võtmed käes!

Saime täna oma uue kodu võtmed kätte ning kolisime ka osa asju sinna juba ära. Päris kolimisauto tuleb esmaspäeval, aga siis olen mina tööl ning härra peab üksinda hakkama saama. Loodan, et kui ma töölt koju jõuan, on kõik asjad lahti pakitud, paika sätitud ning õhtusöök valmis. Nali. Tegelikult tunnen ma end ikka veel natuke süüdi, et asjad kõik tema kaela on jäetud, aga see töö, mille endale sain - sellest paremat poleks mul vist võimalik siin Hollandis saada.

Täna jõudsime natukene koristada ka. Mina pesin puhtaks kööginurga (kõik plaadid ning tööpinnad), kapid, pliidi ja külmkapi ning härra tegeles wc ja vannitoaga. Kõigepealt pesime pinnad puhtaks klooriga ning pärast eukalüptilõhnalise puhastusvahendiga. Hiljem arutasime, et ilmselt on meil maailma kõige puhtam wc ja köök. Sest tõesti, pärast seda kui mõlemad olime ametis olnud 3,5 tundi, läikis kõik puhtusest ning maja lõhnas värskelt eukalüpti järgi.

Homme läheme põrandaid ja aknaid pesema ning siis juba ongi kõik enam-vähem korras. Plaanime millalgi tulevikus ka seinad ja lae üle värvida, aga et praegu on meile kõik korraga kaela sadanud, siis ootame veidi, mil ajad rahulikumaks lähevad.

ja nüüd loendame kõik koos....

Paar hetke meie viimaste päevade askeldustest.

Eile võttis mu sõber mu märkmiku kätte, et lugeda, mitme päeva pärast võtmed saame. Osutas sõrmega päevadele ning tema suust võis kuulda järgmisi sõnu: "Üks, kaks, koks, neli!". Arvata võib, et naersin nii, et silmad märjad.

Üleeile käisime mulle käekotti otsimas (eile leidsimegi, lausa kaks) ning siis jäime üht käekotti vaatama. Ütlesin talle, et no, muidu on normaalne käekott, aga et see on sellisest materjalist, et läheb kiiresti koledaks. Selle peale vastati mulle, et tema meelest pole siin enam midagi koledaks minna, et see juba on kole.

Muidu oleme ikka askeldanud ning mõnikord tundub, et tegutsemismotoks on see, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga see on vist normaalne, et enne kolimist ostetakse palju uusi asju. Eks?

miks on maailmas nii palju kurjust ja õelust?

Mul ei ole sõnu kogu selle õuduse kohta, mis maailmas aset leiab.

Mind on tihti imelikult vaadatud ning selle kohta ka kritiseeriv arvamus öeldud, kui olen väljendanud oma usku heasse maailmasse. Noh, et olen natuke napakas või nii, et üritan igast asjast midagi head välja lugeda. Vaadatakse imelikult, kui räägin, et inglid aitavad ja kui võtan sõna mõtte jõu teemadel. Aga ma olen alati tahtnud elada sellises värvilises maailmas, kus inimesed minu poolest kas või vikerkaari välja puuksutavad. No, et olla oleks hea ja kerge ja iga sõna, mis suust välja tuleb, muutub seebimulliks ning hõljub õrnalt helesinises taevas. Ja kui päike veel nendele seebimullidele peale paistaks, siis helgiksid nad nii ilusalt ja värviliselt.

Alati kui pean kuskilt õhtul üksi koju tulema, on mu sõber mures. Ma olen üritanud talle seletada, et kes see ikka mulle halba tahab! Et minu reaalsustaju suuremaks muuta, näidatakse mulle igal nädalal kohalikku krimisaadet, kust võib näha erinevaid õudseid asju, mis Hollandis viimaste nädalate jooksul juhtunud on. Pea iga nädal on saates selline lõik, kus kellelegi on koju sisse murtud.. või õigemini, tavaline stsenaarium on selline: kellelegi koputatakse uksele või lastakse kella. Inimene läheb ust avama, ukse taga postimees või mõni muu tööriietes inimene, kes ütleb, et tal on pakk või et ta on tulnud juhtmeid vms kontrollima. Kui majaomanik, tavaliselt naine, on ukse avanud, lüüakse talle mingi kõva esemega pähe ning samal ajal kui naine verest peaaegu tühjaks voolab, tehakse maja väärtuslikemaist asjadest tühjaks. Ma olen alati neid saateid vaadates üritanud seletada, et no, kui sa usud, et sul hästi läheb, siis ei juhtu selliseid asju! Kes see ikka minu majja tuleks sisse murdma, mul ei ole kodus raha ega uhkeid ja kalleid asju. Praegusel hetkel on küll selline tunne, et ega keegi ei peagi tahtma mulle halba, ma võin lihtsalt sattuda valel ajal valesse kohta.

Ja kui ma mõtlen sündmustele, mis eile Norras aset leidsid... Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on näha pealt, kuidas su sõbrad maha lastakse. Kuidas keset ilusat päeva, kus võib-olla veel pool tundi tagasi mängiti võrkpalli, leiab aset selline veresaun. Mis tunne on kabuhirmus istuda WC-s veel mõne inimesega ning saata oma vanematele sõnum: "Täna on see päev, mil ma ilmselt suren. Armastan teid!". Istuda ning lugeda sekundeid ja hinge kinni hoida ja loota, et äkki ta ei leia meid... Ning kui lõpuks ta on meie peidiku leidnud ning läbi ukse lendavad sisse mitmed mitmed kuulid ning inimesed sinu kõrval, selles samas peidikus, surevad. Ma olen täna terve päeva selle peale mõelnud ja üritanud end sellesse olukorda panna. Ma ei tea, ma usun, et kui ma oleks seal olnud ning ellu jäänud, oleks ilmselt tänaseks päevaks mu viimnegi selge mõistus kaduma läinud.

Ma tahan elada turvalises maailmas, kus ei juhtu selliseid asju!

Ma ei saa soovida sellist maailma, kus poleks näljahädasid või maavärinaid või suuri loodusõnnetusi - see pole kahjuks lihtsalt võimalik.

Küll aga saan ma soovida maailma, kus inimesed on õnnelikud ja head ja keegi teisele halba ei soovi. Kus elatakse üksmeeles ning arvestatakse oma liigikaaslaste soovide ja uskumustega. Ja kui veel natukene paistaks päikest nendele seebimullidele, milleks meie jutt on muutunud....

---

Täna leiti oma Londoni korterist surnuna 27-aastane laulja Amy Winehouse. Ka minu vend leiti täna, kaks aastat tagasi oma korterist surnuna. Ta oli sel hetkel küll kuus aastat vanem kui Amy... Ja kui ma loen neid kommentaare, mida inimesed on erinevates online-väljaannetes kirjutanud, läheb mul süda lihtsalt pahaks. Samamoodi nagu siis, kui minu vend suri. Keegi on surnud ning inimesed on ikka nii õelad. Millal, ma küsin, millal saadakse aru, et selline käitumine ei ole normaalne? Kuhu on kadunud mõistlikkus? Amy oli kellegi tütar, kellegi sõber ning väga paljud inimesed pidasid tema muusikast lugu. Ning praegusel hetkel ei ole õige aeg visata kommentaare stiilis, et looogish, et see juhtus, paras talle.

Ning venna, kui Sa seda postitust teiste inglite juurest lugema juhtud, siis tea, et oled minu südames alati ning ma igatsen Sind! Vähemalt paistab pilvede kohal alati päike, seega on Sul seal palju soojem ja mõnusam kui meil siin (Hollandis täna 14 kraadi sooja ning vihmasadu ja hallid pilved.. aga no, seda peaksid Sa sealt ülevalt isegi nägema).

koll-koll-kolimine

Minu lähedased inimesed teavad, et minu puhul ei ole tegemist just inimesega, kellele ülemäära meeldiks oma (või miks mitte ka teiste) asju pakkida. Olen selles suhtes ikka täielik võhik. Varasematel aegadel oli alati nii, et kui oli vaja kuskile reisile minna, siis aitasid (loe: pakkisid minu eest) sõbrad. Tavaliselt reisile minnes on koti kokkusättimine mu jaoks nii frustreeriv, sest ma ei oska arvestada, kui palju asju mul vaja võiks minna ning veel raskem on valikute tegemine. Noh, et kas võtta kaasa punane või must maika ning kui ma otsustamisega hakkama ei saa, siis võib juhtuda, et ei võta kaasa mitte kumbagi või hoopis mõlemad leiavad oma tee kotti.

Suurt kolimiskogemust, kui sellist mul ei ole olnud. Kuigi elasin Tartus ja Soomes, olid need vahemaad vanematekoduga piisavalt väikesed, et vajaduse korral midagi juurde muretseda või tagasi viia. Nüüd aga on mul käsil selline kolimine, kus pean selle toa/maja oma asjadest tühjaks tegema ning valima, mida uude kohta kaasa võtta. Esmapilgul ei tundugi see ülesanne nii raske olevat, sest olen siin elanud ju vaid aasta ning vanematekodust läksin "suurele reisile" matkakotiga, kaasas magamiskott ja telk, jalas varbavaheplätud. Nii võtsingi end täna kokku, et hakkan suure hooga asju pakkima. Käisime veel ehitustarvete poes kolimiskaste ostmas (ning kümnendat korda seina- ja muude värvide toone oma mõtteis muutmas) ja koju jõudes olin suurt entusiasmi täis.

Kaks tundi pärast pakkimise alustamist istusin oma toa põrandal poolemeetrise paberihunniku otsas ning kasti polnud veel midagi saanud. Et Hollandis aetakse enamasti asju nii, et koju saadetakse kiri ning tavaliselt tuleb need kirjad alles hoida, siis oligi tekkinud selline olukord, kus mul oli neid kirju kogunenud ikka mitmekümneid. Pangast, migratsioonibüroost, linnavalitsusest, koolist, tervisekindlustustega tegelevast ametist jne jne. Lisaks nendele kirjadele olen palju saanud ka sõpradelt kaarte ja pilte, mida suure nostalgiaga täna vaatasin... ja kooli paberid. Nendega on täitsa hullusti! Olen saanud selle aja jooksul, mil siin hollandi keelt olen õppinud, kolm raamatut. Iga raamatuga on kaasas suur mapp ning hunnik pabereid. Lisaks sellele saame igas tunnis vähemalt 5-10 paberilehte, mõnikord ka rohkem (tunde on nädalas 3) ning selle aasta jooksul olen täis kirjutanud ka kolme kaustikujagu lehti. Kooli pabereid olen üritanud korras hoida ning mul on suur süsteem siin oma kaustamajandusega, aga nüüd läks mu süsteem natuke nihu, sest mu suur mapp sai täis ja enam ma ei tea, kas peaksin eraldama seal olevad asjad (no, et sinna kausta jääks nt ainult grammatika ja kuulamisülesanded või sõnad või lugemistekstid) või peaksin alustama uue kaustaga ning tegema sinna sisse samasuguse süsteemi, et kaustad oleksid vaadeldavad kui I ja II osa. Võtsin pabereid sealt mapist välja ja panin tagasi. Nii ma seal paberite otsas istusin. Otsustada ei suutnud kohe üldse. Sorteerisin, viskasin minema, võtsin prügikastist mõned paberid välja, pärast natukest mõtlemist viskasin jälle minema. Tegin ühe mapi lahti ja siis teise mapi lahti, vahepeal vaatasin natuke grammatikareegleid ning siis jäin jälle mõnda sõbra pilti musitama. Siis jälle jäin mõnda kirja lugema ning moodustasin umbes viiekümnenda hunniku, kuni ma ei saanud enam ise ka aru, mis hunnik oli väga tähtis, mis vähem tähtis ja milline minema viskamiseks. Lõpuks oli mul nendest paberitest juba nii kõrini, et panin lahtised paberid üldse suvaliselt kolmanda mapi vahele ning otsustasin, et kui mul uues kodus on lõpuks normaalne laud, mille taga seda kõike teha, siis saab ka sobiv süsteem välja mõeldud ning kasutusele võetud.

Siis kui paberid olid enam-vähem korras, sain kokku pakkida esimese kasti, kuhu sisse läks siis minu tagasihoidlik paberimajandus, minu veelgi tagasihoidlikum raamatukogu, natuke pisikesi jupstükke, juukselõikusmasin, arvutikõlarid, kaal ning pakk kama. Oi, ma olin enda üle uhke. Missest, et mööda oli läinud vist 4 tundi. Aga pakitud sain!

Teine kast läks juba palju lihtsamalt - sinna läksid jalanõud, küünlajalad, küünlad, harvemini kasutatavad iluasjad, ehted, mutrivõtmete komplekt, ketiõli ja pudel Vana Tallinnat.

Ühte nendest kastidest on mul plaanis veel panna pikendusjuhe ja unenäopüüdja, aga seda teen pühapäeval, mis saab tõenäoliselt ka see päev olema, mil siit ära kolime. Kõigepealt oleme nädal aega minu kalli sõbra vanematekodus ning alates augustist oma uues kodus.

Riietega ma ei tea, mis saab, sest nende hulka tahaks ma heameelega vähendada, aga ma ju ei oska otsustada, mida jätta ning mida ära anda/visata. Sest uues kodus on meil esialgu ainult üks kapp, nii, et ma ei tea üldse, kuhu me need asjad kõik ära paneme.

Üritasime täna enda uude koju internetti ka sisse panna, aga nad ütlesid, et see võtab aega umbes neli nädalat. Nad pidid meile tagasi helistama, et kas saab äkki rutemini, aga nagu arvata võiski, pole keegi meiega ühendust võtnud. Aga aega õnneks ju on!

cosmic love

Täna on päike väljas ja mul on tuju hea! Energiat on rohkem kui 100euro eest ning seda lugu kuulates tekib selline, eriti võimas tunne! Jõime just hommikukohvi ning meenutasime meie esimest kohtumist. Sest just täna, aasta aega tagasi oli selline päev, kus saatuse tahtel jäime Tiinaga just selle pingi ees, kus tema istus, oma linnakaarti vaatama ja vaidlema, et kuhu me siis nüüd minema peaksime. Abivalmis sõber mõtles, et kes need tüdrukud sellised on ja kui naljakalt nad vaidlevad, nii imelikus keeles - äkki saan ma neid aidata. Tema küsimuse peale, et kas ta võib meid aidata, vaatasime Tiinaga mõlemad talle otsa klassikalises stiilis, et: "Mida sa tahad?!", sest noh, vaidlus oli hoos ning mõtlesime, et jälle mingisugune tüüp tahab meiega lihtsalt rääkima hakata. Aga kui olime talle natuke otsa vaadanud ning head juhised saanud, mõtlesin ma, et jummel, nii armas noormees. Kohtumine oli põgus ning jätkasime Tiinaga oma seiklusi siin Amsterdami linnas.

Ülejärgmisel päeval aga kohtusime juhuslikult selle noormehega uuesti ning seekord rääkisime juba pikemalt juttu ning vahetasime numbridki.... ja no, siis läks veel natuke üle kuu aja aega, mil toimus meie esimene kohting. Ja sellest ajast peale pole mitte miski enam endine.

Cosmic love!!!

:)

Uus nädal, uus hoog! Ainult natukene veel ja saame kolida täitsa oma pesasse. Helistasime täna maaklerile, et kas äkki saaksime sisse natuke varem kolida, sest juhtumisi on mul uue töö esimene päev samal päeval, mil pidime kolima. Maakler aga ütles, et ta üüris viimaseks kaheks nädalaks selle toa kellelegi, kes oli hädas, välja. Ma olin hommikul seda uudist kuuldes nii pettunud, et isegi hakkasin natukene nutma. Minu sõber oli üllatunud, et kuskohast need pisarad küll tulevad, et ma peaksin ju rõõmus olema, et lõpuks ometi saame oma kodu. Aga mulle tundus sel hetkel nii ülekohtune, et tema peab üksi kolima ja mina olen siis tööl ja meil olid suured plaanid, et enne kui sisse kolime, läheme sinna päev varem koristama - kõik seinad laed ja põrandad tuleb ju enne hoolikalt puhtaks pesta. Ta lohutas mind, et küll me oma elus veel koristada jõuame ja et ta saab üksi hakkama ja ongi toredam, kui mina saan töölt tulla ning kohe nö sisse elama asuda.

Praeguseks on kurbus üle läinud ja naudime vaba esmaspäevaõhtut. Homme pole meil ühtegi kohustust, seega saame täna kaua üleval olla ning niisama nunnud olla. Sõime just väga maitsvat pastat ning nüüd joome mõned kokteilid. Küünlad põlevad ning olla on hea ja rahulik.

lülita sisse vinguviiul ja kohe hakkab paremini minema!

Paistab, et mõnikord vingumine ja virisemine siiski aitavad, sest täna näiteks paistis päike terve päeva! Ei ühtegi vihmapiiska - milline rõõm! Juba hommikul, enne kui kooli läksin, sain hommikukohvi aias nautida ja päike paitas põski ja nii hea oli olla.

Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.

Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.

Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada.

Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.

Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud.

Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna.

Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud.

Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.

Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...

Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!

Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain.

Aitäh!

november rain

Tunne on selline, et eile, kolmapäeval, oleks mul võinud ka oluliselt paremini minna.. aga no, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Seda, kuidas mul tegelikult läks, saan teada alles järgmise nädala lõpuks, nii, et kes tahab, võib pöidlaid ikka hoida - äkki aitab.

Lisaks sooviksin veidi sõna võtta ilma-teemal.

Igatahes, mul on niiiiii kõrini sellest igikestvast vihmasajust! See ei ole normaalne, ööd ja päevad läbi ainult sajab ja sajab. Vahepeal kõvemini, siis jälle vaiksemini, aga täiesti vihmavabalt pole ükski pooltund siin viimasel ajal möödunud. Ja mul on sellest kõrini! Siinne vihm ei ole normaalne, seda mitte ei saja alla nagu traditsiooniliselt minu silmad on harjunud nägema, vaid vihma pritsib. Igalt poolt! Vasakult, paremalt, alt ja ülevalt ja mul on niiiiiiiiiiii kõrini sellest. Olukord meenutab natuke novembrikuist Eestit, kus pidevalt on hall ning päikese väljatulekut võib rahus päevi oodata.... Koolis tegi täna Deyan ka nalja. Ütles, et näed, eile oli 13 kraadi sooja, täna on juba 14. juuli, äkki täna tuleb 14 kraadi ära. Kas ma juba ütlesin, et mul on sellest vihmast kõ-ri-nii?

Et mitte jätta muljet, et olen ära kaotanud igasuguse positiivse suhtumise, siis pean ütlema, et lõpuks ometi on meie palvetele vastatud ja meil on kodu! Esimene sissemakse on juba ära ka tehtud ja katsugu keegi meilt meie uut kodu ära võtta. Plaanid on suured ning ootusärevuses Imbi ja Ärni ei jõua ära oodatagi, millal saame võtmed kätte ning saame hakata seinu värvima ning mööbeldama. Natukene peab veel ootama ning siis juba varsti saabki!

pilt on pärit siit

kivi oli püksis, nael oli kummis, sulg sabas ja tuli rauas..

Igatahes... läks mul täna just nii hästi nagu lootsin...

Aga nagu selgus, siis sellest veel ei piisanud. Ehk siis on ka kolmapäevaks vaja mul väga väga palju õnne ning kõiki neid asju püksi, kummi, sappa ja tulle.

ja kui mul kolmapäeval ka veab, siis räägin kõik ausalt ära!

kivi püksi, nael kummi, sulg sappa ja tuli rauda

... ehk teisisõnu läheb mul homme maailma kõige rohkem õnne ja tarkust ja vedamist vaja. Tegelikult küll kogu sel nädalal, sest tundub, et päris paljud tähtsad asjad on muutumas (just sel nädalal) ning loodetavasti ainult paremuse poole.

Pliisik, pliisik, pliisik, kui homme läheks vaid nii nagu ma soovin, siis oleksin elu-maailma-õnnejunn kuubis!!!!

tarkus tarviline vara

Mitte, et ma nüüd eriti tark oleksin, aga oma rõõmu tahaks ikka teistega jagada. Nimelt, oli mul täna vaheeksam. Tegelikult pidi see eksam paberite järgi juba aprilli lõpus olema, aga meil koolis muutus projektijuht ja oli sada muud asja vahel, nii et nüüd saabus kätte see päev, mil testi tegema pidin.

Eksam algas kell 9.30. Et mul oleks olnud täna tavaline koolipäev 9-12, siis otsustasin, et lähen pool tundi varem kohale ning võtan tunnist ka osa. 9.30 läksin oma testi tegema, sees väike ärevus. Eksami läbiviija selgitas eksami ülesehitust ning teavitas meid sellest, et kui eksami edukalt sooritame, siis oleme saanud kätte A2 taseme. Kui sain esimese osa (kirjutamine) paberid kätte, mõtlesin, et ei ole olemas - nii lihtne! Meile oli kirjutamiseks aega antud tund aega ning 20 minutit pärast testi alustamist olid mul kõik ülesanded tehtud ning kontrollitudki.

Andsin oma paberid ära ning mind juhatati ühe arvutini, kus hakkas pihta eksami teine osa, lugemine. Aega oli antud 45 minutit ning lugemisülesandeid oli 20. 15 minutit pärast selle osa alustamist olin jälle omadega valmis ning läksin selle naise juurde, kes seal vastutas asjade eest.

Kolmas osa oli kuulamine. Aega oli kuulamisülesannete tegemiseks 25 minutit ning minul kulus kuulamiseks ning vastamiseks ei rohkem ega vähem kui 12 minutit. Kui valmis sain, siis oli eksami läbiviija enam kui üllatunud ning ütles, et ta ei jõua mulle neid asju valmiski sättida, kui ma juba valmis olen. Kõik teised eksaminandid tegid ikka veel kirjutamisosa. Mind saadeti kohvi jooma ning öeldi, et 10 minuti pärast saan oma suulise osa ära teha.

Suuliseks osaks läksime ühte väiksesse ruumi, kus see naine ütles, et kuigi see eksam on mõeldud A2 taseme teadasaamiseks, otsustas ta, et teeb minu suulise osa B1 taseme ülesannetega, sest ilmselgelt on A2 minu jaoks natuke liiga lihtne. Jutustasin siis seal ning enne kui ma kõik ära rääkida olin jõudnud, ütles see naine, et ta on kõik vajaliku minu käest teada saanud. Ta palus mul paar minutit seal ruumis oodata, et ta prindib välja mu eksamiraporti.

Nagu arvatagi võis, läbisin kõik osad edukalt. Lugemine 95% (19 20st), kuulamine 100% (20 20st) ning kirjutamise ja suulise kohta tal protsente ei olnud, aga ütles, et väga hästi läks. Raportis oli kirjas, et minu tase on kindlasti kõrgem kui A2, ilmselt B1 või isegi B2, aga et kuna see eksam oli A2 tasemele mõeldud, siis selle põhjal ei saa ta öelda, kummal B astmel ma oma teadmistega istun. Siis ütles ta veel, et mu sõnavara on väga hea, samuti saan aegadega väga hästi hakkama, aga et edaspidiseks harjutamiseks soovitaks ta mul sõnajärjekorraga tegeleda. Ta ütles, et mõnikord moodustan nii ilusaid pikki pea- ja kõrvallausetega lauseid ning siis täiesti suvalises kohas ütlen sama struktuuriga lauseid hoopis teistmoodi. Aga et muidu, kõik on väga hästi.

No ja siis läksin tagasi tundi.. sest teistel ju tund kestis ning sain veel viimased 45 minutit tunnis kaasa teha ning oma eksamikogemusest rääkida. Herma oli minu üle väga uhke! Meie rühmast oli veel kahel tüdrukul täna see eksam ning nad tulid tagasi just siis kui meil tund lõppes.

Ja noh.. eks ma ise olen ka natuke heameeleline, et mul hästi läks.

minu liba-mittepatriootlus

Viimased päevad on mööda läinud koduselt ning olen ohtrasti laulupeo videoid vaadanud. Vahepeal arvasin, et patrioot minus on manalateele läinud, sest igasugune eestluse ülistamine tundus mulle nii .. kuidas seda öelda.. üleliigne.

Asi sai vist alguse sellest, kui elasin Soomes ning mingi hetk hakkasid teised tähelepanu juhtima sellele, et ma räägin kogu aeg stiilis "oo mu Eesti" jne. Arvasin, et see on normaalne - inimene peabki oma kodumaad armastama. Kuid siis avastasin, et tõesti on seda patriootlust vist natuke liiast, kui ma iga sini-must-valget meenutavat kombinatsiooni meie riigilipuga võrdlesin. No, näiteks oli kellelgi seelikumustris helerohelise, halli ja valgega triibud ning mina olin hetkega üleni vaimustust täis, et: oooo, see on ju peaaegu nagu Eesti lipp!

Siis üritasin endas teadlikult maha suruda oma vaimustuse väljanäitamist ning Eestist rääkimist ning märkasin, et minu ümber olevad eestlased, kellega olen sattunud kokku välismaal, on täpselt samasugused. Alati rõhutatakse seda, kui väiksed me oleme ning mida meie lipp tähendab ja kuidas meil need asjad siis ikkagi on. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kuidagi oli mul neid jutte kuulda nii imelik.

Kuigi kui nüüd mõelda selle peale, mida minu sõber on täheldanud, siis vist ei õnnestunud mul see mahasurumine just kõige paremini.. sest ta on tähele pannud, et ma alustan või jätkan paljusid vestlusi sõnadega "meil Eestis" või "... aga Eestis...!" jne. Ning põgusate kokkupuutumiste põhjal teiste eestlastega on mu sõber välja öelnud, et eestlased on oma rahvuse üle väga uhked ning et see paistab kilomeetrite taha välja. Ma nõustusin selle väitega, kuid üritasin ise uskuda ja tallegi selgeks teha, et mina nüüd küll mingisugune eestluse fanatt ei ole. Aga tegelikult vist ikkagi olen. Ilmselt elasin mingisuguste topeltmoraalide järgi või ma ei teagi, kuidas seda suhtumist/käitumist õigem oleks nimetada.

Sest tegelikult ma ju armastan Eestit ja ma olen uhke meie laulupidude ja tantsupidude üle ning siingi olles kannan päris tihti Muhu rahvariideseelikut. Ja kui ilus on meie lipp! Ja kui ilus on meie keel.. rääkimata heledatest suveöödest ning... oeh.

Lähen parem tagasi youtube'i maailma ning jätkan isamaaliste laulude kuulamist, kananahk ihul ning pisarad silmas.

Ja siis tule veel rääkima, et ma pole mingisugune patrioot. FEIL!

üks aasta...

Täna on selline tähtis päev, et minul sai nüüd kaugel väljamaal täpselt aasta oldud. Või õigemini, Hollandis ma ei olegi nii kaua olnud, sest alguses olin nädala Belgias ja siis kolm nädalat veel mõnes Euroopa riigis.. ja vahepeal olin lausa Eestis 12 päeva... aga jah, kodust läksin ära 5. juulil 2010.

Üks aasta ära...

Ma ju tegelikult pidingi minema üheks aastaks ning töö juures kõik arvasid, et küll see Sälli kahe kuu pärast jälle tagasi on. Lubasin endale kohe alguses, et ma ei hakka endale mingeid nõudmisi esitama, vaid vaatan ja otsustan asjade käigus, mida edasi tegema hakkan. Noh, et kui ma näiteks oleksingi pidanud kahe kuu pärast Eestisse tagasi minema, et ma siis ei oleks enda peale solvunud või pahane või pettunud või midagi.

Ja nüüdki ma ei tea, mis edasi saab. Muidugi loodan ma, et mind tabanud Cupido-nool jääb ikka sinna püsima, kus ta on ja et õnne ja rõõmu meie majas ikka kauaks jätkuks... aga vahepeal on ju ikka koduigatsus ka. Eriti kui ma mõtlen, et mul oli ju suur plaan minna sellest sügisest ülikooli ja jätkata oma haridusteed. Vahepeal mõtlesin siin juba nii hakata toimetama, et tulen avatud ülikooli ja hakkan siit käima.. aga nüüd jälle kahtlen selles mõttes. Eks näis. Mul on paberite esitamiseni aega veel natuke üle kuu ning selle aja jooksul jõuab nii mõndagi juhtuda. Eriti just minu peas, sest teadupoolest ma mõtlemisega oma elus just vähe ei tegele.

Aga noh, elu teeb alati huvitavaid üllatusi ning parem on enda pead mitte vaevata igasuguste muremõtetega - tulebki vaadata ja olla ning näha, mis juhtub. Ma tegelikult nüüd ei mõelnud seda, et tuleks lihtsalt käed rüpes istuda, ikka tegutsema peab ka. Ja endiselt uskuda, et alati juhtub parim võimalikest variantidest.

tere olen preili panen tähele

Siit tuleb kaualubatud postitus Hollandile iseloomulikest asjadest/nähtustest. Ma ei tea, kuidas oma juttu alustada ning peas olnud kümnest punktist suudan praegu meenutada vaid kahte või kolme.. aga ma üritan midagi kirja panna.

See pole vist enam kellelegi uudis, et siinseks põhiliseks liikumisvahendiks on jalgratas ning et kanepisuitsetamine on siin üsna tavapärane nähtus.

Üks esimestest asjadest, mida ma siin olles tähele panin, on see, et avalikes tualettruumides (ka näiteks koolis või erinevates ametiasutustes) saab käsi pesta ainult külma veega. Praegusel suvisel ajal on sellest üsna ükskõik, kas vesi on soe või külm, aga talvel oli ikka päris hirmus, kui vesi kogu aeg külm oli. Imelik on ka see, et väiksemates baarides/restoranides on käte kuivatamiseks kasutada antud lihtsalt tavalised käterätikud. Ma ei ole küll eriline hügieenifriik, aga tahes-tahtmata tekib mul iga kord käsi kuivatades mõte, et ei tea, kes kõik selle sama rätikuga oma käsi on kuivatanud.

Hügieenist veel rääkides - Hollandile on väga iseloomulikud erinevad snäkkbaarid, mis alguses mul lausa külmajudinad selja peale tõid. Seintel on tavaliselt valged kahhelplaadid ning sisustus meenutab mõnda pisemat nõukogudeaegset sööklat (ma ei ole neid palju oma elus näinud, aga mõnda ikka) ning vitriinides on imelikud halli värvi lihaollused, mis mitte kuidagi ei tekita minus isu nende proovimiseks. Nii oligi, et alguses, kui siin olin, siis käisin sellistest kohtadest suure kaarega mööda - interjöör oli kahtlane ja tavaliselt seisab leti taga veel mõni naeratav türklane või marokolane. Et aga minu sõber on üsna klassikaline hollandlane (kuigi ta ei ole päris päris hollandlane, on ta ikkagi siin terve elu elanud ja teda võib näiteks küll tuua), siis ei jäänud minagi nendest snäkkbaaride külastustest ilma. Alguses julgesin tellida vaid friikartuleid, mille kohta võin südamerahuga öelda, et see on hollandi rahvusroog. See imelik lihaollus, mis mitte kuidagi ei suuda minus isu tekitada, kannab nime frikandel. Kusjuures kui mõtlema hakata, siis meenutab ta natuke oma koostiselt meile tuntud frikadelli, aga ta on pikliku kujuga nagu mõni vorst. Igatahes, hollandlased armastavad frikandelle. Ja juustu. Juustutoodetest võib snäkkbaarides tavaliselt saada juustusufleed ning paneeritud juustu. Mingi aeg hakkasingi neid oma friikartulitele lisaks sööma.

Snäkkbaaride kõrval võib välja tuua veel igasuguste erinevate maade ja kultuuride rahvusköögia esindatud söögikohti. Neid on siin ausalt igal nurgal ning nüüd olen päris mitmes neist käinud ka. Et Hollandis on taimetoitlus üsna populaarne, siis on igal pool võimalik süüa taimsetest toodetest tehtud toitu. Minu jaoks on see igati tervitatav, sest kuigi ma enam ametlikult taimetoitlane ei ole, tellin väljas süües enamasti alati lihata toite.

Hollandi inimesed. Nad jätavad alguses väga hea esmamulje ning tunduvad nii sõbralikud, kuigi tegelikult on nad pigem kinnised ning mulle on jäänud mulje, et oma lubadustest nad väga kinni ei taha pidada. Või, võib-olla nad ei võtagi iga oma lauset lubadusena, aga hästi tavaline on see, et keegi ütleb: "jaa-jaa, muidugi, homme teeme seda!" ning seda homset päeva ei saabu mitte kunagi. Nii näiteks on läinud mul umbes kümnes kohas, kuhu olen tööle kandideerinud või kui kuskil on keegi lubanud, et räägib oma tuttavaga, kel on tööd pakkuda vms. Tavaline hollandlane on pigem ihne või äkki on tegu kokkuhoidlikkusega.. või lihtsalt erineva kultuuriga. Näiteks kui viia kellelegi külakostiks midagi, siis tavaliselt seda lauale ei panda. Või on minul lihtsalt selline mulje jäänud. Õnneks ma oma kalli härra kohta võin öelda, et ta on kõike muud kui ihne ning see on tore - mitte kunagi pole mitte ükski meie külaline jäänud söögita või jäänud ilma külalislahkest kohtlemisest.

Hollandi mehed on ilusad, naised tavalised. Eriliseks teeb hollandlasi nende pikkus. Kui ma Eestis tundsin end oma 168cm pikkuse juures nagu mõni jaamaülema abi või majakatorn, siis siin olen keskmisest lühem ning selle üle on mul väga hea meel. Hollandi naistel on minu meelest kõigil sarnased näojooned ning minu meelest meenutab nende peakuju natuke suurt varvast. Või ma ei tea, kuidagi on selline varbanägu. Mis ei tähenda, et nad ilusad ei võiks olla. Samuti olen täheldanud, et hollandi naised vananevad kuidagi väga kiiresti (mitte minu õpetaja Herma, sest tema näonahk on küll sile).. või, neil on hästi palju kortse näos. Arutasime seda oma kursaõe Juliaga, kes arvas, et ilmselt on nende näonahk kortsus sellest, et nad sõidavad hästi palju rattaga ning tuul puhub näkku ja kui päike paistab või vihma sajab, siis peab kogu aeg silmi kissitama. Alguses tundus mulle see mõte naljakas, aga mida enam ma selle peale mõtlen, siis leian, et ilmselt on Julial õigus. Kuidas muidu seletada nende kortse?

Veel võib hollandi meeste kohta öelda seda, et nad on kodus väga aktiivsed. Või noh, minu meelest ei ole siin naistetöid ja meestetöid, vaid paarid teevad kõike võrdselt või mehed teevad isegi rohkem. Näiteks kui ma olen Annabellel koolis järgi käinud, siis üle poolte lastele vastu tulnud lastevanematest on isad. Isadel ning nende lastel tundub olevat märksa suurem omavaheline side, kui Eestis. Igatahes mulle tundub, et lapsed on siin kõik isside lapsed, mitte emmede lapsed. Samuti on mehed siin need, kes teevad enamasti süüa ning koristavad, naisi hoitakse. Omast kogemusest võin tuua näiteks selle, et ma ei ole mitte kunagi pidanud poest tulles midagi tassima ning mõnikord lausa kantakse koju mu kooliasju täis raskevõitu käekott. Rääkimata sellest, et nüüd selle aja jooksul, mil olen oma peikaga koos olnud, olen ma üksi süüa teinud kahel korral ning ülejäänud kordadel on tema kanda jäänud söögivalmistaine või on ta olnud peakokk ja mina abiline nii, et minu kanda on jäänud sellised lihtsamad asjad.

Inimesed armastavad siin juua veini või õlut (näiteks söögi kõrvale), aga purjus hollandlast ma ei ole oma elus näinud. Tänavatel võib näha purjus turiste, aga kohalike purjutajatega pole mina veel kokku sattunud. Rääkides jällegi oma härrast peikast - ta näiteks ei ole mitte kunagi oma elus purjus olnud. Ta ütleb, et alati, kui hakkab selline tunne tekkima, et alkohol nagu mõjuma hakkaks, siis läheb ta vee peale üle, sest tema meelest on nõme, kui inimesed on purjus ja tema ei tahaks endast kunagi jätta tobedat muljet. Nii ongi, et meil on kodus alati erinevaid alkohoolseid jooke, aga purjusust siin ei kohta. Nädalavahetustel, kas reedel või laupäeval, joome oma kaks-kolm pitsi konjakit, tantsime, jutustame ja teeme nalja või vaatame filmi ning lähme magama.

Rääkides magamisest, tuli mul praegu selline uni peale, et ma lihtsalt ei jõua enam kirjutada. Ma tean, et see postitus ei tulnud täielik ning unustasin kindlasti paljud asjad, mida siin tähele olen pannud.. ning kõike öeldut ei tasuks võtta absoluutse tõena, vaid lihtsalt minu tagasihoidlike tähelepanekutena. Võib ju olla, et ma olen hoopis teistsuguses, ebastandardses, seltskonnas ringi liikunud. Või et ma olen asjadest täiesti valesti aru saanud...

meie eestikeelne loomaaed

Täna istusime oma tuvide ja kassiga aias ning ühtäkki kuulen oma kalli peigmehe suust, kes parasjagu püüab tuvisid enda juurde kutsuda, sulaselges eesti keeles: "Paksi, tule siia! Tule, tule! Kuuled vä? Tule siia! Imbi, tule!"

Minu silmad läksid üllatusest nii lahti, et ma ei teagi, kas nad varem nii lahti on olnud. Minu peika ja räägib eesti keeles? Ma teadsin, et ta oskab musi küsida ja jagada eesti keeles ning mõnda sõna teab ta veel. Ta kutsub paksu tuvi Paksiks ning meie noorpaar on klassikalisel kombel saanud nimeks Imbi ja Ärni - ma ei tea, kuidas ta Imbil ja Ärnil vahet teeb, sest minu meelest on nad täpselt ühesugused. Aga no, eks härra peab ikka oma linde teadma.

Lindudest veel nii palju, et eile oli näiteks meil köögiakende vahele kinni jäänud üks kuldnokk, kelle mu härra ära päästis ja täna hommikul jalutas Paksi meil elutoas ringi. Oh õudust! Ma ikka üritan enda linnuhirmu maha suruda, aga kui ma kuulen tiibade plaginat, siis hakkab mu süda nii kiiresti puperdama ja kananahk tuleb ihule, õudne ikka. Ja eile kui see kuldnokk oli köögi akende vahel, siis pidin ausalt hirmu kätte ära surema.. jooksin suure kisaga üles meie magamistuppa ja ütlesin härrale, et ta peab ruttu ruttu alla minema, sest seal on midagi nii õudset!

Täna käisime Hilversumis üht korterit vaatamas. Korter oli väike, aga ilus. Loodame selle endale saada (aga seal oli veel teisigi vaatajaid ja me ei tea, kas meil veab.. aga võiks ju).

Muidu oleme käinud ikka kohtingutel, väljas söömas ja jäätisega maiustanud. Ja kokanud. Ja ühel päeval käisime rannas ka. Mul ju nüüd uued bikiinid, ei tea, millal uus bikiinivorm saabub... aga arvestades neid toitumisharjumusi, mis meil siin peres kombeks on, siis tundub et vist ei iial.

Pildil on Imbi. Või Ärni. Tont seda teab, kumb.