Mõnikord ma tunnen, et ma pole ta jaoks piisavalt hea. Et ma ei ole teda ära teeninud. Tegelikult on see imelik, sest inimest ei saagi "ära teenida". Ta ei ole mingi trofee ega midagi, mida saaks "millegi eest". Armastus on ikka ilus asi, aga mõnikord on hirm, et äkki see kaob. Või tegelikult, hirmu valmistab see, et ma avastan viimasel ajal nii harva end selle peale mõtlemast, et ma olen endiselt õnnelik- ma olen nii ära harjunud sellega. Mitte kunagi ei tohi ära unustada, mis meil on head. Mitte kunagi!
Ma armastan Teda. Mõnikord vaatan talle otsa ja näen kogu maailma sealt. Teinekord tundub ta mulle jällegi nii kaugel. Me ei tülitse väga tihti, või tegelikult, meie tülid ei ole sellised, et peaksin mõtlema nii- nüüd on lõpp, aga ikkagi, mõnikord ei mõista ma teda üldse. Oleme koos olnud pea kaks aastat, aga mõnikord tundub nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta oskab alati üllatada ja samas on ta alati nii etteaimatav. Naljakas, ma tunnen end nagu pubekas, kes ei oska sõnu ritta seada ja tahaks kohe luuletada stiilis "armastus on nii ilus, samas nii valus...."
Ta oskab mind teha nii õnnelikuks nagu ei keegi muu ja samas suudab ta mind vist kõige paremini endast välja ajada (mitte et ta seda eriti tihti teeks, lihtsalt tean, et ta on selleks võimeline). Tahaks, et mina oleks talle ka seesama, kes teeb ta kõige õnnelikumaks ja ma tahakski jääda selleks. Vähemalt praegu tunnen küll nii, mõnikord leian end mõtlemast, et kool võiks juba läbi olla, võiksin erialast tööd teha, meil võiks olla OMA kodu, ehk isegi laps.. Vaadates kõrvalt oma sõbrannasid, kes on juba saanud lapse või rasedad, siis mõtlen, et meil võiks ka kunagi olla. Mitte veel, aga varsti. Mitte varsti, aga mõne aja pärast. Siis kui kool läbi on, siis hakkan suureks- ilmselt jäängi nii mõtlema, sest tegelikult vanuse järgi peaksin ma olema juba "suur", poole aasta pärast olen ka seaduse silmis nii vana, et käia kasiinos ja siis oleksingi täitsa täisealine.
Jutt jookseb laiali ära, ei teagi, tahtsin midagi kirjutada, et meelde jääks, et tegelikult olen ma õnnelik. Kui ma mõnikord arvan, et ei ole, siis tahaks et mulle tuleks meelde see, kuidas ma praegu istun diivanil ja kirjutan. Mõtlen oma Mupsust ja olen õnnelik, samas hinges on pisike okas.
Mõnikord ma tunnen, et pole ta jaoks piisavalt hea. Tahaks olla.
Kuvatud on postitused sildiga kiisu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kiisu. Kuva kõik postitused
pühapäev, märts 09, 2008
neljapäev, jaanuar 17, 2008
Jõulud 2007
Jõululaupäeval käisin jälle Võtikveres, Mupsu perekonnaga jõule tähistamas. Käisime saunas, seebitasime ja kreemitasime, nagu ikka ja siis nautisime jõulusööki. Pärast söömist tuli meile jõuluvana, kes tõi igasugust head ja paremat kõigile. See aasta ei olnud nii suurt jõuluansamblit kui eelmine aasta, üldse oli kuidagi vaiksem. Kingid jagatud, läksid kõik kuskile pikutama. Võib-olla ei olnud nii suurt jõulutunnet seetõttu, et väljas ei olnud jõuluilma. Kuigi Mupsu isa pani õue saami küünlad põlema ja laud oli kaetud pidulikult, ei olnud sees sellist jõulutunnet Järgmine päev hakkas Mupsul nii kiire oma autoasjadega, et pidime Võtikverest sõitma tagasi Tartu. Selle peale me muidugi ei mõelnud, et riigipüha on parasjagu:D
Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.
Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D
Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D
Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D
Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D
Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D
Nii oligi, esimesel jõulupühal olime Tartus. Oleksin tahtnud olla oma Tartu kodus Mupsuga kahekesi, aga kus sa sellega, ma olin oma võtmed jätnud Tallinnasse.. ja me ei saanudki olla väga kahekesi. Võtikveres meeldib mulle seetõttu ka rohkem, et seal saame kuidagi omaette olla oma soojas toas, madratsitel põrandal. Aeg liigub seal teistmoodi. Ahi praksub, toas on mandariinilõhn ja me saame olla kahekesi, oma juttude ja hiiremuside ja kallide ja paidega. Tartusse jõudmine oli nagu haamrilöögiga reaalsuse saabumine. Kõik oli jälle samamoodi, ilm oli hall, vaatasime Mupsuga lihtsalt telekat.
Teise jõulupüha varahommikul hakkasime Mupsu emaga Tallinnasse sõitma. Terve tee rääkisime igasuguseid jutte. Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin koju, et teavitada, et ma olen teel, sest lisaks sellele, et mu Tartu võtmed olid Tallinnas, kaotasin ma millalgi detsembri alguses oma Tallinna koduvõtmed ära:D
Jõudsin koju, issi tegi pizzataigent. Ta kutsus mind köögikomandosse end abistama. Isa sõtkus tainast, ma praadisin hakkliha ja shampinjone, lõikusin erinevaid komponente, kuulasime plaate, mis jõuludeks olime saanud ja mõnus oli. Köögis oli hea ja soe, pizzalõhnad olid toas igal pool. Lõhna peale ärkas isegi Silver üles ja tahtis teada, et kas juba saab pizzat. Kuna ema ei olnud kodus, siis tegi isa omamoodi. Pizza läks meil nii paksuks, et ei tahtnud plaadile enam ära mahtudagi:D
Õhtul juhtus selline tore lugu, et mulle helistas preili Kaisa, kes soovis koos Katsiga mulle jõululaule laulda. Panin end riidesse ja läksin õue, need hullud seisid vale trepikoja ees. Jõululaule nad muidugi mulle laulma ei hakanud, ilmselt lihtsalt tahtsid mind sellega õue meelitada, sest nad teavad, kuivõrd muusikahuviline ma olen:D
Läksime La Cucarachasse, kus võtsime glögid ja hakkasime mängima Katsile Kaisa poolt kingitud lauamängu Bluff- mulle see mäng meeldis, selline, kus peab natuke mõtlema, aga väga palju oleneb vedamisest ka. Samal ajal tegime peamassaazhi Kaisa uue peamassöör-traatidega, mille Kats talle jõuludeks kinkis. Millalgi vist hakati Cucat kinni panema või ma ei teagi, mispärast me Bambasse pidime minema. Seal tellisime väiksed veinid ja hakkasime klatshima. Jummel, kus me sattusime hoogu. Võtsime kätte paberid ja pliiatsid, tõmbasime plusse ja miinuseid, järjestasime igasuguseid põnevaid asju. Üldiselt on nii ,et Kats on romantiline hing, Kaisale meeldib kui teda hammustatakse ja mina jään neile kuskile vahepeale. Lisaks sellele otsustasid Kats ja Kaisa, et nad peavad mind kuidagi aitama minu suures probleemis:D
Mingi hetk pandi ka Bamba kinni (kell kolm siis) ja pidime liikuma edasi Osmani, sest jutud olid veel kõik rääkimata. Kats oli päris svipsis juba ja ta pidi hommikul tööle minema, seega ei olnud ta väga kaua Osmanis (aga siiski piisavalt), me Kaisaga istusime ja rääkisime nagu hullud, kuni hakati ka seda kohta kinni panema (kell kuus siis). Lõpuks oligi nii, et olime Katsi ja Kaisaga istunud koos pea kaksteist tundi (sest kohtusime õhtul kell kuus). Ma läksin ööseks Kaisa juurde- noh see pold enam eriti öö:D ja õhtul kell seitse läksime McDonaldsisse hommikust sööma. Tore ööpäev oli:D
pühapäev, november 18, 2007
Tuleb taas meie aeg, kurbusest silmades saab naer...
Ma ei ole sellest siin rääkinud.. tegelikult ei ole sellest üldse eriti kellelegi rääkinud.. ootasin, et aeg läheks paremaks. Meil vahepeal oli Mupsuga väike paus.. või noh, mis väike, me ei kohtunud natuke üle kahe nädala. Mõtlesime, et oleks aeg, et midagi muutuks. Me oleme koos olnud meie jaoks pikka aega, aga maailma mastaabis on see aeg justkui murdosa sekundist. Selle aja jooksul oleme end näidanud üksteisele nii heast kui ka halvemast ja väga halvast küljest.
Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.
Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.
Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.
Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.
Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.
Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.
Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.
Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.
Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "
Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.
Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.
Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.
Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.
Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.
Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.
Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.
Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.
Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.
Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "
Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.
Muuda ennast, muutub maailm mitte palju küll,
Kuid siiski sinu enda jagu.
Kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat,
Näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.
Jää iseendaks, jälle muutub miski,
Muutub maailm, paigale jääb sinu jagu.
Tekib hõredus, käib pauk ja jälle miski,
Kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu.
Jäääär- Muuda ennast
teisipäev, mai 01, 2007
karm elu purjus
Jah, selline pealkiri siis. Karm elu purjus.
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
Seda teemat võiks lausa pikemalt käsitleda, aga siiski mitte:D Lugu on selline, et ma ei võta sõna Pronkssõduri teemal ega ka Savisaare teemal ega ka Faire Faunaste teemal (tuletatud fašistlikust mõtteviisist, saate Meie saatejuhist) ja muudel teemadel ma ei ole ka eriti suur sõnavõtja.
Lugu on nimelt järgmine: meil on osa minu maailma kõige armsamate sõbrannadega saade "Püksivahetus", kus mina sain jällegikord osaleda Valduri pükstes, Kiisu naudib õhtut minu liibuvates teksapükstes, milles näeb ta välja nagu hilpholpar ja Küllike sai korraks jalga mu Kiisu püksid, aga õigepea eemaldas ta need jalast, ära küsi miks.
Mannu on viimased paar pooltundi veetnud mõnusas unenägude maailmas ja peale hiljutist ärkamist rääkis ta, et tal on suus päkapikud ja alkassihigistamine (kui keha on märg, siis järelikult on viin välja tulnud:D) Oi, alkoholivarud on meil hoolimata "kuivast seadusest" rikkalikud:D meil on Nemiroffi viina mee ja pipraga, Gordon's Dry Gini (mille mu alkoholiteadlikud sõbrannad ristisid männiviinaks) ja siis on meil ka hiljuti leitud Lauaviina:D Ei jaa. Ütleme nii, et kui ma tavaliselt ei ole eriti alkoholisõber, siis praegu on mul üsna faskinaatiliselt vaimustav meel, et meil on pooleliitrises Eviani pudelis aedviljamahla Cido (tomat, porgand, küüslauk, sibul, porru, petersell jne), mille ma kodust valasin ümber ja mis juhtumisi on mu lemmikmahl ja mis minu arvamust mööda sobib üpriski hästi pipraviinaga:D
Enne käisime Kiisuga külas tema sõbral, jõime lastešampust, sõime Krässu kooki ja rääkisime valitsusest, vabamüürlastest, sõdadest, USA valitsusest, Venemaa plaanidest, pronkssõdurisr, trammidest, trollidest, inimestest jne jne. Selle antud sõbra juures on alati väga huvitav, hea on kuulata intelligentset ja erudeeritud inimest.
Jah. Karm elu purjus. Ise mõtlesime selle lause Küllikesega välja. Vahepeal mängisime kaarte ja siis jälle olime rõõmsad, et mul on isiklik rikkalik baarikapp:D Olgugi, et peale iga külaskäiku Külli juurde jääb see aina vaesemaks. Praegu on alles vaid natuke Dooley'st, pudel Torres Grand Reservat ja mingit mandli kooreliksi (Talea vms)ja natuke Hennessy VSOP't. Selliste varudega peab veel mõne "kuiva seaduse" aja ära, olgugi, et ma isiklikult kanget alkoholi eriti ei armasta ja lahjat ka ei joo:D (aga noh mis kingitud, see tuleb ükskord ära juua:D)
Aga üldiselt võiks öelda, et mul on hea meel, et sain jälle midagi kirjutada, sest kodus ei saa ma midagi kirjutada (ta ei ava mul bloggerit ja lihtsalt ei avaGI)... ja Külli juures on hea...
Ja täna sai mul maailma kõige armsama Kiisuga KÜMME kuud. Vaatasin Teda ja mõtlesin, et Ta on minu jaoks ikka kõige armsam (jaa Kaisa, ma tean mida sa mõtled, ma praegu ei kiida/unista/igatse/räägi oma mupsust, lihtsalt- ma armastan Teda täpselt niipalju nagu peab ja täpselt niipalju nagu ma jõuan ja nagu ma tahan.) Ja isegi kui ma saan Ta peale kurjaks või kui Temale ei meeldi mõni asi, mida ma teen- tean, et just nii ongi hea. Hommikul on kõige parem ja kesklõunal on kõige parem ja hilisööl on kõige parem... ja kui vahepeal on natuke halvem, siis on ikkagi hea:)
"Kallis, kõik on täpselt nii nagu peab....."
laupäev, märts 24, 2007
Supermõnus laupäev:)
Täna on nii mõnus päev. Sain käia õues täitsa lühikeste varrukatega pluusiga, sest siin Tartus, on niiiii soe.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
Kõndisime Aardlasse, Lõunakeskusesse ja tegime endile kingitused. Mulle kinkisime uue sõrmuse ja kõrvarõngad ja kiisule kinkisime Hugo Bossi lõhna. Mõnus.
Jalutasime ja limpsisime jäätist ja vahepeal tegime natuke märgasid musisid. Ja Raja pargis nägime oravat ka. Mõnus.
Õhtul saame Pätu ja Potsuga kokku ja teeme nalja, et see päev kestaks ilusana edasi. Mõnus.
kolmapäev, veebruar 28, 2007
| My Purity Report - Compared to Others | ||||
| Category |
| |||
| Sexual: |
| |||
| Homosexual: |
| |||
| Nerdiness: |
| |||
| Healthiness: |
| |||
| Financial: |
| |||
| Criminal: |
| |||
| Drug Use: |
| |||
| Grossness: |
| |||
| Report By NerdTests.com. Click Here to get your purity scores! | ||||
Niipalju siis igasugustest testidest. Leidsin Marta blogist. Vahva küll:D Seksuaalsus puudulik ja homoseksuaalsus veel puudulikum. Ikka õudne on see elu.
Tegelikult on lugu nii, et täna, peale Kiisu blogi lugemist sattusin jälle jumala mõttesse ära. Ma olen viimasel ajal Tema peale nii ülekohtuselt turtsuv olnud. Ma saan aru, et reisil ma olin haige ja viimasel ajal olen üldse olnud tõbine ja seetõttu turtsu... aga ikkagi. Ma ei tahaks ju tegelikult kogu aeg vinguda kui põhjust ei ole ja näägutada ja nuriseda. Ja ma tean, et ma teen valesti.. ja ikka leian ma ennast lihtsalt norimas. Ei taha, ei taha, ei taha! Ilmselt teen seda seetõttu, et meil on kõik kogu aeg hästi ja oleks vaja probleeme, et asi oleks põnev... aga TEGELIKULT olen ma just veel eriti õnnelik seetõttu et meil tavaliselt on kõik hästi. Ei saa ma aru endast, ei saa ma aru teistest.
Ja kas mul hakkab reisupalavik jälle peale tulema? Loodame, et ta seekord Reginaga väga mestis pole... sest eelmine kord tegid Regina ja ta peika Rögnar endale minu hingetorus koha, kus on hea amüsantselt aega veeta. Ja teglikult oli see päris rõve. Siiamaani natuke rögistan, aga enesetunne on juba palju parem.
Homme pean lennujaamas olema 13.30 Varsti lähen koju (ma olen Küllikese juures, sest mul on nett maas kodus) ja hakkan asju pakkima.
Tuleb jälle üks nädalavahetus Temata.
teisipäev, veebruar 13, 2007
Mõtlesin ümber. Kaks korda
Ja eelmises postis ei olnud sõnagi kiisust. Üldiselt see oli meelega, aga siis mõtlesin ma ümber. Kaks korda.
pühapäev, veebruar 11, 2007
Blogger beta
Nii. Ma arvasin ja lootsin, et ei pea kunagi oma blogi betasse kolitama. Jah just nimelt kolitama, sest kuidas muidu (kolima-pidin kolima-kolitama või on hoopis kolitatama?)
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
Igatahes, peale seda, et just lõpetasin Orwelli "1984"- tundub see nagu Ingsotsi propaganda. Kõik kaob peast minema. Ilmselt see ainult tundub mulle nii, sest raamatud jätavad mingiks ajaks sisse "selle mõju all" oleva tunde. Ja ilmselt sellest raamatust tuleneb ka uute sõnade väljamõtlemine, sest "reaalsusekontroll=kaksisoim".
Oeh. Tartus olen. Homme hommikul sõidan esimese rongiga Tallinnasse, sest tahtsin oma kiisuga veeta veel ühtainust ööd. Oleksin saanud autoga täna Tallinnasse, aga ei tahtnud, sest muidu oleksin pidanud üksinda magama, aga mitte ei ole sellega harjunud.
Täna käisime kiisu emme kontserdil Tartu Ülikooli aulas, kus oli tema uue harfi esitlus. Kontsert oli megailus. Alustas kiisu empsu koos kuldflöödiga, siis oli sümfooniaorkester ja siis üks oboemängija. Kiisu emmel oli sinine printsessikleit, sinised kingad, mis olid kuldsete äärtega ja need sobisid nii ilusasti tema uue harfiga. Peale kontserti tulime kõik kiisu juurde (kiisu, tema emme, õde, tädipoeg, tädi, vanaema Laine, Paunküla vanaema, Marika ja Hille- mina ka) ja tegime wok-rooga, kartuleid ja forelli. Kiisu Paunküla vanaema meisterdas ruttu todri (biskviit oli varem olemas) ja kui kiisu empsu jõudis koju, siis oli kõik valmis. Sõime, jõime veini, rääkisime, tore oli. Ja eelnev kontsert oli lihtsalt fantastiline.
Homme hommikul sõidan Tallinna koju ja lähen arsti juurde. Ehk saan juba tagasi kooli ja tööle.
Ja kes ütles, et minu peas on kõik okei ja ma ei oska luuletada?
Oss oss, oss, kaloss:D
piu-pau, kondoss.
Aga kas sa seda ka tead,
et Sina oled kõige armsam ilma peal.
Kiisud, kutsud auh auh auh,
pai mops kurjnau.
Selle luuletuse pühendaksin oma kiisule.. ja senikaua kuni trance on minu jaoks nagu klassikaline muusika, olen uhkusega edasi oss:D
*Vein on teinud oma töö- ja kes meist tegelikult ongi normaalne.
PS. Ja nüüd olengi blogger beta vend.
teisipäev, jaanuar 23, 2007
Ainult kaks korda tuleb veel magama minna....
.... ja siis juba näengi ma oma kiisukest. Praegu on kõige pikem periood, mil me ei näe peale juulikuist heinategu ja see on ikka päris vastik. Ma ei oska ilma Temata mitte midagi teha. Ei taha magama minna, ei taha tõusta, ei taha süüa teha ega midagi (ainult telekat tahan vaadata ja seda meeldib mulle ka siis teha kui kiisuke on telefoni otsas.. ja siis me kommenteerime nähtut- Tema Tartus ja mina Tallinnas... aga vähemalt vaatame koos telekat)
Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.
Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?
Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.
Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D
Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.
Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?
Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.
Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D
pühapäev, jaanuar 14, 2007
laupäev kiisu eksidega, Pätu, Etu ja Mariaga:)
Käisime peipsi ääres, viisime ta EX-GIRLFRIENDI, poldki nii hull, kutsuti meid isegi pulma. Pätu ei ole purjus, ja kõik muud on toredad ja ma armastan oma kiisut ülekõige. Vaatan Teda......... okei, tal on Hugo Bossi püksid, okei, Ta on nagu mingi peikari ässss.... TA ON IKKAGI MAAILMA PARIM........... ja Pätu ja Etu ja Maria ja Andres ja mina ja MINU KIISU
PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)
PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)
neljapäev, jaanuar 11, 2007
"The book of love is long and boring. No one can lift the damn thing-it's full of charts and facts and figures and instructions for dancing, but I love it when you read to me and you- You can read me anything.
The book of love has music in it. In fact that's where music comes from. Some of it is just transcendental, some of it is just really dumb, but I love it when you sing to me. And you-You can sing me anything.
The book of love is long and boring and written very long ago. It's full of flowers and heart-shaped boxes and things we're all too young to know, but I love it when you give me things and you-You ought to give me wedding rings. "
Üleeile öösel hakkas mind kummitama mingist loost 2 sekundit.. mingit üminat. Panin silmad kinni ja silme ette tuli R.Gere (mu lemmikmees muideks peale kiisut).. ja siis ma hakkasin seda lugu otsima. Ainsaks seoseks R.Gere ja 2 sekundiline ümin (milles ma isegi polnud kindel et äkki ma ise seda välja ei mõelnud)
Ja nüüd on siin selle loo sõnad.
*Peter Gabriel - Book of Love
____________________
Jõudsin veidi aega tagasi töölt koju ja homme jälle. Kes teab, ehk sõidan homme õhtul kella 23.00-se bussiga Tartu. Igatsus ei ole lihtsalt enam normaalne. Ei jõua ära oodata, mil saame olla niipalju koos, kui vaid tahame.
The book of love has music in it. In fact that's where music comes from. Some of it is just transcendental, some of it is just really dumb, but I love it when you sing to me. And you-You can sing me anything.
The book of love is long and boring and written very long ago. It's full of flowers and heart-shaped boxes and things we're all too young to know, but I love it when you give me things and you-You ought to give me wedding rings. "
Üleeile öösel hakkas mind kummitama mingist loost 2 sekundit.. mingit üminat. Panin silmad kinni ja silme ette tuli R.Gere (mu lemmikmees muideks peale kiisut).. ja siis ma hakkasin seda lugu otsima. Ainsaks seoseks R.Gere ja 2 sekundiline ümin (milles ma isegi polnud kindel et äkki ma ise seda välja ei mõelnud)
Ja nüüd on siin selle loo sõnad.
*Peter Gabriel - Book of Love
____________________
Jõudsin veidi aega tagasi töölt koju ja homme jälle. Kes teab, ehk sõidan homme õhtul kella 23.00-se bussiga Tartu. Igatsus ei ole lihtsalt enam normaalne. Ei jõua ära oodata, mil saame olla niipalju koos, kui vaid tahame.
kolmapäev, jaanuar 10, 2007
Iga kord nii harjumatu.
"Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on hea tuju, siis teeb ta : kurr, kurr, kurr kurr, kurr, kurr, kurr kurr.
Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on halb tuju, siis teeb ta: turts, turts, turts turts, turts, turts, turts turts"
Tegelikult ma peaksin olema juba harjunud sellega, et on perioode, mil ma Teda ei näe. Muidugi kestavad need 2-5 päeva, mitte rohkem, aga ikkagi on nii vastik, kui Ta ära läheb. Nüüd olime koos üle poole kuu.. peaaegu kogu aeg koos.. ja täna öösel magasin üle pika aja üksi. Peitsin Ta padja ära, et mulle ei tuleks meelde, et tegelikult peaksin Meie suvevoodis magama koos Temaga...
Unes nägin, et Meid pandi popipanemise eest vangi ja et mu isa tahtis ennast rahustitega tappa.. Enne vangi viimist korraldati meile "Viimse vaba päeva paraad", kus me olime aheldatud, triibuliste särkidega, kõndisime läbi inimhordidest ja ma sosistasin Sulle kõrva, et hüppame rekka alla... Minu särgi selja peal oli nr 6, Sinu omal 9....
kui kiisul on hea tuju, siis teeb ta : kurr, kurr, kurr kurr, kurr, kurr, kurr kurr.
Kiisu läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas
kui kiisul on halb tuju, siis teeb ta: turts, turts, turts turts, turts, turts, turts turts"
Tegelikult ma peaksin olema juba harjunud sellega, et on perioode, mil ma Teda ei näe. Muidugi kestavad need 2-5 päeva, mitte rohkem, aga ikkagi on nii vastik, kui Ta ära läheb. Nüüd olime koos üle poole kuu.. peaaegu kogu aeg koos.. ja täna öösel magasin üle pika aja üksi. Peitsin Ta padja ära, et mulle ei tuleks meelde, et tegelikult peaksin Meie suvevoodis magama koos Temaga...
Unes nägin, et Meid pandi popipanemise eest vangi ja et mu isa tahtis ennast rahustitega tappa.. Enne vangi viimist korraldati meile "Viimse vaba päeva paraad", kus me olime aheldatud, triibuliste särkidega, kõndisime läbi inimhordidest ja ma sosistasin Sulle kõrva, et hüppame rekka alla... Minu särgi selja peal oli nr 6, Sinu omal 9....
pühapäev, jaanuar 07, 2007
Nii hea, nii hea on pühapäev...
Tulime eile ikka koos Tallinnasse, kiisu printer ei toimi ja me mõtlesime, et prindime asjad ikka Tallinnas välja. Järgmine eksam on tal kolmapäeval ja nii saame teisipäevani veel koos olla...
Täna oleme niisama voodis vedelenud ja lugenud raamatuid, varsti läheme Kaurile külla ja küünehooldusesse peaks ka minema...
Mõned kooliasjad on veel vaja teha ja kõik on endiselt hea:)
Täna oleme niisama voodis vedelenud ja lugenud raamatuid, varsti läheme Kaurile külla ja küünehooldusesse peaks ka minema...
Mõned kooliasjad on veel vaja teha ja kõik on endiselt hea:)
reede, jaanuar 05, 2007
Uus aasta, uus hoog.
Nagu ikka mul kombeks on, on mul alati kuskile kiire, teha on nii palju ja tegelikkuses ei teegi ma midagi. See on paha- laiskuseuss tuleb välja süüa. Seega- minu esimene uusaasta lubadus on, et ma vähemalt püüan olla tegusam.
Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.
Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.
Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.
Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".
Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.
Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.
Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.
Uus aasta, uus segadus.
Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.
Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.
Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.
Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".
Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.
Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.
Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.
Uus aasta, uus segadus.
pühapäev, detsember 31, 2006
Jõulud.ja.kõik.muu
Niii.. ma arvan, et kirjutan iga päeva kohta natuke eraldi ja siis kõikide päevade peale kokku ka.
22.detsember olin tööl (mis sellest ikka rääkida, kandsin suppi ette, lugesin raha kokku jne:D)
23.detsember- käisime kogu perega (no peaaegu- tegelikult ema ja isaga ja mul oli võimalus olla siis see väike laps-kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati koos nendega kuskil käisin) jõulushopingul. Kingitused, pakkepaberid, maiustused jne jne:DJõudsime koju, pakkisime asjad (emme aitas mind, sest mina suutsin pakkeppalead keerata kolm korda ümber enda ja pakkidele ei jõudnudki midagi:D) ja sõit Tartu poole võis alata. Kiisukas tuli mulle bussijaama vastu ja kõmpisime kodu poole. Neil oli juba jõulupuu toas ja kiisu ema tegi piparkooke (täitsa ise, võist ja fariinisuhkrust ja asjadest)... toas oli juba täitsa jõulune:)
24.detsember- kauaoodatud jõululaupäev:) kella kolme paiku hakkasime liikuma Võtikvere poole. Kõigepealt käisime kiisu vanaema ja vanaisa haual küünlaid panemas. (Kiisu emme, kiisu, kiisu venna, kiisu õde, kiisu issi, kiisu issi uus naine, kiisu onu, kiisu onunaine, kiisu onutütar, kiisu onupoeg ja mina:D) Peale surnuaeda läksime juba soojaks köetud vanasse metskonnamajja.. meie kiisuga saime omale maja teises pooles teisel korrusel toa. Toeas oli kaks reformvoodit, võtsime sealt madratsid ja panime ahju äärde. Siis süütas kiisu isa õues küünlad (kahju et lund ei olnud:()
22.detsember olin tööl (mis sellest ikka rääkida, kandsin suppi ette, lugesin raha kokku jne:D)
23.detsember- käisime kogu perega (no peaaegu- tegelikult ema ja isaga ja mul oli võimalus olla siis see väike laps-kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati koos nendega kuskil käisin) jõulushopingul. Kingitused, pakkepaberid, maiustused jne jne:DJõudsime koju, pakkisime asjad (emme aitas mind, sest mina suutsin pakkeppalead keerata kolm korda ümber enda ja pakkidele ei jõudnudki midagi:D) ja sõit Tartu poole võis alata. Kiisukas tuli mulle bussijaama vastu ja kõmpisime kodu poole. Neil oli juba jõulupuu toas ja kiisu ema tegi piparkooke (täitsa ise, võist ja fariinisuhkrust ja asjadest)... toas oli juba täitsa jõulune:)
24.detsember- kauaoodatud jõululaupäev:) kella kolme paiku hakkasime liikuma Võtikvere poole. Kõigepealt käisime kiisu vanaema ja vanaisa haual küünlaid panemas. (Kiisu emme, kiisu, kiisu venna, kiisu õde, kiisu issi, kiisu issi uus naine, kiisu onu, kiisu onunaine, kiisu onutütar, kiisu onupoeg ja mina:D) Peale surnuaeda läksime juba soojaks köetud vanasse metskonnamajja.. meie kiisuga saime omale maja teises pooles teisel korrusel toa. Toeas oli kaks reformvoodit, võtsime sealt madratsid ja panime ahju äärde. Siis süütas kiisu isa õues küünlad (kahju et lund ei olnud:()
Siis me käisime kiisuga jõulusaunas. Küürisime ja paitasime üksteist, istusime saunalaval ja jõime õltsi nagu vanad mehed:D Pestud ja pissitud- läksime meie rikkalikku söögilauda:
Peale söömist
oli aeg võtta vastu jõulukingid:) Ma ei tea, ma ei lootnud mingeid kingitusi, sest mul oli juba piisavalt uhke tunne, et ma sain oma kiisu perega veeta jõule ja puha. Aga kuuse all oli ka mulle päris mitu pakikest- ma sain igasuguseid asju. Peamiselt muidugi raha (sest nad ju ei tunne mind, et teada, mida mulle kinkida- kuigi ma oleksin rõõmus olnud nii või naa), komme, the body shopi seebid ja pesukäsna ja juuksemaski ja Vainola plaadi ja viirukialused ja viirukid ka ja lotopileti ka:) Ja ma sain panna kuusele oma ehte ja soovida ka! Ja meil oli niiiii tore.. õhtul tegime jõulubändi, milles osalesid:
Kiisu emme (harf, vokaal), kiisu issi (kitarr, fanfaar- või oli see hoopis tromboon:D, tramburai -teate küll see... tamburiin noh:D, vokaal) kiisu onu (kitarr, akordion, vokaal) kiisu onunaine (tants, vokaal) kiisu onutütar (iiri vile, torupill, parmupill, flööt, vokaal), onupoeg (vokaal, filmija), kiisu venna (kitarr), kiisu õde (tamburiin), mina (vokaal, lehmakell, filmisin), kiisu isa naine (filmis, tantsis, vokaal) No te ei kujuta ausõna ette, KUI kihvt seal oli:) Ausõna! Kõigepealt laulsime ja mängisime hüperboloidi, sellest kujunes välja "Jaaniöö" jah, ma tean et imelik on laulda jõululaupäeval jaanipäeva laulu, aga niii lahe oli- sellest omakorda kujunes välja "Aisakellad" ja nii me seal mängisime. Kiisu sai oma kingid kõik kätte laulmata, tantsimata- SEST nagu ta isa ütles "Poiss, sinul on see aasta mureta, tõid naise majja, kes veel tahab kinke laulmata saada- toogu ka peigmees või pruut majja"
Ja minu sõrmus:) Miskipärast ei lase ta mul seda praegu enam üles laadida, igatahes- ta on hõbedast- nagu ikka minu sõrmused, sest kulla vastu on mul allergia ja tal on peal 25 pisikest õrn-helelillat kivikest- selline bling-bling, aga väga väga väga ilus... kivikesed moodustavad täidetud rombi ja mida keskmisem kivi, seda kõrgemal ta on... seda on juba ammu teada, et me kiisuga plaanime abielluda ja ma ei võtnud seda kui kihlasõrmust, aga ütleme, et see on selline nii-ja-naa. Minu sõrmus:)
25. detsember- sõitsime Tartusse tagasi, puhkasime.
26.detsember- käisime vanaema Lainel külas, sõime kana "Burgundia moodi" (täidetud shampinjonide, sinihallitusjuustu ja brokoliga- nämmnämm) ja rohelist lehtsalatit. Ise võtsime kaasa kiisu emmega tehtud puuviljasalati ja koorelikööri. Jõime kohvi ja likööri, maiustasime. PÄrast tegime kiisu juures väikese istumise, jõime vanakest tallinnast ja tundsime ennast hästi:)
27. detsember- vedelesime suurema osa ajast voodis, sest mul oli pohmell. Sain teada, et mu isa hakkas jälle jooma.
28.detsember- tulime Tallinna, vedelesime siin voodis:D
29.detsember-Päeval vedelesime jällegi voodis, õhtul läksin tööle ööseks, kiisu käis seal lattet joomas ja hommikul kella viie paiku tuli mulle järgi.
Eile toimus sama päevakava nagu üleeilegi:D Ainult selle vahega, et mul oli kassast poole öö ajal puudu umbes 200 krooni (seda koos muinu enda rahaga), aga hommikul sain jootrahadega selle tasa teha.. niiet midagi hullu ei olnud.
Täna hommikul tuli kiisu mulle tööle järgi, magasime kolm tundi.. või noh kallistasime ja silitasime üksteist ja siis ta paitas mu väsinud jalgu ja siis jäime magama:) ja siis ta sõitis Paunkülla, viis sinna oma sõbra, seatl edasi Tartusse, et peale võtta oma ema, isa ja tädipoeg, nemad viib ta Paunkülla ja öösel kella kahe paiku tuleb mulle tööle järgi, et viia mind ka Paunkülla:) Et täna tal on selline 500 km ring:) Arvan, et ta on väga väsinud, sest eile kui ma tööl olin, valvas ta, et mu isa ei pääseks välja jooma. Emmega kahekesi olid nad seal mu isa tagasi hoidnud. Täna sai isa juba kaineks.. käis korra tööl ja jälle oli purjus. Me läksime emaga talle kallale ja siis ta võttis jope seljast ära ja tahtis meile kallale tulla, ta karjus et ema on libu ja üritas teda lüüa. Selleks ajaks olin mina juba nii närvi aetud, et helistasin politseisse. Ütlesin et mu isa peksab mu ema ja et nad tuleksid ruttu. Selle peale ehmatas isa ära, istus diivanile ja mingi aeg hiljem läks magama. Helistasin uuesti ja tühistasin "tellimuse" ,soovisin neile head vana aasta lõppu ja tänasin neid mõistmise eest, dispetser tänas mind ka ja mul jäi seekord Eesti Politseist väga hea mulje.
Nüüd kohevarsti saan oma jope kätte, hakkan sättima ja lähen tööle
Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust kõigile. Ka neile, kes miskil põhjustel ei saa koos olla oma armsate inimestega ja/või peavad olema tööl. Ja Eesti Politseile ka, nad on tegelikult päris toredad:)
kolmapäev, detsember 20, 2006
Minu kiisu:)
Magama minna ei saa, sest meie suvevoodi on liiga tühi. Olgugi, et seal valitseb tavapärane segadus (madratsi kõrval on hunnik minu ja ka mõned kiisu riided, käerauad, pudel vett, kaks akulaadijat, shokolaadipabereid, mida me oleme kiisuga tühjendanud, süntesaatrori adapter, pool minu käekotisisust, 3 üksikut sokki jne jne), on ta tühi seetõttu, et ma tean, et maailma armsaim poiss ei oota mind seal.Eile öösel olin üleval kella kolmeni. Aitasin Küllikesel teha kirjandit ja samal ajal vaatasin Meie pilte. Pilte, kus oleme koos, on mu arvutis kuskil 1000 ringis või natuke rohkem. Tallinnas (mustamäel, lasnamäel, linnas jne jne), Tartus, Võtikveres, Paunkülas, Peetris, Kesk-Eestis jne. Vaatasin... ja ühel hetkel märkasin, et ma ei pööra piltidel endale üldse tähelepanu- ainult kiisu jäi mu silma. Kuidas ta naerab, on tõsine, poseerib, kuidas ta silmad on vahepeal natuke kinni, kuidas ta pilk on suvalistel peopiltidel minu küljes, kuidas ta käed on kogu aeg kas mu õlal, pihal või kintsul. Mõtlesin... ja tegelikult välja ei mõelnudki. Kuidas on võimalik, et mul on siiamaani kõhus liblukad, kuidas siiamaani on tema musi see, mis on maailma kõige pehmem ja kuidas ma ei mäletagi enam, kuidas on teiste poiste musid maitsenud varem....
Kuulan The Corrsi- see on ka Meie muusika.. siis kui me vedelvorstime voodis (mida me muideks, oskame kõige paremini teha:D) või siis kui me vedelvorstime diivanil- igatahes siis kuulame ka seda....
Alles eile oli ta siin... ja ma ei näe teda enne ülehomset ja siis saame olla koos nädala... aga ikkagi, seda on liiga vähe.
Tahaks, et ta oleks praegu siin ja ütlekks:"Kiisu, mis sa sahmerdad seal, tule ruttu teki sisse minu juurde.." ja siis ma midagi naeraks ja kekutades hüppaks tema kõrvale...
Eile kui ma lõpuks hakkasin magama jääma, siis märkasin, et mul on tõesti kalduvus või komme tekiga sahmerdada. Aga mulle ei meeldi ju kortsus tekk.. ja mulle ei meeldi kui teki jalgade osa on üleval.. ja siis tuleb ta korda sättida.. ja siis tuleb tekk tõsta käte ja jalgadega õhku ja seda keerata... ja siis kui ma seal pusisin selle tekiga.. siis järsku märkasin, et midagi on puudu. Puudu on see, kuidas selle aja peale oleks kiisu juba mind vaadanud oma "selle" pilguga...
Tahan juba ruttu, ruttu, ruttu kiisu juurde.
Pilt on tehtud Kixa ja Poku 40 juublil, keset tõsieluseriaali "Lounge". Kiisul on parasjagu käes mikrofon, ta naudib oma 15 minutit kuulsust, teemaks on parasjagu "minu viimane seksikogemus":D
teisipäev, detsember 19, 2006
Alaväärsuskompleksidest ja armastusest. Ausalt.
Selle blogi kirjutamist olen lükanud edasi umbes täpselt 4 päeva. Ma tegelikult ei oska enda kaitseks mitte midagi öelda ja tegelikult ma ilmselt ei peagi seda tegema, sest oma kiisu käest olen ma andeks palunud ja tema minu käest ja loodan, et ta suudab selle õhtu ruttu unustada. Või ehk olekski kõige parem, kui me ei unustaks seda mitte kunagi ära, et me enam nii ei teeks.
Olime kutsutud Kristjani sünnipäevale. Pidu toimus Grand Hotel Tallinnas ning Sirka palus, et me paneksime selga viisakad/pidulikud riided. (mitte otseselt meie kiisuga, aga kõik külalised:D) Juba enne sünnipäeva olin ma närvis. Mõtlesin panna oma korseti, mida olen kandnud ainult korra, lõpetamisel ja musta tavalise seeliku. Kuna ma teadsin, et Sirkal on "väike must kleit", siis eeldasin, et see peaks minema nagu hästi teemasse. Juhtus aga see, et ma olen endalegi märkamatult läinud veel paksemaks, kui ma suvel olin, mil ma lõpetasin kooli ja ma nägin selles korsetis välja nagu sardelli ootav uruhiir, kes on tõmmatud kilerõngasse või siis kondoomi. Mu sõbrad teavad, et ma olen alati olnud suur kostüümidraamataja. Nii ka seekord. Ma läksin närvi, kell oli juba palju ja mul polnud midagi selga panna ja kiisu oli ka alles poolel teel Tartust Tallinna ja kõik kuidagi venis. Läksin Kristeli juurde, et endale midagi selga leida. Juhuse tahtel leidsime mulle ühe paljastava dekolteega pluusi ning ka püksid ning ma nägin välja täitsa okei aga ikkagi oli sees selline "ma olen maailma kõige koledam" tunne. Kiisu tuli mulle sinna järgi ja tõime auto meie koju ja läksime trolli peale. Olime juba niikuinii jäänud veits hiljaks ja ma turtsusin ja torisesin stiilis a'la" ei no muidugi, sünnipäevale peab ju selleks minema kell üheksa, et kutsutud on kella kaheksaks" wõi "ei no muidugi, hilineme, hilineme, sest sünnipäeva alguse kellaaeg on niiisama naljategemiseks" Kiisu oli rahulik, ta ju sai aru, et mul on lihtsalt tavapärane turts peal. Sünnipäevale jõudsime tegelikult 20.15, mis ei ole tegelikult üldse hull.. lihtsalt mul oli vaja ju vinguda, turtsuda ja kiunuda, nagu mul on alati olnud paha tujuga kombeks.
Pidu hakkas kuidagi veerema, mingil hetkel olin ma ilmselgelt ülejoonud olekus mullivannis, kiisu oli ka ja siis läks ta suitsetama. Mina jäin mullivanni ja mingi hetk tekkisid sinna kaks noormeest. Kiisule ei meeldinud, et ma olin paljaste meestega mullivannis (kellele oleksi meeldinud oma kaaslast näha kellegi teisega?) ja tuli nendele tüüpidele ütlema, et nad midagi endast mõtlema ei hakkaks, et ma olen tema tüdruk. Ilmselt alkoholisisalduse tõttu mu veres ja võib-olla ka päevaste sündmuste tõttu läksin endast täiesti välja. Kallasin kiisule õlut pähe, hüppasin mullivannist välja ja kukkusin karjuma ja lõugama nagu poolearuline. et tal peaks häbi olema, et nii kole tüdruk tema tüdruk on, et peale tema ei tahakski mitte kunagi keegi mind ja et kuidas ta üldse võib mõelda, et mingid tüübid kuskil mingis vannis tahavad minusugust elevanti sebima hakata. Neid rumalusi, mis mu suust välja tulid- neid oli liiga palju rohkem, et öelda liiga palju. Meid taltsutati sünnipäevalt minema, iga natukese aja pärast hüppasime üksteisele kraesse (põhiliselt siiski mina). Teepeal karjusin talle kõike mis sülg suhu tõi, lubasin kutsuda talle politsei, kiirabi ja vaimuhaigla bussi. Ma lõin teda, mitu korda. Ma ei ole kunagi meestele kõrvakiile jaganud... aga ma lubasin Talle otsa peale teha... Ta sai sõimata nii selle eest, et ta hoolitseb minu eest, kui selle eest ,et ta minust üldse ei hooli. Ilmselt kui mul oleks pähe tulnud, siis oleks ta saanud ka riielda selle eest, et jaapanlased on pilusilmad. Kogu minu selle päeva kurjuse sai Tema enda peale.
Pätu kirjutas ka sama ürituse kohta sissekande, tsiteerin:" Inimesed, kes üksteist armastavad lähevad lihtsalt lolliks ära ja tegelikult mitte millegi pärast. Armukadedus, kompleksid ja mis kõik muu tulevad joogise peaga ikka nii välja. Jube:S"
Armukadedus kuulus tol päeval kiisule, kompleksid minule.Mul on alati olnud, vahelduva eduga, enda välimusega probleeme. Arvasin, et minu enesehaletsusperiood lõppes eelmise aasta augustikuus, mil leppisin sellega, et ma olen normaalseks peetavatest tüdrukutest umbes kaks korda suurem. Ma olin tõesti endaga rahul ning ma ei tea, kas see et pidin olema mullivannis ilusate tüdrukutega, või mis oli see, et mu katus lõplikult minema sõitis. Võib-olla oli see kaua vaka all hoitud emotsioonid, ma tõesti ei oska ennast nii hästi analüüsida. Igatahes- periood, kus olin endaga sõber- lõppes vist ametlikult ära.
Laupäeval oli vist minu senise elu kõige häbisem päev. Ma ei tea, mida oleksin teinud, et süümepiinadest vabaneda. Vabandasin ja vabandasin ja vabandasin (mis ei ole üldse mitte minu moodi, sest ma olen ju vana ülbus ise) ja selle peale vabandas kiisu ainult vastu. Kohati tegi see mu olemise veel raskemaks... tundsin, et olin ka teda pannud enda tegusid kahetsema, mis tegelikult olid tingitud ainult minu kaladest. Olime kaisus, hoidsime üksteist ja olla oli nii raske. Ma ei oska sõnadesse panna, kui kallis ta mulle tegelikult on. Ning ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik see, et ma ikka ei õpi. Kuidas ma võin olla selline egoist? Alati teen oma sõnade ja pasooritamistega haiget inimestele, keda armastan. Alati saavad minu kõige kallimad näha just minu kõige halvemat poolt. Ja arvestades minu viimase aja käitumist, ei saa ma üldse aru, kuidas minu ümber on jäänud nii palju lihtsalt fantastilisi inimesi.
Ja peale kõike seda, mil olen olnud nagu põrsas-naine, suudab maailma kõige armsam poiss minust kirjutada nii:" Ta on kõige kõige kõige ilusam tüdruk maailmas. Ta on kõige kõige kõige armsam. Ta teeb maailma kõige paremaid pannkooke. Ta lõhnab maailma kõige paremini. Ta on kõige puhtam...lausa puhtuse etalon. Ta kannab kõige ilusamaid riideid, mida üks tüdruk ülse kanda võib. Kui Ta naerab, siis on Ta justkui päike, mis soojalt paitab. Kui Ta on lõbus, siis Ta särab eredamini, kui kümme päikest kokku. Tal on maailma kõige ilusamad silmad. Tema musid on kõige magusamad.Tal on kõige ilusam hääl üldse.Tema on ainus tüdruk, kes armastab mind just nii nagu mulle meeldib. Tema on minu jaoks see ainus ja õige.Ta on Sälli ja TA ON MAAILMA PARIM!ja ma ei vea teda alt! Mitte kunagi!"
Ja öelge et ma ei ole üks lucky-bastard.
____________________________________________
Pühapäeval tegime pannkooke, käisime "Toscat" vaatamas, eile käisime lumehelbeid lugemas ja neid keeleotstega püüdmas. Katsun end terveks tagasi saada.
Nagu öeldakse: "Suures kehas terve vaim".
Olime kutsutud Kristjani sünnipäevale. Pidu toimus Grand Hotel Tallinnas ning Sirka palus, et me paneksime selga viisakad/pidulikud riided. (mitte otseselt meie kiisuga, aga kõik külalised:D) Juba enne sünnipäeva olin ma närvis. Mõtlesin panna oma korseti, mida olen kandnud ainult korra, lõpetamisel ja musta tavalise seeliku. Kuna ma teadsin, et Sirkal on "väike must kleit", siis eeldasin, et see peaks minema nagu hästi teemasse. Juhtus aga see, et ma olen endalegi märkamatult läinud veel paksemaks, kui ma suvel olin, mil ma lõpetasin kooli ja ma nägin selles korsetis välja nagu sardelli ootav uruhiir, kes on tõmmatud kilerõngasse või siis kondoomi. Mu sõbrad teavad, et ma olen alati olnud suur kostüümidraamataja. Nii ka seekord. Ma läksin närvi, kell oli juba palju ja mul polnud midagi selga panna ja kiisu oli ka alles poolel teel Tartust Tallinna ja kõik kuidagi venis. Läksin Kristeli juurde, et endale midagi selga leida. Juhuse tahtel leidsime mulle ühe paljastava dekolteega pluusi ning ka püksid ning ma nägin välja täitsa okei aga ikkagi oli sees selline "ma olen maailma kõige koledam" tunne. Kiisu tuli mulle sinna järgi ja tõime auto meie koju ja läksime trolli peale. Olime juba niikuinii jäänud veits hiljaks ja ma turtsusin ja torisesin stiilis a'la" ei no muidugi, sünnipäevale peab ju selleks minema kell üheksa, et kutsutud on kella kaheksaks" wõi "ei no muidugi, hilineme, hilineme, sest sünnipäeva alguse kellaaeg on niiisama naljategemiseks" Kiisu oli rahulik, ta ju sai aru, et mul on lihtsalt tavapärane turts peal. Sünnipäevale jõudsime tegelikult 20.15, mis ei ole tegelikult üldse hull.. lihtsalt mul oli vaja ju vinguda, turtsuda ja kiunuda, nagu mul on alati olnud paha tujuga kombeks.
Pidu hakkas kuidagi veerema, mingil hetkel olin ma ilmselgelt ülejoonud olekus mullivannis, kiisu oli ka ja siis läks ta suitsetama. Mina jäin mullivanni ja mingi hetk tekkisid sinna kaks noormeest. Kiisule ei meeldinud, et ma olin paljaste meestega mullivannis (kellele oleksi meeldinud oma kaaslast näha kellegi teisega?) ja tuli nendele tüüpidele ütlema, et nad midagi endast mõtlema ei hakkaks, et ma olen tema tüdruk. Ilmselt alkoholisisalduse tõttu mu veres ja võib-olla ka päevaste sündmuste tõttu läksin endast täiesti välja. Kallasin kiisule õlut pähe, hüppasin mullivannist välja ja kukkusin karjuma ja lõugama nagu poolearuline. et tal peaks häbi olema, et nii kole tüdruk tema tüdruk on, et peale tema ei tahakski mitte kunagi keegi mind ja et kuidas ta üldse võib mõelda, et mingid tüübid kuskil mingis vannis tahavad minusugust elevanti sebima hakata. Neid rumalusi, mis mu suust välja tulid- neid oli liiga palju rohkem, et öelda liiga palju. Meid taltsutati sünnipäevalt minema, iga natukese aja pärast hüppasime üksteisele kraesse (põhiliselt siiski mina). Teepeal karjusin talle kõike mis sülg suhu tõi, lubasin kutsuda talle politsei, kiirabi ja vaimuhaigla bussi. Ma lõin teda, mitu korda. Ma ei ole kunagi meestele kõrvakiile jaganud... aga ma lubasin Talle otsa peale teha... Ta sai sõimata nii selle eest, et ta hoolitseb minu eest, kui selle eest ,et ta minust üldse ei hooli. Ilmselt kui mul oleks pähe tulnud, siis oleks ta saanud ka riielda selle eest, et jaapanlased on pilusilmad. Kogu minu selle päeva kurjuse sai Tema enda peale.
Pätu kirjutas ka sama ürituse kohta sissekande, tsiteerin:" Inimesed, kes üksteist armastavad lähevad lihtsalt lolliks ära ja tegelikult mitte millegi pärast. Armukadedus, kompleksid ja mis kõik muu tulevad joogise peaga ikka nii välja. Jube:S"
Armukadedus kuulus tol päeval kiisule, kompleksid minule.Mul on alati olnud, vahelduva eduga, enda välimusega probleeme. Arvasin, et minu enesehaletsusperiood lõppes eelmise aasta augustikuus, mil leppisin sellega, et ma olen normaalseks peetavatest tüdrukutest umbes kaks korda suurem. Ma olin tõesti endaga rahul ning ma ei tea, kas see et pidin olema mullivannis ilusate tüdrukutega, või mis oli see, et mu katus lõplikult minema sõitis. Võib-olla oli see kaua vaka all hoitud emotsioonid, ma tõesti ei oska ennast nii hästi analüüsida. Igatahes- periood, kus olin endaga sõber- lõppes vist ametlikult ära.
Laupäeval oli vist minu senise elu kõige häbisem päev. Ma ei tea, mida oleksin teinud, et süümepiinadest vabaneda. Vabandasin ja vabandasin ja vabandasin (mis ei ole üldse mitte minu moodi, sest ma olen ju vana ülbus ise) ja selle peale vabandas kiisu ainult vastu. Kohati tegi see mu olemise veel raskemaks... tundsin, et olin ka teda pannud enda tegusid kahetsema, mis tegelikult olid tingitud ainult minu kaladest. Olime kaisus, hoidsime üksteist ja olla oli nii raske. Ma ei oska sõnadesse panna, kui kallis ta mulle tegelikult on. Ning ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik see, et ma ikka ei õpi. Kuidas ma võin olla selline egoist? Alati teen oma sõnade ja pasooritamistega haiget inimestele, keda armastan. Alati saavad minu kõige kallimad näha just minu kõige halvemat poolt. Ja arvestades minu viimase aja käitumist, ei saa ma üldse aru, kuidas minu ümber on jäänud nii palju lihtsalt fantastilisi inimesi.
Ja peale kõike seda, mil olen olnud nagu põrsas-naine, suudab maailma kõige armsam poiss minust kirjutada nii:" Ta on kõige kõige kõige ilusam tüdruk maailmas. Ta on kõige kõige kõige armsam. Ta teeb maailma kõige paremaid pannkooke. Ta lõhnab maailma kõige paremini. Ta on kõige puhtam...lausa puhtuse etalon. Ta kannab kõige ilusamaid riideid, mida üks tüdruk ülse kanda võib. Kui Ta naerab, siis on Ta justkui päike, mis soojalt paitab. Kui Ta on lõbus, siis Ta särab eredamini, kui kümme päikest kokku. Tal on maailma kõige ilusamad silmad. Tema musid on kõige magusamad.Tal on kõige ilusam hääl üldse.Tema on ainus tüdruk, kes armastab mind just nii nagu mulle meeldib. Tema on minu jaoks see ainus ja õige.Ta on Sälli ja TA ON MAAILMA PARIM!ja ma ei vea teda alt! Mitte kunagi!"
Ja öelge et ma ei ole üks lucky-bastard.
____________________________________________
Pühapäeval tegime pannkooke, käisime "Toscat" vaatamas, eile käisime lumehelbeid lugemas ja neid keeleotstega püüdmas. Katsun end terveks tagasi saada.
Nagu öeldakse: "Suures kehas terve vaim".
Tellimine:
Postitused (Atom)