...Egonaine, nagu ma olen:D
Tegelikkuses on asi nii, et täpselt 365 päeva tagsi hakkas Sälli blogima. Alguses harvemini, vahepeal päris tihti ja viimase ajal üsna suurte vahedega. Praegune postitus on nr. 203. Arvestades seda, et ma eriti suur kirjamees ei ole- on see päris hästi.
Seoses blogimisega olen mõne inimesega tutvunud, kuid ei saaks öelda, et just paljudega. Minu ajaveebil ei käi eriti võõrad kiitmas ega laitmas. Samuti ei saa ma üle päeva sõimu nagu mõned tuntumad blogijad. Kui aus olla, siis ma polegi vist siiani sõimu saanud. Minu blogi loevad valdavalt mu sõbrad/tuttavad- vähe peaks olema neid, keda ma ei tea. Ilmselt see on seetõttu, et ma kirjutan üldiselt üsna neutraalselt, enamasti poliitiliselt korrektselt ja väga tihti ainult minu enda väikesest maailmast, mille üle vist polegi mõtet eriti vaielda.
Aasta jooksul on hakanud paljud mu tuttavad blogima- mõni teeb seda järjepidavalt, mõni ei ole juba kuid midagi kirjutanud. Tore on lugeda, mis teised kirjutavad. Blogilugemine on nagu mingi Guilty pleasure . loen paljude blogisi igapäevaselt, teadmata, millised nad välja näevad, aga teades neist võib-olla rohkem kui nende tuttavad.
Aasta jooksul ei ole üritanud enda anonüümsust säilitada, Eesti on ju nii väike ja palju neid Sällisid ikka on.
Ja minu väikesele lugejaskonnale, kallid sõbrad ja tuttavad- Aitäh, et olemas olete, öeldakse küll, et blogitakse ikka iseendale, aga kui mul lugejaid poleks, siis võib-olla ei oleks siin ammu ühtegi sissekannet. Inimene peab ikka edev ka olema:)
neljapäev, mai 31, 2007
teisipäev, mai 29, 2007
Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.
Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.
Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.
Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.
Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.
Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?
Ma ei tea.
Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?
Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?
Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.
Õudne.
Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.
Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.
Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.
Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.
teisipäev, mai 01, 2007
Uskumatu?!
Lihtsalt uskumatu, aga ma tõepoolest saan täna oma kodus midagi siia kirjutada?!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
Nojah, sel juhul peab seda siis optimaalselt ära kasutama.
Nagu näha võite, olen ma ka kaineks saanud ning tänase, esimese mai puhul otsustasin, et see tarkade meeste jook ei ole ikka minu jaoks. Mitte, et ma oleks ennast eile ogaraks joonud või midagi sellist- üldsegi mitte, lihtsalt, alkohol ei püsi mul sees. Olenemata kogusest või kangusest, mul hakkab lihtsalt mingi hetk füüsiliselt nii paha, et võimatu on olla. Seejuures ei pruugi ma isegi shnapsine olla, lihtsalt hakkab paha.
Seega, mõtlesin, et aitab naljast. Klaasike valget veini või vahuveini- võib-olla. Rohkem kui pokaal või kangem alkohol ükskõik missugusel näol jäägu ukse taha. Eks näis mis ma edaspidi mõtlen või teen, aga arvan, et kui tervis annab niimoodi tunda, pole asjal lihtsalt mõtet. Ja pealegi- joomine teeb naise koledaks:)
Aga teie, kallid sõbrad- tehke pidu, olge kained või shvipsis, nalja teen ma teile ikkagi:)
Ps. Ostke kevadlilli lastekodulaste toetuseks (üksik lill 1.-, kleepekas 2.-, suur lill 5.-) jah just needsamad lilled, mida on väiksed ja suuremad koolilapsed juba aastaid müünud. See on ilus žest ja selline sümboolne summa, mis peaks igaühel olemas olema...
Inimesed, tehke head!
karm elu purjus
Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Tellimine:
Postitused (Atom)