Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.
Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.
Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada.
Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.
Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud.
Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna.
Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud.
Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.
Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...
Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!
Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar