haiglamaja keset amsterdami

Meie majaga on juhtunud selline lugu, et kõik siinviibivad inimesed on mingisuguste tervisehädadega. Enamasti on kõigil nohu ja köha (ka meie külalistel - meile tulid nädalaks ajaks külla kolm tüdrukut Venemaalt), aga minu kalli sõbraga juhtus selline lugu eile, et ta komistas pimedas ühe vene tüdruku kohvri otsa ning tegi oma varbale väga haiget. Täna hommikul arvasime mõlemad, et ta murdis oma varbaluu.. aga päeva peale läks valu väiksemaks ning loodetavasti oli see lihtsalt põrutus. Aga varvas on hirmsasti sinine ja paistes.

Et nii me siin elame, keedame koguaeg üksteisele ja teineteisele ja iseendale teed ja suppi ja katsume siin haigemajas tuju hea hoida.

Ainuke asi, mis tõsiselt tuju rikub, on meie hulluks läinud kass. Ilmselt peame ta loomaarsti juurde viima, sest ta kräunub kogu aeg ja teeb jälle oma hädasid tuppa (nagu eelmisel talvel, kui ta väga haige oli) ja kuigi ta ei paista välja haige, arvan mina, et tema imelik käitumine peab olema tingitud tervisehäirest. Kuidas muidu ta lihtsalt ühel päeval otsustas, et ta enam välja ei lähe, kuigi tal on köögis oma kassiuks ja ta pääseb alati välja. Ma ei tea, me proovime siin temaga ikka koostööd teha, aga see on väga raske ja kõigil on närv must.

erakordselt huvipärane aasta algus

Tänaseks on uus aasta kestnud küll alla nädala, aga ega see ei tähenda, et vähe oleks juhtunud. Mul on õnnestunud end täiesti haigeks organiseerida, nina on nii kinni ja rögisen kogu aeg, nii, et ei mina ega ka mu kallis ei saanud öösel silmatäitki magada. Ühtlasi on meie kassil midagi viga, et juba mitmendat päeva teeb ta oma häda meie elutoa põrandale ning meil on siin erakorraline kassikasvatuskomisjon tekkinud, kus kõik oma nõu ja jõu kokku pannes üritavad seda kassi distsiplineerida. Ja meil käisid vargad. Seda muidugi juhul kui ma just ise kõiki Barti sääste ta kapist ära ei varastanud.

Millest ma alustama nüüd siis peaksin?

Pesumasin. Õigus, sellest peaksingi alustama. Kui meil oli pesuköögis juba kaks katkist pesumasinat, võttis Bart end kokku ja helistas ühte firmasse, kust lubati meile uus masin, 6 nädalase garantiiga, kõigest 90 euri eest (ja nad ütlesid et vajaduse korral viivad ka vana masina minema). Nii me siin eile rõõmustasime, et lõpuks ometi saab vanadest masinatest lahti ja uue töötava asemele. Kui masinamees kohale jõudis, siis paigaldasid poisid meile pesukööki uue masina ning see masinamees oli nõus ära viima mõlemad masinad. Bart läks oma tuppa raha tooma ning selgus, et ümbrik, kus olid kõik tema säästud, oli tühi! Panime peenikese raha kõik kokku, et masinamehele maksta ning siis hakkasime uurima võimalusi, et kuidas raha Barti toast kaduda võis.

Ja siis mulle meenuski see, et kui aastavahetusel minu sõbraga ära läksime, siis oli meie maja ees kõik meie naabrid, aga et meil on võtmetega umbes selline panen-võtme-mati-alla süsteem, siis nägid osad meie naabrid, kuhu ma selle võtme panin (kuigi meie teada teavad kõik ümbruskonnas elavad inimesed, kus oma majavõtit hoiame). Ning ilmselt juhtuski nii, et keegi kuri käsi tuli meile vargile siis kui meie olime vana aasta õhtut linna peal nautimas. Kuigi me ei usu, et keegi meie naabritest, see võis olla ükskõik kes, kes oli juhtumisi näinud kedagi meie majast võtit sinna kavalasse peidukohta panemas. Ning millal veel tulla vargile, kui mitte aastavahetusel, kui kõik inimesed on linna peal pidus?

Ja kass! Alates 23. detsembrist on meie must karvapallike teinud 7 korda häda nr kaks tubastes tingimustes. Pean nentima, et see ajab ikka närvi eriti mustaks, kui hommikukohvi jooma hakates oled peaaegu astumas haisva kakapähhi sisse. No ja nüüd me olemegi teda üritanud kasvatada, proovinud panna ta nägu kaka sisse ja siis visanud ta paariks tunniks õue jne jne. Ja me ei teagi, mis temaga juhtunud on. Ta oli meil siin enne nii tubli ja nüüd järsku, korraldab siin selliseid jamasid.

Ja noh, rääkides minu tervisest, siis see on ka paras üllatus. Homme ma kooli ega tööle ei lähe, sest õppimis- ega töölooma minust ei ole. Mu kurk on valus ja mul on nohu ja koos selle nohuga on kaasnenud ka minu erakordselt si** väljanägemine. Olen näost valge, nina laiguline ja nina alt on punane ja suunurgad on mul ka katki. Et kui vanasti oli minu kodune hüüdnimi Hottie, siis nüüd on selleks Snottie, mis hollandi keeles peaks tähendama umbes midagi sellist nagu Tatikollu. Selle nime omandasin vist siis, kui selgus, et mu dressipluusil ilutseb kena tatirida.

Noh, mul oli natuke piinlik, aga sain sellest õige pea üle, sest no, inimestel ikka juhtub.

Aga meil on ikka häid asju ka juhtunud. Et ma haige olen, siis olen saanud senisest enam poputamist ja muretsema olen pidanud vähe (välja arvatud pesumasin, vargad ja kass ja tervis).. ja täna lõikas mu kallis sõber mu juukseid ja pean ütlema, et kuigi ma näost näen paras üllatus välja, on mul maailma kõige ilusam soeng!

Ilu nouab ohvreid ehk s2ran nii, et silmist pime!

Ma ei m2leta, et kas ma kirjutasin siin voi mitte, et mul oli silmapoletik kui tulin Eestist 2ra. Seostasin seda sellega, et ei tulnud kodust 2ra just koige meeldivamate emotsioonidega ja arvasin, et silmad kui n2gemiselundid on kindlasti seotud sellega, et ma "ei taha" midagi endale teadvustada voi midagi n2ha. Kindlasti oli ka sellel oma roll, kuid ma ei osanud seostadagi oma silmapoletikku sellega, et p2ev enne reisile tulekut v2rvisime keemiliselt mu ripsmeid. Noh, ma ei ole eriline meigiinimene ja motlesin et oleks ju p2ris hea, kui ripsmed ja kulmud oleksid tumedad. (kulmud on mul keemiliselt v2rvitud olnud kogu aeg.. juba aastaid.. ma ei teagi.. ikka v2ga v2ga v2ga mitmeid aastaid, aga ripsmeid olen varem v2rvinud keemiliselt ainult paar korda ja seda salongis, kui olen juuksuris k2inud.)

No ja siis oligi nii, et kolmandaks reisip2evaks olid mul silmad kinni ja kummelikompress ei paistnud ka aitavat.. l2ksime siis Belgias apteeki ja ostsime mulle kalli raha eest silmapuhastusvahendi ja geeli. Sain silmapoletikust jagu ja tuju oli hirmus hea.

Yleeile, umbes kuu aega p2rast eelmist ripsmetev2rvimist otsustasime Tiinaga teha yhe ilup2eva.. kuna mul kulmud olid juba v2rvitud, siis motlesime, et v2rviks seekord vaid ripsmeid. V2rvimine k2is nii nagu ikka ja mul oli meel hea, et kyll alles mina saan nyyd ilus v2lja n2ha. P2rast v2rvimist k2isin muudkui peegli ees ja roomustasin, et kui pikad ikka mu oma ripsmed on ja ikka nii hea, et neid saab nii v2rvida ja ei pea muretsema meikimise p2rast ja n2en kogu aeg nii ilus, nii ilus v2lja. 

Saabus k2tte siis 88 ja mina yritasin magama j22da, aga silmad sygelesid hirmsasti.

Hommikuks oli sygelus nii hull, et moistsin, et mul on J2LLE silmapoletik! Kuna ma olen nii hirmus tark, siis oskasin lihtsa tehte, 1+1=2, seostada ripsmetev2rvimise ja silmapoletikkudega. Hakkasin siis ennast uuesti ravima, aga ilmselt tegin vea selles, et k2isime eile j2lle Tatianal abiks ja ma lakkisin ta riiuleid (no ikka mitu tundi lakkisin, kova t88mees, nagu ma olen!). Ja noh, ilmselt ei olnud lakk voi lakiaurud head mu silmadele, sest kui tagasi joudsime, siis oli juba p2ris hull. Ma ei olnud rohtu saanud ka mitu tundi panna silma, nii et 2rritus oli ikka v2ga suur. Silmavalged olid punased ja silmalaud olid ka punased. M22risin endale kodus rohtu silma ja laugudele m22risin vaseliini.. sest silmalaud nii kuivasid ja valutasid.

T2na hommikul tegin silmad lahti, aga samah2sti oleksin voinud nad ka kinni j2tta, sest koik oli kinni paistetanud.. ja punaste paistes silmalaugude vahelt paistsid punased silmavalged... voi oleks oigem 8elda silmapunased? Paar millimeetrit avatud silmade vahelt tilkusid v2lja pisarad.. ja n2gin v2lja ikka p2ris jube. Huvitavaks tegi ka asjaolu see, et n2gemisulatus oli mul j22nud 22rmiselt v2ikseks... 

Homme tuleb mul minna migratsioonibyroosse.. ma ei tea, kui ma n2en samasugune v2lja nagu praegu, siis ma ei tea, mis mul neil seal r22kida tuleb. sest ma isegi ise ei usu endale peeglist otsa vaadates seda, et ma ei ole nt 4 kuud j2rjest umbjoobes olnud :D

haha, mulle tuli meelde ka eilne nali, kui Joakim tuli koju ja n2gi mind.. meil toimus selline vestlus, mida voiks tolkida umbes nii:

Joakim: S2lliiii!!! Sa ju ei pidanud kanepit suitsetama!

S2lli: Ma ei suitsetagi.

Joakim: aga miks sa siis pilves oled, silmad t2itsa kinni ja tagurpidi?

S2lli: Mul on silmapoletik, sellep2rast.

Joakim: Uuh, hea seegi.

Ja arvata voib, et kogu meie maja naeris seda veel tykk aega.

Koike paremat teile!

S2lli Silm ja silmapoletik.

All I want for christmas is you

Selline on vaade minu koduaknast. Täna on 5. november ja kell on 14.02. Sajab laia lund, just nagu oleksid jõulud käes. Olen kuulanud ka jõululaule, mitte et ma neist muidu nii vaimustuses oleksin, aga lihtsalt on selline tunne. Ja noh. Ma olen haige. Tulin Soome ainult sellepärast, et eile oli meil visiit ühte lasteaeda (ei me ei tegelenud lastega, muidu ma ei oleks haigena sinna läinud), muidu oleksin tahtnud olla nädala lõpuni Tallinnas, emme ja issi ravivate käte all, sest praegu on küll selline tunne et "me oleme nii vaesed, meil on nii külm". (See oli mu lemmikmäng mu väikse vennaga, istusime elutoa põrandal teki sees, tegime nagu lõdiseksime ja jagasime kahekesi poolikut leivaviilu ja jõime tassist vett. Meie vanematel oli kindlasti suur rõõm näha meid seda mängimas:D aga noh, samas, see oli üks meie sõbralikest mängudest, palju hullem oli siis, kui me üksteisel päid maha tahtsime nottida.)

Jah. Rääkides väiksest vennast, kes ei ole enam nii väike, sest ta sai eile juba 20-aastaseks. Täitsa hull ikka. Aeg lendab. Noh, ega ma ise ka palju vanem ei ole, aga lihtsalt, Silver on alati ju olnud pisike pisike ja nüüd on pea kahemeetrine härra.

Ja rääkides vanemast vennast. Tänasel päeval olen ta peale jällle palju mõelnud, sest meil on akna taga lumememm... ja talle meeldis alati lumemehi teha. Mäletan, kui olime Silveriga väikesed, siis viis vanem venna meid alati maja ette ja tegime lumememmesid. Üks kord tegi Talis meile sõpradega isegi suure liumäe maja ette. Ma ei tea, kui suur see tegelikult oli, sest väiksena tunduvad kõik asjad palju suuremad, näiteks see küngas mu maja ees, millelt me alla kelgutasime, tundub praegu vaevumärgatav. Ja üleeile, kui oli hingedepäev ja meil põles köögis küünal, siis nägin ma esmakordselt hingedepäeva "tõelist meeleolu". Kurb on. See on nii nii nii nii ebaõiglane, et ta ei saa enam kunagi mitte ühtegi lumememme teha. Et mul ei helise enam kunagi telefon, helistajaks vanem venna, kes tahaks et ma läheks temaga kinno või sööma. Mäletan, kuidas ta helistas mulle paar nädalat enne surma. Olin Tartus ja ta lihtsalt helistas, et rääkida juttu ja et kas ma ei tahaks ühte restorani tööle minna. Ta jutustas oma suurtest plaanidest ja ma ei mõelnud hetkekski, et ta ei jõua neid täide viia. Et vähem kui kahe kuu pärast heliseb mu telefon hommikul kell üheksa ning mu õde teatab mulle, et mu vend on surnud.

See paneb mõtlema. Elu on nii lühike. Isegi kui elad saja viieteistkümne aastaseks, ikka on elu lühike. Ja ikka ei jõua kõiki asju ära teha. Arvan, et mul on õnneks olnud küllaltki palju igasuguseid erinevaid võimalusi näha maailma ja kogeda asju, aga tegelikult on seda nii nii vähe. Ja sellepärast ei jõuagi ma ära oodata järgmist aastat, kui lähen maailma avastama. Ma tean, et see on suur väljakutse ning et sellega kaasnevad igasugused erinevad ohud, aga samas ma tean ka seda, et kui ma suvel ei lähe, siis võib-olla ei tule mul enam kunagi teist võimalust minna.

Nüüd on vaja ainult ülikool ära lõpetada ja siis ongi sellega korras. Õnneks on mul lõputöö teema olemas ja ma ei tea, kuidas muude asjadega korda saab. Mulle pakuti võimalust jääda siia veel üheks semestriks. See, kas ma jään, oleneb ühe õppejõu vastusest. Ülejäänud õppejõud on lubanud mul teha järgmist semestrit siit - see eeldab muidugi väga suurt iseseisvat tööd, aga tean, et mul on eesmärk, mille poole püüdlen ja usun, et saan hakkama.

Nüüd aga väsisin ma ära. See on see haige inimese elu, istud natuke aega arvutis ja juba on silmad ja käed ja selg väsinud. Lähen joon teed ja lakin oma küüsi... ja kui jõuan, siis lähen kella neljaks rootsi keelde.

Kolmeteistkümnes haiguspäev

Üleelmisel neljapäeval jäin haigeks. Või noh, siis saabus minu manu väike nohupoiss. See ei olnud selline nohu, millele peaks väga reageerima. Selline tavaline, nuuskad ja on nagu jälle parem. Teisipäevaks(eelmiseks siis) oli nohu läinud juba selliseks, et pärast nuuskamist oli küll parem, aga kohe läks jälle halvemaks. Kui jõudis kätte minu esimene vaba nädalavahetus üle pika aja, siis olin juba märksa tõbisem. Kurk valutas ja nohu oli juba selline massive:D Kõige hullem oli vist pühapäeval ja esmaspäeval kui nina oli kogu aeg nii kinni, nii kinni, nii kinni. Siis tulin mõttele, et ehk peaks end ravima hakkama. Võtsin nohutablette ja Coldrex Bronchot. Eilseks oli nohu nii mõnusasti lahti, et sain kohe neli pakki taskurätikuid täis nuusata. (Jah, pühapäeva õhtul oli mul veel 16 pakki pabertaskurätikuid, praeguseks on alles 2 pakki:D) õhtul panin endale veel küüslauku kaela, et meie korter lõhnaks ikka rohkem pensionäri-kodu moodi. Siis tegi Pätu mulle kuulsat Sirka ravimeetodit, mis seisnes selles, et pidin ära jooma pitsi viina, kuhu sisse oli pandud pool teelusikatäit jahvatatud musta pipart. Võib oletada, et mu söögitoru kipitas täitsa tükk aega veel pärast selle ravimi manustamist. Lisaks sellele sõin eile ära 6 küünt küüslauku, loodan, et piprast, viinast ja küüslaugust mulle maohaavandid ei tule:D

Täna hommikul avastasin, et nohu peaaegu polegi, küll aga on saabunud minu manu köha.

Hästi elame, hästi elame.

Seitse viisi, kuidas jõuda minu blogini:D

Vaatasin siin üle pika aja sitemeter'it ja mida ma nägin:D viimase ööpäeva jooksul on minu blogini jõutud selliste huvitavate google'i otsingutega
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..

Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.

Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.

Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?

Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?

Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."

Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.

Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.

Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.

Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.


_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.

Paanikahood

Pätu kirjutas oma viimases sissekandes paanikahäiretest ja -hoogudest. Minul on oma elus olnud siiani kolm paanikahoogi. Esimene neist oli mingi poolteist aastat tagasi, kus süda kloppis nii kiiresti, et arvasin, et ta kohe seiskub. Üritasin jalgadega sahmerdada, et ei paneks seda tähele ja rahustasin ennast maha ja lootsin, et ei sure.

Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.

Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.

Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.

Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.

Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.

My Purity Report - Compared to Others
Category	- Lower - - Low - --- Average --- - High - - Higher -
Sexual:	44%
Homosexual:	42%
Nerdiness:	60%
Healthiness:	83%
Financial:	75%
Criminal:	41%
Drug Use:	64%
Grossness:	33%
Report By NerdTests.com. Click Here to get your purity scores!

Niipalju siis igasugustest testidest. Leidsin Marta blogist. Vahva küll:D Seksuaalsus puudulik ja homoseksuaalsus veel puudulikum. Ikka õudne on see elu.

Tegelikult on lugu nii, et täna, peale Kiisu blogi lugemist sattusin jälle jumala mõttesse ära. Ma olen viimasel ajal Tema peale nii ülekohtuselt turtsuv olnud. Ma saan aru, et reisil ma olin haige ja viimasel ajal olen üldse olnud tõbine ja seetõttu turtsu... aga ikkagi. Ma ei tahaks ju tegelikult kogu aeg vinguda kui põhjust ei ole ja näägutada ja nuriseda. Ja ma tean, et ma teen valesti.. ja ikka leian ma ennast lihtsalt norimas. Ei taha, ei taha, ei taha! Ilmselt teen seda seetõttu, et meil on kõik kogu aeg hästi ja oleks vaja probleeme, et asi oleks põnev... aga TEGELIKULT olen ma just veel eriti õnnelik seetõttu et meil tavaliselt on kõik hästi. Ei saa ma aru endast, ei saa ma aru teistest.

Ja kas mul hakkab reisupalavik jälle peale tulema? Loodame, et ta seekord Reginaga väga mestis pole... sest eelmine kord tegid Regina ja ta peika Rögnar endale minu hingetorus koha, kus on hea amüsantselt aega veeta. Ja teglikult oli see päris rõve. Siiamaani natuke rögistan, aga enesetunne on juba palju parem.

Homme pean lennujaamas olema 13.30 Varsti lähen koju (ma olen Küllikese juures, sest mul on nett maas kodus) ja hakkan asju pakkima.

Tuleb jälle üks nädalavahetus Temata.

Kuidas Reisupalavikust Regina sai...

Täna öösel juhtus nii, et panin oma hingetorule nimeks Regina. Ta on umbes 14 aastane, näeb välja nagu Tokio Hoteli laulja ja tal on väga raskekujuline puberteet ja ta on kuri. Ja kuna ta on nii tige, siis iga kord kui õhk temast läbi käib, on ta veel kurjem. Ja juuksed lähevad veel rohkem turri. Ja nägu läheb karmimaks. Ma arvan, et talle ei meeldi kui ma hingan. Ja siis kui ma õrnemini hingan, siis tulevad tal puhitsused ja gaasid. Niiet lisaks sellele, et ta mul kuri on, on tal ka seedimisega asjad pisut nihusti.

Tsort baberi ma ütlen. Kõige haigemaks jäin. Fakkfakkfakk. Eile oli nii hea tuju, täna olen ma küüslauku iga otsani täis. Teate kui vastik on soe sooda-piim? Eriti vastik on ta hommikuse hambapesu aseainena. Vuih. Ja üleüldse.

Ma olen see talv juba sajandat korda haige.

Reisupalavik, reisupalavik. 46'C:D

Tegelikult on asjalood nii, et päris nii hull see asi pole. Raha me täna vahetama ei jõudnud, küll aga käisime lasnamäe vanaemale süüa viimas ja minu töö juurest käisime ka läbi, et võtta sealt riided. Homme on ju koolis catering ja seetõttu pean olema ponks poiss. Koolist sadamasse lähen ilmselt taxiga, sest ma olen miljonär-poiss. Vanaema viskas mulle kaks (KAKS!) sotti- lenda või Kuule.

Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D

Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.

Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D

Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)

Siis kui kätte jõudis jaanipäev

Pole ammu kirjutanud, kuigi tegelikult aega oleks ju olnud. Eelmine teisipäev jäin haigeks. Lootsin see nädal juba kooli minna, aga esmaspäeval arsti juures selgus, et tegelikult olen ikka haige ja et mul on madal kolesterool ja veresuhkur. Ja nüüd lähen märtsikuus endokrinoloogi juurde, sest mu kaalukõver on liiga kõver. Jah, mingil eluperioodil olin 113cm pikk ja kaalusin 68kg. Kaks aastat hiljem olin 55cm pikem ja 20 kg kergem. Ehk siis 168cm pikk ja 48kg. Sellest kaks aastat hiljem olin endiselt sama pikk, aga kaalusin 86kg.

Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.

Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.

Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...

Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.

PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.

Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.

Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D

Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.


Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.