Uued tuuled

Sain teada, et ma ei hakka saama Erasmuse stippi, sest neil ei ole raha.. ja see muudab veidi mu plaane. Nimelt, kui ma ei saa toetust teisel semestril, siis äkki ei pea võtma ka ettenähtud hulga ainepunkte... ja kuna ma ühte ainet ikkagi tahaks siit võtta, siis äkki saan nii teha, et olen kogu aeg Tartus, kuid ametlikult erasmuslane, ilma stipendiumita. Igatahes, ootan vastuseid, aga võib juhtuda, et ma olen kogu aeg nüüd uuest aastast Eestis, sest nii rikas ma ka veel ei ole et omast taskust iga kuu üüri maksta üle 6000 krooni.

Ja üldiselt. Eestini on aega jäänud 10 päeva!

I'm all at sea

I'm all at sea
Where no-one can bother me

Forgot my roots
If only for a day
Just me and my thoughts sailing far away
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea

I'm all at sea
Where no-one can bother me
I sleep by myself
I drink on my own
Don't speak to nobody
I gave away my phone
Like a warm drink it seeps into my soul
Please just leave me right here on my own
Later on you could spend some time with me
If you want to
All at sea

(Jamie Cullum - All at sea)

See lugu on alati olnud minu jaoks selline lugu, mis rahustab mind. Ma kuulan seda kas enne eksameid või siis kui mul on vaja mõtteid kokku võtta. Kujutan ette kuidas loksun õrnade lainete sees ja soe päike paitab põske. Praegu kuulan ma seda lugu seetõttu, et tunnen, et vajan päikest rohkem kui kunagi varem. Sellest on juba päevi, mil viimati nägin päikest. Igal pool on nii hall ja sombune ja niiske ja see teeb mind nii kurvaks. Ma olen kogu aeg nii väsinud ja tunnen, et ma ei jõua olla. Hommikuti on väga raske ärgata ja tegelikult ei ole eriti vahet, mis kell ma ärkan, sest niikuinii on kogu aeg pime ja hall. Ilmselt peaks hakkama d-vitamiini sööma... või siis peaks korraks solaariumisse minema, sest ma tunnen, et mul on vaja PÄIKEST! Kollast, sooja päikest. Valgust ja soojust!

Täna olin väga tubli. Tegin ära oma Multicultural aspects of education essee. Ei võtnudki väga palju aega, aga noh, ma ei tea, kui hea see tuli. Pühapäevaks pean tegema veel peda uurimismeetodite viimase kodutöö ja siis on selles aines jäänud veel eksam. Soomes on mul veel kolm eksamit ja Eestis on ka kolm eksamit. Saan vahepeal natuke edasi-tagasi sõita, aga kui kõik hästi läheb (milles ma ei kahtle, sest elus läheb kõik nii nagu minema peab), siis peaksin omadega täitsa mäel olema. Siis on jäänud veel kaks referaati, üks essee, üks bakatöö retsensioon ja enda bakatöö. Ehk siis kuus eksamit ja 5 kirjalikku tööd + enda lõputöö jaoks on vaja asju teha ja ongi see semester läbi. KUKEPEA, ma ütlen:)

Ja nüüd on vist aeg öelda avalikult välja, et ma jään siia veel üheks semestriks! Kui käisin Tartus, siis mulle pakuti sellist võimalust ja siis kui ma siia jõudsin, siis mõtlesin selle üle pingsalt järele ja kuna minu lõputöö seisukohast on oluline, et ma Soomes ka oleksin, siis mõtlesin, et võtan riski ja proovin siin olla. Iseasi, kui tubli ma olen ja kas ma Tartuga jõuan sammu pidada, et lisaks lõputööle ka vajalikud ained tehtud saaksin. Kui ma sellega hakkama saan, siis võin küll öelda, et saan kõigega hakkama!

Igatsen oma sõpru, aga tean, et ma ei pea nendega kogu aeg koos olema, selleks, et teada, et nad on mul olemas.

ahjaaaa.

Käisin täna International dinneril ja esindasin seal Türgi rahvuskööki. Nimelt, pidime sinna minema koos Ilke ja Gözdega, kes olid valmis teinud mingi sellise söögi, mida ma isegi hääldada ei oska, aga juhtus nii, et nad ei saanud tulla ja siis pidi preili Sälli minema sinna koos selle Türgi rahvustoiduga ja esindama Türgit. No juhtub ikka.


Ja neile, kes siin vahepeal olid mures liblikate pärast mu kõhus, siis võin öelda, et nüüdseks on asi kontrolli all ja olen sellest üle saanud. Küll aga on mul siin igasuguseid naljakaid asju vahepeal juhtunud, mida ma siia ei kirjuta, sest muidu poleks mul millestki raamatut kirjutada.


Homme lähen Markusega päevaks Porvoosse loodust nautima. Oeh. Mõnus!

* "Mis loeb maailma mastaabis üks kollane kass." Miski, mis mu ema mulle eile ütles ja mis pani mind väga mõtlema. Et ma ära ei unustaks. Maailma mastaabis - üks kollane kass.

All I want for christmas is you

Selline on vaade minu koduaknast. Täna on 5. november ja kell on 14.02. Sajab laia lund, just nagu oleksid jõulud käes. Olen kuulanud ka jõululaule, mitte et ma neist muidu nii vaimustuses oleksin, aga lihtsalt on selline tunne. Ja noh. Ma olen haige. Tulin Soome ainult sellepärast, et eile oli meil visiit ühte lasteaeda (ei me ei tegelenud lastega, muidu ma ei oleks haigena sinna läinud), muidu oleksin tahtnud olla nädala lõpuni Tallinnas, emme ja issi ravivate käte all, sest praegu on küll selline tunne et "me oleme nii vaesed, meil on nii külm". (See oli mu lemmikmäng mu väikse vennaga, istusime elutoa põrandal teki sees, tegime nagu lõdiseksime ja jagasime kahekesi poolikut leivaviilu ja jõime tassist vett. Meie vanematel oli kindlasti suur rõõm näha meid seda mängimas:D aga noh, samas, see oli üks meie sõbralikest mängudest, palju hullem oli siis, kui me üksteisel päid maha tahtsime nottida.)

Jah. Rääkides väiksest vennast, kes ei ole enam nii väike, sest ta sai eile juba 20-aastaseks. Täitsa hull ikka. Aeg lendab. Noh, ega ma ise ka palju vanem ei ole, aga lihtsalt, Silver on alati ju olnud pisike pisike ja nüüd on pea kahemeetrine härra.

Ja rääkides vanemast vennast. Tänasel päeval olen ta peale jällle palju mõelnud, sest meil on akna taga lumememm... ja talle meeldis alati lumemehi teha. Mäletan, kui olime Silveriga väikesed, siis viis vanem venna meid alati maja ette ja tegime lumememmesid. Üks kord tegi Talis meile sõpradega isegi suure liumäe maja ette. Ma ei tea, kui suur see tegelikult oli, sest väiksena tunduvad kõik asjad palju suuremad, näiteks see küngas mu maja ees, millelt me alla kelgutasime, tundub praegu vaevumärgatav. Ja üleeile, kui oli hingedepäev ja meil põles köögis küünal, siis nägin ma esmakordselt hingedepäeva "tõelist meeleolu". Kurb on. See on nii nii nii nii ebaõiglane, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi lumememme teha. Et mul ei helise enam kunagi telefon, helistajaks vanem venna, kes tahaks et ma läheks temaga kinno või sööma. Mäletan, kuidas ta helistas mulle paar nädalat enne surma. Olin Tartus ja ta lihtsalt helistas, et rääkida juttu ja et kas ma ei tahaks ühte restorani tööle minna. Ta jutustas oma suurtest plaanidest ja ma ei mõelnud hetkekski, et ta ei jõua neid täide viia. Et vähem kui kahe kuu pärast heliseb mu telefon hommikul kell üheksa ning mu õde teatab mulle, et mu vend on surnud.

See paneb mõtlema. Elu on nii lühike. Isegi kui elad saja viieteistkümne aastaseks, ikka on elu lühike. Ja ikka ei jõua kõiki asju ära teha. Arvan, et mul on õnneks olnud küllaltki palju igasuguseid erinevaid võimalusi näha maailma ja kogeda asju, aga tegelikult on seda nii nii vähe. Ja sellepärast ei jõuagi ma ära oodata järgmist aastat, kui lähen maailma avastama. Ma tean, et see on suur väljakutse ning et sellega kaasnevad igasugused erinevad ohud, aga samas ma tean ka seda, et kui ma suvel ei lähe, siis võib-olla ei tule mul enam kunagi teist võimalust minna.

Nüüd on vaja ainult ülikool ära lõpetada ja siis ongi sellega korras. Õnneks on mul lõputöö teema olemas ja ma ei tea, kuidas muude asjadega korda saab. Mulle pakuti võimalust jääda siia veel üheks semestriks. See, kas ma jään, oleneb ühe õppejõu vastusest. Ülejäänud õppejõud on lubanud mul teha järgmist semestrit siit - see eeldab muidugi väga suurt iseseisvat tööd, aga tean, et mul on eesmärk, mille poole püüdlen ja usun, et saan hakkama.

Nüüd aga väsisin ma ära. See on see haige inimese elu, istud natuke aega arvutis ja juba on silmad ja käed ja selg väsinud. Lähen joon teed ja lakin oma küüsi... ja kui jõuan, siis lähen kella neljaks rootsi keelde.