kell on sada kaks

Õhtusel tunnil kui kell on sada
või sada kaks.
Mina veel ei maga
pole enam laps
ma et magama peaksin minema kell üheksa
või pool kümme.

Mõtlen et ilus on
see ristilapse elu.
Hingad ja magad ja sööd
ja oled rõõmus
isegi kui sul pole enam tööd.

Oh seda rõõmu oh seda õnne
mis on osaks langenud mulle.
Isegi kui kell on juba sada kaks
läheb minu rõõm aina suuremaks.

Sest tean et kõige paremad ajad on veel ees
ning seda teadmist
ei saa võtta mitte ükski mees
ega ka naine vist.

Väga sadamaõnn

Täna hommikul otsustasime, et teeme Päpule sünnipäevaõnne:D
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D

Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D

Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.

Kui rahast taskus kuulda pole kippu ega kõppu

ning sel suurel vaesusel ei paistagi olema lõppu,

siis ära oota, mil külla tuleb itk -

võta endal amet, mil ajalugu pikk.

Müü oma keha, müü oma hing

ning kui sellest vähe, siis ka Jimmy Choo king.

Rasked ajad on meil kõigil käes,

kalamarja ei sa laual näe.

Kui kehast, hingest alles pole kippu ega kõppu,

siis äkki raha taskusse tagasi leiab tee.

Vaimuvaesusel ei saagi olema lõppu -

tee mis sa tahad või ära tee!

Segane preili

Melanhool, melanhool, melanhool,
meie laste ainus hool.
Rooliratas, elukool,
kollid müttavad sügaval soos.

Sookollid on väga lollid,
mustamäel sõidavad trollid.
Mina tahan käia jala,
tahan nutta, nutan ja halan.

Melanhool, melanhool, melanhool,
Sälli Silma ainus hool.
Vokiratas, ülikool,
nii on minu elus lood.

Olen jah luuletaja... ja ma olen tohuvapohus. Ma peaks olema õnnelik, aga mul on vist postmenopausaalne nähtus, mis segab mul õnnelik olemast. Ma olen segaduses ja eksinud jamaeiteamiskõikveel. Tahan selgust, tahan, et veel algamata sess oleks juba läbi. Tahan, et hakkaks pihta mu hull töösuvi ja et mul poleks aega sekunditki mõelda.

Tahan...

...

... ja see ei olnud demagoogia ega midagi muud kah. Mu eesti keele õpetaja ilmselt kukuks pikali selle eelmise lause eest... aga tõesti:

rinnahoidjates sokke kanda oleks praegu veits imelik, veebruaris lumes kuskil rõdu all istuda ka, matemaatika vihik ei ole enam imalaid armastusromaanide lõpetamata esimesi peatükke täis (no kurat, mul pole matemaatika vihikutki), joosta võidu öösiti kuskil korvpalliplatsil ja kukkuda ennast igatepidi pooleks oleks ka praegu suhteliselt ebatõenäoline(no ma ei jõua trollilegi joosta, rääkimata võidu jooksmisest), ma ei usu ka seda, et tantsin veel kunagi oma jalaluu pooleks, või et kukun teise jalaga trepist alla samal ajal kui esimene on alles kipsis ja siis traumapunktis ei panda mulle teist kipsi ainult seetõttu, et esimene on juba kipsis ja et ma siis traumapunktist väljudes, ratastoolist autosse istudes tõmban oma käe liigesest välja.... miskipärast arvan, et enam ei viida mind jaoskonda seetõttu, et ma alaealine olen... ja ilmselt ei saada mu isa enam kumminuiaga mu peikasid koridorist minema...

Need ajad läksid nüüd mööda. (jaa, mulle meeldib see lause- sest see on lihtsalt nii nõme:D)

Paremad ajad on kindlasti ees (ja needki lähevad lõpuks mööda)...


Ma saan mõne kuu pärast kakskümmend. Noor? Jaa. Ma ei imesta, kui viie aasta pärast olen nelikümmend, sest aeg hakkab lihtsalt lendama. Praegugi lendab.

Viimased viis aastat on läinud nagu kuskil poolunes. Kiiresti ja alles on jäänud mõned helgemad ja vähemhelgemad mälestused hetkedest.

Viimane aasta on läinud eriti kiiresti. Õnnelikult ja kiiresti. Mõelda vaid, olen Mupsuga juba peaaegu aasta olnud ühtekas.. ja ikka on hea.

Nostalgia in da hauss.

Need ajad, mis läksid kord mööda-
läksid nii kiiresti
ja tagasi enam ei tule.

Haiku meid bai Sälli:D

Blogger beta

Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)

Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".

Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.

Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.

Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.

Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?

Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.

Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D

*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.

PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.

Oh seda imet!

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt- teadmisega, et ma ei ole minutitki maganud:D Sest täna öösel "kirjutasin" ma raamatut ja filosofeerisin elu üle...

Ja siis ma märkasin, et loominguline tegevus uneajal on ainult kasulik, sest ennäe imet, ma ei olnudki hommikul turtsu.

Kuigi äratuskell helises kel 7.01, tegin mina silmad lahti juba 6.56 ja laulsin kiisule A.Vainola laulu "Allverelaev"'. Kiisu vaatas ja ootas ja imestas, et kuhu jääb siis turts?

Turtsud jäid sinna kus on turtsu koht,
pole meile vaja seda kurjaturtsu torri.
Täna on Sällil hea tuju ja sile kõht,
ning katsuge vaid seda ajada lörri:D


Vot nii.
Ma armastan hommikuid, ka koledaid:D