Oh seda peoelu!

See nädal on üks suur pidustuste nädal olnud. Kolmapäeval oli minu kalli teispoole sünnipäev, mida tähistasime kahekesi kodus, õhtusöögi ja kahe kokteiliga. Kinkisin talle sünnipäevaks pildi endast (sellesama, mis selle blogi päises on) ja et ma selline nartsissist olen, nagu ma olen, siis pilt oli ikka suur, 60x40 cm ja trükitud kangale, et ikka uhkem oleks! Kui ma seda pilti alguses nägin, ehmatasin natuke ära, sest see tundus liiga suur. Aga härra peika arvas, et see on väga ilus pilt ja valis seinal kohagi, kus see pilt edaspidi asetsema hakkaks.

Eile, reedel, oli meil töötajate suvepidu. Kahtlesin alguses, kas peaksin sinna minema, aga pärast läbirääkimisi härraga otsustasin, et peaksin ikka minema. Ja milline suurepärane mõte see oli!

Meie kariibiteemaline pidu oli Amsterdami põhjaosas, kuhu tuleb tavaliselt minna praamiga. Meie firma töötajate jaoks oli tellitud palmidega kaunistatud praam. Peokohas anti kõigile prillid, mille klaase kujutasid kokteiliklaasid - oi, kuidas mulle need prillid meeldisid! Ja kaela saime lilled, et ikka peoline meeleolu oleks. Programm oli väga hea - tantsijad, trummarid, tuleshow, väga äge dj ja vahepeal mängis saksofonimängija lugudele kaasa ja oli nii hea! Ning siis oli veel teine saal, kus oli silent disco, ehk siis kõik said endale suured kõrvaklapid ja said tantsida... ja isegi "tätoveerijad" olid, mina lasin oma parema käe siserandmele ingli ja vasaku käe siserandmele Pipi Piksuka joonistada. Ja fotograafid olid ka, mis tähendab et kolmapäevaks peaks mul ka mõned pildid olemas olema. Kokteile ja erinevaid jooke voolas ojadena - mojitod, daiquirid, sex on the beach - you name it. Suupisteid oli ka igasuguseid, alustades kanatiibadest ja lõpetades sushiga. Ja ma pean ütlema, et mul on nii hea meel, et otsustasin sinna peole minna - sain tuttavaks paljude uute kolleegidega ning tantsida ka nii et kohe sai.

Ja hoolimata eilsest küllaltki mitmest mojitost, pole täna mul peojärgseid nähtusid ollagi (peale jalal olevate suurte villide ning Pipi Pikksuka parema jala kinga ninaots mu vasakul käel). Jei!

the world is your kiluvõileib

Gustave Caillebotte "Still Life with Oysters"

No, ega ei ole midagi teha, rumalust ei sünni patta panna ega vaid enda teada hoida, seega jagan vahvaid avastusi ka teistega. Käisime täna Van Goghi muuseumis... ja ühtäkki näeme Maikega üht pilti, mispeale kostub peaaegu kooris: "Ooo, kiluvõileivad! Ja viin!" Pärast olukorraga tutvumist saime naerda head kõhutäied, mida kolme sõnaga kokkuvõtvalt võiks nimetada: Matsid käisid muuseumis.

Et siin mõistusega viimasel ajal just väga hiilata ei ole, siis saime üleeile maha peetud ka ühe huvitavamat sorti jaanipäeva, millel minul elus on au olnud osaleda. Jaanipäeva tähistamist alustasime (Maike, Tanel, Raido, üks saladuskatte alla jääda sooviv persoon, minu peiks ja mina) pitsi Viru Valgega ning seejärel liikusime kõik kuuekesi kanali äärde, et seal siis meeldivalt jaaniõhtu mööda saata. Tutvustasime minu härrale eesti rahvalaule ja -tantse ning kohalikku jaanikultuuri (ehk siis seda, et põhiliselt surevad jaanilaupäeva paiku inimesed kas uppumissurma, kukuvad lõkkesse või lähevad autodega hulljulgelt seiklema) ning hüppasime kõik agaralt paadisillal üle küünla.

Minu sõber vaatas seda kõike pealt ning vangutas pead, aga ega talgi ei jäänud muud üle, kui üle küünla hüpata ning loota, et vette või tulle ei kuku. Autoga me sõitma igaks juhuks ei läinud, aga ratastega küll. Tegelikult sai meil seal täiega nalja ja mul oli nii hea meel, et me just niimoodi selle õhtu veetsime. Nägime tee peal ka soomlasi, kes küsisid, et kas me oleme eestlased ning soovisid meile häid pühi. Milline rõõm! Tagasi kodus olime juba enne südaööd ja rõõm mahapeetud peost suur.

Eile käisime jällegi härraga puu- ja juurviljajahil ning pärast otsustasime, et peaks vahelduse mõttes ühe kohtingu maha pidama. Mõtlesime pikalt, et kas minna kinno või kohvikusse või restorani või hoopis mõnda neljandasse kohta, kuid välja mõelda ei suutnud. Otsustasime, et lähme linna ja siis otsustame. Kõigepealt käisime ühes kohvikus, kus jõime mangomahla... seejärel läksime ühte türgi restorani, kus tema sõi shoarmat ja mina falafele...siis läksime ühe kohviku väliterrassile, kus jõime konjakit ning siis saime Maikega kokku.

Viisime Maike ühte baari, kus mängitakse põhiliselt rock-muusikalt, aga kus muusika ei ole liiga kõva ega rahvast liialt palju. Oma interjöörilt meenutab see baar veidi Krooksu. Selles baaris on täiega naljakad baarmänid. Kaks kutti, kes on sellised, pikkade juustega rokipoisid.. aga natukene nohiklikud ja kõnnivad sellisel hüpleval sammul. Üks neist oli natuke purjus ka ja tegi seal meile nalja ja tõi lauale EuroShopperi krõbuskeid ja soolapulke. No ja me ikka naersime seal kolmekesi neid baarmäne ja nende nalju. Mingi hetk oli see üks baarmän minu juures ja järsku tõstis nimetissõrme üles, justkui oleks talle just selsamal hetkel midagi väga olulist meenunud. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi minu juures tikutopsisuuruse nahktagiga ja ütles kuulsad sõnad: "Ma arvan, et see on sinu suurus". Vaatasin seda jakki ja siis talle otsa ning siis jälle seda jakki. Ei pidanud just väga keenius geeniast olema, et taibata, et seda jakki võin endale heal juhul varba otsa proovida sikutada. Baarmän seletas, et see jakk on seal juba kaks kuud seisnud ja et tema arvas, et mulle võiks see äkki sobida. Pakkusin välja, et ehk võiks ta seda jakki Maikele pakkuda, sest tema on just täpselt nii suur, et tikutopsisuurusesse jakki mahtuda. Ja nii läkski! Jakk oli täpselt Maike suurus ning sobis talle hästi. Kõigil hea meel.

uutes saabastes uuele aastale vastu

Eile käisime koos poodlemas ja ostsime mulle väga ilusad saapad, et ma ikka saaksin peol särada. Kodus me lõpuks ei teinudki midagi, nii et kel on isu hea šampanja vastu, võib tulla meie juurde seda limpsima, sest me isegi ei avanud seda pudelit.

Käisime sõbraga kahekesi linnas ning tantsisime ja olime rõõmsad. Kui välja hakkasime minema, siis hakkasin oma meiki kohendama ja tema kartis, et teen enda meigi liiga tugeva ning seepeale ütles ta mulle, et tema arvab, et ma ei peaks end üldse meikima, sest meikimine on mõeldud koledate naiste jaoks. Olin natuke üllatunud, sest tavaliselt ikka saan ta käest komplimente, kui olen end natuke üles vuntsinud ja ega ma tugevat meiki tavaliselt kannagi. Igatahes, ongi mul kergem, kui ma end meikima ei pea. No, ja vahel vast natukene ikka võib.

Uutest saabastest veel nii palju, et kui koju tulin, siis arvasin et mu vasak jalalaba veritseb umbes viiest kohast ja nii me kuidagi kahekesi koju kakerdasime. Või noh, ei kakerdanud, aga ma ei oska seda parema sõnaga edasi anda, kuidas ma tema toel ühe jalaga kõndida, mitte hüpata, üritasin.

Täna oli mul viimane tööpäev Annabelle kasside juures, homme on vaba ja esmaspäevast hakkab jälle pihta kool.

Rääkides uue aasta soovidest. Küsisin eile temalt, et mida ta soovib uueks aastaks. Ta ütles, et ta ei mõtle selliste asjade peale tavaliselt. Palusin tal mõelda ja siis ta ütles: "Päikesepaistet. Päikesepaistet, tervist ja jõukust." Mina ei osanudki midagi mõelda. Muidugi tahan, et päike paistaks ja et mina ja teised terved oleksid ja ka jõukusest selle sõna erinevates tähendustes ei ütleks ära. Aga kui ma natuke järgi olen mõelnud, siis mina vist ootan 2011. aastal seda, et mu õnn hakkaks uuesti seestpoolt tulema ja ei oleks nii mõjutatud välistest teguritest... ja armastuserohket aastat soovin ka. Nii endale kui teistele.

inimmõistus on piiritu, vahel ka piiritus.

Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.

Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.

Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.

Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.

Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.

Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje croissante ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-sandwichi ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.

Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.

Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.

türgi pulm ja loodrielu

Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.

Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.

Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.

Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...

Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.

Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.

Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.

Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).

Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!

Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.

Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!

Minu maailma kõige toredam sünnipäev

Kolmapäeva õhtul (24.09) läksime pärast tööd Pätu ja teistega Pätu kursavenna Jaani juurde, et minna hiljem, nii 00-01 paiku Illusionisse ja teha üks retrotants. Istusime seal vaikselt ja tegime piipu ja kui kell sai südaöö, siis hakkasid kõik mind õnnitlema, Jaan pani minu auks isegi küünla põlema, mille sain siis pärast ära puhuda. Juba teel kluppi tulid mitmed mitmed sõnumid ja mul oli tuju hea. Klubis nägin nii mõndagi tuttavat, kel kõigil olid meeles, et mul on sünnipäev. Egoahv minus sai päris hästi toidetud. Klubis jõime Pätuga coca-colat, et järgmine päev olla äärmiselt värske:D

Hommikul kell seitse jätkus minu õnnitluste vastuvõtmise saaga. Helistajaks oli Timmo, kes oli väga õnnelik, et suutis mind äratada. Kella üheksaks olid juba jõudnud mulle helistada ka mu vanaema ja mupsu emme ja olin jõudnud vastu võtta üsna mitu sünnipäevasõnumit. Tõusin voodist püsti ja tulin teise tuppa, pidin minema tagasi voodisse, et võtta vastu mu esimene sünnipäevalaul... ja teine ka, sest lauljateks olid Pätu ja Alar... ja siis ma ronisin veel pärast nende voodisse, et Pätu saaks mulle teha kohvi ja mind "vcel korra üles laulda" :D siis tõi Pätu mulle teisest toast Maarika kingituse, mis ajas mind kohe rõõmust rulli:D

Siis saabus minu juurde Potsu, kes oli sunnitud mind veel korra üles laulma, oeh, kui hea:D ja me suundusime poodi, kus kulutasime üsna mitu tuhat, et tähistada minu sünnipäeva ja siis veel pärast meie sünnipäeva-soolaleiva ühispidu.

Koju jõudes ootas mind ees juba köögitoimkonna esinaine preili Nele Kübar, kes oskab muuseas äärmiselt hästi porgandeid viilutada. Nii me siis hakkisime salatit ja olime tublid köögiinimesed, tube koristas Pätu ja pärast ühines meiega salatitalgutele.

Vahepeal aga võtsin vastu sõnumeid ja kõnesid ja skräppe ja e-kaarte, oh seda rõõmu!

Õhtul kella kaheksaks olid siis minu juurde oodatud kõik mu külalised. Pidu polnud alatagi jõudnud, kui uksele koputati. Mõtlesin, et mida helli, et kas juba segame naabreid, aga ei, ukse taga olid minu kallid kursakaaslased eesotsas Kairiga, kellel oli käes maailma kõige vahvam küpsisetort, millel põlesid 21 küünalt ja ma pidin küünlad kohe uksel ära puhuma. Tort oli väga maitsev ning selle peale oli drazheekommidest kirjutatud maailma kõige ilusam nimi: SÄLLI! Lisaks sellele oli tort kaunistatud KOLLASTE kookoshelvestega, sest kollane on mu lemmikvärv... ja nad olid mulle joonistanud kamba peale kaardi ka! Rääkimata selleks, et kingituseks oli Laura Biagotti - Laura lõhn, mis on üks mu kolmest lemmiklõhnast! (vahelduva eduga on kõige lemmikum ja siis on jälle teisel kohal, praegu on kõige lemmikumal kohal, kui läheb rohkem talveks, siis on Hugo Bossi - Boss või Femme mu lemmiklõhnad või Carolina Herrera - Chic, aga see selleks).

Külalised muudkui saabusid ja sain igasuguseid vahvaid kingitusi, üks parimatest oli näiteks maisihelveste dosaator, mis on umbestäpselt sama suur kui mu köök:D

Ja vahepeal tulid ikka veel sõnumid ja skräpid ja telefonikõned...

Siis üks huvitav lugu veel. Kuna mul oli seljas mu äärmiselt pidulik kleit, siis olin kurb, et mul pole printsessikrooni, kuid see probleem sai lahenduse kui saabus preili Evs Mes, kes kinkis mulle sünnipäevalapse printsessikrooni, mis oli nii uhke, et ma olin maailma kõige ilusam sünnipäevainimene:)

Igatahes, ma keksisin terve õhtu ringi, et mul on nii hea meel, nii hea meel, nii hea meel... suurest rõõmust tegin neile isegi viktoriini:D Kahju ainult, et Kristine, Maarja ja Mann kohale ei tulnud, sest nad olid ka kutsutud. Ja kohalolnutest on pildilt puudu ainult Jaan, ülejäänud on pildil.

Kella poole nelja ajal lahkusid mu külalised ning me Pätuga olime nii tublid, et selleks ajaks olid kõik asjad juba koristatud ka. Läksime magama, et ärgata üles ning pidada mu teine sünnipäev:D

reede õhtul saabusid Tartusse meie P-Gängi Tallinna seltskond (va Katu, kes tuli hiljem autoga järele) ja hakkas pihta üks trall. Põhimõtteliselt, esimesel õhtul oli mul külas 20 inimest ja mitte keegi ei koputanud ja me suutsime olla üsna vaikselt. Kui P-Gängiga olime kaheksakesi, siis juba saabus ukse taha inspektor (või konstaabel vms) Remmelgas või Remmelg vms, kes soovitas meil vaiksemalt võtta ning soovis ilusat peo jätku. Ja kas te kujutate ette, mis mulle minu kõige vahvamad P-kad kinkisid???

Nad olid teinud mulle fotokollaazhi meie kõige metsikumatest piltidest. Noh, seal oli ka tavalisi, poseeritud pilte ja lihtsalt pilte mingitest hetkedest. Kõik on öelnud, et see on armas kink, aga minu jaoks on see veel eriti armas, sest iga pildiga kaasneb mulle mingi mälestus. Kaheksanda klassi emakeeletund, meie esimene ühine aastavahetus, mis oli maailma kõige hullem alaealiste pidu, kus ma oma elus olen viibinud:D, siis igasugused ühisreisid jpm. Pildid olid pandud KOLLASELE:) taustale ning kuna neid oli nii palju, siis on see pilt kahepoolne, et kui tüdinen ühtedest piltidest siis võin keerata teise poole. Pildiraam on suurem kui A3 ning pilte on seal üsna palju. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin lausa nutma... istusin maha ja nutsin ja olin maailma kõige õnnelikum inimene! Ja siis nad kõik hüppasid mulle selga ja kallistasid mind ja laulsid mulle tuhat korda "ta elagu'd" ja siis ma kargasin mööda tuba ringi ja olin nii õnnelik, et siin maailmas polnud mu õnnele lihtsalt ruumi:) ja nad kinkisid mulle ka "Eesti värsiõpetuse" raamatu, mida mul oli väga vaja. Lihtsalt super:)

Pärast läksime linna peale ning Potsu koju (seal hakkas pihta meie soolaleivapidu ning minu sünnipäeva pidulik laud) jõudsime alles hommikul kella kuue paiku.

Kella 12 paiku ärkasime üles ja hakkasime jälle salatit ja torti meisterdama... keetsime, lõikusime ja maitsestasime ja katsime laua ja mõtleisme viktoriine ja seltskonnamänge ja nautisime maailma ilusaimat päeva. Mängisime lastega ja tegime nalja suurtega. Vahepeal kallistasime ja vaidlesime, et mida tuleks salatisse panna ja mida mitte ning selle üle vaidlesime ka, et kes mida ei söö ja kellele kuidas ei meeldi. Poisid mängisid saunas pokkerit ja tuba oli tüdrukute päralt.

Õhtul hakkas pihta pidulik õhtusöök ja Potsu soolaleivakingi veel pidulikum üleandmine. Pärast sööki magasime natuke õhtuund ja siis hakkas trall pihta. Mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ja saime nalja nii palju, et see nali ei mahtunud Potsu majja äragi. Kui mehed olid saunas, siis naised klatshisid neid ja eks nad klatshisid seal saunas meid ka:D Öösel saime magama mingi nelja ajal.

Pühapäeva hommik algas kohe uute pidustustega, nimelt oli meil suvel jäänud tähistamata väikese Kristoferi teine sünnipäev ja siis me suundusimegi Potsu kõrvalmajja Poku juurde, kus ootas meid pidulik hommikusöök omleti ja kodujuustutordi ja morsiga. Toimus pidulik kingi üleandmine ning siis oli kõigil juba kiire, et liikuda kodu poole.

Õhtul tulid veel Kixa ja Potsu minu ja Pätu juurde, et nautida meie lux-dushi.

Oeh, siis hakkasime koristama ja õhtu lõpuks olime Pätuga nii väsinud, et vajusime jalapealt magama.

Inimesed, mul oli maailma kõige toredam sünnipäev, sest mul on maailma kõige toredamad ja armsamad ja lahedaimad sõbrad. Suur aitäh teile kõigile, et olemas olete!!!

Aastavahetus, 2007-2008

Kõigepealt peaks mainima, et mul ei ole nii kummalist aastavahetust vist varem veel olnud. Ekstreemsemaid on küll olnud, näiteks siis kui ükskord peksa sain.. või siis kui kohtusin mingi jubeda hambutu mehega, kes oli peksa saanud ja tahtis mind omale naiseks saada ja kui me Kixa juures lasime pauguka rõdule ja ma oleks äärepealt kurdiks ja võibolla ka mõnest jäsemest ilma jäänud...Terve detsembrikuu viimase päeva istusin kodus, kirjutasin oma esseid ja hullusin. Lubasin endale, et ma ei lähe mitte kuskile välja, kui ma pole oma esseesid valmis teinud, tahtsin et vana aasta sees saaksid kõik vanad võlad korda aetud. Õhtul kella seitsme paiku sain omadega valmis. MSNis ei teadnud keegi aastavahetuse plaanidest midagi:D

Helistasin siis oma sünkroon-elu elavale sõbrannale Kaisale ja otsustasime, et veedame selle aastavahetuse koos. Saime enne kaheksat kokku, läksime poodi, ostsime Martini Astit ja koorelikööri. Kaisa juures otsustasime, et mul oleks hirmsasti vaja laulda ta õe superlaheda karaoke-machinega ja tal oleks hirmsasti vaja selle järgi tantsida. Ma ei tea, ma laulsin vist miljon laulu, Kaisa laulis ja tantsis kaasa. Vahepeal leidsime, et äärmiselt vajalik oleks ennast ikka korralikult üles mukkida. Kasutusele läksid erkpunased huulepulgad ja üsna tugev õhtumeik. Mukksime ja siis pildistasime endid ja oli väga lõbus. Me olime küll ainult kahekesi, aga naersime ja laulsime ja tantsisime.

Mingi hetk avastasime, et poole tunni pärast saabub uus aasta, aga meie oleme ikka kahekesi, et äkki peaks kuskile minema. Mõeldud, tehtud, läksime Nõmme silla juurde. Kui me oleks ühe laulu vähem laulnud, võib-olla oleksime jõudnud isegi õigeks ajaks:D Nii oligi, olime sillani jõudmas kui raketid lendasid üle me peade, mul tuli päris hirm naha vahele. Kallistasime üksteist silla all ja soovisime head uut aastat. Läksime suures raketihirmus Vanakale, igalt poolt kostis pauke ja sähvatas valgus.. vahepeal süttis mõni põõsas ja ma olin üldse päris hirmu täis.

Hakkasime siis kõigile helistama, kätte muidugi saime ainult vähesed, sest oli üleüldine liinide ülekoormus. Õige pea kohtasime mu väikest vennat, kes oma sõpradega laulis lorilaule:D Ma ei uskunud oma silmi. Läksime ja pakkusime neile vahuveini, rääkisime natuke naljajuttu. Siis hakkasime Kaisaga tagasi tema poole liikuma, ise uhkesti mukitud ja lauldes neid samu lorilaule, mida mu venna sõbrad laulsid. Meie ees kõndis üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli me vana klassiõde Sirgi. Rääkisime temaga juttu ja kõmpisime Kaisa poole, Sirgi läks sealt edasi oma koju. Kaisa juures oli esimese asjana vaja mul käima panna karaoke-machine, laulda paar laulu ja nii me seal tiksusime. Siis käisime korra Exi juures, jõime meie uut shot’i nimega Metsästäjän Orgasmi, mida tellime kindlasti kui Soome kunagi läheme, see saab hea nali olema:D

Mõne aja pärast läksime tagasi Kaisa juurde, käes oli juba üsna arvestatav hommik. Praadisime kartuleid ja tegime sooje juustusaiu ja sõime ennast peaaegu lõhki. Kes uue aasta varahommikul saab kõhu täis, sel on terve aasta kõht täis ja tuju hea. Lisaks sellele läksime kogu oma tugeva meigiga magama, et olla terve aasta ilus, sest kes on uue aasta hommikul juba ärgates kena, on alati kena. Ja sealt ka minu uusaastalubadus- meigita ei lähe ma see aasta mitte kuskile.

Ja muidugi ei tasuks unustada seda, et kes käib uue aasta esimesel päeval McDonaldsis maailma parimat topeltjuustuburgerit sööma, sel on terve aasta mäkiõnne:)

Jälle kuu läinud nagu naksti..

Viimasel ajal on mu käest palju küsitud, et miks ma enam ei kirjuta. Ausalt öeldes, arvan, et see on lihtsalt laiskus ja muud midagi. Mõnikord olen mõelnud õhtuti, enne uinumist, et oleks pidanud midagi kirjutama, aga siis tulevad juba unenäod ja pelgalt mõteteks need kirjutamise mõtted jäävadki.

Et ma siis nüüd kirjutan, mis vahepeal juhtunud on.

Kõige suuremaks muutuseks võib pidada seda, et ma ei ela enam Tallinnas. Olen nüüd Tartu tudeng ja siiani üsna rahul sellega. Hakkasin õppima haridusteaduskonnas humanitaarainete õpetajaks ja suunaks valisin omale eesti keele ja kirjanduse. Need ained seetõttu, et oleks aeg hakata oskama normaalsel määral oma emakeelt. Koolis on üsna huvitav, mul on sellised põnevad ained nagu: kirjandus- ja teatriteaduse alused, eesti teatri ajalugu, keeleteaduse alused, pedagoogika alused, kultuuridevaheline kommunikatsioon, üldine usundilugu, sissejuhatus eesti keele uurimisse, lastekirjandus ja kultuurilood. Suhtlen täitsa normaalselt mõne kursakaaslasega ja üldse- siiamaani on see elu põnev olnud. Juba on esimesed intriigid ja "kooliarmumised" :D ei, nalja peab saama, seda olen ma alati öelnud. Ja pidu on ka juba nii palju saanud, et nüüd pikaks ajaks aitab. Vist.

Elan Pätu ja Ingli juures. Septembris elasin Mupsu juures, aga siis tahtsin ikka õiget korterinaabrite elu elada ja nii ma olengi alates oktoobrist siin Riia mnt-l. Maja numbrit ei tea siiani, kuigi olen siin elanud pea kuu. Hea on see, et ma korteri numbrit tean:D Üldiselt meil on tore siin, õhtuti saame nalja ja klatshi ja õppida ka. Mul ei ole veel eriti palju koduseid töid olnud, aga Ingel ja Pätu saavad siin iga päev mõnuga mingeid asju lugeda.

Siis.. mis veel vahepeal juhtunud on? Ahjaa, mul oli vahepeal juubel. Juhtus selline asi, et ma sain 20. See peaks tähendama, et ma olen nüüd suur tüdruk. Väiksena mõtlesin küll, et 20 aastane on juba täiskasvanud naine. Naine. Eriti ei tunne ennast Naisena. Pigem ikka see naljanina, kes võib lubada endale igasuguseid lollusi ja põhjendada seda väljendiga: "ah ma olen veel nõnna noor".

Vahepeal käisime töökaaslastega Riias ka. Väga kihvt oli. Ööbisime Reval Hotel Latvijas. Toad olid meil 21. korrusel, vanalinnavaatega. Otseloomulikult oli meie tuba peotuba. Siit ka väike ülesanne. "Kui numbritoas on alguses kaks klaasi, vahepeal lõhutakse kaks klaasi ära ning alles jääb kolm klaasi, siis mitu külalist meil käis? " Esimesel õhtul läksime hotelli 26. korrusel asuvasse Skyline lounge'i või bar'i või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Igatahes, meil läks kohe tantsuks, särgiks-värgiks ja oli hullult lahe. Ning õhtul jõudsime kuskile pizzabaari, kus saime nii suure pizza, et see kattis pea kogu meie laua. Vähemalt nii suures osas, et teine samasugune pizza poleks sinna kuue inimese lauda mahtunud:D Päeval, läksime lõunavärskendust Skyline'i võtma... ja mul tekkis küsimus, et kus seal see tantsupõrand oli.. ning siis selgus, et vastavas kohas ei olnudki tantsuplatsi ja et me olime lihtsalt baarileti ääres teinud väikest tantsu. See meid muidugi ei heidutanud, sest samal õhtul toimus veel väike tants sealsamas:D Seekord tantsisid ka pealtvaatajad ja mul oli menu nii mis hirmus:) Edasi suundusime kohalikku gayclub'i ja päris äge oli. Seal sain juua 5 latist rummkoolat (võrdluseks, et Skyline's, mis on hotelli baar ja seega normaalsest kõrgema hinnaklassiga koht- maksis sama jook 3.20 või midagi sellist) ja sain tunda, mis tunne on kui keegi näpistab su nibu nii kõvasti, et see tahab ka kahe nädala möödudes otsast ära kukkuda. Pühapäeva hommikul sättisime endid minema ja oli läbi see nädalavahetus, kus sai ikka nii palju nalja nagu ei ole varem saanud. Paljusi asju ei saa siia kirjutada, sest mõni asi oli ikka liiga hull, aga noh, las midagi jääb ainult asjaosaliste teada ka:)

Igatahes, ma loodan, et Pätu käib mulle veel edaspidi peale, et ma kirjutaksin ja et mul tuleks see igapäevane kirjutamisisu tagasi, et saaksin pärast lugeda neid vanu blogisi (nagu ma täna päeval tegin- ja lugesin õudusega aastataguseid sissekandeid) ja et oleks ikka mida naerda.

Lisaks sooviksin teha väikese viite meie tänaõhtusele loomingule. Ehk siis kuidas kolm luulehuvilist loovad ilu siia maailma juurde:)

Kõik on ju hästi...

Eile peale tööd läksin Krissu sünnipäevale. Kui ma sinna jõudsin, olid mõned juba purjus ja mõned rohkem purjus ja mõned väga purjus. Britu ootas mind, et saaks nalja. Ja nalja saigi, nii hea oli teda üle aasta aja jälle näha. Siis mingi aeg läksime linna, Old Pub'i ja Nimegasse. Jõime paar koksi, tantsisime- lõbus oli. Enne kui ma arugi sain, oli kell 6 ja mul tekkis tahtmine koju minna (mingi tüüp üritas mind sebida, rääkis igasuguseid ulmejutte, et umbes pole olemas maailmas riiki, kus ta käinud poleks jms. Tema katse peale mind suudelda sain päris vihaseks ja ütlesin, et ma pole huvitatud... ja teate, mida tema siis ütles? tsiteerin "Ma pole näinud naist, kes ei tahaks minuga suudelda või k**pida" Tegelikult jäi mul selle peale karp üsna lahti, (milline enesehinnang, ego vms?) aga mitte väga ja kauaks ka mitte. Vastasin talle "Noh, siis on ju tore, et sa oma elu jooksul näed sellise naise ka ära, kes ei taha sinuga suudelda ega ke**ida." Ja siis ta tegi midagi mökmök sarnast ja ma kõndisin minema. Ja siis ma tahtsingi juba väga koju tulla. Puhkama. Vaadates jällegikord purjus mehi- oli mul nii hea meel, et mul just minu Kiisu on. Ei käitu ta nõmedalt ega joo ennast pildituks... Saatsin Talle sõnumi... ja tulime taksoga linnast ära...

Täna hommikul käis siin Tiina, tegime küünehooldust, rääkisime juttu. Natuke on mul pohmell ja natuke on kuidagi imelik olla. Nagu puuduks mõtlemisvõime või midagi seesugust. Tiinale rääkisin ka mitu korda kõiki asju uuesti läbi, sest ma lihtsalt unustasin, et ma olin juba korra või paar samal teemal juba sõna võtnud. Hommikul panin unesokki, rääkisin midagi taksorestoranidest. Imelik on olla.

M. ja E. olid lahku läinud. Ja T. ja K. vist ka (ei taha panna pikki nimesid, ilmselt see ei ole ilus teiste lugulauludest siin kriisata) Vaadates M.i tuli mul natuke kurbus peale. Ta on muidu alati nii elurõõmus ja särav, täna oli ta nagu inimvare. Deprekalik. Meisendav, ma ütlen. Ja siis ma üritasin aru saada, et miks ma täna ei suuda end tema olukorda panna... ja sain aru, et ma ei ole vist oma eluga olnud kunagi nii rahul kui umbes viimane aasta. Muidugi on mul kurbusenoote toreduse vahele kaduma läinud.. ja on ka turtsutuju sisse tulnud.. aga tegelikult olen ma rahul. Rahul sellega, et mul on hoolitsev ja armastav Kiisu, kes hoiab mind nagu kullatükki ja kellele ma tahangi olla maailma parim naine, et tal oleks põhjust minu eest hoolitseda. Rahul sellega, et mul on maailma parimad sõbrad, kes teavad, milline ma olen, lepivad sellega ja suudavad mind armastada nagu mina neid.. Koolis läheb mul superhästi, tööl samuti normaalselt. Kodus on viimasel ajal kõik hästi olnud...

Nii ma mõtlesin, kui ma M.i vaatasin... ma ei öelnud eriti midagi, niisama tühja-tähja rääkisin küll, üritasin nalja teha. Tulutult muidugi.... ja kuidagi mõjus M. mulle ikka niimoodi, et mul tuli natuke kurbus sisse... kahju kui sõbrannadel ei lähe hästi... kahju et keegi peab nii kurb olema, kui mina olen nii õnnelik... Tahaks anda M.le oma rõõmust natukene (mitte muidugi palju, sest ma olen ju "väike pankurike" ja "väike juudike" nagu Kiisul on kombeks öelda)...või natukene rohkem, et tema oleks ka rõõmus ja särav nagu vanasti. Ta on ju ikkagi minu kameeleonike...

____________________
Ainult neli korda tuleb veel magama minna, siis ma juba näengi Kiisut ja siis me juba lähemegi paadiga reisule. Saab ka ükskord neid rootslasi näha:D

2.-4. märts sõidan Leetu. Olles kolmandat päeva ametiühingus, õnnestus mul neile kuidagi nii silma jääda, et olen üks kahest, kes lähevad Eestist sinna... lennukipiletid, majutus, toitlustus- kõik maksab ametiühing kinni. Normaalne.

Ahjaa. Eile oli mul mõtte materjaliseerumine. Kui mul sai raha otsa, siis hakkasin mõtlema, et ma võiks raha leida. Et sellistes baarides kaotavad kindlasti inimesed taskutest raha ja hommikuti võivad koristajad päris huvitavaid asju leida... ja... vaatasin oma nina ette maha.. ja seal oli sada krooni!:D

Loodan, et see polnud kellegi viimane raha.. Aga kellelegi ma seda pakkuma ei hakanud ka, sest inimesi oli seal mingi miljon... ja siis tegime veel ühed kokteilid ja hea oli.

laupäev kiisu eksidega, Pätu, Etu ja Mariaga:)

Käisime peipsi ääres, viisime ta EX-GIRLFRIENDI, poldki nii hull, kutsuti meid isegi pulma. Pätu ei ole purjus, ja kõik muud on toredad ja ma armastan oma kiisut ülekõige. Vaatan Teda......... okei, tal on Hugo Bossi püksid, okei, Ta on nagu mingi peikari ässss.... TA ON IKKAGI MAAILMA PARIM........... ja Pätu ja Etu ja Maria ja Andres ja mina ja MINU KIISU



PS.
ma olen purjus, niiet andestatge mu emotsiooni-ülevoolud:)