Palju õnne mulle ja minu blogile:)

...Egonaine, nagu ma olen:D

Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.

Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.

Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.

Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.

Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)

Blogger beta

Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)

Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".

Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.

Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.

Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.

Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?

Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.

Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D

*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.

PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.