. Ning jagamisjärg jõudis ühe vanemat sorti meesterahvani. Ning saades lipu kätte, küsis ta:
"Kas siin on ka Rüütli autogramm peal?"

nii oli poisid. ja ma teps mitte ei valeta

Ja kes nüüd uhkust täis peab olema?

Ehk lugu sellest, kuidas Pätu Paadilaenutus, Sälli Linnaliinid, Rumps ja Praims laulsid Ilvese presidendiks!!!

Kixataxo, Sälli Linnaliinid, Pätu Paadilaenutus

Mul oli õigus, mul oli õigus. MUL OLI ÕIGUS! EILE OLI LIHTSALT IMETORE PÄEV!

Käisime päeval Kixaga hambapolikliinikus ja siis ma käisin pangas ja nägin Krissut ja Laidut ja rääkisime naistejutte ja tore oli. Aga kõige toredam on veel see, et õhtul saime kokku Kixa ja Pätuga. Kixataxo tuli ja võttis mind peale ning edasi suundusime Konsumi juurde, et Pätu Paadilaenutusega muretseda paar peeti. Võtsime Kange Sõstraveini ja Tibuveini võtsime ka. Läksime parki, istusime maha ja hakkas nalja saama.
Mingid kaagid laamendasid seal.. lõhkusid lastemänguväljakut. Oi, aga korralik kodanik Sälli ei saanud lasta sellel asjal juhtuda. Läksin kohale, ja võtsin viisakalt sõna, et nende laste vanemad maksavad selle paranduse kinni. Et see kõik on maksumaksjate rahast ja lubasin neile politsei kutsuda. Enne seda jõudis veel üks tatt hüüda ühele teisele poisile, et:" näe, vaata, Robini ema tuleb, tasa!"

Aga siis ma juba ruttu läksin oma musikeste juurde tagasi. Kixa oli teinud imemaitsvat porganditorti ja tal oli kaasas veel ka Supermani-martsipanikook ja Pätul oli termoses tee. Ja nii me sõimegi kooki ja jõime teed ja peeti ja pärast siidrit ka veel.

Rääkisime telefonis Haintzi Hoburakendiga ja Koit Kargobusiga. Laulsime munitsipaalpolitseid, old mac donaldit, bam-bam-beid-didi-baba-duba-beid.

EI lõbus oli. Siis viskasime kõhuli maha, panime fotoka taimerile ja tegime pilti.
Ma lihtsalt armastan oma musikesi.

Teinekordki!

Ja täna on eriti hea päev veel sellepärast..

... et kui Kixa enam ei pirtsuta siis näen ma teda kah!:D


Poisid, laske see päike endale põue sisse ära!:)

Täna on hea päev:)

Õhtul tuleb Tallinna minu kallis Pätu.. ja kui hästi läheb, siis maailma kõige armsam poiss ka. Sünnipäevaplaanid on üpris selged, ainult külalised on vaja veel piknikule kutsuda ning mõelda välja metsa-catering:D

Tervis on endiselt halb ning tundub, et läheb aina hullemaks, aga kellel seda tervist vaja on, kui on olemas sellised mupsikud nagu minul:)

Päike paistab õues, missest, et ma sellest osa ei saa ja passin kodus, aga ilus on ikkagi aknast vaadata. Varsti lähen linna, hambaröntgenit tegema ja kui veab, siis saan Arcticule oma võla ka ära makstud ja seekord veel mu korterit tühjaks ei tõsteta:)


Ilusat reedet kõigile!

Sõbrad, andke nõu:)

Lugu selline, et mul on pea sees täielik segadus. Esmaspäeval on mu sünnipäev ja ma ei tea, kuidas või mis sellega tegema peaks. Järgmine nädalavahetus seda pidada ei saa, sest paljud mu sõbrad on siis kinni. Ilmselt jääbki üle pidada esmaspäeval ja seda kuskil värske õhu käes piknikku pidades. Ilm.ee lubas 25.09 head ilma ka ja kell 18.00 on sooja 16´ (see oli kraadi, mitte minutit:D)..

Et ma ei tea, kui kellegil on vastuväiteid või värke, siis tehke kisa. Sest ma pean arvestama, et ma ei saa pidada kuskil baaris kus on suitsetamine lubatud, sest me peame arvestama, et meil on kaks kolmekuust beebit ka ja üks neljandat kuud rase neiu ka:)

Lugu sellest, kuidas varastada panni ja kuidas ma liigun kiiremini kui troll:D

Kolmapäeval sõitsin Tartusse, kiisu tuli koos Täpsuga mulle järgi. Sõitsime kiiresti, kiiresti, kiiresti. Mina kartsin ja siis sõitsime natuke aeglasemini ja siis hüppas mingi kits meile tee peale ja ülejäänud tee sõitsime 90 km/h. Õhtul jõudsime tuppa, kolks-müts-magama.

Neljapäeval käisin Poku juures. Ostsime Lõunakeskusest panni. Koju jõudes avastasime, et sellele oli külge jäänud turvaelement. Asi nägi iseenesest päris naljakas välja. Meil jõudu polnud, et seda lahti saada. Aga Ints pani panni jalgevahele ja tõmbas selle paganama traadi sealt lihtsalt välja. Et kui keegi peaks kunagi soovima panni varastada, siis ma võin näidata mõnda nippi, kuidas kiiresti ja valutult saab eemaldada turvaelementi. Õhtul jõime Taurust ja tegime igasugust muud nalja.

Reedel käisime Pokul külas, Pätul külas ja õhtul tegime Koidule haiguse profülaktikat. Viinaga.

Laupäeval käisime Aura veekeskuses, Kunglas Koidu issi juures ja hiljem tegime kokstaile. Paabu ja tema kaaslase Irisega. Neljakesi olime, fun oli. Hiljem läksime Piroshmanile ja seasl alles hakkas nalja saama. Rääkisin kõige rohkem Pätuga (ime ka, ma ju ikkagi igatsesin teda), aga seal olid ka Päpu, Livia ja Maria. Maria käis vahepeal mingi Pätu peikaga kohtumas.. ja meie saime lihtsalt nalja. Hiljem moodustasime grupi kaheks ja läksime Pätu maja kõrvale kolmekesi (Pätu, Koit ja mina) õltsi jooma, raisk:D ei.. nalja sai. Eriti armas oli meie grupikalli:)

Pühapäeva hommikul oli natuke pohmellipoissi, aga mitte tugevalt. Helistasin Tuulile ja kuna ta ütles, et ta jõuab alles kell 7 Tartusse, siis ma otsustasin, et lähen koju esmaspäeva hommikul. Õhtul oli Tuuli juures tore, siis sõitsime kiisu ja Paabuga Jõgevale ja nalja sai nagu ikka:D

Esmaspäeval hakkasin juba hommikul vara sõitma Tallinnasse. Rongis oli mingi 60 aastane tüüp, kes pakkus mulle viina ja vobla ja Balti jaamas jälitas mind.. + ma panin rongiga pange, sõitsin üle kolme tunni. Siis läksime jälle hotellidesse. Reval Park Hotel jättis mulle kõige parema mulje.

Eile, teisipäeval. Käisime Juusturestoranis, väga fancy. Päeval olin Krissu juures, sorteerisime riideid, tegime ravi mõttes natuke viina ja mett ja siis läksin Maretiga linna. Kokstailitasin oma taksoraha maha ja kõndisin koju umbes poolteist tundi. Iga peatus saatsin kiisule sõnumi. nt. Koskla, järgmine Tihase. Ja siis ta kirjutas vastu et ma liigun peaaegu sama kiiresti kui troll. See tegi mu tuju nii heaks. Kõmpisin koju, pesin kikud ja jäin tuttu.

Täna ärkasin haigemana kui ilmselt kunagi varem.

Hellõu Meriluu from Tartuländ!

Õnnetus ees, postimees taga.

Meie hakkame täna ilmselt nottima.. või siis lonnima, aga mitte odeko-lonnima:D

Selles suhtes, et tuju on hea ja elu on lill.. ja kui ma saan pikemalt kirjutada, siis teavitan ka teid sellest:)

Ilusat laupäeva Teile, mu kallikesed!

Ja nüüd?

Kõigepealt ma peaksin ära rääkima rääkimata jutud.

Reede õhtul tuli minu kiisu minu juurde. Sõitsin talle Balti Jaama vastu, sest ta tuli seekord rongiga, mitte autoga. Maast leidsin 25 krooni ka. See oli päris tore, sest just enne seda, kui ma nägin poriloigus rohekat paberit- mõtlesin, et mida ma küll teen ja kuidas ma hakkama saan, kui mul ei ole ühtegi senti ja ilmselt ei teki raha lähipäevadel juurde ka. Saime kokku.. kõigepealt kallistasime pikalt.. ja mul oli nii hea meel teda näha, et ma lihtsalt hakkasin naerma...naersin ja siis juba tulid pisarad silma ja siis jälle naersin. Usku-faking-matu, et kui inimesel on pingeline seisund, siis oma tundeid ja emotsioone ei osata varjata. Vähemalt mina mitte. Käisime Pizzas ja siis poes, kora kodus, ostsime gini ja viisime Kristelile (mu õele endiselt) puhta pesu ära. Tulime koju.. pikutasime meie Tallinna suvevoodis (Tartus on meil Tartu tudipesa)ja jõime gini.. rääkisime ja kuulasime ja olime..

Laupäeva hommikul lugesime üksteisele raamatuid ette.. ja siis ma lubasin kiisule, et ma keedan talle hirsiputru. Puder sai hea, aga enne seda plahvatas pott (tegelikult peaaegu) ja piima voolas mööda pliiti ojadena alla ja poti põhi jäi peaaegu pruuniks. (Kusjuures, tegelikult ei olnud mina süüdi, sest ma ei märganud, kui ema pani korra pliidi kuumuse maksimumi peale, et piim keeks kiiremini- mina arvasin, et ma saan oma rahulikul tulel seda edasi liigutada)... aga kiisu ütles, et see oli kõige parem asi mis ta üldse kunagi oli saanud.. ja mulle tegelikult maitses ka:D siis käisime pulmavideot magama ja läksime natuke vedelvorstima. Õhtul helistas mulle Kats (tegelikult helistas mulle mu vana klassivend Juss ja Kaur ja Mark ka - ja ütlesid, et nad on kolmekesi Vääna-Jõesuus ja ainult mina olen puudu-hahaa, tore on:D) et kui Kaisa ja Adi tulevad oma perekondlikult romantiliselt õhtusöögilt, siis võiks midagi teha. Alguses ma arvasin, et me ei lähe, aga siis õnnestus meil natuke oma ressursse suurendada.. sätitasime natuke ja läksime käsikäes tipa-tapa pidupoole. Ma ei tea, millest, aga see õlts hakkas nagu väga hästi seal Ranchos pähe. Ma jõin umbes neli õlut ja sellest piisas, et kodupoole astudes oli mu samm mõnusasti sassis ja jutt oli ka eriti normaalne. Aga muidu, Ranchos olekust veel pikemalt- Kui me sinna jõudsime, olid Kaisa, Kats ja Adi juba seal, Mättik käis ka meie laua juures seal mitu korda seletamas.. laulsime (põhiliselt mina ja Adi- aga teised laulsid ka), tantsisime, tegime nalja, ma ei tea, mul oli VÄGA lõbus, ausona... ainult, et mingi kell tundsime, et me oleme juba natu väsinud ja siis kõmpisime jällegikord käsikäes Krissu poole... AGA.. ma ei saa jätta mainimata, et meil oli lõbus;) sest me e iolnud nii varem käinud nagu väljas või nii.. Õhtul ajasime omi asju ja kõik on igatepidi super- niiet tehke omad järeldused:D

Pühapäeva hommikul oli minu pea natuke pohmelust täis, aga see hajus päris kiiresti ära. Käisime Kristiine kandis õunu toomas.. ja siis me naersime, et me oleme nagu popsikud, topelt kilekottidega ja kuna meil oli selline mõnus väss peal, siis natuke tuikusime ja muidugi naersime. Minul valutasid ülemised kõhulihased ja tema arvas, et tal valutab vahelihas:D Ja iga järgnev sõna ajas meid veel rohkem naerma.. Tulieme koju, pikutasime, vedelvorstisime ja siis läksime Kixale külla.. jõime kolme peale ühe väga mõnusa veintsi ära ja vaatasime vanu pilte ja olime niisama.. Selleks ajaks oli mu peavalu läinud nii ülemõistuse suureks, et ma tundisn,et ma jään haigeks... kurk oli valus ja pea kumises ja ma ei viitsinud olla ega rääkida, kõik oli nagu udus. ,Kodus tegi kiisu mulle silmalaumassaazhi, kaelamassaazhi ja rääkis mu emmele,kuidas ma peaksin mingit viskiteed jooma.. igatahes nad ajasid kahekesi selle asja kuidagi korda.. ja see "ravitee" oli päris õudne tegelikult... aga aitas ka.. hakkas praem.. tuli selline unesem olemine ja kiisu hoidis mind kõvasti kõvasti, kõvasti kaisu sees ja rääkis mulle kuidas ma ei jää haigeks ja kuidas mul on kõige parem üldse olla kui ma hommikul ärkan.

Esmaspäeva hommikul tundsingi ennast paremini.. sime hommikul koos mannaputru ja siis hakkasime vaikselt sättima.. ta saatis mind Viru hotellini ja ise läks bussijaama.. tegime mõned märjad musid ja siis hakkas teistmoodi trall pihta, aga kohe sellest pikemalt.

Viru hotelli ees oli suurem osa meie grupist juba kohal. Läksime üles konvernetsisaali, kus tehti meile slaidishow sellest, et kui kasulik on meil töötada Viru Hotellis, ning milliseid boonuseid me saame. Käisime hotellitubades ja sviitides, selline päris normaalne oli. Peale seda läksime Central Hotelli, sinna kutsuti meid ka suurima heameelega, ainult, et seal tundus kogu see süsteem olevat väga keeruline ja ma usun, et ma võin sellega mitte hakkama saada. Peale seda jäime ühe grupiõe, Maretiga teistest veits maha, sest päev oli niikuinii lõppenud ja mõtlesime et võiks koos midagi teha. Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Vasalemma ja tegelikult oli meil päris lõbus:D

Teisipäeva hommikul toodi meid linna, läksime Piritale, Pirita Top Spa Hotelli.., peale seda Kadriorgu, Oru hotelli ja siis veel kesklinna, viietärni hotelli Savoy Boutique.. selles mõttes, et variante on mitmeid.. ja kui peaks juhtuma, et ma näiteks jään Piritale, mis on üpriski tõenäoline... siis ilmselt oleksin ma lühikesel nädalal vaba reede, laup, pühap.. ja pikal nädalal vaba kolmapäeval ja neljapäeval.. kui sedagi.. ja ilmselt pean hakkama ärkama hommikuti kell 4.30.. ja tööpäevad kestavad 12 tundi.

Niiet (nimesid ma ei nimeta,aga kallid sõbrakesed, kes täna hommikul leidsid, et mind on liiga vähe näha või kätte saada, siis edaspidi võite panna aja kinni. Üle nädala nädalavahetuseks ja üle nädala kolmapäeviti ja neljapäeviti.

Juunikuu ei paista enam üldse kaugel.