Pišikene pišikene kutsu sai endale eelmisel nädalavahetusel nimeks Mopsu. Mopsu just nimelt seepärast, et ta on kohe hirrmus musimaias. Ja tänaval kutsuvad teda Moppieks niikuinii kõik, sest see on selline kohalik hellitusnimi tüdrukutele. Kuigi kui inimesed kuulevad, et ta nimi on Mopsu, pööritatakse silmi ning üritatakse seda eriskummalist nime välja hääldada... paistab, et olen pišikesele pišikesele kutsule siinsete inimeste jaoks paraja pähkli nimeks välja mõelnud.
Elu Mopsuga on kõike muud kui igav. Vahepeal tundub mulle, nagu oleks mul käsil "sünnitusjärgne depressioon" või midagi sellist, sest vahepeal kohe tuleb pisar silma, kui mõtlen, et äkki ma ei suuda temast toredat kutsut kasvatada. Õnneks hakkab meil järgmisel nädalal pihta kutsukool - jummel, kui õnnelik ma olin, kui ta sinna vastu võeti, nagu kohe päris emme!
Mopsu on küll enamasti tubli ja musimaias ja pissib õues ja ajalehele, kuid vahepeal võib ka üllatusi mujalt leida. Seda muidugi siis, kui mind platsis ei ole, sest kui ma samas toas olen, tahab ta hirmsasti head meelt teha ning mõnikord käib ajalehe peal 5 minuti jooksul lausa mitu korda, et muudkui kuulda kui tubli ta on. Üleeile õppis ta selgeks uue triki - läheb ajalehe peale ning võtab pissimispoosi sisse, ootab, et ma teda vaataks ja kiitma hakkaks ning siis teeb nägu nagu pissiks - kui ajalehe pealt minema läheb, pole seal tilkagi! Selline natuke naljahammas on. Mõnikord on Mopsu jonnakas (tema jäära tähtkuju lööb siin vist välja) ja mõnikord teeb ulakust. Nalja teeb ta veel, mõnikord kogemata ja mõnikord meelega ning vahel kui tahaks ta peale natuke kurjemat häält teha, ei saa ju, sest naljakas on. Küll aga ei olnud naljakas see, kui täna hommikul kerges vihmasajus pidin temaga õues 40 minutit passima (ja töölemineku aeg lähenes väga ohtliku kiirusega) ning olematut kakat ootama.. ta isegi üritas mind tillist tõmmata, et juba kakas, hakkas oma peput pühkima, et ruttu juba tuppa saaks, aga kakat ei olnud ju mitte kuskil. Pepu pühkimine käib tal väga naljakalt, paneb esikäpad ja pepu maha ning siis tõmbab end esikäppadega edasi, tagakäpad õhus. Üritan teha nii, et ta sellest kombest lahti saaks (vähemalt asfaldil), sest kardan, et ta võib nii oma pepu villiliseks kraapida. Oh neid koerainimese muresid!
Muru peale saame minna järgmisel nädalal, sest sel reedel saab ta oma teised vaktsiinid kätte ning siis juba võime teiste kutsude ja muu maailmaga rohkem sõbruneda.
Praegu tudub pišikene pišikene kutsu mu rinnal ja näeb vist und oma emmest, sest suu käib tal nii nagu maiustaks ta emapiimaga. Oeh, ta on ikka armas!
Nagu üks õige emme kunagi, tahaks ma teiega väga jagada mõnda neist umbes kümnest tuhandest pildist, mida ma igas asendis Mopsust olen teinud, aga et Blogger ei taha minuga koostööd teha, siis jäävad need pildid mõneks teiseks korraks.
Mops mops tsaukiwauki.
.JPG)
