kaks aastat

Niih, täna on siis see päev, millest kaks aastat tagasi alustasin blogimist. Lugesin täna vanu sissekandeid ja mõtlesin, et ma olen ikka täitsa lammas olnud. Aga noh, inimene areneb kogu elu. Pole just maailma kõige aktiivsem blogija, aga hea on ikka kui kuskil on midagi kirjas, sest tänu aina suurenevale infohulgale siin maailmas on mul mälu küll täitsa nõrgaks ära jäänud. Vanasti mäletasin kuupäevaliselt kõiki asju, nüüd ei suuda enam isegi meenutada, mis kuus või aastal üks või teine asi juhtunud on.

Sess on peaaegu läbi, üks eksam veel ja üks essee vaja teha. Ühe eksami tulemust veel ei tea, aga usun et sain läbi. Loodame, et lõpetan esimese aasta edukalt (siiamaani on sel semestril kõik hindelised eksamid olnud B-d ja C-d, arvestused on arvestatud saadud)

Ma ei tea, kas oleksin valmis olema õpetaja. Viimasel ajal tunnen kuidagi eriti, et tahaks saada lapsepõlve pikendust, et kuidas ma saaksingi hakata teisi õpetama, kui tunnen, et vajan ise arenemist. Tuttavatel on ka väga vastakad arvamused, mõni arvab, et oleksin ideaalne õpetaja, laste lemmik, aga samas ka karm, teiste meelest oleks parem kui hoiaksin koolist nii eemale kui võimalik, et nemad oma lapsi minu hoole alla ei jätaks, tont teab, mida uskuma peaks. Jah, ma tean, et kõige tähtsam on uskuda iseendasse ja seda ma kavatsengi teha. Kindel on see, et kooli ma õppimise pärast küll pooleli ei jäta, saan täiesti hakkama. Muidugi, kui saatusel on minuga teised plaanid, siis pean ka nendega leppima. Hakkama saan ikkagi, olen ju Sälli Silm, vana hakkamasaamishull:D

Kolmapäevast siis Tallinnasse. See tekitab ka minus nii vastakaid tundeid. Tahaks juba täiega tööd teha ja raha teenida, aga samas on Tartus nii mõnus. Endalegi märkamatult olen hakanud seda linna armastama. Looduskaunid kohad, Emajõgi, Pirogovi plats, hommikupäike, laulu täis ööd raekojaplatsil ja Kaubamaja pargis... kõik nad tekitavad minus tunde, et tahaks kohe kõike veel ja hästi palju. Inimesed on ilusad ja head, selleks et üle tee saada, ei pea ootama sebra ääres poolteist tundi, jalakäijate vastu ollakse sõbralik. Söögi- ja muudes teeninduskohtades on teenindus sõbralik, inimesed on lahked ja naeratavad. Jah, ma tean, et hakkan endale vastu rääkima, mina kes ma olen nõme tallinna-piff, aga ma armastan oma Tartut. Ja selles olen ma ka kindel, et igaühel on oma Tartu.

Homme on meil Mupsuga jälle väike tähtpäev, alati kui on esimene kuupäev, siis on meil tähtpäev. Väljastpoolt tundub, et meie suhe on terve ja ilus, seestpoolt vaadates ei ole ma enam nii kindel. Muidugi, ma armastan Teda... aga aeg on hakanud töötama kuidagi meile vastu. Võib-olla ei pinguta me ka enam nii nagu varem, aga eks näis. Loodame parimat:)

tsitaat

Inimesed muutuvad, aga alati tuleb meeles pidada, et elu läheb edasi ... Elu võib tuua pisaraid, naeratusi ja mälestusi. Pisarad kuivavad, naeratused kustuvad, aga mälestused kestavad igavesti. Keegi ei öelnud, et see on kerge. Lihtsalt lubati, et see kõik on seda väärt!

Leidsin sellise tsitaadi rate.ee portaalist, ühe neiu kasutajakontolt. Kas keegi teab, kelle tsitaat see on? Natuke teenagerilik, aga minumeelest päris tabavalt öeldud.

Sess on täiega peal, elu on mõnss- veel on jäänud 4 eksamit, 2 esseed, üks kodune eksam ja umbes sada raamatut lugeda... aga 3.juuniks peaks olema kõik läbi. Siis hakkab pihta minu hull töösuvi ja ma loodan, et saan piisavalt raha panna kõrvale, et talvel vanematelt vähem raha küsida ja ehk isegi reisile minna kuskile päikese poole. Loodan, et järgmised kolm kuud kestvad piinad (valutavad jalad, väsinud lihased, pingeseisus selg, must närv jms) on seda väärt.

Rahahimu ajab inimesed hulluks, teoorias olen kõva töömees, kas ka tegelikkuses suudan vastu pidada?

Segane preili

Melanhool, melanhool, melanhool,
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.

Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.

Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.

Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.

Tahan...