Eile käisime koos poodlemas ja ostsime mulle väga ilusad saapad, et ma ikka saaksin peol särada. Kodus me lõpuks ei teinudki midagi, nii et kel on isu hea šampanja vastu, võib tulla meie juurde seda limpsima, sest me isegi ei avanud seda pudelit.
Käisime sõbraga kahekesi linnas ning tantsisime ja olime rõõmsad. Kui välja hakkasime minema, siis hakkasin oma meiki kohendama ja tema kartis, et teen enda meigi liiga tugeva ning seepeale ütles ta mulle, et tema arvab, et ma ei peaks end üldse meikima, sest meikimine on mõeldud koledate naiste jaoks. Olin natuke üllatunud, sest tavaliselt ikka saan ta käest komplimente, kui olen end natuke üles vuntsinud ja ega ma tugevat meiki tavaliselt kannagi. Igatahes, ongi mul kergem, kui ma end meikima ei pea. No, ja vahel vast natukene ikka võib.
Uutest saabastest veel nii palju, et kui koju tulin, siis arvasin et mu vasak jalalaba veritseb umbes viiest kohast ja nii me kuidagi kahekesi koju kakerdasime. Või noh, ei kakerdanud, aga ma ei oska seda parema sõnaga edasi anda, kuidas ma tema toel ühe jalaga kõndida, mitte hüpata, üritasin.
Täna oli mul viimane tööpäev Annabelle kasside juures, homme on vaba ja esmaspäevast hakkab jälle pihta kool.
Rääkides uue aasta soovidest. Küsisin eile temalt, et mida ta soovib uueks aastaks. Ta ütles, et ta ei mõtle selliste asjade peale tavaliselt. Palusin tal mõelda ja siis ta ütles: "Päikesepaistet. Päikesepaistet, tervist ja jõukust." Mina ei osanudki midagi mõelda. Muidugi tahan, et päike paistaks ja et mina ja teised terved oleksid ja ka jõukusest selle sõna erinevates tähendustes ei ütleks ära. Aga kui ma natuke järgi olen mõelnud, siis mina vist ootan 2011. aastal seda, et mu õnn hakkaks uuesti seestpoolt tulema ja ei oleks nii mõjutatud välistest teguritest... ja armastuserohket aastat soovin ka. Nii endale kui teistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar