esmaspäev, juuli 18, 2011

:)

Uus nädal, uus hoog! Ainult natukene veel ja saame kolida täitsa oma pesasse. Helistasime täna maaklerile, et kas äkki saaksime sisse natuke varem kolida, sest juhtumisi on mul uue töö esimene päev samal päeval, mil pidime kolima. Maakler aga ütles, et ta üüris viimaseks kaheks nädalaks selle toa kellelegi, kes oli hädas, välja. Ma olin hommikul seda uudist kuuldes nii pettunud, et isegi hakkasin natukene nutma. Minu sõber oli üllatunud, et kuskohast need pisarad küll tulevad, et ma peaksin ju rõõmus olema, et lõpuks ometi saame oma kodu. Aga mulle tundus sel hetkel nii ülekohtune, et tema peab üksi kolima ja mina olen siis tööl ja meil olid suured plaanid, et enne kui sisse kolime, läheme sinna päev varem koristama - kõik seinad laed ja põrandad tuleb ju enne hoolikalt puhtaks pesta. Ta lohutas mind, et küll me oma elus veel koristada jõuame ja et ta saab üksi hakkama ja ongi toredam, kui mina saan töölt tulla ning kohe nö sisse elama asuda.

Praeguseks on kurbus üle läinud ja naudime vaba esmaspäevaõhtut. Homme pole meil ühtegi kohustust, seega saame täna kaua üleval olla ning niisama nunnud olla. Sõime just väga maitsvat pastat ning nüüd joome mõned kokteilid. Küünlad põlevad ning olla on hea ja rahulik.

2 kommentaari:

Sinitihane ütles ...

Ää ole kurb, jah!
Kui meie poolteist aastat tagasi kolisime, olin ma veidi haige ja siis Härra Sinitihane v6ttis ka k6ik oma 6lule ja nii hea ja m6nus oli end 6rnema sugupoolena tunda ning nentida, et mul on keegi, kelle peale v6ib kindel olla.

Sälli ütles ...

aitäh, Sinitihane!

eks ma katsun samamoodi teha, et hoopis rõõmu tunda sellest:)
ja pealegi - ma ju hakkan käima PÄRIS-tööl, see kaalub kõik need muremõtted üles.

ja meil hakkab olema oma pesa:)