tere olen preili panen tähele

Siit tuleb kaualubatud postitus Hollandile iseloomulikest asjadest/nähtustest. Ma ei tea, kuidas oma juttu alustada ning peas olnud kümnest punktist suudan praegu meenutada vaid kahte või kolme.. aga ma üritan midagi kirja panna.

See pole vist enam kellelegi uudis, et siinseks põhiliseks liikumisvahendiks on jalgratas ning et kanepisuitsetamine on siin üsna tavapärane nähtus.

Üks esimestest asjadest, mida ma siin olles tähele panin, on see, et avalikes tualettruumides (ka näiteks koolis või erinevates ametiasutustes) saab käsi pesta ainult külma veega. Praegusel suvisel ajal on sellest üsna ükskõik, kas vesi on soe või külm, aga talvel oli ikka päris hirmus, kui vesi kogu aeg külm oli. Imelik on ka see, et väiksemates baarides/restoranides on käte kuivatamiseks kasutada antud lihtsalt tavalised käterätikud. Ma ei ole küll eriline hügieenifriik, aga tahes-tahtmata tekib mul iga kord käsi kuivatades mõte, et ei tea, kes kõik selle sama rätikuga oma käsi on kuivatanud.

Hügieenist veel rääkides - Hollandile on väga iseloomulikud erinevad snäkkbaarid, mis alguses mul lausa külmajudinad selja peale tõid. Seintel on tavaliselt valged kahhelplaadid ning sisustus meenutab mõnda pisemat nõukogudeaegset sööklat (ma ei ole neid palju oma elus näinud, aga mõnda ikka) ning vitriinides on imelikud halli värvi lihaollused, mis mitte kuidagi ei tekita minus isu nende proovimiseks. Nii oligi, et alguses, kui siin olin, siis käisin sellistest kohtadest suure kaarega mööda - interjöör oli kahtlane ja tavaliselt seisab leti taga veel mõni naeratav türklane või marokolane. Et aga minu sõber on üsna klassikaline hollandlane (kuigi ta ei ole päris päris hollandlane, on ta ikkagi siin terve elu elanud ja teda võib näiteks küll tuua), siis ei jäänud minagi nendest snäkkbaaride külastustest ilma. Alguses julgesin tellida vaid friikartuleid, mille kohta võin südamerahuga öelda, et see on hollandi rahvusroog. See imelik lihaollus, mis mitte kuidagi ei suuda minus isu tekitada, kannab nime frikandel. Kusjuures kui mõtlema hakata, siis meenutab ta natuke oma koostiselt meile tuntud frikadelli, aga ta on pikliku kujuga nagu mõni vorst. Igatahes, hollandlased armastavad frikandelle. Ja juustu. Juustutoodetest võib snäkkbaarides tavaliselt saada juustusufleed ning paneeritud juustu. Mingi aeg hakkasingi neid oma friikartulitele lisaks sööma.

Snäkkbaaride kõrval võib välja tuua veel igasuguste erinevate maade ja kultuuride rahvusköögia esindatud söögikohti. Neid on siin ausalt igal nurgal ning nüüd olen päris mitmes neist käinud ka. Et Hollandis on taimetoitlus üsna populaarne, siis on igal pool võimalik süüa taimsetest toodetest tehtud toitu. Minu jaoks on see igati tervitatav, sest kuigi ma enam ametlikult taimetoitlane ei ole, tellin väljas süües enamasti alati lihata toite.

Hollandi inimesed. Nad jätavad alguses väga hea esmamulje ning tunduvad nii sõbralikud, kuigi tegelikult on nad pigem kinnised ning mulle on jäänud mulje, et oma lubadustest nad väga kinni ei taha pidada. Või, võib-olla nad ei võtagi iga oma lauset lubadusena, aga hästi tavaline on see, et keegi ütleb: "jaa-jaa, muidugi, homme teeme seda!" ning seda homset päeva ei saabu mitte kunagi. Nii näiteks on läinud mul umbes kümnes kohas, kuhu olen tööle kandideerinud või kui kuskil on keegi lubanud, et räägib oma tuttavaga, kel on tööd pakkuda vms. Tavaline hollandlane on pigem ihne või äkki on tegu kokkuhoidlikkusega.. või lihtsalt erineva kultuuriga. Näiteks kui viia kellelegi külakostiks midagi, siis tavaliselt seda lauale ei panda. Või on minul lihtsalt selline mulje jäänud. Õnneks ma oma kalli härra kohta võin öelda, et ta on kõike muud kui ihne ning see on tore - mitte kunagi pole mitte ükski meie külaline jäänud söögita või jäänud ilma külalislahkest kohtlemisest.

Hollandi mehed on ilusad, naised tavalised. Eriliseks teeb hollandlasi nende pikkus. Kui ma Eestis tundsin end oma 168cm pikkuse juures nagu mõni jaamaülema abi või majakatorn, siis siin olen keskmisest lühem ning selle üle on mul väga hea meel. Hollandi naistel on minu meelest kõigil sarnased näojooned ning minu meelest meenutab nende peakuju natuke suurt varvast. Või ma ei tea, kuidagi on selline varbanägu. Mis ei tähenda, et nad ilusad ei võiks olla. Samuti olen täheldanud, et hollandi naised vananevad kuidagi väga kiiresti (mitte minu õpetaja Herma, sest tema näonahk on küll sile).. või, neil on hästi palju kortse näos. Arutasime seda oma kursaõe Juliaga, kes arvas, et ilmselt on nende näonahk kortsus sellest, et nad sõidavad hästi palju rattaga ning tuul puhub näkku ja kui päike paistab või vihma sajab, siis peab kogu aeg silmi kissitama. Alguses tundus mulle see mõte naljakas, aga mida enam ma selle peale mõtlen, siis leian, et ilmselt on Julial õigus. Kuidas muidu seletada nende kortse?

Veel võib hollandi meeste kohta öelda seda, et nad on kodus väga aktiivsed. Või noh, minu meelest ei ole siin naistetöid ja meestetöid, vaid paarid teevad kõike võrdselt või mehed teevad isegi rohkem. Näiteks kui ma olen Annabellel koolis järgi käinud, siis üle poolte lastele vastu tulnud lastevanematest on isad. Isadel ning nende lastel tundub olevat märksa suurem omavaheline side, kui Eestis. Igatahes mulle tundub, et lapsed on siin kõik isside lapsed, mitte emmede lapsed. Samuti on mehed siin need, kes teevad enamasti süüa ning koristavad, naisi hoitakse. Omast kogemusest võin tuua näiteks selle, et ma ei ole mitte kunagi pidanud poest tulles midagi tassima ning mõnikord lausa kantakse koju mu kooliasju täis raskevõitu käekott. Rääkimata sellest, et nüüd selle aja jooksul, mil olen oma peikaga koos olnud, olen ma üksi süüa teinud kahel korral ning ülejäänud kordadel on tema kanda jäänud söögivalmistaine või on ta olnud peakokk ja mina abiline nii, et minu kanda on jäänud sellised lihtsamad asjad.

Inimesed armastavad siin juua veini või õlut (näiteks söögi kõrvale), aga purjus hollandlast ma ei ole oma elus näinud. Tänavatel võib näha purjus turiste, aga kohalike purjutajatega pole mina veel kokku sattunud. Rääkides jällegi oma härrast peikast - ta näiteks ei ole mitte kunagi oma elus purjus olnud. Ta ütleb, et alati, kui hakkab selline tunne tekkima, et alkohol nagu mõjuma hakkaks, siis läheb ta vee peale üle, sest tema meelest on nõme, kui inimesed on purjus ja tema ei tahaks endast kunagi jätta tobedat muljet. Nii ongi, et meil on kodus alati erinevaid alkohoolseid jooke, aga purjusust siin ei kohta. Nädalavahetustel, kas reedel või laupäeval, joome oma kaks-kolm pitsi konjakit, tantsime, jutustame ja teeme nalja või vaatame filmi ning lähme magama.

Rääkides magamisest, tuli mul praegu selline uni peale, et ma lihtsalt ei jõua enam kirjutada. Ma tean, et see postitus ei tulnud täielik ning unustasin kindlasti paljud asjad, mida siin tähele olen pannud.. ning kõike öeldut ei tasuks võtta absoluutse tõena, vaid lihtsalt minu tagasihoidlike tähelepanekutena. Võib ju olla, et ma olen hoopis teistsuguses, ebastandardses, seltskonnas ringi liikunud. Või et ma olen asjadest täiesti valesti aru saanud...